Ennustuste kokkuvõte nr. 1. 26. juuli 2022

 

Kuidas mu ennustustel läinud on ehk katkendeid varasematest postitustest ja seejärel juba sõja ajal esialgu igapäevastest, hiljem nädalastest ülevaadetest:

* Kaks aastat enne, 6. jaanuar 2020: kordan siis veelkord oma ammust ennustust, et 2019 on viimane rahuaasta meie jaoks. Noh, et selle aasta lõppedes oleks näha kui kehv ennustaja ma olen.

-- minu ennustus, et 2020 aasta veebruaris Putin Ukraina suunas üritab läks koroonapandeemia saabumisega vett vedama. Venemaa sõjaväe moderniseerimisplaanid olid lõppenud, armee tehniliselt valmis. Koroona tuli peale ja lükkas tõenäoliselt planeeritud sissetungi lihtsalt kahe aasta võrra edasi.

* Neli kuud enne, 5. oktoober 2021: minu ennustus 2020 aasta kohta on lükkunud pandeemia tõttu edasi aga see aeg on nüüd käes - aastal 2022 enne kevadist sula peab Putin üritama, muidu hakkab tema aeg otsa saama. Seega 2022 aasta veebruar-märts saab olema see aeg kui oleks loogiline. Suvel oleks ka fine aga see sobiks Ukrainale vastupanuks rohkem.

-- seekord olin pikalt juba kõiki oma juttudega ära tüüdanud, et nüüd läheb päris kindlasti Ukrainal keeruliseks. Nii ka läks nagu tagantjärele teame.

* 24. veebruar. Sõja esimene päev. Pikk postitus mis sisuliselt ongi ennustus Baltikumile ja selles kirjeldan kuidas Venemaal oleks võimalik Baltikum ära võtta. Alguses ennustan: Kes on järgmine? Baltikum? Nõup. Järgmine on Moldova. Baltikumini läheb veel aega, see eeldab Ukraina kaotust. Teen uue ennustuse, et selleks on juuni 2028.

-- mingisugunegi võit või sellelaadne variant Ukrainas annaks Venemaale võimaluse jätkata. Kuipalju selle ennustusega täppi läheb näeme alles aastakümne lõpus.

* 24. veebruar, sõja esimene päev: Soome ja Rootsi liitumine Natoga on poliitiliselt ja sõjaliselt loogiline ja ilmselt vaid lähiaastate küsimus.

-- selle ennustusega panin ilmselt täkkesse. Türgi küsimus on muidugi eraldi sellega kokku käiv.

* Sõja teine päev, 25-s veebruar. 25nda veebruari postituses kirjutan mida on juba õppida Ukrainas alanud sõjast. Viies punkt sellest tasuks eraldi välja tuua: 5. Mobilisatsiooni väljakuulutamine alles peale sõjategevuse algust on sõjaajaloos niipalju tehtud viga, et täitsa kohe imestan, miks seda ikka veel tehakse. Selle loogika on poliitiline - mitte anda vastaspoolele casus belli jaoks võimalust. Balti riigid tegid selle vea 39ndal ntx (lõpuks lasidki väed sisse ja loobusid mobilisatsioonist) ja me polnud ainukesed. Mobilisatsioon tuleks välja kuulutada varem, kasvõi õppuste sildi all. Mida suuremaks paisub vastase armee piiri taga, seda suuremaks tuleb ajada ka enda oma. Kui sa seda alles peale sissetungi teed, siis on lihtsalt hilja.

-- Ukraina kuulutas mobilisatsiooni välja pikalt peale sõjategevuse algust. Pean seda siiani Ukraina üheks suurimaks veaks.

*  4-s päev, 28. veebruar: Tundub, et venelastel on suuri logistikaprobleeme, muresid kütuse ja muu varustusega. Lisaks on venelaste moraal kindlasti madalam kui ukrainlastel. Nüüd tuleks Ukrainale püüda tarnida niipalju varustust kui see võimalik on.

-- nagu näeme, vaidlused kas ja kuipalju ikkagi aidata ja ehk veel rohkem või hoopiski mitte, käivad siiani. Õnneks on USA ja UK juhtimisel siiski hädavajalik varustuse vedu tagatud.

* Kuues päev. 2. märtsi kirjutises pakun, et Ukrainal oleks mõistlik taanduda põhjas kõikide üksustega Kiievi alla.

-- Ukraina tegi õigesti ja ei taandunud kõikide üksustega Kiievi alla, vaid hakkas territoriaalkaitse ja eriüksuste abiga survestama ning hävitama venelaste tarneliine, päästes nii Kiievi. Selle pakkumisega eksisin kõvasti. Olin üsna kindel, et venelane suudab Kiievi ümber piirata aga venelaste edasitung pandi enne Borõspili lennujaamani jõudmist seisma ning linn jäi piiramisrõngasse võtmata. Kiievi eeslinnades suudeti kokku koondatud suurtükiväe ja vasturünnakute abiga linna sissetung samuti seisma panna ning seejuures mängiski väga tähtsat osa Ukraina peamiselt noorte, vähese väljaõppega kuid riskialtite territoriaalkaitsjate enesetapjalikud rünnakud Venemaa tanki- ja transpordikolonnidele. Ukrainlaste endi kaotused olid samuti suured kuid eesmärk täideti. Ukrainlased on tunnistanud, et vähene väljaõpe tuli isegi kasuks, sest noored mehed ei taibanud üldse, et lähirünnakutest kümnete tankide vastu nii vähese tankitõrjerelvastuse ja suurtükiväe toeta eluga välja tulla pole võimalik. See-eest oli tulem täpselt see mida väejuhatus soovis ja venelaste tarneahel kukkus kokku.

