Kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (17. märts 2023)

 

Jätkan oma ennustavate ülevaadetega. Sõja aastapäeval tegin üldkokkuvõtte oma aasta jooksul tehtud ennustustest. Enamik neist on selgumata, suur osa on läinud osaliselt täppi, kolmandik täielikult täppi ja mõned ka mööda. Kes viitsib seda pikka ennustuste ülevaadet lugeda, saab ühtlasi ka pildi pea kõikidest teemadest mis sõjaga seotud. Midagi uut on keeruline kirjutada, sest olen oma ennustavates ülevaadetes väga pika aja peale kõik teemad juba läbi kirjutanud, nüüd kipun ennast vaid kordama ja huviga jälgima kuidas ennustustel läheb.

 

MOODUSTUMAS ON UUS „AXIS”

 

Seda teemat olen palju kajastanud. Kes on hoolikamalt mu ennustusi jälginud on märganud, et kogu minu pikaajaliste ennustuste fookus on suunatud Hiina-Venemaa sõjalise liidu sündimisele. Olen püüdnud lugejale selle tekkimise geopoliitilist loogikat selgitada ning järjekindlalt väita, et see on pigem paratamatus ja seda ei saa vältida. On väga väike võimalus, et see ennustus ei täitu, pigem võib päris kindel olla, et see ennustus lisandub kõikide minu täppi läinud omade hulka.

Lääneliitlastele on moodustunud kahel korral suur vastasliit, mida on iseloomustanud kaks ühist nimetajat – vallutussoov ja mõjusfääride kehtestamine. Esimese Maailmasõja vastasrinne kandis nimetust Keskriigid, teine Axis. Olenemata nimetusest kandsid need kaks ühiseid ideid, mida lääneriigid kuidagi ei saanud siis ega saa ka täna saa enda väärtustega ühilduvaks nimetada. Venemaad ja Hiinat ühendab vallutussoov ja diktatuurisüsteemi hoidmise/päästmise vajadus. Erinevus on vaid selles, et seekord jääb Saksamaa sündivast vastasliidust välja ja on lääneriikide poolel. See on selle kogu Euroopat mõjutava keskse suurvõimu kahekordse ajaloolise õppetunni tulem. Õppinud pole aga sajandite tagustesse aegadesse toppama jäänud alatine autokraatlik ja väga konservatiivne Venemaa ühiskond. Nende 19-sse sajandisse kinni jäänud imperialistlikud arusaamad (mida nad aktiivselt propaganda ja lääneriikides olevate kriisisituatsioonides populaarsust koguvate populistide abiga jagada püüavad) veavad Venemaad Euroopaga võrdselt arengukiiruselt ja suunalt sootuks vastasrada pidi ning kisuvad tagasi mülkasse kuhu see riik pidevalt sattunud on. Neile sekundeerib sügavasse isikukultuslikku diktatuuri tagasi vajuv Hiina. Sinna gruppi kalduvad aeglaselt kuid veel päästetavalt kaks siiani lääneriikide hulka kuulunud liitlasriiki – Türgi ja Ungari, kelle jaoks saab lakmuspaberiks Soome ja Rootsi NATOga liitumise soov. Päeval kui need kaks autokraatiat peaksid keelduma kahe Põhjamaa liitumise ratifitseerimisest muutuksid nad ülejäänud liitlaste silmis kohe uue tekkiva „Axise” de facto osapoolteks ja neid ei saaks enam usaldusväärsete liitlastena võtta. Kumbki nendest ei saaks USA kaotamist liitlasena endale lubada. Seetõttu olen ennustanud, Venemaa laiaulatusliku sissetungi päevast alates, Soome ja Rootsi liitumist NATOga. Baltikumi ja Poola jaoks on aga Hiina ja Venemaa tekkiv sõjaline liit erakordselt ohtlik. Kui Hiina hakkab Venemaad relvastusega aitama, sattudes seejärel selgesse vastuseisu lääneriikidega, on minu seni üsna umbmäärasena tundunud ennustus, et 2028 aasta suvel alustatakse kahe rindega sõda Taiwani ja Baltikumi vastu, et USAd nõrgal positsioonil hoida, saanud sammukese võrra veel tõenäolisemaks. Võin aastaarvuga eksida aga tulemiga mitte. Seega soovitan (nagu juba terve aasta jooksul ülevaadetes soovitanud olen) – jälgige Hiina tegemisi veel tähelepanelikumalt kui Venemaa omi, sest sellel riigil on võime meie julgeolekut mõjutada kaugel Lõuna-Hiina merel rohkem kui Venemaal Ukrainas. Hiinal on majanduslik võimsus mida Venemaal ei ole. Majanduslikul võimsusel püsib sõjaline võimekus ja seda Hiinal jagub. Hiina on ainuke sõjaline võim, kes USAd ohustab. Viimasest sõltub aga Euroopa väikeriikide ellujäämine suure ja agressiivse Venemaa kõrval. Nende kahe diktatuuri koostöö eesmärk oleks vaid üks – demokraatia hävitamine.

