SÜGIS/TALVE ALGUS 2024 Ukraina Vabadussõjas

 

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab. Vahepeal tegin ka kahe aasta ennustuste kokkuvõtte. Laias laastus läheb kolmandik sajaprotsendiliselt täppi, pool osalt täppi või on veel selgumata (sest paljud ennustused on päris pika aja peale) ja kolmandik läheb mööda.

(PS! Olin ülevaate juba varakult valmis kirjutanud, et täpselt suve keskel see välja anda aga tänaste sündmuste tõttu tuli lisada vaid üks lause Baltikumi osa algusesse. Eks see atendaadikatse muudab maailma ajalugu palju aga minu ennustusi mitte eriti, üllatav see polnud)

 

VENEMAA ÜLIKOOLIDES KÄIB PUHASTUSTÖÖ

 

Putini režiim on ette võtnud ülikoolid ning õppejõudude hulgas käib aktiivne puhastuslaine – kõik, keda on alust kahtlustada, et pole Putini meelne, otsivad peagi tööturul juba uut töökohta. Ühtlasi on Venemaa luureametid asunud jahtima välismaalt pärit üliõpilasi palju intensiivsemalt kui nad on seda teinud varem, püüdes neid enda kasuks tööle värvata. Seetõttu oleks Euroopa Liidul mõistlik käsitleda kõiki Venemaa ülikoolidest saabuvaid lõpetanuid võimalike julgeolekuohtudena või üldse mitte enam tunnistada mingeid Venemaa ülikoolide kõrgharidusdokumente. Baltikumis on aga sellised üliõpilased ekstra ohtlikud, sest siia suunda püüab Venemaa üliaktiivselt noori venemeelseid värvata. Eestil tasub mõelda milliseid samme sellise tegevuse takistamiseks ette võtta, kui ei taha uusi Petersone siiakanti koguneda lasta.

 

USAs ON TULEMAS SEGADUSTE KÜMNEND

 

Vabariiklased olid kuni 90ndateni partei, mis vastandus demokraatidele peamiselt ühe postulaadi kaudu – usk vabasse turgu ja vähestesse regulatsioonidesse. Demokraadid reguleerivat kõiki asju üle. Inimestel peaks olema vabam valik, ei tohi asju ette kirjutada. Interneti pealetulek ning konservatiivide ülemaailmselt sarnase hääletajaskonna (vähese haridusega ja vaesemad, maapiirkondades elavad vanemad generatsioonid) arusaamade muutumine, internetis tekkinud eri osapoolte arvamusruumide iseendasse mullistumise tagajärjel, on pannud nüüd vabariiklasi tegema seda, mis poleks veel 90ndatel tõenäoline olnud – ohtralt keelama ja piirama. See muutumine omakorda ning demokraatide aeglane liikumine vastaspositsioonidele, on varasema vaadetelt ühtlaselt keskele positsioneerunud enamiku hääletajaskonnast lükanud keskelt äärtesse. Ühisosa on kahel parteil aina vähem, pole enam ka keskele kokku koondunud tavapärast hääletajaskonda. Keskele koondunud hääletajad tasandasid ära parteide äärmuslikumad erinevused ja kompromissid olid kergemad tulema. Nüüd aga pole hääletajaid keskel enam ollagi, mis on väga selgelt esile tõstnud vabariiklaste äärmuslikuma tiiva ja tõstab esile aegamisi ka demokraatide vasakpoolsema tiiva. See on vedanud Ameerika Ühendriigid olukorda, mis pole enam teab mis kaugel suuremast segaduste ajast või lausa kodusõjast nagu paar aastat tagasi revolutsioone uurivad ajaloolased Guardianis avaldatud laineid löönud ühises artiklis ennustasid. Seda segaduste aega pakutakse Trumpi võimu aastatesse ja võimalikku katsesse seda võimu enam mitte käest ära anda. Ja just seda hetke Hiina ja Venemaa ootavadki. Aastat 2028, kui USAs peaks võimule tulema uus president. Rõhuga sõnal „peaks”. Seega ennustan – 2028 aastal ei loobu Trump võimust ja see omakorda viib USA sisepoliitilisse keerisesse, mis tipneb relvastatud kokkupõrgete, autokraatia kehtestamise katse ja võimalik, et ka pisema kodusõjaga. Ma ei usu, et USAs läheks suureks kodusõjaks, selle varasemas mõistes, sest USA armee annab vande konstitutsioonile, mitte presidendile. Kõik oleneb muidugi suuresti sellest, et mis on toimunud 2028 aastale eelneval neljal valitsemisaastal ja väejuhtidest. Ajaloos on muidugi olnud nii, et diktaatori ihalusega poliitik vahetab kõik relvastatud ametkondade ja armee juhid endale väga lojaalsete vastu välja ja nii saavutabki jõupositsiooni ülekaalu aga USAs see nii lihtne ikkagi pole. Seal on igaühel kodus relv ja just see asjaolu maksaks vabariiklaste püüdele ainuvalitsus kehtestada kohe kätte. Samas see asjaolu annab inimestele võimaluse oma äärmuslikum arvamus tänaval selgeks teha. Seega saaks olema väga tähtis, kellest saab vägede ülemjuhataja ja kas too on äärmuslik trumpist või mitte.