* Samas postituses märgin: Harkivis toimunud pommitamine näitab, et venelased lülitavad sõjas peagi ümber lauspommitamisele, see linn käib-käest kätte ja ennustan, et pommitatakse rusudeks. Venelased on valinud linnade purukspommitamise tee, mis tähendab, et selle lõpetamiseks peaksid ukrainlased alustama vasturünnakute seeriaid aga kas neil ikka on kaitsest tugevatele vasturünnakutele üleminekuks ka jõudu, see on iseasi.

-- see pole siiani muutunud. Sõjast on saanud suurtükisõda ja Ukrainal pole võimekust üleüldisele pealetungile minna.

* 8-s päev, 3. märts: Odessa on tähtis sihtmärk. Kindla peale proovivad venelased sinna ka meredessanti. Ukrainlaste äralõikamine merest on strateegiliselt loogiline käik.

-- kuna tiivalt suunduv toetav rünnak jäi Mõkolaivi juures seisma jätsid venelased ka dessandi ära. Eksisin ennustusega.

* 9-s päev, 4. märts: Venelaste ründekiirus on maha surutud. Samas on sõjaliselt pilt muutumas ikkagi aeglaselt aga järjekindlalt ukrainlaste kahjuks. Seda, et Ukraina on siiani vastu pidanud ja suutnud Vene rünnaku sisuliselt seisma panna võiks nimetada isegi mitte väikeseks vaid päris suureks imeks. Paraku on Ukraina ressursid palju piiratumad kui Venemaa omad, Ukraina sõltub aina rohkem ja rohkem lääne abist.

-- kümne päeva reegel kehtis nagu valatult. Sõjanduses arvestatakse, et umbes 10 päevaga selgub modernses vallutussõjas mis seis sõjas jääb, kas üks pooltest saavutab suure ülekaalu. Ukrainasse sissetung 24. veebruaril oli eesmärgistatud kui Ukraina riigi, kultuuri ja rahva hävitamine ning Venemaa okupeeritud alaks tegemine. See ei läinud nii. Peamine eesmärk ehk Kiievi vallutamine ja Zelenskõi valitsuse mahavõtmine ebaõnnestus. Ja nagu näha Ukraina sõltub nüüd ainult lääne abist.

* 10-l päeval, 5 märtsil kirjutan väljanopitud infokatketele toetudes, et Valgevenel pole kellegagi rünnakule appi minna, sest sõdurid keelduvad. Ennustan, et Valgevene ei sekku sõtta.

-- nii läkski. Valgevene pole siiani sõjaliselt otseselt sekkunud kuigi riigi territooriumi kasutab Venemaa õhurünnakuteks ja raketirünnakuteks.

* 10-s päev, 5 märts: laias laastus on tegu patiseisuga, kus venelasel on veel mõningane ressursside ülekaal. Lääne relvaaabi tasandab selle väheke võrdsemaks ja seda kõige vajalikemates osades - tankitõrjes ja lähimaa õhutõrjes. Väga suur puudus on raskesuurtükiväest, millega oleks võimalik suuremaid rünnakuid maha suruda.

-- seis on üldjoontes sama.

* 11-s päev, 6-s märts: Esimene vaimustus poliitilisest ühtsusest on möödumas ning lääneriigid (nii nagu Venemaa isegi) on taipamas, et Ukraina paneb vastu (mis on hea) ja Venemaa ei ole nii tugev kui arvati (mis on ka hea) ja see tähendab, et sõda jääb venima ja võib halvimal juhul muutuda pikaks külmutatud konfliktiks (mis on halb). See tähendaks, et majanduslik surve Venemaale tapaks küll väga palju vene majandust ja viib juba praegu Venemaa tagasi NL aegsesse suletud majandusega vaesusesse. Lääneriikides hakkab toimuma aga samasugune suundumus ja kuigi siin ei saa see olema mitte kümmet protsendikestki sellest mis toimub Venemaal, siis vene inimene on harjunud igasuguse jamaga, lääne inimene tuleb tänavale aga juba siis kui hommikul on pakk mahla läinud euro kallimaks, rääkimata sellest kui gaasi ja kütuse hinnad kerkivad kiiresti. Oleme harjunud hea eluga ja ei taha midagi teada selle lõppemise põhjustest, sest nii karm kui see ka ei ole, meile pole veel ju tääki nina alla lükatud ja niikaua kui seda pole juhtunud nõuame head elu edasi. Poliitikud peavad sellega hakkama juba varsti arvestama, eriti USA-s ja kesk-Euroopas.

-- see ennustus läheb ilmselt meile kõigile kurvastuseks täppi ja selle täitumine ühtlasi meile pikas perspektiivis kalliks maksma.

* 13-s päev, 8. märts: Venemaa ja Hiina on moodustamas selget lääneriikide vastast koalitsiooni ja on ainult aja küsimus millal need kaks võtavad sisse II MS eelsete liitlaste Jaapanile ja natsi-Sakamaale sarnase selge vastandpositsiooni läänega.

-- kuigi Hiina on ettevaatlik, on trend süvenev ning suund ennustuse täitumiseks pigem kindel.

* 15-s päev, 10 märts: Venelastel jätkub reserve pikaks veniva sõja jaoks rohkem kui neid on ukrainlastel. Vajadusel võib Putin kasutada piiratud mobilisatsiooni võimalust.

-- nii läks. Osaline mobilisatsioon on käimas. Olen korduvalt ka kirjutanud, et venelastel on ühe sõda muutva käiguna ka üldmobilisatsiooni variant kuid see on režiimi ellujäämise seisukohalt riskantne käik, sest võib hävitada igasuguse toetuse riigi lääneosas, millest võimul olemine suuresti sõltub.

