Quentin Tarantino "Pulp Fiction"

“Pulp Fiction”

/katkend minu ülikoolis tehtud tööst/

(pildil Tarantino ja Travolta Pulp Fictioni võtteplatsil)

Öeldakse, et kui sa ei ole näinud Uma Thurmani ja John Travolta tantsustseeni Tarantino filmist “Pulp Fiction”, siis ei tea sa tänapäeva filmindusest mitte midagi. Tõenäoliselt vastab see väide kindlasti teatud osas tõele. “Pulp Fiction” on linateos mis on ja peabki olema iga tõelise filmisõbra varasalvedes. Minu ja kindlasti ka paljude teiste jaoks on see Quentin Tarantino vaieldamatu tippteos, ilma milleta ei kujutaks Hollywoodi ettegi.

Filmil oli Hollywoodi mastaabis väike eelarve ja põhiline osa sellest kokkuhoiust tuli näitlejate arvelt, kes mängisid filmis ametiühingu poolt määratud miinimumpalgaga (1400 dollarit nädalas) ja said vastutasuks osa kassakasumist. Arvestades, et linateos on teeninud 250 miljonit dollarit ja pälvis paljude muude auhindade seas Cannesi Kuldpalmi ja noppis ka ühe Oscari, oli näitlejate otsus kahtlemata ennast õigustanud. Kahtlemata olid rahul ka stuudiobossid Miramaxist, sest kasum kulutustega võrreldes oli erakordne ning pealegi tõi linateos varjusurmast välja staarnäitleja John Travolta, kes nüüd maandus taas A-kategooria ülemakstud ja poputatud näitlejate hulka.

“Pulp Fiction” on tõeline Tarantino film. Peale Reservoir Dogs”-I hiigeledu pakuti Tarantinole palju tööd, muuhulgas “Speed”-I ja “Men in Black” lavastamist kuid mees keeldus, teades täpselt mis talle sobib ja meeldib ning mis mitte. Tarantino on ise öelnud, et ta ei ole lavastaja kes toodaks igal aastal ühe filmi. Tema filmiharidus on tulnud videopoes töötades ja sellest ka idee millel nii Pulp Fiction kui ka hilisem “Kill Bill” suuresti ülesse ehitatud on- klizeed ja märgid teistest filmidest. Pulp fiction tähendab kollast kirjandust, niinimetatud odavat pehmekaanelist kioskides müüdavat kirjandust ehk otseöeldes- sopakat.
Tarantino võtab lood, mida tema enda humoorikal väitel olevat kõik nagunii juba miljon korda filmidest näinud- sell viib gängsteribossi naise välja ja muidugi ei peaks ta teda puutuma; või poksija, kes ei kaota matši, nagu varem on kokku lepitud ja nii edasi – ning miksib need osavalt üheks kompotiks kokku. Selle teosega kindlustab Tarantino oma firmamärgi- vägivaldsed tegelaskujud, kes on vägivaldsed mitte sellepärast, et nad seda peaksid nii väga olema vaid, et see on osa nende identiteedist- ja laseb juba “Reservoir Dogs”-ist nähtud näitlejatel selle mõnusa jääkülmalt serveeritud verest nõretava linateose vaatajatel läbi seedida. Filmi suurimaks tähelepanuväärususeks on minu arvates selle mittelineaarne ülesseehitus. Enne Pulpi ei olnud keegi seda nii julgelt kasutanud aga peale Pulpi läks filmimaailm mittelineaarsusega kohati juba päris hullumeelseks. “Pulp Fiction” algab segaselt, hüppab ühelt loolt teisele ja esialgu ei saa vaataja üldse aru mis siis ikkagi toimub. Lõpp seob otsad kokku ja on piisavalt võimas, et vaataja istub lummatult veel tükk aega ekraani taga ja püüab kõike nähtut läbi närida.

Film algab restoranist kus noor mees ja naine istuvad laua taga, joovad kohvi ja arutavad pikalt selle üle kas röövida panka või mitte. Tarantino kuldne oskus teha olematust tegevusest dialoogiga põnev vaatemäng on Pulp Fictionis kõrgtasemel.

Everybody be cool this is a robbery!


Film on algusest lõpuni nii vägivaldne, et mõnedes riikides keelati selle vaatamine alla 18 aastastele ära. Samas pole Tarantino jaoks vägivald lihtsalt põnevuse tekitamise vahend. See on pigem osa tema jutustamistiilist näitamaks, et vägivald on tagajärg lihtsate ja harimatute inimeste suurele rahahimule. Igatahes kipub kõik taanduma rahale- sellele kapitalismimaailma jumalale. Igaüks kasutab vägivalda vaid mammona teenimiseks ning tegelikkuses tundub vaatajatele, et südames need tegelased vägivaldsed ei ole.
Eriline sümpaatia kuulub filmis, või vähemalt minule tundub see niimoodi, poksija Butchile, kellest on tehtud sisuliselt positiivne kangelane. Kuigi igaühe koomiline niiöelda “elunõrkus” on väga hästi välja mängitud- mees, kes ei kaota poksimatši kuigi tema boss seda tahab, näeb siiski naljakalt palju vaeva perekonnareliikvia, vana kella, kättesaamisega.

