AGA KES ON SIIS IKKAGI SÜÜDI?

Küsimus, mida on küsitud minult Ukraina sõja kohta ikka väga palju. Kuidas ikkagi nii läks? Kus tehti viga? Vastus sellele pole väga keeruline.

 

2010 aastal ilmus tunnustatud, ilmselt maailma ühe kuulsaima ajaloolase, Timothy Snyderi raamat „Veremaad” (Bloodlands). Teose ideeks oli vaadata Stalinit ja Hitlerit kui sama mündi kahte erinevat külge – algsed liitlased, kes hiljem ise karvupidi kokku läksid, olid mõlemad sama jõhkrad. Stalin oli lasknud tappa alistatuid rahvaid, samuti ka venelasi endid juba enne seda, kui Hitler oma massimõrvu alustas ning jätkas tapatalguid ka pärast sõja võitu. Timothy võtab teoses selle raudse eesriide taha jäänud kurva loo kokku üheks tervikuks ja kirjutab, et lääne inimesed on ära unustanud, et sõja algatajateks olid need kaks riiki koos, mitte Hitleri Saksamaa üksinda. 

 

Tõsi ta on. Kui vaadata suvalist ajalookanalitel II MS kohta käivat seriaali või filmi, siis seal on ainult üks paha – Hitler. Stalinit kas üldse peaaegu ei mainita või siis mainitakse ainult liitlaste kontekstis. Sõja algusest minnakse sujuvalt mööda, rääkides vaid sellest, kuidas Hitler ründas Poolat ja see algataski sõja. Tõe rääkimist sellest, et Poolat ründasid kaks riiki koos – Saksamaa ja Nõukogude Liit, võib sellistes lääne ajaloo dokumentaalseriaalides vaid unistada. On siiski üks suur erand, prantslaste tehtud superhea dokumentaalseriaal „Apocalypse-The Second World War”. Ilmselgelt on tegu kõige ausama ja otsekohesema II MS käsitleva lääne dokseriaaliga, mis üldse kunagi tehtud. 

 

Peamine üllatus tuli, Timothy raamatu puhul, aga mitte sellest, kuidas lugejad selle vastu võtsid (seda on tõlgitud tänaseks kümnetesse keeltesse, see on saanud ohtralt auhindu) vaid sellest, kuidas terve rida tunnustatud lääne ajaloolasi seda kritiseerisid. Kriitika polnud suunatud mitte sellele, et raamatus oleks olnud kuidagi valeväiteid või faktivigu, vaid sellele, et see pidavat vähendama Holokausti osatähtsust.

Näiteks briti ajaloolane Richard J. Evans, keda peetakse üheks juhtivamaks natsi-Saksamaa teemat käsitlevaks ajaloolaseks, kirjutas Snyderi raamatu kohta, et „sellest raamatust pole mingit kasu. Mulle tundub, et ta lihtsalt võrdsustab natside genotsiidi Stalini ajal Nõukogude Liidus toime pandud massimõrvadega. Võrdlemises pole midagi halba aga see on võrrand ise, mida ma kõige rohkem häirivaks pean.”

Saksa ajaloolane Thomas Kühne kirjutas, et olevat ohtlik natside kuritegude võrdlemine venelaste omadega, sest see vähendavat justkui natside kuritegude tähtust: „Kui see näib vähendavat natside ja nende kaastööliste vastutust, on see teretulnud erinevates parempoolsete ringkondades: 1980. aastate Saksa konservatiivide seas, kes tahtsid Saksamaa minevikku „normaliseerida”, ja tänapäeva Ida-Euroopa ultranatsionalistide seas, kes vähendavad natsismi kuritegude tähtsust ja suurendavad kommunistlikke kuritegusid, et muuta Euroopa ajaloolist mälu, ühendades natsism ja stalinism „topeltgenotsiidi” teooriaks, mis seab Ida-Euroopa kannatused esikohale juutide kannatustest, hägustab kurjategijate ja ohvrite vahelist piiri ning pakub leevendust Ida-Euroopa inimeste natside genotsiidis osalemise kibedale pärandile.”

 

Nad polnud ainsad, kes sedasorti kriitikat tegid. Põhimõtteliselt vaidleb terve rida lääne ajaloolasi selle vastu, et Stalini kuritegusid üldse käsitletakse. Need olevat justkui tähtsusetud, tegelik kurjus oli ainult Hitler ja üleüldse, kuidas te julgete Ida-Euroopa kannatustest rääkida?