Sama situatsioon (aga teises versioonis) on toimumas ka Euroopas. Paremäärmuslaste esiletõus on nagu koopia eelmise sajandi kolmekümnendatest. See on tegelikult liberaalsete parteide vigade ja majanduskrahhide koostöö tulemus. Massiimmigratsiooni ja majanduskrahhide alahindamine, sellega selgelt kaasnev kultuuride kokkupõrge ning islami pealtung on viinud varem end keskele positsioneerinud ja erinevaid sobivaid parteisid otsinud niinimetatud ujuva hääletaja aina kindlamalt paremäärmuslasi valima. Isegi, kui valijale püütakse selgeks teha, et massiimmigratsioon ei ole probleem, saab igaüks ju Kesk-Euroopas (ja kasvõi Rootsis näiteks) aru, et see väide ei vasta tõele. Iseenesest pole immigratsioon paremäärmusluse peamine toitja, selleks on pigem lootusetus, et majanduslikult ollakse peagi jõudmas paremale tasemele. See on pettumus ja see valatakse lihtsate ja väheke kätte maksta lubavate lubadustega populistide valimisena välja. See seab demokraatia Euroopas päris arvestatava surve alla. Samal ajal on üks suur, ja alati agressiivne, Euroopa riik hakanud jälle oma naabreid vallutama. Poliitiline surve on pannud seetõttu Saksamaa taas muskleid kasvatama. Tuttav lugu, eks ole. Lihtsalt seekord on fookus liikunud Euroopast (mis ei ole enam sõjaliselt primaarne) USAsse (mis on maailma suurim sõjaline jõud) ja Euroopa julgeolek sõltub suuresti just sellest üle ookeani asuvast riigist. Oot, oot, me ju ajalootundidest vist ikka mäletame millega selline asjade käik lõppes? Või ei?

 

ÜLEVAADE MINU ENNUSTUSTEST BALTIKUMILE

 

Kuna seda küsitakse ikka väga palju siis püüan teha uuesti (juba ei tea mitmendat korda) ülevaate mida olen Baltikumi kohta kirjutanud. Kes on minu ennustusi põhjalikumalt lugenud teab, et Ukraina laiaulatusliku sõja esimesel päeval ennustasin, et Venemaa ründab Baltikumi 2028 aasta juunis. Mida ma veel olen ennustanud? Kirjutan ülevaate: nüüd, kui Trumpile on tehtud atendaadikatse ja USAs lähevad asjad veel rohkem käest ära, selle 2028 aasta juuni ennustuse positsioon vaid tugevneb. Pange tähele – 2027 on määratud Hiinas ajaks, kui väed peavad olema valmis Taiwani jõuga üle võtma. Seega, rünnak oleks võimalik juba 2028 aastal ja mida varem, seda parem (Hiina diktaatori vaatepunktist). Venemaal ja Hiinal ei ole võimalik üksi USA vastu saada, seega sobiks neile, kui USA sõjalised jõud lüüakse kaheks. Ennustasin, et Hiinast ja Venemaast saavad uue Axise loojad ja nad üritavad end positsioneerida selgelt lääne vastu. Axis loodi (minu arvates) Bricsi näol. Hiina algselt laveeris kahe vahel (ja teeb seda veel siiani) aga on aina selgemalt võtmas positsiooni lääne vastu ja Venemaa poolt. Isegi niipalju, et USA on selle nüüdseks juba välja öelnud – Hiina on valinud Venemaa toetamise Ukraina vastu. Pakun, et just Briscsist saab tulevikus uus sõjaliseks muutuv liit, mis on NATO vastu. Kõik selle ühenduse liikmed positsioneerivad end täna poliitiliselt nii, et ei vibuta näpuga Venemaa suunas Ukrainas toimuva pärast. See on hea algus tugevale poliitilisele aga hiljem tõenäoliselt juba sõjalisele liidule. Isegi kui mitte kõik ei liitu Hiina ja Venemaa avantüüridega, siis ei vali nad kindlasti vastaspoole poliitilist toetamist. Seetõttu võib pakkuda ka, et Brics laieneb peagi.