* 15-s päev, 10 märts: alanud on suur pommitamiskampaania ja peagi näeme ilusatest Ukraina linnadest samasuguseid pilte nagu varem võis näha Süüria või Tšetseenia linnadest. Mariupolist tehakse piltlik näide, mis vastuhaku korral linnadega juhtub ning sealt ei lasta tsiviilelanikke välja.

-- jap. Täpne.

* 18-s päev, 13. märts: Putinil hakkavad kaardid käes otsa saama. Kui niipea Kiievit ümber piirata ei õnnestu püüab ta üle riskima hakates kasutada veel jõhkramaid vahendeid - keemiarelva, okupeeritud aladel arreteerimislainet ja meeleavalduste jõuga laiali löömist ja piiratud ulatusega mobilisatsiooni.

-- keemiarelv on ainuke, milles siinses ennustuses olen eksinud. Samas on see variandina siiani olemas, kuid pakun, et Washingtoni välja öeldud punasest joonest ehk keemia- ja tuumarelva kasutamisest, mööda ei minda. See saab juhtuda vaid siis kui tõesti enam muid käike pole ja režiimi vundament hakkab nähtavalt murenema. Niipea seda veel ei juhtu.

* 19-s päev, 14. märts: Venemaa on suunamas oma jõudu lõunarindele. Mina nende asemel üldse Odessale dessanti ei teeks vaid viiks väed Krimmi ja sealtkaudu ülesse läbi Hersoni Mõkolaivist mööda Lõuna-Ukraina tuumajaama ründama ning osa vägedest suunaks läbi Krõvõi Rigi Zaporizzija-Dnipro peale. Sellega saaks lausa kolm väga tähtsat strateegilist sihtmärki korraga sihikule.

-- seda nad üritasidki aga nende ebaõnneks nägi Ukraina väejuhatus selle idee läbi ning lõi rünnakud tagasi. Küll aga läks venelastel õnneks Krimmist saabunud toetuse abil ära võtta, peale pikka piiramist, Mariupol. Tõsi, pakkusin, et kahel ilusa ilmaga päeval (14-15 märts) Odessa dessandiks sobiv aken on ja venelane ikkagi proovib aga selles osas eksisin. Dessanti pole Ukraina õnneks siiani toimunud ja ei toimu ka.

* 22-ne päev, 17. märts: venelane koondab üksuseid hoopis lõuna-Ukrainasse, et seal Novorossia projekt ellu viia kui muud enam ei suudeta.

-- nagu näha on seda proovitaksegi teha.

* 24-s päev, 19. märts. Olen oma Novorussia ennustusega veel enesekindlam: umbes järgmise nädala lõpuks saavutavad Vene väed oma jõu maksimaalse haripunkti, millest edasi pole võimalik enam intensiivset ründetegevust arendada. Ülejärgmiseks nädalaks ei jää venelastel muud üle kui kaitsesse asuda. Selleks ajaks aga soovivad nad vallutada eelkõige lõunas kindlasti tuumajaama ja võimalusel jõuda välja Krõvõi Rigi ja ehk ka edasi Dnipro suunas. Ennustan, et venelased külmutavad seejärel konflikti ja kuulutavad vallutatud lõunarinde tagalas välja nn NovoRossia või Hersoni Rahvavabariigi...või noh, mingisuguse uue moodustise, mis palub end Venemaa koosseisu liita. See on ka põhjus miks praegu just lõunas toimub arreteerimislaine ja puhastusaktsioon meeleavalduste mahasurumiseks.

-- sellega läks nii ja naa. Krõvõi Rigi prooviti aga ei jõutud ning ka kogu rindel kaitsesse ei jäädud. Vastupidi, Ukraina ei ole siiani saanud initsiatiivi täielikult enda kätesse, kuigi just Hersoni suunas on lootused suuremad. Küll aga on Novorussia plaan tõesti venelastel saanud peamiseks allesjäänud plaaniks mille poole püüeldakse, et Putini „nägu päästa“ nagu Macron asju kirjeldab.

* 24-s päev, 19. märts: Mariupoli langemine pole enam kaugel, kuid kaitsjad teevad selle venelastele väga valusaks. Samas on venelased käiku lasknud I MS aegse purukspommitamise strateegia, mis toob kaasa väga palju tsiviilohvreid.

-- Mariupol langes kaks kuud hiljem, sõja 83-ndal päeval, 17-ndal mail.

*  29-s päev, 24. märts: täna on NATO kohtumine, kus ilmselt otsustatakse kas ja kuipalju idatiivale midagi juurde saadetakse ja kas see on ikka veel roteeruv või edaspidi saavad siin olema alalised baasid. Lühidalt - meie julgeolek ja võimalik, et ka tulevik on otsustamisel. Kas NATO meid kaitseb? Jah, ta teeb seda kindlasti aga kas sealpool ka aru saadakse, et see tähendab, et Venemaad ei saa usaldada ja siin peab olema tugev väekoondis, see on juba teine küsimus. Kas kaitstakse, selles ma ei kahtle aga kas ollakse valmis ka Kesk-Euroopa kaitseks tiibadelt lahingutest välja taganema, vat see on see küsimus mida tuleb meil karta. Seepärast on tähtis, et siin oleks alalised baasid ja oma kolm-nelituhat meest kindlasti. Ideaalis oleks siia vaja minimaalselt ühte, hea oleks kui saaks näha kahte tugevalt soomustatud brigaadi.

-- sittagi siia miskit tuleb nagu näha. Liigutatakse küll, et näidata, et midagi tehakse aga tegelikkuses on kõigil kiire enda armeede jõudluse taastamisega, mis vahepeal täiega unarusse on jäänud. Õnneks kurnab Venemaa end Ukrainas ära ja mida kauem see toimub, seda kasulikum Euroopale, ka meile. Paraku.