 

ALANUD ON KIIRE VÕIDURELVASTUMISE AJASTU AGA SIHTMÄRK ON MEIST KAUGEL

 

Kuigi võidurelvastumiseks seadis äratuskella helisema Venemaa on selle peamine põhjus hoopis poliitikuteni jõudnud arusaam hoiatustest mille sõjaväelased on ammu laudadele pannud – Hiina kasvatab juba aastaid kiiremini muskleid kui Venemaa ja nende eesmärgiks on Lõuna-Hiina mere ja seda ümbritsevate riikide enda kontrolli alla saamine. Seetõttu on ka aeglaste prantslaste eemaldamine Austraaliale allveelaevade ehitamiselt ning USA, UK ja Austraalia kolmepoolne leping tuumaallveelaevade kibekiireks ehitamiseks täiesti loogiline vastusamm Hiinale. Viimane isegi ei varja enam, et Taiwani sõjaline äravõtmine on nende prioriteet. Sellega saaks Hiina kontrolli kogu piirkonna üle ning hüppelaua võimalikeks edasisteks vallutusteks. Oht on maailmale palju suurem kui Ukraina ründamisel Venemaa poolt. Häda on selles, et lääs polnud valmis eelmisel aastal juhtunuks ja Hiina rünnakuks ollakse veel vähem valmis. Rahuajastu on lääne suurriigid teinud sõjaliselt nõrgaks, samal ajal kui Hiina ja Venemaa pole armeesse investeeringuid kunagi ebamõistlikuks pidanud.

 

BAHMUTI KAITSMINE POLE ENAM SÕJALISELT MÕISTLIK

 

Jah, Venemaa kaotab seal palju elavjõudu kuid peale venelaste poolt Bahmuti tiibade ära haaramist on Ukraina kaotused linnas järsult tõusnud ja nüüd maksab Ukraina linna eest liiga kallist hinda olukorras kus Venemaal on elavjõudude ressursse palju rohkem. Siin on kolm märgilist sündmust omavahel seotud - mõlema poole kaotused, lääne suurriikide pidevalt hilinev ja osalt lausa sümboolne relvaaabi ning Ukraina plaanitav suve alguses toimuv pealetung. Lisaks mängib olulist rolli minu ülevaadetes palju kordi eraldi välja toodud väljaõppega kiirustamine. Venemaa on sõja kaotanud aga olen ka sama kindel, et Ukrainal ei ole jõudu kõikide vallutatud alade vabastamiseks veel sellel aastal. Mida väiksemaks jääb venelastele alles jäänud ala, seda kergem seda kaitsta. Kas USA vabariiklased oleksid Ukraina poolt ka järgmise aasta presidendivalimiste ajal? Paraku on tõsiasi, et vabariiklaste juhitav Usa annaks Ukraina venelastele ilma küsimusi esitamata. Nii Trump kui ka tema tõenäoline asendus DeSantise näol ei ole kumbki Ukraina sõbralik. Üldse on huvitav jälgida USA ühe suure partei muutumist vandenõuteooriatesse uskuvaks kultuseks ning vajumist poliitiliste äärealade spektrisse (muide, revolutsioone uurivad teadlased avaldasid seetõttu ka Guardianis eelmisel aastal hoiatava artikli, et vabariiklaste võetud suund viib USA väga lähedale võimalikule kodusõjale, mille eelmänguks nad juba toimunud parlamendi ründamist vabariiklastest äärmuslaste poolt peavad. Tõsi, vahevalimistel said isolatsionalistid lüüa). Seega on Ukraina aina rohkem survestatud USA presidendivalimistest ning Hiina osa venesõbraliku rahuplaani elluviimisel hakkab aina suuremat rolli mängima ka teiste lääneriikide mõjutamisel. Olen juba sadu kordi korranud, et igasugune Ukraina survestamine loovutama Venemaale alasid on hukatuslik nii meile kui ka NATOle tervikuna, sest loob Venemaale ja Hiinale pretsedendi mida nood tulevikus kasutamata ei jäta. Saime tüki siit, saab ilmselt ka mujalt.