 

Teiseks – USAs läheb 2028 aastal korralikuks segaduseks juhul, kui minu ennustus peaks täituma, et Trump võimust ei loobu. See suunaks USAs tähelepanu riigi sisse ja mitte väljapoole Euroopa suunas. Seega oleks me sisuliselt ikkagi üksi, sest ausalt öeldes pole Euroopal sõjaliselt jõudu, et Venemaa sissetungile vastu hakata. Kui päris aus olla, pole Euroopal praegu veel piisavalt jõudu isegi ennast kaitsta, rääkimata meist.

 

Kolmandaks – juhul, kui Venemaa Baltikumi ründab, siis tuleb aru saada, et Euroopa üldväejuhi (SACEUR) jaoks on Baltikum kogu tema kaitseala väga väike lõik. See on raskelt kaitstav tiib ja siit on Kesk-Euroopa kaitseks lihtsam välja taganeda, kui siia elavjõudu ja tehnikat vastase rakettide ja suurtükiväe kätte hakkimiseks saata. Meie jaoks on seetõttu PEAMINE küsimus, kui palju on siin eelpositsioneeritud vägesid. Miks? Sest just eelpositsioneeritud vägede võime vastast kinni hoida annab piisavalt aega, et poliitikud jõuaksid võtta mingigi positsiooni, et kas kaitstakse või mitte. Kui edasitung on kiire, siis on ka taganemiskäsk kergem tulema.

 

Neljandaks – Balti riikide nõrk lüli on Läti. Olen sellest korduvalt kirjutanud, et Lätis vene poliitikute abil (kes on võimul liiga kergekäelise kodakondsuspoliitika tagajärjel) läbi surutud varasem kohustusliku ajateenistuse kaotamine on tekitanud olukorra, kus Lätil pole väljaõpetatud reservi ja ta on sisuliselt kaitsetu (on küll kutseline väike kergejalaväebrigaad aga arvuliselt ja tehnikalt, mis sellel on, on see ikkagi suht olematu tegija). Ajateenistus taastati, kui algas Ukraina sõda aga nüüd on juba hilja. Seetõttu pole Venemaal vaja teha väga palju:

 

1. Sulgeda Läänemeri Saaremaa ja Gotlandi vahel, neid saari sõjaliselt rünnates ja kontrollides. Sellega blokeerida merelt Eesti ja ühtlasi proovida samal ajal suruda alla Rootsi ja Soome laevastik ja õhuvägi. Näiteks Saaremaa ründamiseks pole vaja tervet saart kontrolli alla saada. Piisab Kuressaarest ja peamisest sihtmärgist – Kuressaare lennuväljast.

 

2. Rünnata läbi Läti Leedu suunas Kaunase peale ja sulgeda nii Suwalki koridor (jah, ei pea tugevamalt kaitstud Suwalki ju otse ründama) ja sealt tulev raudtee kui eluliin Eesti ja Läti kaitseks vajaliku juurde toomiseks. Toetav rünnak Kaliningradist Kaunase suunas lööks Leedu väed kaheks ja nõrgestaks väga palju Leedu võimet rünnak tõrjuda.

 

3. Tekitada Baltikumi (eelkõige Eesti ja Läti) kohale tugev õhukaitsekuppel, et suruda siit välja lääneriikide õhuvägi ja hoida Baltikum tugeva raketi ja pommisaju all. Siin hakkab mängima meie oma võimekus tekitada siia piisavalt tugev õhukaitsetsoon (Anti-access/area denial (A2/AD)).

 

4. Saavutada õhus ülemvõim suunates peamised õhulöögid Soome, Rootsi ja Norra õhuvägede vastu. Just nendes asuvad õhuväed saavad Venemaa peamiseks vastaseks esimestel päevadel, sest suure tõenäosusega hoiab SACEUR Kesk-Euroopa kaitseks (s.t Poola suunda) jäävat õhuväge väga hoolsalt ja ei kuluta seda siia (Saceuri seisukohalt oleks loogiline, kui USA lennukikandjad tulevad Norra lähistele Venemaad kimbutama aga sellega on üks teine häda, nimelt kas poliitiliselt on sellel hetkel keegi USAs valmis sellist käsku andma?). Ühtlasi paneb Venemaa raketisaju alla kõik Baltikumi vähesed lennuväljad, kus lennuväge hoitakse, mistõttu on näiteks meie Ämari pigem ajutine, kui alaline baas. Siit viiakse, sõja korral, lennukid kohe kaugemale tagalasse.

 

5. Takistada Poolat, Soomet ja Rootsit kui esmaseid võimalikke abistajad appi tulemast, rünnates neid riike toetavate rünnakutega.