* 30-ndal sõjapäeval, 25-ndal märtsil tegin pikema vahekokkuvõtte, kirjutades muuhulgas: venelane jääb sisse (plaanitavatesse rahvavabariikidesse), külmutab konflikti, sest ukrainlasel ei ole jõudu suuremateks pealetungideks ja venelastel pole ka eriti jõudu ise edasi minna.

-- lühike ja lihtne ennustus tulevasest seisust. Kehtib edaspidigi aga kas ka niimoodi läheb, seda näitab tulevik.

* samas postituses lisan: Ungari ei ole ELi liige olemuselt juba ammu, vaid Putini käepikendus Euroopas. Orban peab tegema valiku kummal poolel olla tahab.

-- Ungaril seisab, peale ELI rahastuse lõppu, ees karmide valikute aeg, mis on juba sundinud võimu säilitada püüdvat autokraatlikku Orbanit ähvardama EList lahkumisega. Paraku on Ungari rahvas üks eurosõbralikumaid EL-is üldse. Ennustan siin siis ühtlasi juba lisaks, et see sunnib Orbanit alustama veel suuremalt kruvide kinni keeramisega ning veab Ungari selgelt läänest eemaldumise ja Putinile lähenemise teele, kus see riik juba ammu olnud ongi. Iroonia on, et Elis pole riiki, kellel oleks Ungari väljumise vastu miskit. Küll aga on selge, et ei Ungari ise ega ka NATO pole huvitatud teineteisest eemaldumisest, toimugu poliitilisel tasandil  ELis mis tahes.

//lõpetasin igapäevaste ülevaadete tegemise ning jätkasin nädala ülevaadetega//

* 5 nädal: Samal ajal kui sõda Ukrainas jääb veel kauaks kestma (mina olen pakkunud aastaid, sest ega venelane kuskile sealt taganeda kavatse, loob aga oma Novorussia ära nagu ennustasin juba esimestel nädalatel ja nii see tiksuma jääb) on lääs hakanud vaikselt lagunema ning pakun üsna julgelt, et sama kiiresti kui üksmeelt näidati toimub ka lagunemine kui hinnad hakkavad sõjast kaugel olevates riikides valijatele meelehärmi tegema.

-- eks me näe kuidas järgmise aasta kevadeks seisud on.

* 6-s nädal (08.04): kui mujalt lahingute piirkondadest on ikka näha olnud nii ühe kui teise poole vangivõetud vastaspoole sõdureid siis üks erand torkab eredalt silma - Mariupol. Tšetseenide videod "lahingus osalemisest" on selgelt lavastatud ja mina väidan, et nende ülesandeks on hoopis kättesaadutega tegelemine ning see, et ellujääjaid ei oleks.  Lisaks olevat seal ka nn mobiilsed krematooriumid, et jälgi ei jääks.

-- ka hiljem tulnud infokillud vihjavad, et see võib olla täpne väide. Selle tõestamine aga jääb tulevikku ajaloolaste ja rahvusvaheliste uurijate pärusmaaks, kui Ukraina peaks kunagi need alad tagasi saama. Senikaua on see vaid üks teooria ja muud ei midagi.

* 8-s nädal (22.04): Väidan, et Ukraina on üldjoontes nüüd juba sõda võitmas. Praeguseks on tekkinud lahinguväljal patiseis – venelane ei suuda enam tempokalt edasi tungida ning ukrainlane suuremat üldvastupealetungi alustada. Venelaste vähene edu üksikutes kohtades tuleb suuresti kahest asjast – rasketehnika arvulisest ülekaalust ja võimsast suurtükiväest. Ukrainlaste ainsaks probleemiks on suuremate ründeoperatsioonide korraldamise võimekuse puudumine, mille põhjuseks on raskerelvastuse suur puudus. Siin jääb loota vaid lääneliitlaste abile.

-- see olukord on ikka sama. Tolle nädala ülevaates kirjutasin ka põhjalikuma alalõigu pealkirja all „Venelaste suurimad vead siiani esimese kahe kuu jooksul“

* 8-s nädala ülevaates (22.04) ennustan ka Venemaa sõjaliselt järgmised käigud: loogilisem oleks suunduda nn Bahmuti kaare keskel seda valitseva Bahmuti suunda. Ründeteravik tuleks suunata Kramatorski ja Slovjanski peale. Bahmuti kaare sulgemiseks ründab venelane eelkõige suudmealadesse jäävaid sihtmärke - Slovjanskit ja Kramatorskit Izjumi poolt ja Kostjantõnivkat ning Bahmuti Gorlivka poolt. Bahmut valitseb kaare idapoolse osa üle, see on teede ristumiskoht ja seega sealt läbi käib suuresti ukrainlaste logistika ning sealt annaks ka igas suunas edasi rünnata. Küll õpime meediast peagi Bahmuti nime kõik ära.

-- see on alles nüüd nii, enne seda langesid siiski Severodonetsk ja Lõssõtsansk ja minu pakutuni jõudmine on võtnud väga kaua aega. See näitab kui aeglaselt venelane liigub.

