FILM: Munich / Münhen

Tõsielulistel sündmustel ja George Jonase bestselleril "Vengeance" põhineva loo kirjutas stsenaariumiks mitmeid kaalukaid auhindu võitnud Tony Kushner (miniseriaal "Inglid Ameerikas"). Kesksetes rollides astuvad üles Eric Bana ("Black Hawk Down", "Trooja"), vastselt järgmiseks James Bondiks nimetatud Daniel Craig ("Kihiline kook"), Geoffrey Rush ("Shine", "Quills - markii de Sade'i mängud"), Ciaran Hinds ("Teekond hukatusse"), Mathieu Kassovitz ("Amelie") ja paljud teised. Filmi lavastaja on Steven Spielberg.
Lugu ise on lihtne- Münheni olümpiamängudel 1972. aastal tapsid terroristid Iisraeli sportlased. Iisrael tegutseb esmakordselt vastu nii nagu ta seda tänapäevani teeb- saadab Mossadi agentidest mõrvarühmad terroriste tapma. Seda, et tegu ei ole väljamõeldisega teab maailm juba ammu. Iisrael treenis ja treenib siiani välja väga kõrgel tasemel eriagente, kes oskavad keeli, relvade käsitlemist, enesekaitsevõtteid, teavad põhjalikult psühholoogiat jne. Ühesõnaga- kõik vajalik varajatud tegutsemiseks võõra identiteedi all.
Film ise on ehtsalt Spielbergilik. Täpselt läbi kaalutletud, iga kaader, iga stseen paigas. Spielberg teeb head tööd, selles ei kahtle ükski vaataja juba ammu. Filmi vaadates meenus mulle millegipärast "Terminal". Kuidagi väga sarnane oma stilistikalt. Ehk hakkab Spielberg lõpuks erinevaid stiilikatsetusi enda käekirjaks kokku vorpima, mis tähendab, et aastakümne pärast teame kõik millise stiiliga on ülesse võetud Steveni filmid.
Spielbergil on veel üks omadus- ta käsitleb ühiskondlikult põnevaid probleeme. Kui vaadata tema viimaseid filme siis kumab nendest just selline mure maailma pärast läbi. Oscarite jagamisel tegi õhtujuht tema teemade kohta lausa nalja, vihjates, et juutide lugusid hakkab juba paljuks minema.
Filmi kahtlemata tugevaks küljeks on põnev ja oskusklikult jutustatud lugu. Nõrk näib olevat armastuse ja hingevalu temaatika. Kuigi on püütud kogu film sihtida sinna auku, kus asetseb hingevalu ja piin tehtu pärast ei kipu mina seda küll eriti uskuma. Teades suuresti luureajaloo tagataustasid ja selle töö ja väljaõppe eripära, kahtlen kas agendid on tegelikkuses nii nõrgad, et iga väikese asja pärast pabistama hakkavad. Mitmed stseenid tekitavad küsimusi, sest on suuresti konstrueerituna pandud vaatajatele agentide “inimlikumaks” muutmiseks. Tegelikuses ei saa agent endale selliseid “vigasid” lubada ja ta koristatakse nende ilmnemisel lihtsalt oma tööpostilt ära.
Lõppkokkuvõttes olen kindel, et Spielberg on teinud paremini ja teeb ka tulevikus paremini.