 

Viiendaks – kas NATO meid kaitseb? Jah, kindlasti. Peamine on aru saada, et lubadus kaitsta ja isegi otsus seda teha ei pruugi tähendada kaitset sellises mahus nagu meie seda eeldame. Miks? Läheme tagasi ajalukku. Kui natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolat ründasid, siis oli selge, et sakslastega (ja nende liitlaste venelastega) ei saa enam rääkida stiilis „anname midagi rahu nimel ära”, sest seda oli juba korduvalt tehtud. Agressori isu vaid suurenes, kui nad nägid, et lääneriigid on arad ja ei taha sõtta minna. Mis oli muidugi valearvestus. Ja miks oli valearvestus? Sest London kalkuleeris nii – kui me nüüd ei kuuluta sõda Saksamaale (jättes NLiidu, kui võimaliku tulevase Saksamaa vastase teadlikult mängust kõrvale), siis ei võta meie lubadusi tulevikus sõjaliselt liitlasele appi tulla enam keegi tõsiselt. See oli lääneriikide selge tulevikku suunatud kalkulatsioon. Juhul, kui sõda poleks kuulutatud, ei oleks järgmisel paarisajal aastal enam keegi selliseid kaitselubadusi uskunud. Seega tehti poliitiline (aga mitte sõjaline) otsus, et liitlassuhted säiliksid. Poola ründamise eest kuulutati sõda olukorras, kus selgelt teati, et tegelikult pole sõjaliselt jõudu Poola kaitseks appi minna. Saate nüüd aru mida ma mõtlen? NATO ei saa mitte mingil juhul endale sõjalise rünnaku puhul lubada, et artikkel 5 ei käivitu, isegi mitte siis kui tegelikkuses selleks sõjaväge võtta pole. NATOl teadupärast polegi endal armeesid. Riigid annavad oma sõjajõud NATO käsutusse (ja pange tähele – USA armee on selle tuumik ja suurim sõjaline jõud maailmas, mis teeb USA presidendist sõja korral de facto NATO kõrgeima poliitilise juhi). Aga miks peaks Venemaa kontrollitav nukuvalitseja Orban või Slovakkias Kremlile kummardav Fico andma oma üksused meie kaitseks? Sellised riigipead ei tule kunagi meid päästma, vaid kukuvad lääneriike saboteerima nii nagu nad on seda siiani teinud. Aga mida kindlasti tehakse on artikkel viie käiku laskmine, isegi siis kui tegelikkuses pole SACEURil siia kedagi appi saata või seda poliitilisel tasandil teha ei soovita. Põhjendust oleks tuua ju väga lihtne – Kesk-Euroopa päästmine tuumasõjast Baltikumi äraandmise hinnaga. Kuidas? See käiks nii. Venemaa tungiks näiteks Ida-Virumaale ja ehk kuni Tallinnani. Lääs vaataks, et olukord on keeruline, mõistlikum oleks sõjajõudude säilitamiseks taganeda kusagile kaugemale. Venemaa korraldaks „referendumi” ja kuulutaks Baltikumi enda riigi osaks, mis tähendaks tuumarelvaga kaitstavat ala. Kas suurriigid oleks valmis riskima tuumasõjaga Baltikumis vallutatud alade tagasivõtmiseks? Vot, see on hea küsimus, kas pole?

 

TRUMP VIIB EUROOPAST VÄED VÄLJA

 

Pakun, et kui Trump võimule tuleb, veab ta suure osa USA vägedest Euroopast välja. Spiiker Johnson pidas kõne Hudsoni Instituudis kus ta raamistas vabariiklaste välispoliitika lähitulevikuks – välismaal armee vähendamine, diktatuuridega tegelemine ei pea olema ainult USA mure ja maailma rahuvalvaja positsioon on kulukas. Vabariiklaste hulgas on laias laastus olema konsensus, et USA on lääneriikide turvamisele panustanud liiga palju ja see on omakorda andnud liitlastele võimaluse sõjalised kulud kokku tõmmata ja elada laia elu. Nüüd peaksid liitlased panustama lubatud protsendid oma kaitsevõimetesse ja kui nad seda ei tee, siis miks peaks neid kaitsma USA? Väga loogiline. Selge on muidugi ka see, et kohe kui USA peakski vedama oma sõjalised jõud Euroopast ära, läheks meil päris keeruliseks. Kesk-Euroopa ei ole ei sõjaliselt ega ka vaimselt valmis konfliktiks ntx Venemaaga ja jätaks meid väga suure tõenäosusega üksi, olenemata sellest mida kõike lubatakse või räägitakse. Reaalsuses pole Euroopal praegu piisavalt kaitsevõimekust ja selles on vabariiklastel õigus – Euroopa on võtnud USA vihmavarju enesestmõistetavana ja suunanud kaitsejõudude raha sotsiaalkuludesse. Ilmselt on tõesti aeg Kesk-Euroopa vaja unest ülesse raputada. Ainuke probleem on, et selleks piirkonnaks kus raputama hakatakse on peaaegu sajaprotsendilise kindlusega Venemaa naaberriigid.