Tegelased, kes justkui liiguvad ringi eraldi lugudes, on siiski omavahel seotud ja mõjutavad üksteise saatust nii või naa. Need kokkupuuted seovad lood ühtseks tervikuks ja suudavad vaatajat kogu aeg üllatada. Tarantino segamini tõstetud lugudega jutustamistiil on ääretult lahe ja seda on lausa nauditav jälgida.
Üks osaline, nagu paljud kriitikud on tabavalt märkinud, on Tarantino filmides ja eelkõige just “Pulp Fiction”is veri. Veri ei lenda siin loomulikult. Sellega on määritud kõik ümbritsev ja see on kohati isegi rohkem mõjuvam kui lihtne surmasaamine. Verest on tehtud omaette märk ning pandud see osavalt mängima. Naljakas aga tapmine ei tundugi selles filmis olevat midagi hirmsat ja kohutavat. Vaataja võtab seda kui tavalist tegevust ja lausa tundub nagu see polekski mingi negatiivne tegevus. Pealegi- verd lendleb siin lausa juhuslikult. Auto sõidab läbi teeaugu ning relv läheb lahti, laseb ajud mööda masinat laiali ja tegelastel on hulk aega vaja ära kulutada masina puhastamisele. Selles on omajagu iroonilist koomikatki, sest just siin avaldub eriti hästi see oskus panna vaataja muretsema sama asja pärast mille pärast pabistavad tegelasedki- kuidas saada auto verest puhtaks? See, et keegi sai surma on nagu juhuslik kaasaantud väike kõrvalnähe ja mõjub täiesti väiksena.
Osava stsenaristina on Tarantino (keda muide lugude väljamõtlemisel aitas tema sõber Roger Avary) teinud nii, et iga loo käivitajaks ja ajendiks on mingi täiesti tavaline, nii loomulikuna tunduv inimese tunne- hirm, kihk, armastus.
John Travolta ülihästi kehastatav longusõlgne narkomaanist palgamõrvar Vincent Vega kardab kohtumist bossi abikaasaga, keda ta bossi käsul saatma peab, sest keegi eelmine on väikese, peaaegu olematu, flirtimistegevuse eest neljanda korruse aknast alla visatud.
Jimmy, keda kehastab Quentin Tarantino ise (muide- oma filmides mängib ta mõnda väikest osa), kardab abielu lõhkimineku pärast, sest kui tema naine peaks leidma garaazist verise auto, oleks see tõenäoliselt paratamatus. Need hirmud on nii inimlikud ja loogilised, et selliseid ajendeid kasutades ei pea vaatajale põhjendama miks midagi just nii edasi juhtus. Inimlike tunnete kasutamine on Tarantinol hästi välja kukkunud.
“Pulp Fictionis” näitab Tarantino, et karakterite loojana on ta vaieldamatu meister. Tema tegelaskujud on meeldejäävad, lihtsad, oma positiivsete külgedega ja oma negatiivsete külgedega. Nad on inimlikult reaalse skeletiga- tunnetega, veidrustega, eelarvamustega ning nende dialoog ei ole tüüpiline filmilik ilukõne. Üldiselt võiks dialoogi lausa ropuks nimetada kuid just see, ilustamata vabakõne teebki tegelased reaalseteks inimesteks kes ei tundu ekraanil võõrad.
Huvitav on see, et Pulp Fiction pole mingi tüüpiline Hollywoodi “põnevik”, mis täis tagaajamist ja tulistamist ning ülessekruvitud pinget. Ainus tagaajaminegi toimub kahe komberdava ja jala kõndiva mehe poolt. Ometigi hoiab film vaataja ekraani küljes kinni ja igavuse üle kurta ei saa. Mina arvan, et selle üheks põhjuseks on nii reaalseks tehtud tegelaskujud, kellest me ju teame, et nad on tegelikult väga ebatavalised, tõeliselt huvitavad ja põnevad.
Ja muusika. Muusika on üks Pulp Fictioni suurimaid mänguelemente. Filmis kasutatud lugudest on saanud omaette märgid, mida seostatakse verise ja pulpfictionliku maailmaga.
Ja muidugi see unustamatu Vincenti ja Mia tants.
Ja muidugi piibli tsiteerimine enne ohvri mõrvamist.
Ja muidugi punane kuul Marcus Wallace suus.
Ja muidugi ülipikad dialoogid.
Ja muidugi palju verd.
Seda kõike Quentin Tarantino klassikaks saanud linateoses “Pulp Fiction”, millest filmiüliõpilasena on palju õppida.

Pulpile järgnes üllatavalt kesine "Four Rooms"(1995), mille neljast loost Robert Rodriguez'e ja Quentin Tarantino omad teistest veidi üle olid. Ehkki Tarantino kasutab palju ideid teistest filmidest, vahetevahel ka lausa situatsioone, oli "Four Rooms" üks tema kehvemaid lavastusi.
Vahepeal lavastas Quentin ühe "ER" episoodi, etendas produtsendi rolli ja astus üles mitmetes jutusaadetes ja show'des, nautides oma kuulsust nagu vana rockistaar.

Seejärel kirjutas Tarantino Robert Rodriquesele stsenaariumi “From Dusk Till Dawn” (1996), mis on väga omapärane road-movie, kus kaks venda poole filmist sõidavad ringi ja poole filmist võitlevad vampiiridega. Ja nagu ikka- tapmist jagub hulgakaupa.
Küll aga oli Pulp Fictioni ja tema järgmise linateose- Jackie Browni vahel päris suur ajahulk nii, et Tarantino fännid hakkasid juba kahtlema kas nende iidol midagi uut ka teeb. Lõpuks ta muidugi tegi.