17. nädal Ukraina Vabadussõjas. 23. juuni 2022

 

17. nädal Ukraina Vabadussõjas. 23. juuni 2022

(LISAN LÄBI NÄDALA ÜLEVAATE KOMMENTAARIUMISSE UUDISTELINKE JA MUUD MATERJALI)

NÄDAL LÜHIDALT:

-- BBC Venemaa pikaajaline korrespondent Steve Rosenberg kirjutab: olen täheldanud, et viha lääne vastu on Venemaa tipp-poliitikute hulgas kiirelt kasvamas. Seda ei varjatagi enam vaid öeldakse ja kirjutatakse otse välja .

-- Venemaa õhutõrje koondamine Severodonetski ja Bahmuti piirkonda on sundinud Ukrainat kalleid sõjaväedroone tagasi tõmbama, samas kui Venemaa on hakanud droone veel rohkem kasutama, mis annab viimasele suure eelise. Siia lisandub ka Türgi „poolevahetus“, mis väljendub relvasaadetiste peatamises Ukrainale ning Venemaale lähenemises. Seega on Ukraina sunnitud kallite ja väheste Bayraktar droonidega mitte riskima.

-- NATO on jätkuvalt Ida-Euroopa alaliste baaside osas tõrges, seda eelkõige Saksamaa otsuste tõttu.

-- Venemaa on alustanud aktiivse värbamiskampaaniaga riigi vaesemates piirkondades ja kuigi see ei lähe nii hästi nagu ilmselt Kreml sooviks, pole see siiski läbi kukkunud ning Ukrainasse minejaid jagub.

-- Vene üksuste Lõssõtšanskini jõudmine on läbimurde tõttu Bahmuti ja Lõssõtšantski vahelt ilmselt päevade küsimus. Lisaks ähvardab Zolotes asuvaid vägesid kotti jäämine juba lähipäevadel.

SÕJALINE OSA

BAHMUT – SIVERSK

Olen püüdnud juba kaks kuud selgitada lugejatele kui tähtsad on Bahmut ja Siversk. Seetõttu olengi meedias Donbassi alana nimetatud piirkonda nimetanud Bahmuti kaareks. Need kaks kontrollivad varustusteid Lõssõtšantski-Severodonetski suunal ning Venemaa on algusest saadik püüdnud A) hoida survet kahele kaare tipus olevale suurele linnale, et ukrainlane seal arvestatavat osa oma jõududest hoiaks B) lõigata ära varustusteed Bahmutist ning Siverskist, sulgedes sellega Severodonetskis ja Lõssõtšanskis asuvad väed piiramisrõngasse. Bahmuti-Siverski tähtust on koguaeg alahinnatud ja räägitud kahe kaare tipus asuva linna ümber käivatest lahingutest, mis justkui olevat määravad. Ei ole. Määrav on kotisuu külgedel toimuv ja võimalus, et kaks raskelt vallutatavat linna piiratakse tagantpoolt ümber kas tiibadelt üle jõe minnes või siis Bahmuti-Siversk suunast. Saksa luure hinnang, et pikapeale suudab Venemaa Ukraina massiga ära survestada ning kogu kaitsekaare niimoodi ohtu seada on väga suure tõenäosusega täiesti pädev hinnang. Kuid kui Ukraina pool saab oma probleemidest üle, suudab kaitset hoida ja varustuse tagada, siis polekski probleemi kuid hetkel on paraku kõik veel lahtine ja suvi on pikk ees ja sõda kestab veel kaua. Selle „kaua“ all võib arvata, et veel aasta pärast samal ajal käivad Ukrainas lahingud ja meedia ei viitsi nendest enam kuskil kirjutada. Nii, et soovitan jätkuvalt hoida silma peal kolmel linnal – Slovjansk, Siversk ja Bahmut. Need on strateegiliselt palju olulisemad kui Severodonetsk või Lõssõtšantsk, sest võimaldavad need kotti tõmmata. Praegu on näha, et Lõssõtšanski tiibadel on ukrainlaste kaitse järele andnud ning venelane tungib tiivalt edasi Bahmuti ja Lõssõtšanski vahelt. Venelased on leidnud nõrga koha, koondanud sinna kiiresti ohtralt suurtükiväge ja droone, suunanud reservist oma väheseid üksuseid sinna juurde ning kasutavad olukorda efektiivselt ära. Nii, et veelkord – eesmärk on tagantpoolt ümber piiramine, sest Ukrainal pole võimalik nii suuri väeüksuseid sealt enam välja tõmmata. Esiteks oleks seda sõjaliselt keeruline korraldada (sest sisuliselt käib kogu varustamine nüüd ainult läbi Siverski) ja teiseks ei taha poliitiline juhtkond mingist taganemisest kuuldagi. Seega, hakklihamasin jätkub.