 

SÕJALINE: ÕPPETUNNID 2

 

Kohe sõja esimesel nädalal tegin ülevaate õppetundidest. Lisan varasemale siis tänased tähelepanekud. Olen püüdnud inimeste küsimuste peale palju selgitada, et iga regionaalne sõda, ka Ukraina sõda, on pisut erandlik ja nende pealt ei maksa teha suuri strateegilisi põhjapanevaid järeldusi aga alati tasub tähele panna tehnoloogilisi arenguid. Need annavad kätte suuna, et kuhu sõjandusmaailm liigub. Oma olemuselt ei erine näiteks soomustatud raskerüütlitest ratsaväe rünnak tankide rünnakust. Lahingutes on need ajaloos mänginud sama rolli. Aga mis muutub, see on tehnoloogia arenguga saavutatud uued võimalused taktikaliselt vastast ületada ja üllatada.

 

Ukraina sõda õpetab siis mida? Raskesoomus on hetkel kaitserelvastuse arengust maha jäänud, on alanud droonide valitsemisaeg, mis minu arvates päris kindlasti juhib meid mehitamata (ja elektrimootoritega) tehnoloogiani sõjaväljal. See omakorda tähendab, et tuleviku sõdades sureb pigem tsiviilisik, mitte sõdur. Selles osas on Ukraina sõda väga suur erand, mille pealt ei tasu arvata, et tulevik selline lahinguväljadel ongi. Põhjus on lihtne – kummalgi sõja osapoolel EI OLE tehnilisi ressursse strateegilisteks läbimurreteks ning see sõda on maandunud ajaloos varasemalt nähtud arenguetappidesse, kus strateegiat kujundavad (tehnoloogilise ressursi puuduse tõttu) inimmass ja aeg ning nende omavaheline suhe. Juhul, kui Venemaa võtab sõjast kaasa õppetunni, et II MS aegne massiga peale minek on mõistlik ja tehnika areng pole nii tähtis, siis on meil tulevikus ikkagi hea võimalus vastu saada ja vastasest selgelt üle olla.

 

1. Vene armee ei ole muutunud. Säilinud on nõukogude ajale omane ülesehitus ja strateegiline juhtimistasand, käsuliinid ja arusaamad. See muudab nad vähe painduvaks ning toob ohtralt massiga peale surumist ja inimohvreid. Venemaa on rahvaarvult suur, kuid ka neil jõuab lõpuks kätte piir, kust edasi enam ohverdada ei saa. Mingi tasandini on neil võimalik konventsionaalses sõjas sellega edu saavutada aga ainult juhul, kui vastane hakkab vastu nende mängureeglitele alludes. Kohe, kui vastane tegutseb ebakonventsionaalselt, on vastane edukas. Ukraina sõja alguses kasutas Ukraina ohtralt sissitaktikat ning lõi valusalt venelaste logistikaliine, suutes panna Venemaa rünnaku kõikuma. Kui liiguti tagasi tavapärase sõjapidamise juurde ja rindesõtta, hakkas Ukraina tundma sama valusaid kaotusi. Seega on väikeriikidele väga vajalik võimalikult suure ja hästi välja õpetatud territoriaalkaitse olemasolu, mis ei kasutaks mitte mingil juhul rindesõja taktikaid. Ukrainas on laialdane sisside kasutamine keeruline puuduvate metsaste alade tõttu, meil on selleks aga kõik võimalused.

 

2. Sõjaajaloo peamine õppetund on olnud aastatuhandeid üks ja seesama – sõda liigub mööda teid linnadest linnadesse. Eesti on metsane ja soine, mis suruks ründaja veel rohkem teedele, suunaga asulatesse. Metsade ära kasutamine on meie võimalus. Ja ärgem unustagem teid. Teed mööda liiguvad armeede rünnakud ja neile järgnev logistika. Teede läbi lõikamine ja kaitsmine (metsad ju ümberringi) geograafiliselt sobivates (meil tasandik, seega jäävad meile sobivaks jõed, laiemad kraavid jne) kohtades on meie võimalus. Lahingud linnades on kulukad. Soomusega on seal keeruline, seega jäävad suurtükilöögid ja inimmass. Neid on vastasel kordades rohkem. See sunnib meid veel rohkem metsadele ning löö ja põgene taktikale panustama.