* Samas ülevaates teen ka veel kaugemale ulatuva ennustuse: peame veel selle dekaadi jooksul arvestama eelkõige ameeriklastega, mingil määral ka brittidega, kuigi viimase sõjaline võimekus on ka Külma Sõja järgselt suhteliselt kokku kuivanud. Õnneks kurnab Venemaa end Ukrainas päris korralikult ära. Karta muidugi on, et kui olukord peaks enam-vähem „normaliseeruma“ ei taha keskmine eurooplane kuulda midagi sõjavägede eelarvete edasisest suurendamisest ning lootus, et USA kaitsva vihmavarju all ka enda võimekust jõuliselt arendatakse jääb loodetavast tagasihoidlikumaks. Samas Venemaa jagab ka keerulises olukorras kopika pigem armeele kui kuskile mujale. Võib päris kindel olla, et venelased teevad Ukrainas toimunust omad järeldused, kuigi kui palju sellest ka reaalselt armeeni jõuab on iseasi. Nii, et alles kümnendi lõpuks on Venemaa uuesti võimeline midagi mujal korraldama.

* 10-s nädal: USA toetus ja uus Lend-Leasi programm mis mõeldud Ukraina abistamiseks on ajaloolise tähtsusega. Miski ei oma majanduslikult suuremat mõjujõudu tuleviku Ukrainale kui see Kongressi otsus. Ühtlasi näitab see ära kuhu lääs on suundumas.

-- Ukraina sõja tähtsaim tulem geopoliitiliselt on, et lääneriigid on moodustamas ühe ja Venemaa, tirides poliitilise toetajana esineva Hiina endaga kaasa, moodustab teise selgelt eristatav grupi. Nüüd jääb rida riike, kes kas laveerivad või siis valivad üsna otseselt ühe nendest gruppidest. Kahe vahel olekuks ruumi eriti enam ei jää. Ühtlasi liiguvad need kaks gruppi sõjalise kokkupõrke teed, millest tõenäolisemaks pean Hiina ja Venemaa katset tekitada ainsale sõjalisele jõule ehk USAle kahe rindega sõda, rünnates kaugemas tulevikus (ennustan 2028 aasta suve ) korraga üks siis Baltikumi-Poola suunda ja teine Taiwani.

* 11 nädal (13. mai): Ennustan – selleks, et Donbassi rindel lõunast tulevat survet leevendada ründab Ukraina järgmisena Odessa idatiivale jäävat Hersoni ja selle taga asuvat ruumi ning üritab ära lõigata Krimmist tulevad varustusteed. Kui ukrainlastel peaks kuidagi korda minema venelaste au ja uhkus ehk Krimmi sild ka maatasa teha, siis oleks Krimmi kaitse venelaste jaoks juba tõsine probleem. Kui nii ka läheks, siis selle (Hersoni) rünnakuga hakkaks ukrainlased dikteerima juba kogu sõja käiku. Saab tulema pikk ja verine suvi.

-- täpne ennustus. Vasturünnak on nüüd tõesti käimas, aeglane ja ettevaatlik ning ühtlasi näitab, et Ukrainal ei ole jõudu suuremat initsiatiivi ülesse näidata. Kuid sellegipoolest ollakse olemasolevate ressursside piires väga efektiivsed.

* 11. nädal (13. mai): Vene sõdurid on asendamas Föderatsiooni lipukest käisemärgina Nõukogude Liidu omaga. Kui varem räägiti läänele, et Ida-Euroopa väide NL taastamise soovidest on jama, siis nüüd enam ei varjatagi. Seda utsitab tagant tugev rahva toetus ning selle põhjuseks on omakorda režiimi kontrollitav lauspropaganda, mis on ajanud oma juuri väljapoole Venemaadki. Sakslased nimetavad seda kollektiivseks süüks – kogu rahvas vastutab koleduste eest, mis nende nimel on korda saadetud. Kui Saksamaa suruti maha ja pandi oma tehtut tunnistama, siis Venemaad keegi sõjaliselt torkima minna ei kavatse ja lootust, et Venemaa “mõistuse pähe võtab” nagu mii paljud naiivsed lääne poliitikud soovivad, on täiesti lootusetu unelm. See riik jääb naabritele ohtlikuks sellise imperialistliku välispoliitika ajajana veel väga-väga kauaks. Karta on, et me ei räägi siin aastatest ega isegi mitte aastakümnest vaid veel pikemast ajaühikust.

-- jah, ja karta ongi, et selle karmi ennustusega panen täiega täkkesse.

* 11. nädal (13. mai): Putin olevat andnud käsu FSB üksused Ukrainast välja tõmmata ja asendada need GRUga. Selle põhjuseks on kaks asja – esiteks nn süüdlaste otsimine ja FSB sobib patuoinaks hästi (sõjaväelt süü ära veeretamise eesmärgil) ja teiseks on see Venemaa võimumängudes nii suurt osa etendavate julgeolekuametite omavahelise jagelemise tagajärg. /-/ Teistpidi tähendab aga FSB allajäämine võimuvõitluses tervele hulgale hästi informeeritud ja haritud luuretöötajatele karjäärivõimaluste kadumist ja pettumist režiimis. See on kuldne võimalus lääne luurele, sest ületulevat saaki hakkab peagi jaguma piisavalt, et paremini salajase sõja puzzletükke kokku sobitada. Akvaarium on alati olnud lojaalsem kui Keskus nagu öeldakse ning nüüd pole Marranil vaja muud teha kui õnged vette lasta.

-- seda, et FSB töötajad läände põgenevadki nüüd üsna märkimisväärses ulatuses andis just eile oma postituses teada Vene luuret hästi tundev Ghristo Grozev.

* 12 nädal (3 kuud sissetungist, 20.mai): Ja et oleks selge – Ukraina survestamine sõda lõpetama nii, et nad peaksid justkui veel oma maad venelastele loovutama "rahu nimel Euroopas" on väga-väga ohtlik meile. See looks pretsedendi, et justkui võimaliku konflikti korral kus kokku lähevad NATO ja Venemaa, poleks probleemi piltlikult öeldes "ülejäänud Euroopa päästmiseks loovutada kuskilt midagi". Karta on, et see mida loovutama hakatakse oleks meetrid meie tagumiku alt. Sellisele variandile peame vastu seisma absoluutselt kõigi vahenditega, isegi kui see tähendaks korraliku tüli sakslastega ja prantslastega. Meie seisukohalt peab Ukrainas olukord olema minimaalselt sama mis enne 24. veebruari.