HERSON

Hersonist ongi saanud uus pealetungi peamine ala nagu ennustasin juba kaua aega tagasi. Aeglaselt edenev kuid siiski edenev ukrainlaste edasitung Hersonis nullib venelaste edu Severodonetskis. Kui venelased ei suuda Hersoni kaitseks mujalt vägesid üle tuua (nõrgendades omakorda neid piirkondi), siis on võimalik, et Herson vabastatakse ja see oleks võiduna kordades tähtsam kui Severodonetski kaotamine. Hersoni vabastamine seaks tõsiselt kahtluse alla venelaste suure unistuse Novorussia väljakuulutamisest ning näitaks, et Ukraina on võimeline sõda võitma. Et Hersoni alla ei saaks Ukraina veel rohkem lisaressursse tuua, seda eriti Kiievi ümbrusest, on venelased käivitanud aktiivse survekampaania Valgevenele. Oht Valgevenest sunnib Kiievi ümbruses hoidma ikka veel arvestatavat kogust üksuseid mis muidu võiks Hersoni suunal korralikku puhastustööd teha. Sellel nädalal külastas Minskit Vene riigiduuma spiiker. Mõte ikka sama, sundida oma käpiknukku tegutsema, kuigi too põtkib ja isegi kui ei põtkiks siis oleks kahtlane, kas mõni Valgevene üksus ikka läheks üle Ukraina piiri. Valgevenes on tehtud nüüd sõjaväeüksuste juhtkondades puhastust aga kahtlen kas sellest ikka piisaks. Sinna on liigutatud ka veidi Venemaa enda sõjatehnikat lisaks aga see on rohkem vaid näitamiseks, kui reaalseks tegutsemiseks. Hersoni all on aga hetkel Ukrainal võimalus, vabamat manöövervõimekust ning korralikku varustust ära kasutades, eduseisu hoida. Venemaa on lõpuks sunnitud sinna reserve saatma aga seda saab teha vaid Bahmuti kaare lõunasuunal asuvate üksuste ümber grupeerimisega. Seega jätaks see surve Bahmutile nõrgemaks ja arvata on, et varustusteed Bahmutist kaare sügavusse satuks jälle Ukraina kätte. Samas on venelaste kaare ümberpiiramise idee Bahmut-Siversk-Slovjansk suunal või mujal tiibadel kus kaitse nõrkust ilmutab sõjaliselt hea valik ning siiani kipuvad asjad liikuma pigem neile sobivamas suunas, seda eriti Bahmuti ja Lõssõtšanski vahel asuval alal.

UKRAINA VABATAHTLIKKE KEHV VÄLJAÕPE

Võõrleegioni sõdurid on korduvalt varem maininud Ukraina vabatahtlike kehva väljaõpet, seda tehti siiski pigem sellisest pigem viisakast positsioonist, et arusaadav, et pole vabatahtlikud pole ju professionaalid. Nüüd on aga kriitika läinud karmimaks ja avalikumaks. Olukord on juba nii halb, et see tekitab tülisid Ukraina üksuste ja Võõrleegioni vahel. Võõrleegionäride hulgas on väga palju endisi professionaalseid sõdureid, kes on olnud viimasel kuul erakordselt kriitilised Ukraina väejuhatuse suunal, sest suurte kaotuste tõttu elavjõus saadetakse lahingutesse minimaalse väljaõppega vabatahtlikke, kes ei ole saanud muid teadmisi peale selle piltlikult öeldes, et kuidas automaati käsitseda ja sellega kuskile sihtida. Nad ei tea midagi sidest, meditsiinilisest abist, taktikalistest liikumistest, tulejuhtimisest jne. Võõrleegionärid on väga pahased, sest surma on saanud mitmetest sõdadest läbi käinud lääne professionaalid, kelle on ukrainlased ise kogemata (niivõrd kuivõrd sellist „tulistan kõike mis liigub“ tüüpi pidevat viga saab nimetada kogemata juhtunuks) maha lasknud. Hiljuti sai Võõrleegionis surma näiteks väga suurte kogemustega endine SASi snaiper, kes positsioonilt ära tulles omade poolt maha lasti. Selliseid juhtumeid olevat juba nii palju, et tekkivat küsimus miks sellise olematu väljaõppega mehi rindele üldse lastakse? Lisaks ollakse pahased üksuste juhtimise osas. Näiteks, et miks lasti Severodonetskis õhku viimane sild olukorras kus osad enda üksused veel linnas sees ja piisavat kaitseala kontrollisid? See on kõige ehtsam väejuhatuse apsakas, paraku olevat selliseid madalama operatiivtasandi staapide vigasid liiga palju ning kriitika on muutunud väga tuliseks. Sõdurid, keda võõrleegionäridele toetuseks saadetakse ei oska kasutada granaadiheitjaid ja palju muudki, mis nendele relvastusena kaasa antakse.

