24.02.2025 3 aastat Ukraina II-st Vabadussõda

 

3 aastat Ukraina II-st Vabadussõda

 

Poliitikas:

 

1. On lõppenud ühtse lääne ajastu. Venemaa pingutas kõvasti ja suunas väga suuri ressursse (teeb seda siiani) propagandamasinasse, mis omakorda sihitud kindlatele sotsiaalmeedia gruppidele ja lehtedele. Sihtmärgiks olid vabariiklaseid koondavad lehed USAs, hispaaniakeelsed lehed Lõuna-Euroopas ja Ladina-Ameerikas ning India, lisaks loomulikult kesk-Euroopa paremäärmuslaste toetamine. Pikaajalise propaganda tulemusena on tekkinud terve paremäärmuslik kogukond üle lääneriikide, mille toetajaskond reaalselt usub kõike, mida Venemaa propagandamasin ette söödab. See nõrgestab sisepoliitiliselt lääneriike rohkem, kui miski muu ja on üks Venemaa mõjusamaid relvi lääne vastu.

 

2. USA on paremäärmustumas ning väljumas senisest lääne demokraatias kehtinud teineteise aitamise kokkuleppelisest süsteemist, mis on kehtinud alates II MS-st. Äärmuste esiletõus USA sisepoliitikas tähendab väga keerulist ajastut demokraatia senise liiderriigi jaoks, mis kulmineerub 2028 aasta presidendivalimisega, mille ajal on väga suur võimalus, et praegune president üritab võimule jääda. See segaduste aeg maailma võimsama sõjalise jõu sisepoliitikas tähendab, et Euroopa võib jääda selleks hetkeks üksi, mis annab agressiivsetele diktaatoritele võimaluste akna oma laienemisplaane katsetada.

 

3. BRICS on koondamas ajapikku lääne demokraatiate vastased jõud ühtsemasse kogukonda.

 

4. USA välja astumine NATOst pole enam väga ulmeline võimalus. Sellega oleks NATO sisuliselt ka otsas. Samas poleks selline käik USA huvides mitte ühestki otsast, sest sellega poleks USA enam lääneriikide juhtiv poliitiline jõud.

 

5. EL-ile ja Hiinale annab USA väljumine (isegi lihtsalt signaalid sellest) senisest lääneriikide julgeoleku peamise tagaja rollist võimaluse, mida esimene ei suuda killustatuse tõttu ära kasutada, teine aga ei pea eriti midagi tegema, et veel rohkem esile tõusta.

 

6. Ida-Euroopa ühtsusele, ja pikas perspektiivis ka julgeolekule, saavad iga päevaga aina ohtlikumaks Ungari soolod. Venemaa sõbralikkus on kasvanud veel mitmetes Kesk-Euroopa riikides, Lõuna-Euroopa arvates on Venemaa üldse kauge mure. Gruusiat Moskva kontrolli alt enam niipea välja ei too. Moldoval on veel võimalus.

 

7. EL on liiga killustunud ja ühtse tugeva liidrita (positsiooni eest jagelevad nii Pariis kui ka Berliin). See pidurdab ELi võimalusi tõusta lääne juhtivaks võimuks, kuigi majanduslikult oleks võimsust küll.

 

Sõjaväljal:

 

1. Droonidest on saanud lahinguvälja A ja O. Need on silmad, need on üksuste juhtimiseks, need on vastase ründamiseks. Droonide edu tähendab, et rindejoon on läinud palju sügavamaks, kui see on olnud varasemates sõdades. Sõja juhtimine nn „jumala vaates” nagu varasemalt arvutimängudes, on tänaseks reaalsus.

 

2. Droonid on tekitanud olukorra, kus soomusel pole enam eelist, mis tal oli varem. Miinid, droonid, tankitõrjevahendid ja suurtükilöögid koos suruvad soomustatud tehnikat rindejoonest aina kaugemale. Tank pole enam eriline ründerelv, vaid pigem taandunud tavapäraseks kaudtule suurtükiks.