-- see peab olema meie poliitikutele ja diplomaatidele selge nagu seebivesi

* 13, nädal (26.mai): Mobilisatsioon, mida olen nii ammu pakkunud (ja ühtlasi selgitanud kui ohtlik see režiimile on) näib aina enam ja enam lähemale tulevat. Siiani pole mu pikaajaline pakkumine küll õigeks osutunud aga ma ei kahtle, et see tuleb. Kui ainuvalitsejal on valida paljude halbade variantide vahel, et sõda edasi kestaks (ja sellega ka tema režiimi ellujäämislootus), siis mobilisatsioon võib sisepoliitiliselt küll ohtlik olla aga tegelikult on juba ammu käes aeg kus ilma selleta edasi minek on veel ohtlikum. Kreml loodab Kesk-Euroopa Ukraina suunalise toetuse lagunemisele ja püüab sõda hoida käimas niikaua kuni võimalik. Selleks peaks Venemaa suutma Ida-Ukrainas survet üleval hoida kuni suve lõpuni. Putinil tuleks „vastu pidada“ kolm kuud. Kas Saksamaa ja Prantsusmaa valivad Ukraina toetamise lõpuni või algabki suuremat sorti Ukraina survestamine rahule kasvõi maa-alade loovutamise hinnaga? See ongi suve põhiküsimus, sest mida lähemale talvele, seda rohkem hinnatõus ja energiakriis Kesk-Euroopa hea eluga harjunud riike närima hakkavad.

-- eks me näe kui täpseks minu ennustus osutub.


* 14-s nädal (2. juuni): Kui Bahmut või Bahmutist väljuvad maanteed kaotatakse venelastele (see on sisuliselt juba toimunud) ja Siversk okupeeritakse on lahing Bahmuti kaare üle kaotatud. Sissepiiramise vältimiseks peab Ukraina taganema.

-- see on vaid aja küsimus. Ei kahtle, et ma siin ei eksi. Aga hoidke pöialt, et eksin.

* 14-s nädal (2. juuni): Ungarist on saamas reaalne oht nii Ukraina võiduvõimalustele ja läbi selle ka meie tulevikule, mis on Ukraina sõja lõpptulemusega otseselt seotud. Ungari blokeerib juba peaaegu iga EL-i Venemaa suunalist algatust (ja kaupleb endale erandeid). Autokraadist Orban sai äsja valimistel (mille demokraatlikkuses põhjusega kaheldakse) endale poliitilise mandaadi, mis lubab tal kruvisid veel rohkem kinni keerata sisepoliitiliselt ja välispoliitiliselt vetodega kergelt mõjutatava ELI-i kavad põhja lasta, kui tema soove ei taheta arvestada just sellisena nagu ta tahab, et need läbi läheks.

-- jap, trend on süvenev ning sellest saab lähiaastate üks peamisi meediateemasid Ida-Euroopast.

* 15-s nädal (9. juuni): Üldpilt sõjaväljal on aina rohkem kurnamissõja moodi. Seisud on võrdsustunud, kummalgi poolel pole jõudu suuremaid pealetungioperatsioone enam ette võtta. Kord on kaalukauss kaldumas justkui Ukraina poole, siis jälle survestab Venemaa rohkem. Praegu veel viimane. Elavjõu kaotused aga on mõlemal suured ja kusagilt jookseb ka piir, kust edasi enam pole võimalik.

-- ja ometigi murdis Vene pool Lõssõtsanski tiivalt läbi ja sai linnad kätte, sundides Ukrainat võtma ette üsna suure taganemise. Minu kirjeldatud piir pole veel kätte jõudnud.

* 15-s nädal (9.juuni): Moskva eesmärk on ilmne – Ukraina põllumajanduse hävitamine ja viljasaadetiste takistamine. Olenemata sellest mida rahvusvahelisel tasandil räägitakse ei ole kohapeal neil mingit kavatsust lasta ukrainlastel viljatarneteks võimalusi anda.

-- jap, olenemata lepingutest ja kõigest muust purust mida läänele silma aetakse, kehtib see väide edaspidigi ja jääbki kehtima. Pakun, et see ennustus jääb pigem minu õnnestunud ennustuste poolele. Seda saame teada aga alles talveks.

* 16-nda nädala (16. juuni) ülevaates pööran pikas alalõigus „Venemaa tankide moderniseerimine“ detailselt tähelepanu millises seisus Venemaa tankid üldse on. Sisse juhatan selle aga üleüldise ennustusena tankide tulevikust: Tankide kasutegur on vähenenud eelkõige tankitõrjerelvade vahepealse kiire arengu tõttu aga selge on see, et tank jalaväe toetajana eelkõige rünnakus on asendamatu, vähemalt veel praegusel tehnoloogilisel ajastul. Tuleviku moderne tank hakkab olema küll elektrimootoriga (vähendab ühtlasi ka soojusjälge), küll mehitamata, küll droonide ja hunniku lisasensoritega aga hetkel on tankid kaitserelvastuse arengust maha jäänud ja ootavad inseneride lahendusi tekkinud probleemile.

* 16-s nädal (16.juuni): Bahmuti-Siverski tähtust on koguaeg alahinnatud ja räägitud kahe kaare tipus asuva linna (Severodonetsk ja Lõssõtsansk) juures käivatest lahingutest, mis justkui olevat määravad. Ei ole. Määrav on kotisuu külgedel toimuv ja võimalus, et kaks raskelt vallutatavat linna piiratakse tagantpoolt ümber kas tiibadelt üle jõe minnes või siis Bahmuti-Siversk suunast.