 

3. Strateegiline sügavus on tähtis. Kes ei tea, mis see on siis tsiviilkeeli selgitades – vastase suurtükkide, rakettide ja lennuväe sinu tagalasse ulatuv ründeala. Kõik mis sellesse jääb on 24/7 rünnatav ilma vastase poolse inimelude kaota. Võimalus sellest alast tahapoole reserve asetada (ja sinna taganeda) on seega ellujäämiseks esmatähtis. Paraku, meil sellist luksust pole. Meil EI OLE strateegilist sügavust, mis tähendab, et me sõltume liitlastest rohkem kui keegi teine. Liitlased on meie strateegiline sügavus. Soome, Rootsi, Norra ja Poola on Baltikumi otsesed strateegilise sügavuse partnerid, mis seab nad sissetungi korral koos meiega sõja eesliiniks. Meie koostöö nendega peab olema kordades läbi mõeldud, läbi harjutatud, läbi nämmutatud. Laskemoonalaod Baltikumis on küll tähtsad aga veel tähtsamad (strateegilises plaanis) on samasugused laod nendes riikides. Mida tugevad on meie naabrid, seda tugevamad oleme meie.

 

4. Sõda on oluliselt rohkem matemaatika kui arvame. Mina defineerin sõda nii: relvastatud konflikt, kus olemasolevate ressurssidega võideldakse uute ressursside (nii sõjalised kui ka poliitilised – maa-ala, poliitiline populaarsus, vastase armee nõrgendamine, tugevam positsioon geopoliitilisel kaardil jne. Ka aeg, kui selline, on ressurss) nimel, mida juhib inimtahe. Viimane on äärmiselt tähtis. Ükski armee ei liigu ega võitle, kui selleks puudub inimese soov võidelda. Aga numbrid on samuti tähtsad. Kui sul on üks moodne ja kallis tank, väga hea meeskonna ja relvastusega aga vastasel kakskümmend vana, siis pead sina tegema kakskümmend õnnestunud lasku aga nendest kahekümnest igaüks vaid ühe õnnestunud lasu. See asjaolu paneb armeejuhi seisu, kus ta ei saada seda vaest ühte supertehnoloogilist tehnikavidinat lahinguväljale üleliia riskima. Vastane aga saab oma ressursse kulutada, sest neid ju jagub. Numbrid on tähtsad, midagi teha ei ole. Ja see kõik maksab. Seetõttu, kui riik tahab ennast Venemaa jõhkruse eest kaitsta, tulebki riigil teha väga suuri kulutusi. Vastuargument, et see on raha tuulde loopimine ja meie koolil oleks hoopis uut katust vaja ei päde, sest mida hakkab kool selle uue katusega pihta, kui seda pommitama tullakse? Ajaloo õppetunnid on olnud alati selged – sinu vabadus on võrdeline sinu sõjalise võimekusega.

 

5. Armee peab õppima taganema. Õppuseid on tore teha stiilis, et kuidas me vastast võidame aga kõige paremini peavad olema läbi harjutatud hoopis sõja kõige keerulisemad lahingutüübid – viivitus ja taganemine. Ka viivituslahing ja taganemine on osa võidustrateegiast. Britid taganesid Euroopast II MS alguses välja, säilitades nii suure osa oma elavjõust, mida oli vaja hiljem Normandia dessandi ajal.

 

6. Droonid on muutnud raske soomustehnika kergelt haavatavaks. Unustage raskesoomus. On alanud mehitamata tehnika ajastu, kus paarisaja eurose drooniga on võimalik maha võtta mitmemiljoniline tank. Teiseks – ei mingit miinide keelustamise konventsiooni. Miinid on üks parimaid kaitsevahendeid, on Ukraina sõja õppetund. Ja ei mingit kobarmoona keelustamist. Nalja teete või? Milleks anda vastasele kerge võimalus?

 

7. Luure olulisus on samuti kõikide sõdade õppetund, läbi ajaloo. Luureametitele kulutatavad summad toodavad julgeolekuliselt riigile rohkem, kui pealtnäha paistab. Seetõttu on väga-väga oluline, et meie erinevad luureametkonnad oleksid korralikult rahastatud. Just luure on esimene, kes näeb ja kuuleb. Luurel on spioonid ja ülejooksikud, kes hoiatavad vastase plaanidest ette (kes mäletab näiteks Svetlana Drjuki aastast 2019? Ilmselt mitte keegi aga too Vene ohvitser hoiatas Ukrainat, et Venemaa plaanib peagi suurt sissetungi Donetskisse ja Luhanskisse 100tuhande sõduri osavõtul. Sel ajal peeti teda ebausaldusväärseks aga täna saame öelda, et tal oli õigus. Tema ületulek oli puhtalt SBU teene). Euroopa on rinda pistmas Venemaa kasvava terroriga, mis sisaldab mõrvu ja sabotaaži ja see seab vastuluureametitele veel lisakoormat juurdegi. Ühtlasi näitab see kui sügavale mülkasse naaberriik langemas on.

