FILM: Good Night, and Good Luck / Head õhtut ja õnn kaasa

"Head õhtut ja õnn kaasa" on tõsielul põhinev draama sõnavabaduse kõrgest hinnast. Osades David Strathairn ("L.A. Confidentiual"), George Clooney ("Oceani 12"), Robert Downey Jr ("Kiss Kiss Bang Bang"), Grant Heslov ("Enemy of the State"), Frank Langella ("9. värav"), Jeff Daniels ("Kiirus") jt.

Kui George Clooneyt, kes on selle mustvalge linateose autor (kahasse koos Grant Hesloviga, keda tunneme näiteks linateosest "Enemy of the State"), Oscarite jagamisel tutvustati siis õhtujuht, Ameerikas ülikuulsa Daily Show saatejuht Jon Stewart, viskas nalja, et kuue Oscari nominatsiooniga "Good Night and Good Luck" on toonud Clooneyle kõik tema kohtamised, vihjates siinjuures delikaatselt Clooney filmi pealkirjale. Tõepoolest- andekas näitleja on saanud hakkama sellega, et on ise kirjutanud, lavastanud ja ka samas teoses mänginud ning teinud seda väga osavalt. Muide- see, et film on mustvalge, läheb üsna pea meelest ära.

Lugu ise on suhteliselt keeruline ja pigem Ühendriikide ajaloo, täpsemalt ajakirjanduse ajaloo, keskne. Kuid muidugi seondub see ajakirjandusega üleüldiselt ja puudutab ajakirjanduse igapäevaseid probleeme kaudselt tänase päevani välja. Ühendriikide kvaliteetajakirjanduse alused pandi suuresti paika 50ndatel aastatel, mil teleuudiste teerajaja Edward R. Murrow (David Strathairn) alustas ebavõrdset võitlust kogu Ameerikat hirmu all hoidnud senaator Joseph McCarthy vastu. Senaator juhtis "nõiajahti" väidetavate kommunistide vastu, rikkudes lugematute inimeste karjääri ning tuleviku. Koos oma pühendunud meeskonnaga ning produtsent Fred Friendly (George Clooney) toel püüdis Murrow paljastada McCarthy ja tema komitee poolt rakendatud hirmutamistaktikat ning valesid, millele nende süüdistused sageli rajatud olid. See Taaveti ja Koljati võitlus, kus ühe telekanali uudistesaade heitis väljakutse riigi kardetuimale mehele, pani proovile kogu süsteemi ning andis eeskuju paljudele, kes hiljem sama ala on valinud.
Lugu vaadates on põnev teada, et Clooney ei teinud seda mitte niisama vaid austusest oma isa vastu, kes oli tollal üsna tuntud ajakirjanik. Näinud ise lapsena seda võitlust süsteemi vastu pealt, oli tal üsna lihtne loosse sisse minna ja see valmis kirjutada. Narratiiv on paigas, lihtsast loost on ülesse leitud põnevad sõlmitused ja ka isiklikud teemad, mis tegelaskujusid ilmestavad. Vaataja, kes ajakirjanduse telgitagustest suurt midagi ei tea, saab siin hea ülevaate valitsevatest pingetest kuigi peaks ütlema, et emotsionaalset tugevat pinget siin üldiselt ei saavutata. Pigem kipub film jääma "ajalugu konstateerivaks" ja sündmust kõrvalt jälgivaks. Kuid minu jaoks oli suur pluss see, et film mustvalgena üldse ei häirinud, pigem tuli see isegi kasuks.
Näitlejad olid head ja on lausa näha, et Clooney suudab näitlejaid juhtida, neid valida ning filmi kui tervikut tajuda. Arvan, et esimese katsetuse kohta on Clooney saanud hakkama tugeva teetähisega ja võin üsna kindlalt ennustada, et sellelt mehelt võib oodata veel paremaid reziitöid.
Kahju, et Oscaritel midagi ei saanud (kuigi Clooney sai auhinna kõrvalosa eest filmis "Syriana")