Sellised probleemid kimbutasid varem vastase üksuseid, nüüd on aga pilt muutumas ka Ukraina poolel. Vajadus asendada kaotusi on tungivalt suur ja nii saadetaksegi eesliinile mehed, kes on kiiruga saanud mingi üldväljaõppe ja nii ongi professionaalid pahased, et nii palju omade tulest sõdureid surma saab.

Lisaks ilmnes, et Severodonetskis pidas Võõrleegion ühel päeval maha pika lahingu Ukraina enda eriüksusega sest väejuhatus ei olnud kumbagi üksust olukorrast teavitanud. Kommentaare ja hinnanguid vaadates tundub, et probleeme on üksuste omavahelise tegevuse koordineerimisega ning sidega üldse laiemalt. Sama häda on muide läbi kogu sõja kimbutanud Vene poolt, mis on ka üks nende kehvade tulemuste põhjustest. Kui see probleem hakkab Ukraina üksuseid aina rohkem kummitama siis on karta ka kehvemaid tulemusi ning jätkuvat taganemist. Väljaõppega kiirustamine maksab lahinguväljal karmilt kätte ja tulemuseks on inimelude kaotus. Lugesin hiljuti raamatut Ardennide lahingust, kus oma mälestustes sõdurid kirusid, et asenduseks saadetud noored lühema väljaõppega sõdurid kippusid kõike ja kõiki valikuta tulistama, tekitades paksu pahandust. Nii, et eks see on sõdade ajaloo üks tavaline osa.

Mulle on jäänud mulje, et probleem ei olegi võib-olla mitte niivõrd sõdurite kehvas väljaõppes vaid allohvitseride teadmatuses mis lahinguväljal toimub. Üksused ei suhtle omavahel, mis näitab, et tõsiseid probleeme on staapide tasandil reaalaaja info jagamisega. Ukraina õnneks on venelastel samad hädad veel suuremad.

FALSE-FLAG OPERATSIOONID DONETSKIS

Venelased on korraldanud terve rea rünnakuid Donetski linnale, mis on ilmselgelt omaenda korraldatud pommitamised ja lennurünnakud, et siis teatada neist kui „natside rünnakutest“. Eesmärgiks näib olevat sõja õigustamine ning propagandasaadetele materjali tootmine. Telegrammis on aga korduvalt kohalikud filminud (ja kommenteerivad) kuidas pommid plahvatavad täpselt siis kui Vene enda lennukid ja kopterid sama ala kohal lendavad. Ukrainlastel pole aga niikaugele laskvaid suurtükke ja veel vähem lennukeid ja koptereid millega nii hästi õhutõrjega kaitstud ala rünnata. Nii, et venelaste närvilisus ebapopulaarsemaks muutuva madina pärast on tingimas ka vastavaid „vastumeetmeid“, oma inimeste elude ohvriks toomise hinnaga. Loomulikult, ega inimelu ei maksa Venemaal midagi nii, et lahendus ei üllata ilmselt ei mind, ei sind ega ka kedagi Venemaal. Paraku nad muidugi Venemaal telekast seda vaadates ei tea, et Ukraina ei saa kuidagi Donetskit pommitada.

POLIITILINE OSA

SUUR KOKKUSAAMINE

Lääneriigid kohtusid relvastusabi ja üldpoliitika korrigeerimiseks ning otsus on ühtne – Ukrainat tuleb aidata. Selle põhjus pole iseenesest Ukraina vaid NATO Ida-Euroopa alad. Korraga muutusid kõigi lääneriikide juhtide sõnumid ning enam ei räägitagi, et Ukraina võiks kibekiiresti läbirääkimiste laua taha asuda. On tekkinud arusaam, et tagasi minek pole enam võimalik ning NATO ja Venemaa võimaliku kokkupõrke vältimiseks ei tohi Venemaale Ukraina avantüüri liiga lihtsaks teha.