 

8. Peame arvestama, et arvestatav osa noortest sõja korral põgeneb. Eestissegi on aidatud täiesti teadlikult neid mehi, kes Ukrainast sõjaväe eest jalga lasid. Sama toimub päris kindlasti ka siin, kui peaks sõda hakkama. Seega tuleb meil arvestada oluliselt väiksemate numbritega väljaõppinud reservist, kui kirjas on. Kõik algab ikkagi inimtahtest ehk olulisest osast igas sõjas – moraalist ja soovist võidelda.

Ukrainas on mitu väejuhti kaotanud koha, sest nad riskivat liiga palju oma sõdurite eludega. Nende vastase võitluse peamiseks eestvedajaks on Ukraina naispoliitik Mariana Bezuhla, kelle arvates peaks Ukraina ohtrad vasturünnakud lõpetama, sest see toovat liiga palju oma sõdurite elude kaotust. Paraku meenutab too poliitik mulle naist, kes saatis 1945 aastal USA ajakirjandusele kirja, et USA lõpetaks sõjas osalemise, sest noored poisid saavad ju surma ("Please, for God's sake, stop sending our finest youth to be murdered on places like Iwo Jima. It is too much for boys to stand, too much for mothers and homes to take. It is driving some mothers crazy. Why can't objectives be accomplished some other way? It is most inhuman and awful—stop, stop!"). Talle vastas Ühendriikide mereväe sekretär James Vincent Forrestal, kes oli ka ise Iwo Jimal näinud seda väga verist lahingut, ausalt ja lihtsalt: 7. detsembril 1941 alustatud rünnakuga andis vaenlane meile lihtsa valiku: võidelge või hävige. ("On Dec. 7, 1941, the Axis confronted us with a simple choice: fight or be overrun. There was then, and is now, no other possibility. Having chosen to fight, we had then, and have now, no final means of winning battles except through the valor of the Marine or Army soldier who, with rifle and grenades, storms enemy positions, takes them and holds them. There is no short cut or easy way. I wish there were.").

Kui Venemaa 24. veebruaril 2022 aastal Ukrainat laiendatult ründas oli Putini eesmärk sõnastatud küll pikalt ja peenelt aga lühidalt kokku võttes oli sõnum sama: võidelge või saage hävitatud! Midagi ei ole teha, ilma vasturünnakuteta pole lootust võiduks olemaski. Ja vasturünnakutes saavad alati ka oma sõdurid ohtralt surma. Kui Ukrainas on populaarseks muutumas tolle naispoliitiku seisukoht, siis on lood inimtahtega (sooviga sõda võita) juba sitasti.

 

9. Lääneriigid peavad sõjas oluliseks õhu ülemvõimu, Venemaa maavägede ressursside numbrilist üleolekut ja suurtükiväge. Mõlemad lähenemised on õiged aga kuni teatud piirini. Õhu ülemvõimu idee on kontrollida taevast lahinguala kohal, mis omakorda suruks maapinnal asuvad väed logistilisse lõksu. Sa ei saa liikuda ilma, et sind õhust kohe ei rünnataks. Ukraina sõda näitab, et õhu ülemvõimu on rindejoonel üle võtnud droonid. Samas, strateegilisel tasandil sõltub kõik ikkagi lennuväest ja selle võimest rakettidega vastane üle külvata. Mis omakorda seab A2/AD võime olulisemaks, kui varasemas sõjaajaloos. Ühtlasi tuletab see meelde, et reegel „sa ei saa rünnata seda, mida sa ei näe” maksab veel rohkem, kui varem. Droonide edu põhjuseks on nende võime enda inimelusid ohtu seadmata NÄHA ja rünnata. See meenutab, et veel üks aspekt Ukraina sõjast on tähelepanuväärne – mulaažid. Pettesihtmärkide edu on selles sõjas olnud erakordselt suur. Seega tasuks Balti riikidel tõsiselt mõelda, et vastase lennuväele ja droonidele tuleb luua korralik pettesihtmärkide varu. Odav ja tõhus kaitsevahend, mis kulutab vastase kalleid ja hinnalisi raketiressursse.