-- erakordselt täpne ennustus. Otsustavaks saigi küljelt tulev rünnak Bahmuti ja Lõssõtsanski vahelt. Sealjuures maksiski Ukraina kaitsele kätte Bahmuti varustusteede üle kontrolli kaotamine nagu olin korduvalt ülevaadetes hoiatanud. Kaks kuud olin hoiatanud, et Bahmuti varustusteed on määrava tähtsusega. Meenutab ühtlasi kui palju kurje kirju sain justkui pro-kremlimeelsete ülevaadete eest. Lõssõtsansk seisvat nagu kalju, kirjutati mulle üsna tuliselt. Minu vastupidised väited olevat jama. Läks jälle nii nagu ennustasin. Paraku.

* 16-s nädal (16. juuni): Kui venelased ei suuda Hersoni kaitseks mujalt vägesid üle tuua (nõrgendades omakorda neid piirkondi), siis on võimalik, et Herson vabastatakse ja see oleks võiduna kordades tähtsam kui Severodonetski kaotamine. Hersoni vabastamine seaks tõsiselt kahtluse alla venelaste suure unistuse Novorussia väljakuulutamisest ning näitaks, et Ukraina on võimeline sõda võitma.

-- jätke see ennustus meelde ning pange hoolega tähele mis Hersoni ümbruses ja Krimmi suunas toimub. See määrab paljuski sõja lõppseisu tulevikus.

* 17-s nädal (23.juuni): lääneriigid kohtusid relvastusabi ja üldpoliitika korrigeerimiseks ning otsus on ühtne – Ukrainat tuleb aidata. Selle põhjus pole iseenesest Ukraina vaid NATO Ida-Euroopa alad. Korraga muutusid kõigi lääneriikide juhtide sõnumid ning enam ei räägitagi, et Ukraina võiks kibekiiresti läbirääkimiste laua taha asuda. On tekkinud arusaam, et tagasi minek pole enam võimalik ning NATO ja Venemaa võimaliku kokkupõrke vältimiseks ei tohi Venemaale Ukraina avantüüri liiga lihtsaks teha.

-- see nädal muutis poliitilises mõttes kõike. Enam ei aja igaüks oma rida. Kas see niimoodi ka jääb? Üldiselt jääb aga praegune tugev ühtsus kindlasti mureneb. Winter is coming!

* 17-s nädal (23. juuni): Saksamaa ideest mitte saata alaliselt baseeruvaid üksuseid Baltikumi saab ilmselt standartne lahendus, kuid see tõstatab küsimuse, et kui sõjaline seis peaks muutuma selliseks, et ressursse on raske kohe sisse saata, siis seda lõpuks ei tehtagi.

-- kardan, et see on üks nendest ennustustest mida olen koguaeg korranud kui tõsist hoiatust. See kehtib veel kaua, kuni siia reaalselt ka alaline brigaad (minimaalselt) juurde tuuakse. Kui tuuakse. Karta on, et seda ei juhtu.

* 17-s nädal (23. juuni): Soome ja Rootsi NATOga liitumise takistamisest on saamas Türgi pikaajaline poliitika.

-- selles ennustuses kordan enda varem kirjutatud mõtet, seekord siis selgelt ja arusaadavalt. Türgi hakkab Soome ja Rootsi liitumist blokeerima veel kaua.

* 18-s nädal (30. juuni). Ülevaate alalõigus „SBU vajab puhastamist“ kirjutan, et SBU-l on probleeme, selle juhtkond vajaks välja vahetamist ja julgeolekusüsteemid üleüldse suuremat reformimist.

--  ka selle kirjutise kohta sain kurja tagasisidet süüdistatuna, nagu tavaliselt, nii-öelda liigses Ukraina vastasuses (üldse näib, et Ukraina kritiseerimist ükskõik mis iganes variandis, isegi kui see on tegelikult vägagi põhjendatud, võetakse peaaegu, et reetmisena). SBU tegevat väga head tööd ja vastupidised väited ei kannata kriitikat. Nagu minu kriitikute kiuste otsustas kõigest paar nädalat hiljem Zelenskõi, et tuleb teha täpselt kõike seda millest kirjutasin. Nii, et seda alalõiku ülevaatest tasub hoolega üle lugeda.

 

* 18-s nädal (30. juuni): Olen oma ülevaadetes korduvalt hoiatanud, et Venemaa suure tõenäosusega teeb kõik selleks, et lääneriikide valitsusi majanduslikult keerulisse olukorda seada ning takistab võimalikku viljavedu iga hinnaga.

-- veelkord hoiatan oma ülevaate spetsiaalses alalõigus „Venemaa ei kavatse viljavedu Mustal Merel toimuda lasta“, et kõik läbirääkimised ja muu on puhas naiivse lääne petmine. Kas ma eksisin? Esialgu tundub, et mitte aga eks lähiaeg annab vastuse. Loodetavasti tõesti eksin siin, kuid loogika ütleb, et pigem mitte.

* 19-s nädal (7. juuli): Moraal on langemas ja see ei ole hea. Ukraina vajab nüüd mingitki suuremat võitu, et moraali taastada. Silmapiiril paistab ka hinnatõusust muserdatud Euroopa poliitilise suhtumise märgatav muudatus – Ukraina aitamise vastased on pead tõstmas. Kui sügiseks pole ette näidata muud kui pidev taganemine hakkab Ukraina toetamise populaarsus sulama nagu kevadine lumi.