 

AVALIKUD HUKKAMISED ON TÄITNUD ALATI SAMA EESMÄRKI

 

Nii "akendest alla kukkumised" kui ka see, et lastakse vanglas istuvatel opositsiooniliidritel avalikuse silme all aeglaselt surra, täidavad autokraatiate ja diktatuuride jaoks sama eesmärki. On inimesi, kes imestavad kuidas lastakse Navalnõil nii kergelt vanglast sõnumeid ja lausa videosid välja smuugeldada. Tähtis on aru saada, et inimkonna ajaloos on nn „reeturite” avalik näitamine, neil avalikkuse ees olla laskmine ning lõpuks ka avalik või siis poolavalik hukkamine või hääbumine olnud alati diktaatoritele väga sobiv. Miski ei ole diktatuurile ohtlikum kui lootus. Lootuse kadumine päevapealt annab väga lihtsa võimaluse kerkida esile uuel isikul, kes seda lootusekiirt levitama hakkab. Seetõttu peab lootus surema aeglaselt ehk nagu humoorikalt öeldakse, lootus sureb viimasena. Ta peabki viimasena surema ja tegema seda aeglaselt, kõigi nähes. Nii kaob ka usk uutesse võimalustesse. Ausam oleks naljalause „lootus sureb alati viimasena” formuleerimine lauseks „lootus sureb alati aeglaselt”. Seega peavad nii Navalnõi kui ka Gruusia endine president hääbuma kõigi silme all aeglaselt, et neile ei tekiks kohe uut alternatiivi. Seetõttu on igale autokraatlikule režiimile kasulik kui hääbuv lootus saab ennast näidata. Isegi Stalin ei julgenud alguses oma kõiki rivaale lihtsalt ära mõrvata. Avalikud kohtuprotsessid olid osa sellest võimu aegamisi ülevõtmise näitemängust mis on kestnud kogu inimkonna ajaloo vältel ainuvalitsejate puhul mõningate erinevustega kuid mõte on alati sama.

 

KAVANDATAVA SUVERÜNNAKU TÄHTSAIM OSA ON SUURTÜKIVÄED

 

Moodsat lääne tehnikat on vaja aga kui aus olla siis Ukrainale eraldatud kogusest ei piisa suureks ja laiaulatuslikuks vastupealetungiks mitte mingi valemiga. Ainus lootus on kasutada moodsate tankide abil manööversõja kitsast rünnakut kõige soodsamas kohas, millega oleks võimalik venelaste tagalasse tungida ja aidata mingi piirkonna kaitsel kokku kukkuda ehk siis korrata Harkivi vasturünnaku edu kuskil mujal. Seejuures on tähtsaim osa mitte ägedatel Leopard tankidel vaid kolmel elemendil – suurtükivägede koondamisel, uute sõdurite moraalil ja eelkõige nende väljaõppel. Viimase osas olen olnud koguaeg kriitiliselt meelestatud, sest Ukraina päris selgelt kiirustab ja see maksab neile võimaliku suurema edu saavutamiseks kätte. Võõrleegionärid kurdavad jätkuvalt, et Ukraina nõukogude koolioga ohvitserid mikromanageerivad olukordades kus lääne kooliga ohvitserid kunagi ei sekkuks. Olen kahes varasemas ülevaates ennustanud kahte võimaliku suunda mis oleks loogilised. Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober): Ukraina ründab Harkivi ümbruses edasi ning vabastab alad kuni Starobilskini, avades sellega tee Severodonetski selja taha, mis sunnib venelased linna ümberpiiramise vältimiseks maha jätma. Starobilski vabastamine annaks kogu Luganski ja Severodonetski põhjatiiva üle kontrolli Ukrainale, misjärel kontrolliks lahinguvälja täielikult Luganski ja Harkivi vahel Ukraina. Lõunas saab tempo olema madalam, sest seal on venelastel ka suuremad väeüksused. Ukrainal saab olema kõige keerulisem suruda venelased välja Bahmuti ümbrusest. Üldiselt pole nendel sellega ka kiiret. Esmatähtis on lasta täielikult kokku kukkuda venelaste Harkivi rinde vägedel, mis avaks ühelt tiivalt vaba rünnakuala Vene vägede selja taha. See suund oleks eelistatav ka seetõttu, et see survestaks muuhulgas Bahmutis asuvaid Vene üksuseid tagasi tõmbuma, et vältida lõksu jäämist.