Ja siia ongi see koer maetud. Niikaua kui Stalini kuritegudest ei räägita, ja niikaua kui lääne inimesed ei tunnusta laialdaselt (s.t koolides ei õpetata) ajaloolist fakti, et II MS alustalaks oli Molotovi-Ribbentropi pakt ning Poolat ründasid kaks algset liitlasriiki, natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, kahekesi koos, niikaua pole ka tõest ajalookäsitlust ning Venemaa kurjusena nägemist kusagilt loota. Sellele on ülesse ehitatud kogu see arusaam „sama hästi kui venelaste maa”, nii põhjendas oma kaastöötajatele Baltikumi ja ülejäänud Ida-Euroopa üleandmist Venemaale Roosevelt juba sõja alguses (samal ajal avalikkusele rahvaste enesemääramise õigusest rääkides). Lugege samanimelist ajalooraamatut (Kaarel Piirimäe „Sama hästi kui venelaste maa”) ja saate aru, kui kiirelt (ja salaja) see Ida-Euroopa maha müümine ikkagi käis. See mõtteviis pole kusagile kadunud.

 

Ja seetõttu pole ka imestada, et kuidas meie ajakirjanduses ilmuvad artiklid kohalikelt venelastelt, kes vinguvad selle üle, et miks nendega keeldutakse vene keeles suhtlemast. Ma ei arva, et ei võiks, aga ma kahtlen, kas peab? Kas nad kirjutaksid sellise artikli Soomes, Rootsis, Hispaanias, et näiteks miks rootsi arst keeldub minuga vene keele suhtlemast? See vene šovinism siin on lihtsalt täiesti hämmastav, aga põhineb samal loogikal nagu suur osa nendest lääne ajaloolastest mõtlevad ning nagu Roosevelt selle ühte lausesse kokku võttis. Ja just nimelt see mõtteviis on meie kõige ohtlikum vaenlane. See kaua säilinud mõtteviis ja ebakorrektne ajalookäsitlus on süüdi ja selle vastu tuleb võidelda ning selgitada igal pool, kus vähegi võimalik, et sõja alustajaid oli kaks, mitte üks. Iga meie diplomaat ja poliitik peaksid seda selgitama ja tegema sama asja vajalikkuse selgeks kogu Ida-Euroopa kolleegidele. Jutt sellest, et Baltikumi ja teiste alade annekteerimine olevat olnud „strateegiliselt vajalik” on puhas ajupesu ja mõeldud nii siseriiklikuks tarbimiseks, kui ka väljapoole, et inimesed pilgu ära pööraksid. Venemaa elab sellel lääne naiivsel pilgu ära pööramisel ning kasutab seda siiani ära ning kui selle vastu ei võidelda, kasutab seda rumalust ära niikaua kuni annab ja just nimelt see maksis kätte Ukrainale ja maksab kätte kõigile Venemaa naabritele.

 

Keegi ei eita, et Nõukogude Liidu osa II MS võitmisel, koos lääneliitlaste abiga, oli määrava tähtusega, aga läänes näivad kõik silmi kinni pigistavat, sest nemad said oma vabaduse aga keegi maksis oma vabadusega selle kinni. See ongi see viga, mida tehti ja tehakse siiani. Antakse andeks Venemaale see kurjus mida ta on teinud, tänutäheks võidu eest. Ja Venemaa jätkab samasugust käitumist nagu ennegi, ründab impeeriumi taastamiseks naabrit ja lääs laiutab käsi. Sama hästi kui venelaste maa, junõu.

 

PS! Mulle tehti märkus, et on ka teisi ajaloolasi, kes on Venemaa kuritegudest kirjutanud, näiteks Richard Pipes. Loomulikult, neid on tegelikkuses rohkem, tõin näitena Snyderi, sest "Bloodlands" oli esimene Baltikumi ja Ida-Euroopa ajaloo teemaline ülemaailmne bestseller. Kuid ka Pipes'i puhul oli teiste ajaloolaste vastukriitika sama - NL ja Stalini kuritegude esiletoomine vähendavat natside kuritegude tähtsust. Pipes'i süüdistati Lenini ja kommunismi demoniseerimises ja natsismiga võrdsustamises. Ehk siis minu mõte, et suurima vea on teinud lääne üldlevinud ajalookäsitluse narratiiv, et natside kuriteod on kuidagi ülimuslikumad Venemaa tehtu ees, jääb samaks. Sellel baseerub kogu lääne vaade Venemaale. Jah, kuritegelik ja teinud teile palju paha, aga teate, võitsime sõja ikkagi nende abiga nii, et olge palun vaikselt seal kusagil nurgas edasi ja ärge väga palju häält tehke.