-- see on hoiatus. Ka selle eest sain korraliku peapesu terve hunniku kirjade ja kommentaaride näol erinevatest gruppidest. Kriitikat ei sallita aga kavatsen olla kriitiline seal kus peab olema kriitiline. Nii, et jätke see (ka varasemates lõikudes on sarnane hoiatus ju olemas) minu ennustus meelde.

* 19-s nädal (7. juuli): Sama rööpmelaiusega eluliin Euroopast Baltikumi (Rail Baltic), mille valmimine on venima jäänud peamiselt bürokraatlike probleemide ja sisepoliitiliste kemplemiste tõttu, võib osutuda konflikti korral ainukeseks kiirelt toimivaks varustusliiniks, seda eriti siis kui Türgi blokeerib Rootsi ja Soome liitumise NATOga ära (nii nagu olen ennustanud, et sellega kauplemisest saab Türgi pikaajaline poliitika).

--  vaevalt, et keegi kahtlebki selles, et Suwalki koridor ja raudtee sellest läbi (ilma rööpmevahe muudatuseta) on sõjaolukorras eluliselt tähtis. Selleks pole vaja olla teab mis ennustaja.

* 20-s nädal (14. juuli): Ajapikku hakkab lääne tehnika kogus märkimisväärset mõju avaldama kuid praegu on seda siiski veel liiga vähe, et suuremat pilti mõjutada kuigi Ukraina teatab, et mingi selgem mõju on nüüdseks juba märgatav. Paraku on Ukraina ikka veel kaitses ning initsiatiiv on Venemaa käes.

-- see ei juhtu veel niipea, et ennustatud initsiatiiv Ukraina poolele kaldub aga sõjaliselt on pilt vaikselt muutumas. Pakun, et talve saabumise ajaks novembris on Ukraina positsioonid palju paremad kui Venemaal ning initsiatiivi näitamise võime juba arvestatav. Küll aga pole Ukrainal niipalju jõudu, et selle aasta jooksul sõda võita. Seda võimalust ei saabu enne järgmise aasta suve kui lääne poliitiline toetus selleks ajaks ikka alles on ja valmidus relvaabi saata jätkub.

* 20-s nädala (14. juuli) ülevaates kordan alalõigus „Usa ja Hiina on kiirelt teineteisest eemaldumas“ oma varasemat ennustust, et Hiina ja Venemaa ühelt poolt ning lääneriigid teiselt poolt moodustavad kaks eralduvat poliitilist gruppi, mis tulevikus teineteisega sõjaliselt kokku lähevad kolmandates riikides (Baltikum/Poola ja Taiwan): Pikas perspektiivis, geopoliitilisel tasandil, on Ukraina sõja suurimaks tulemiks Venemaa langemine laua tagumisse nurka, Hiina ebaleva positsiooni kindlustumine ning Euroopa Liidu tugev tõus poliitilise jõuna. Putin on Venemaa nurka mänginud. Nüüd ei jää tal muud üle kui loota lokaalset sõjalist võitu, lääne demokraatiate lagunemist majanduskriisi tingimustes ning Hiina abi. Sõja suurim võitja ongi viimane nimetatud riik.

* 21-ne nädal (21. juuli): tõenäoliselt annetab Poola peagi järelejäänust osa või kõik vene päritolu tankid Ukrainale ja seejärel tuleks ka lääne tankide järjekord, sest vene päritolu tanke poleks liitlastel enam kuskilt võtta. Kuid selleks peaks hakkama juba täna ukrainlasi lääne tankidele koolitama. Ennustan, et veel suve jooksul kuuleme vastavasisulisest otsusest. Kui aga lääs ei taha või ei suuda relvatarneid suurendada, siis ennustan, et sõda mandub külmutatud konfliktiks veel selle aasta jooksul, sest kummalgi osapoolel pole pealetungiks jõudu.


__

Sellised ennustused siis. Esialgseid on võimalik juba kontrollida, viimased alles vajavad täitumist või mittetäitumist. Mõned on aga väga pika aja peale, annab oodata. Üldjoontes on pilt hea, mööda on ka läinud aga õnneks vähe. Suurim valeennustus oli Kiievi ümber piiramine. Seda ei juhtunud. Muus osas pole suurelt puusse pannud, kohati ikka väga täpselt ja julgelt vastupidisele meedias räägitule. Päris kaua on nüüd neid ülevaateid tehtud ka. Igapäevaselt küla haaval üle lugeda mis kuskil on ühe või teise poole käes parasjagu on tehniliselt lihtsam kui laiemalt, koos poliitilise tagataustaga, proovida asju lahti selgitada ja ette ennustada. Mind huvitavad väga sõjalised nüansid ning nende lahti selgitamisest, koos poliitikute käikude seletamise ja etteennustamisega, saigi kogu see igapäevane ülevaadete tegemine alguse. Lugejaid oli alguses (mis on alati ju loogiline, kõik on teemast huvitatud ja infot on vähe) palju, nüüd juba pigem vähe. Ilmselt oli põnev lugeda ka. Olen püüdnud olla neutraalne, hoiduda soovmõtlemisest, püüdnud väga lihtsalt keerulisi nüansse lahti selgitada ja õnneks jagan neid teemasid hästi. Endalgi täiega huvitav. Paraku on tulnud palju muid asju juba kukile ja enam ei jõua niipalju otsida ja süveneda, sest tahaks uusi ja läbi kirjutamata teemasid leida aga see võtab hullult palju aega. Pealegi on meedias palju sarnaseid ülevaateid nagunii olemas ka, eriti neile kes võõrkeeli jagavad. Nii, et jätan oma ennustuste listi siia ja vaatan kuidas edasi tegeleda jõuan ja kas üldse jõuan ülevaadetega.