Samas ei tohi ära unustada, et kõikides Kesk-Euroopa suurriikides ja ka USAs on piisavalt neid, kelle arvates ei tohiks Ukrainat aidata ja peaks Venemaal laskma teha seda mida too tahab. Nii on see Scholzi enda parteis, Itaalias läks lausa sisepoliitiliseks mõõgatäristamiseks sellepärast, USAs on osa vabariiklastest aga eelkõige Trumpi toetajaskond selle idee toetajad. Nii, et ühtepidi on praegused liidrid otsustanud minna Ukraina toetamisega edasi, teistpidi on neil aga tugevad opondendid sisepoliitilisel tasandil. Meie jaoks oleks Ukraina mitteabistamist propageerivate poliitikute edu hävitav, sest sama seisukoha võiks vabalt võtta kogu Ida-Euroopa kaitsmise suhtes.

Samas peab tõdema, et Ukraina on hakanud oma sobivat poliitilist positsiooni ära kasutama ja nõudma erandkorras kiiremat integratsiooni ELi. See võib aga pahandada mitte ainult mõnda üksikut vaid tervet ELi liikmeskonda. Sellised väljapressimisele sarnanevad poliitilised üleskutsed a’la „kui te meid vastu ei võta kohe, küll siis olete reeturid“ ei ole päris nagu see stiil kuidas Euroopa Liidus asjad käivad. Selles mõttes on Ukraina poliitika oma olemuselt Euroopast veel kaugel ja sarnaneb nende naabrist vallutajariigi poliitilisele kultuurile.

Scholz: https://apnews.com/.../russia-ukraine-putin-politics-g-7...

NATO ALALINE KOHALOLEK

Bloomberg: Saksamaa ideest mitte saata alaliselt baseeruvaid üksuseid Baltikumi saab ilmselt standartne lahendus, kuid see tõstatab küsimuse, et kui sõjaline seis peaks muutuma selliseks, et ressursse on raske kohe sisse saata, siis seda lõpuks ei tehtagi. Atlantic Counseli ekspert Anna Wieslander tõstatab küsimuse, et see võib tulevases konfliktis saada Baltikumile saatuslikuks.

(https://twitter.com/AnnwieAnna/status/1538781258679037954...)

Olen samal seisukohal. Suwalki koridor läheb lukku, Läänemerel ja õhus käib madin. Kuidas sa siis saadad vajalikud väed appi kui rinne on igast suunast ees? Jääb de facto olukord kus ikkagi tuleb Baltikumil ise hakkama saada ja võib realiseeruda RANDI analüütikute ennustatud variant (mida Venemaa tõenäoliselt sihibki), et Venemaa kuulutaks vallutatud alad kibekiiresti enda riigi osadeks ja ähvardaks vasturünnaku puhul tuumalöögiga. See seaks lääneriigid valiku ette – riskida tuumasõja või Baltikumi de facto kaotusega. Võib kihla vedada, et esimesega ei taha riskida keegi, teisega aga ollakse valmis vabalt riskima. Arusaadav, et alalised üksused on väga kallid üleval pidada aga kindlasti peaks kohapeal olema rohkem kui täna on. Muidu on NATO olemasolu siin sisuliselt ikkagi olematu ja vaid sõnades. Sõda ei peeta aga sõnade vaid relvadega, sealhulgas raske soomusega ja õhujõududega mida meil ei ole. Jah, lääneriigid on tasemelt Vene armeest üle aga pole kahtlust, et Venemaa teeb Ukrainast omad järeldused ja parandab oma võimekust oluliselt. Armeed aga liiguvad poliitikute käsu peale. Kui parasjagu poliitikud ei taha „üle riskida“, siis istumegi siin omaette ja võitleme sellega mis parasjagu on ja unistame sellest mida pole. Kas NATO siis ei võitleks? Loomulikult võitleks aga miljonite Vene armee meeste ja naiste vastu panna kiiresti midagi, mis läbi murraks ja Baltikumi omadele appi tuleks? Mis saab siis kui rinne jääks Suwalkis seisma, venelane kontrolliks seda ja samal ajal ka Läänemerd, vastaspool kuulutaks Ida-Virumaal ja mujal Baltikumis välja nn „vabariigid“ ja ähvardaks tagasivallutajat tuumalöögiga? Samal ajal on näiteks Hiina alustanud Taiwani hõivamist, et eelkõige USA sõjajõude sundida kahe rindega sõtta? Mis otsuse poliitikud teeks ja kas see otsus meid ikka kuidagi aitaks? Või kehitataks käsi, et Kesk-Euroopa päästmiseks tuumasõjast tuleb vastasega kompromisse otsida ja helistada muudkui nagu praegu tehakse? Saate aru kus point on? Sõjaväelased võivad ju mõelda, et sõjalises mõttes poleks ehk vaja siin midagi suuremalt kohapeale hoida, küll jõuaks need väed kuskilt Saksamaalt ka lõpuks appi aga paraku sõltub sõjavägi poliitikute otsustest. Aga kui liitlased otsustavad peale kuuajalist madistamist, et parem ei riski üle, Baltikumi on nagunii raske kaitsta, parem päästame õudustest ülejäänud Euroopa idatiiva hinnaga? Mis siis meist saab? Me ei tunnusta kunagi teie okupeerimist, öeldakse. Püüame leida poliitilisi lahendusi. So what? Kuidas see meid aitaks?