 

10. Tsiviilelanikonna osa sõjas on märkimisväärselt suurem tänu tehnoloogiale, mis meil täna olemas on. Taskus asuv vidin võimaldab filmida ja jagada infot lahinguväljalt ja okupeeritud aladelt kiirusega, mis pole olnud mitte kunagi varem võimalik. Toimiva sidetehnoloogia kasvanud osatähtsust näitab kasvõi Starlinki osakaal lahingute edus. Elektrooniline side ja segajad on tõusnud selgelt strateegiliselt üheks kõige tähtsamaks komponendiks, mis määrab edu lahinguväljadel. Venemaal on väga hea elektroonilise segamise tehnoloogia (osa lääneriikide analüütikuid hindab, et Venemaa on selles osas läänest selgelt ees) ja me peame olema selleks valmis.

 

F-16 SAABUMINE SAAB OLEMA PIGEM VALUS TAGASILÖÖK

 

Kirjutasin ennustavates ülevaadetes sõja esimesel aastal, et lääne lennukeid niipea ei anta, sest on kaks suurt punkti, mida on nende eduks vaja täita. Praegu võib selgelt välja öelda, et kumbki pole kahjuks siiani täidetud. Esiteks – lendurite põhjalik väljaõpe. See, et Ukrainal on tohutu puudus inglise keelt oskavatest inimestest, on olnud näha läbi sõja. Varem vene keelt põhilise võõrkeelena õppinud rahvas muutis suunda alles sõja ajal. See varem tegemata hariduspoliitiline otsus maksab nüüd kätte ülivalusalt. Lisaks tähendab korralik väljaõpe ikkagi pigem mitmeaastast treeningut, mitte kiirülevaadet simulaatoris ja mõnekuulist lendamist lennuki tundma õppimiseks. Lahingulendur peab une pealt oskama käsitseda kõiki lennuki keerulisi juhtsüsteeme ja arvuteid, mille programmid kubisevad inglisekeelsetest lühenditest. Pead navigeerima, sidet pidama, tegema manöövreid, tulistama vastast väga suure füüsilise pinge all. Pealegi pead suutma, lisaks lihtsalt lendamisele ja arvutite käsitsemisele, teha lahingu ajal koostööd teiste lennukite, maapealsete lennujuhtide ja üksustega. See kõik peab olema põhjalikult läbi harjutatud. Tänapäeval võtab minimaalne väljaõpe aega pigem mitu aastat, mitte paar kuud. Teiseks pole Ukraina lennuväljadel korraliku õhukaitset. Mis kasu on lennukitest, kui sul pole võimalik neid lendamagi saada, sest need lastakse enne sodiks? Lisaks veel Kiievi surve lendurid ja lennukid minimaalselt lühikese ajaga Ukrainasse saada, mis on tekitanud USAga suure tüli. Põhjus lihtne – nimetatud kahe eduks vajaliku punkti mittetäitmine. Kiievist võib ka aru saada, sest hirm, et tulevane võimalik president Trump Ukrainat maa-alade kaotusega rahule sunnib on suur. Kui seejuures ei anta ka mingit võimalust saada osaks NATOst (mis oleks NATOle pigem väga kasulik), siis tuleb praegu püüda seis saada nii heaks kui vähegi võimalik enne, kui läbirääkimisteks läheb. Loota, et Venemaa ei tule katsele number kaks on selgelt naiivne ja sellest saavad ukrainlased hästi aru ja sellest saab ka lääs aru, mistõttu püütaksegi Ukraina NATOsse saamine pigem edasi lükata, tuues vabanduseks mida iganes. Katsu sa aga sõjast väsinud ja business as usual ootuses lääneriike veenda, et Ukraina edu on meie kõigi edu. Kõik need miinused lennukite andmisel, hilinemisel, kiirustamisel jne annavad peagi kokku pigem veel ühe suure pettumuse ja Ukraina süüdistab selles (osalt täiesti õigustatult) lääneriike ja lääs (samuti osalt täiesti õigustatult) Ukrainat. Loodetavasti saadakse lääne lennukitest (mis olevat juba madistamas osade vene blogijate teadete järgi) ikkagi niipalju kasu, et need suudavad vene lennuväge veidigi tagasi suruda, ise ilma suuremate kaotusteta. Parem ikka need mõned moodsamad lääne lennukid, kui mitte midagi. Ühel päeval tuleb ka rahu ja siis saab Ukrainast üks suurimaid lääne lennukitehaste tööandjaid, sest sõja õppetunnid on valusad. Sellest on ka lääneriikides ehk juba aru saadud?

 

PS! Tehti märkus, et minu ennustuste järgi oleks Trump juba justkui võimul. Tõenäosus selleks on tõesti pigem suur kui väike aga ega see, kui ta valimisi ei võida, ei muudaks olukorda, et tema andunud austajad mässama ei hakkaks. Tõsi, siis jääks samas ära autokraatia kehtestamise võimalikud katsed, vähemalt järgmisel neljal aastal aga 2028 läheks keeruliseks igal juhul.