 

3. Rindejoonel ellu jäämise aeg on lühike nagu maailmasõdade aegsetes aktiivsetes suurlahingutes. Droonide esiletõus tähendab, et jalaväe edu sõltub rohkem numbritest, kui väljaõppest. Ühtlasi tähendab droonide antav hea ülevaade rindest, et üksuse juhtimine on liikunud kohapealt, tule alt, ära tagalasse. See omakorda toob esile ohvitserid, kes suudavad üksuseid raadioside abil droonipilti kasutades edukalt juhtida. See kõik muudab lähiajal ka ohvitseride väljaõpet (teoorias peaks olema kõik vanad manuaalid juba vähemalt kaks aastat tagasi ära visatud) päris kõvasti, sest senised tõekspidamised ei kehti.

 

4. Rotatsiooni tähtsus pole kadunud kusagile aga jalaväelaste puuduse tõttu (venelased lihtsalt kulutavad massina peale tungides, inimeludest hoolimata, oma üksused ära; ukrainlastel on moraaliga probleeme ning massiline deserteerimine sööb nende numbrid väiksemaks) ei tegele sellega eriti kumbi sõja osapool. See toob omakorda kaasa vaimselt täiesti kurnatud oskuslike sõjameeste aina suureneva osakaalu ja pidurdab mõlema poole võimalusi olla rindel edukas.

 

5. Sõja täieliku uudsuse tõttu on sarnaste lahingukogemusteta lääneriikide väljaõpe muutunud üsna kasutuks. Sama kehtib ka venelaste poolel. Kogenud sõdureid on vähe ja neid ei lasta rindelt lihtsalt minema. Mõlemad sõja osapooled kasutavad seetõttu pigem kohapeal õppimise varianti. Ukraina jaoks oli suvepealetungi ebaõnnestumine selles osas juba ise suur õppetund. Väljaõppega lääneriikides kiirustati ja rünnakule saadeti üksused piltlikult öeldes otse liivakastist. Oli juhuseid, kus tankimeeskond tegi esimese lasu alles lahingus. Probleemiks oli, et ka ohvitserid olid niiöelda värsked ja neil polnud enamasti reaalseid lahingukogemusi, mistõttu nägime ka kaadreid sellest, kui kehvasti soomusüksuseid juhiti. Ukraina (ja ka Venemaa pool) on vigadest õppust võtnud ja „koolitab” ohvitsere nüüd nendest, kes ennast lahingutes heast küljest näitavad ja suudavad ellu jääda (mis tähendab ka põhimõttelist leppimist suurte kaotustega elavjõus). See kogemus antakse edasi vahetult nii nagu seda tehti palju ntx ka II MS-s. Viimases tehti nii, et sõdur õppis ABC oskused platsil, ülejäänud siis lahingute käigus vanematelt kamraadidelt. Nii talitasid kõik sõja osapooled. See väljaõppe variant on nüüd lahinguväljadele jõuliselt tagasi tulemas.

 

6. Droonide valitsemine rinde kohal on tekitanud olukorra, kus kummalegi poolele pole vastaspoole tegevus niiöelda „üllatus”. See omakorda tähendab, et rindesõdurite ellujäämisaeg pole väga pikk ja edukad on need, kes suudavad vastase droonide tegevust rohkem takistada, mistõttu on üheks peamiseks sihtmärgiks saanud vastaspoole droonimeeskonnad. Ukraina sõjas pole AI veel arvestatavalt mängu tulnud (erinevalt ntx Iisraeli-Gaza konfliktist või USA eriüksuste tegutsemisest eri missioonidel), kuid on ainult aja küsimus, millal AI jõuab ka mujale ja hakkab tegema seda, millega inimene ei jõua lihtsalt nii mahukalt tegeleda – vaatlemise, sihtmärkide otsimise ja nende kohta info edastamisega ja võimalik, et ka iseseisvate rünnakute korraldamisega esialgu väiksemas mahus. On ainult aja küsimus, kus 24/7 terve rindejoone kohal rippuvad valvedroonid on AI juhitavad ning inimene sekkub alles siis, kui on see on AI arvates vajalik või vaatleja arvates on vaja lahingusse sekkuda.