Seetõttu ongi vaja, et meil oleks siin võimalikult palju sõjalist jõudu, mis eelkõige läbi raskesoomuse ja õhujõudude meie enda kaitset mitmekordistaks ilma, et poliitilistest otsustest kaugetes pealinnades suurt midagi sõltuks. See mis on kohapeal olemas läheb nagunii madinasse. Jah, alalised baasid on kallid aga on meil valikut?

SANKTSIOONIDE MÕJU

Venemaa on tõsiselt hädas transpordisektoriga pikas perspektiivis. Neil on plaan hakata tootma oma lennukeid ilma lääne komponentideta aga see võtab hirmsasti aega ja isegi Vene ajakirjandus möönab, et ilma regulatsioonide ja kõrgete turvanõuete leevendamiseta pole selline plaan ilmselt isegi teostatav. Venemaal on olemas mitmed oma toodetavad lennukid aga nende tähtsaimad komponendid, peamiselt mootorid, on tehtud koostöös lääneriikide firmadega. Venemaal endal pole täna võimekust moodsaid lennukeid ehitada. Käsk ülevalt on tulnud aga minimaalne võimalus esimest lennukit valmistama hakata oleks võimalik alles peale kõikide insenertehniliste probleemide lahendamist ja tootmise ümberkorraldamist ning see võtab aega aastaid. Vene ajakirjandus on pakkunud optimistlikult aastat 2024 aga tõenäoliselt tuleks sinna veel mitu aastat otsa panna. Ainuke moderne Vene lennuk on Suhhoi Superjet 100, millest võiks ka asja saada. Ülejäänud Venemaa reisilennukid on vanad mudelid, mille ülevalpidamine on kallis ja nende mootorid võtavad tänapäeva standardi järgi liiga palju kütust ja on seega majanduslikult aina rohkem ja rohkem kahjumlikumad. Nende peale ei ole mõtet riigil reisilennundust ülesse ehitada. Seega jääb ainult Suhhoi. Kuid selle lennuki tootmisega on koguaeg hädasid olnud. Kui nüüd lennuohutuse standardeid leevendada, et käsku täita (mida kindlasti tehaksegi) hakkab see tekitama uusi probleeme. Täpsemalt küll ühte probleemi – lennukid hakkavad alla kukkuma. See oleks aga Venemaa reisilennundusele hävitav hoop ja ka mainekahju väga pikaks ajaks. Ja, et i-le punkt panna –ka enne Ukraina sõda ja sanktsioone pole ühtegi Venemaa lennukit ehitatud valmis plaanitud ajaks.

Kommersant kirjutas üsna avameelselt, et ka autotööstusega on lood erakordselt halvad. Loodeti Hiina abile autotööstusele komponentide tarnimisel ja ka Hiinas toodetud autode importimisel kuid tulemus on hoopis vastupidine. Hiina tööstushiiud ei taha sattuda lääneriikide musta nimekirja ning on seetõttu importi hoopis vähendanud. Hiina poliitika on väga Venemaa sõbralik aga Hiina ja lääneriikide ärimaailm on omavahel juba ammu suhtesõltuvuses, mis paneb Hiina ärimehed väga ettevaatlikult suhtuma partei plaani olla Venemaaga suurem sõber. Tõsi, Hiina koguimport Venemaale on kasvanud kordades, samuti on ka eksport Venemaalt kasvanud kordades, kuid strateegiliselt vajalikes osades on liikumine olnud hoopis vastupidine. Venemaal toodetav Lada tuleb tehasest välja sisuliselt ilma igasuguste moodsate lisadeta, mis nõuavad lääne kiipe, mida Venemaal pole. Kõik Venemaa enda hiiglaslikud ja vanamoodsad kiibid aga tarnitakse esmajärjekorras sõjaväele.