(Detsembri ülevaates lisan teise loogilise suuna) Pakun, et teine loogiline rünnaku suund oleks Melitopoli, Berdjanski ja Mariupoli vahelisele alale, mis lõikaks vastase väed kaheks, avaks tee Hersoni selja taha ning sulgeks venelastele sadamaalad Musta mere äärsel rannikul. Ootasin talvel külmunud maapinnaga vasturünnakut aga pehme talv ei lasknud kummalgi poolel aktiivset ründetegevust korraldada. Nüüd aga jõuab see aeg igal juhul kätte. Aken rünnaku alguseks on suhteliselt lühike, aprilli lõpust juuni alguseni, ideaalis mai keskel. Mida hiljemaks jääb, seda vähem on aega edukat rünnakut edasi arendada.

Tasub veel mainida, et venelased valmistavad ette tankiste kohtumiseks lääne tankidega nii, et tõotab tulla ajalukku minev tankilahing lääne versus vene tehnika. See aasta saab sõjaajalooliselt olema murranguline. Kõik mis toimub Ukraina lahinguväljal on õppetund kogu maailmale ning kõik muudatused armeedes tehakse seal toimunud järgi.

 

USA DROONI ALLARAMMIMINE TÕSTAB PANUSEID

 

Venelased teavad hästi, et lääs ei taha sõtta otseselt sekkuda. Droonidega info kogumine on maksimum mida lääneriigid Ukraina ümbruses ise füüsiliselt kohal olles teevad. Rahvusvahelises õhuruumis lääneriikide (eriti veel USA) drooni alla rammimine (lastes sellele kütust, mis on sellise lennukiiruse juures päris arvestatava lõhkumisjõuga) on midagi mida naiivne lääs ei oleks osanud oodata. Nagu alati. Vene režiimil ei ole midagi kaotada ning pähesaamine Ukrainas käib eriti valusalt venelaste eneseuhkuse pihta. Nad on hakanud kätte maksma ning lääneriigid ei ole veel aru saanud, et kui tahetakse suuremat sõda tulevikus vältida tuleb Ukrainale anda abi maksimaalselt. Paraku niikaua kui USAs on paremäärmusesse kalduvaid vabariiklasi, kes seda takistada püüavad, rääkimata väga paljudest eurooplastest, kes ei tahaks sõjalise abi andmisest tegelikult eriti midagi kuulda, jätkub Venemaa agressioon ning Ukrainal on raske vallutatud alasid tagasi vallutada, mis omakorda tõstab aegamisi riski piire aina kõrgemale. Drooni alla kukutamine näitab selgelt mida venelased läänest arvavad. See on sümboolne akt millega edastati sõnum ja nii seda ameeriklased ilmselt ka tõsiselt võtavad. Oleks väga huvitav nüüd jälgida kas tõmbutakse tagasi ja antakse venelastele Mustal Merel rohkem ruumi või vastupidi. Karta on, et pigem esimene variant, sest poliitiliselt pole eskaleerimine lääneriikide huvides.

 

VENELASED ON VALEINFO KAMPAANIA TERAVIKU SUUNANUD USA VABARIIKLASTELE

 

Venelased on aru saanud, et USA vabariiklaste seas on palju kes on kerged ohvrid vandenõuteooriatele ja valeinfokampaaniatele. Kahe partei süsteemiga riigis on ühe osapoole mõjutamisega võimalik muuta mitte ainult USA sisepoliitilist toetust vaid tegelikult mõjutada kogu läänemaailma mõtteviise, sest paremäärmuslikud parteid üle Euroopa jälgivad oma eeskujusid USAs tähelepanelikult. Kui venelastel õnnestub vabariiklaste hulgas oleva isolatsionistide tiiva populaarsust läbi sotsiaalmeediakampaaniate mõjutada, mõjutab see kaudselt ka Euroopa sõjalist toetust Ukrainale. Tuleb tunnistada, et venelased on sellistes asjades väga kogenud, propagandaga on meie naaberriik tegelenud peaaegu katkematult läbi ajaloo. Venelased nimetasid samasugust lääneriikide vastu suunatud tegevust väga peenelt – активные мероприятия. Nagu näha pole Putini ajal varasemaid kogemusi unustatud ning nn aktiivmeetmetega on tegeletud kogu tema valitsemise vältel. See valik on end, vähemalt Kremli vaatevinklist vaadates, päris hästi õigustanud ja seetõttu pole imestada, et lääneriikide nõrgad kohad leitakse kiirelt ning suunatakse tegevuse teravik vajalikku suunda.

Kohtume juunis ja vaatame kas ja kuidas oodatud vastupealetungil läheb.