 

7. Kui vaadata infovälja meedias või Telegrammis erinevate tuntumate üksuste kohta, siis on selgelt näha, et nii Ukraina kui ka Venemaa poolel on edukamad kindlad üksused. See tähendab, et strateegilises plaanis on väejuhatuste käed kinni seotud – keskpärasemate üksustega saab katta ainult hädavajalikuma, suure osa vajalikest lahingutest peavad üksikud üksused, mida veetakse ühest kohast teise. See omakorda tekitab vähe kasutatavate üksuste ja pidevalt kogemusi omandavate üksuste vahel veel suurema vahe. See pole muidugi midagi uut. Eliitsemad üksused on alati sõjaajaloos olemas olnud aga droonide kiirelt peale tulnud valitsemisaeg süvendab erisusi. Olukord muutub, kui lahendatakse kuidagi droonide absoluutne võim rindejoone kohal. Arendustööga tegeleb hetkel terve maailm ja tõenäoliselt on peagi välja kujunenud ka korralikud kaitsemeetmed.

 

8. Droonide täielik valitsemine rindealade üle on tõrjunud lennukid kaugele tagalasse. See pole ajutine nähtus ja tähendab omakorda, et sõjandusstrateegiates tuleb lennuvägede kasutamine ümber mõtestada. Droonid on madalal, neid on palju ja see sunnib rinde lähimas tagalas (pakun, et see jääb nüüd juba päris sügavale, umbes 10-15 km peale) iga tehnikaühikut pidevalt liigutama, sest muidu oled kohe tulelöögi all. Süvaoperatsioonide teooriasse lisandub nüüd osa mida varem pole lihtsalt olnud - laienenud rindeala/kontaktjoon, mis on sisuliselt ei kellegi maa. Kui jõuad droonide valitsemisalasse (umbes 10-15 km tänaste droonide tehnoloogia tõttu), siis oledki juba rindel ja sihtmärk. Rinne pole enam teineteise vastas asuv kontaktjoon.

 

9. Droonide esiletõus on tõstnud tähtsaks kaks sõjandustehnika osa – suurtüki/raketiväed ja elektroonilise sõjapidamise vahendid. Droonide edukus tõuseb eriti esile selles kolmainsuse printsiibis. Nad täiendavad teineteist. Samas on droonide pealetulek vähendanud tohutult tankide osatähtsust. Tankid on praeguseks hetkeks kaotanud lahingute peamise määraja rolli.

 

10. Venemaa ei karda kaotada elavjõudu ja on valmis poliitiliste/sõjaliste eesmärkide saavutamiseks ohverdama väga palju. Kuna rahvas toetab võetud eesmärke, siis pole Kremlil ka eriti eetilisi probleeme suuri inimohvreid tuua. Iseenesest pole see midagi uut, kui vaadata varasemate Venemaa osalusega sõdade ajalugu. Küsimus on, kas ka Euroopa (ntx ilma USAta) on valmis Baltikumi kaitseks selliseid inimohvreid tooma või põrkub sõjaline valmisolek poliitiliselt eurooplaste moraalile ja soovimatusele milleski nii ohvriterohkes osaline olla? Kahtlen väga, et Kesk-Euroopa riigid on selliseks sõjaks vaimselt valmis. Seetõttu on (Kremli seisukohast) USA kadumine Euroopast otsustava tähtsusega, et siin impeeriumit laiendama hakata.

 

11. Luure- ja sidesatelliitide osatähtsuse tohutu tõus. Eriti määravaks on saanud droonide toetamiseks vajalikud sidesatelliitide süsteemid (nagu ntx Starlink). See sunnib riike peagi sellesse valdkonda suuri investeeringuid tegema. EL-i mahajäämus ja sõltuvus USAst on suur ja EL-i jaoks oleks äärmiselt vajalik oma side- ja luuresatelliitide olemasolu.

 

12. Venemaa puhul tuleb arvestada, et Genfi konvensioonist nad kinni ei pea. Tsiviilisikud, meedikud, ajakirjanikud? Mis kaitse? Venemaad lihtsalt ei huvita, nende relvaks on jõhkrus. Seetõttu on vajalik ümber mõtestada kõik sõjalised konvensioonid millega liitunud oleme. Vastaspool lihtsalt ei täida ühtegi lepet.