Kiipidest rääkides, veel üks tohutu probleem millega Venemaa ootamatult silmitsi seisab on lääneriikides toodetud arvutitarkvara ja maksesüsteemide blokeeringud. Ilma hoiatuseta lülitas Microsoft välja ligipääsu oma tarkvarale ning kui Venemaal kasutaja Windowsist välja logib, ei saa ta enam sisse. Apple lülitas Apple Pay süsteemist välja Venemaa riikliku krediitkaardi Mir (irooniline nimi eksole?). Noored, kes on õppinud kasutama VPN teenust, kes ei tee välja karistusähvardustest selle kasutamise eest, saavad kuidagi veel hakkama aga veidi vanemate inimeste jaoks on arvutid kaduv nähtus. Kokkuvõtteks, kogu moodne tehnoloogia on kadumas, jääb vaid Venemaal toodetav ajast ja arust tehnika, mis viib Venemaa tagasi olukorda kust ta tulnud on tehnoloogilises mõttes (ja loomulikult poliitiliselt nagunii) ehk tagasi Nõukogude Liitu. Aga seda, tuletan meelde, Putin ju soovibki.

TÜRGI JA IISRAEL

Türgi ja Iisrael on võtmas Venemaale sõbralikumat suunda. Eelkõige on probleemiks Erdogan, kes soovib otseliine USA presidendiga ja moodsaid hävitajaid. Loomulikult üritatakse välja pressida F-35 hävitajaid, mida lääs aga lubada ei saa, sest on väga suur võimalus, et Vene õhutõrjesüsteeme kasutavast Türgist imbuks info nendega moodsate radaritele halvasti nähtavate lennukite leidmise trikkidest peagi Venemaale. F-16ned oleks muidugi loogilisem variant. Teiseks tõmbab autokraate teineteise poole, sest nad kõik üritavad Putiniga hästi läbi saada, näiteks on samas poliitilises seisus ka Orban. Kuna lääs aga ei ole eriti Türgi väljapressimistest huvitatud, siis on selge, et Soome ja Rootsi NATOga liitumise takistamisest on saamas Türgi pikaajaline poliitika, mis omakorda muudab Türgi ebausaldusväärseks partneriks NATOs. Pole ka välistatud, et suuremate murede puhul NATO idatiival takistaks Erdogan artikkel 5 konsensuslikku käivitamist. Praegu on Türgi astumas suuri samme tagasi Ukraina toetamiselt, püüdes Kiievit hoopis läbirääkimiste laua taha survestada. Relvaabi Ukrainale pole enam saadetud ning uusi droone ei ole Ankaral ka soovi enam Ukrainale müüa. On muidugi taas esile kerkinud jutud Türgi NATOst välja viskamisest, kuid Türgi asukoht (ja suur sõjavägi) kolme suure geograafilise piirkonna vahelise puhverriigina on nii tähtis, et NATO kui sõjaline liit ei saa lubada endale sellest alast loobumist. Pealegi tähendaks see sellisel juhul ilmselt kohest sõjalist konflikti Kreeka ja Türgi vahel. Erdogani käitumise tagamaade hulgast võib leida veel ühe nüansi miks ta enam oma lääneriikidest partnereid ei usalda. Nimelt ei hoiatanud lääneriikide luure teda eelseisvast riigipöördekatsest. On ju päris väike võimalus, et Echeloni süsteemi kuuluvad riigid ei teadnud midagi kavandatavast üritusest, kuigi nad ise nii väidavad. Pigem on nii nagu Erdogan ise on maininud – lääneriikidele polnud midagi temast lahtisaamise vastu. See sündmus tiksub meeldetuletusena Erdogani kuklas nagu viitsütikuga pomm. Teistpidi sõltub ta läänest rohkem kui talle meeldiks ning tal pole ka mingit soovi NATO partneritega lõplikult tülli minna, sest mingil hetkel võib liitlastel lihtsalt üle visata ja tekkida olukord kus Türgi eemaldamine alliantsist oleks mõistlikum tegevus kui blokeerivalt tegutseva riigi alleshoidmine. Nii, et eks ta koguaeg üritab mööda kuristiku kohale tõmmatud trossi mööda edasi liikuda.