11-s nädal Ukraina 13 mai 2022

 

11-s nädal Ukraina 13 mai 2022

Lääne versus Venemaa suurtükid

Üldistus nagu oleks ukrainlastel ameeriklaste supersuurtükid mis igal tasandil venelaste omadest üle ei vasta tõele. Tundub üldse, et sõjast ilmuvad justkui analüütilised kirjatükid on minemas aina rohkem emotsionaalsemaks ja nendes esineb aina rohkem soovmõtlemist. Supersuurtükkide väide ei vasta igatahes tõele ja vähe sellest, just suurtükivägi on see üks osa kus venelased on läänest pikalt ees, vähemalt tehniliselt. Probleemile on tähelepanu juhtinud terve rida lääneriikide analüüse ja ülevaateid (kui tunned huvi selle teema vastu sügavamalt, siis loe näiteks RANDi põhjalikku analüüsi „Army Fires Capabilities for 2025 and Beyond“). Miks siis selline tehniline vahe? See algab II MS kogemustest. II MS-jast võtsid nii lääneriigid kui Venemaa üle erinevad „töötavad“ strateegiad. Suurim erinevus USA ja Venemaa strateegilises mõtlemises on näha just siin – lääneriigid õppisid, et lahinguvälja valitseb see, kes kontrollib taevast selle kohal. Venemaa õppis, et võimas suurtükivägi annab rünnakul eelise. Põhimõtteliselt on mõlemad õiged aga küsimus on kumma variandi arendamisse sa rahad suunad. Samal ajal kui lääs, eesotsas USAga, investeerib hiiglaslikke summasid õhujõududesse (lennukikandjad, radaritele nähtamatud lennuvahendid ja nüüd ka mehitamata lennuvahendite loomine, mis asendaks kogu varasemat tehnoloogiat), suunab Venemaa oma ressursid suurtüki- ja raketivägedesse. Teine suurim erinevus lääne ja Venemaa vahel on tuumarelva kasutamise doktriin (lääs ainult kaitseks, Venemaa vajadusel ka ründeks) ja kolmas suurim erinevus on juhtimistasandite jaotus (läänes on lahingute juhtimine usaldatud rohkem kohapeal üksuseid kamandavatele madalama taseme ohvitseridele, Venemaal võtavad ka väiksemaid otsuseid vastu kõrgema tasandi staabid ja seetõttu saadetaksegi kindraleid rinde lähedale ning nad saavad surma). Need kolm erinevust on näha sõjaväljadel ja poliitikas. Lisaks veel lääneriikide huvi pigem hoida kinni rahvusvahelise õiguse ja sõjapidamise reeglite sätetest, millest Venemaa ei huvitu üldse.

Miks siis ikkagi tehnilisele üleolekule ja ka arvulisele üleolekule (Venemaal on Ukrainas umbes 4500 ühiku jagu suurtüki- ja raketiväge) vaatamata on Ukrainal võime oma vähemaarvulise suurtükiväega (nüüd lisaks läänelt abiks saadud eriti moodsatele uutele mudelitele, mida paraku on pigem liiga vähe) lahinguväljadel edukam olla?

Venemaa ründelahendus on oma olemuselt lihtne – mehhaniseeritud jalavägi (tankide toel) lööb kaitsesse avaused ning surub ukrainlased maha ja suurtükivägi purustab liikumatuks surutud kaitse. Vähemalt teoorias. Ukrainlased on tõmmanud venelaste rünnakuhoo tankitõrjerelvade abil maha kuid suurimat kahju teevad nad vene üksustele hoopis kindlale alale kokku koondatud suurtükiväega.

Venelastel on tõesti väga palju suurtükiväge. Erinevalt näiteks USAst, kus suurtükid on brigaadi tasandil, on venelaste igal BTG-l umbes 18 iseliikuvat suurtükki, lisaks kõik muud torud. Sissetungi alguses töötas nende elektroonilisest luurest, radaritest ja UAVdest koosnev süsteem hästi, leidis sihtmärke ning suunas nendele ka tuld kiirelt. Kuid ukrainlased õppisid suuri üksusi hajutama, kiirelt ümber positsioneerima ning koondasid enamiku oma suurtükiväest Kiievi alla, samal ajal kui Venemaal oli see igal pool BTG-de peale jaotatuna laiali ja ei suutnud seetõttu vajalikku mõju omandada. See on ka osaliselt põhjus miks lõunas venelased edasi liikusid, Kiievi all aga mitte. Ukrainlased olid suurtükiduellis Kiievi all edukamad mitte tehnilise paremuse tõttu vaid neil oli (lisaks koondatud tulejõule) palju paremini korraldatud sihtmärkide leidmine – UAVdele rõhumine, eriüksuste kasutamine sihtmärgistamisel ja territoriaalkaitsjate varasem hea tulejuhtimise õpe, lisaks veel väga palju tsiviilisikutelt tulnud infot. Edu on tulnud paremast informatsioonist, mitte ülekaalukamast ja nende justkui paremast tehnikast.

Nüüd kui venelased on koondanud oma väed lõunasse ja muudatusi teinud ka rünnakute ülesehitamisel on mõlemad pooled veel rohkem suurtükkidest sõltuvad ja seekord palju kitsamal alal. Olen varasemalt kirjutanud, et ukrainlastele võib hakata tõsiseid logistilisi probleeme tekitama niivõrd paljude erinevate tehnoloogiate kasutamine. Arvan, et neil on mõistlikum ühesugused relvad koondada samadesse aladesse (kui nad pole ehk seda juba teinud). See lihtsustaks logistikat kõvasti ja logistika on lahingute edus arvestatava tähtsusega. Kiievi lahing oli selle parim näide.

Ukrainlaste jaoks algas sõda umbes 1800 toruga, mis olid jaotatud 25 lahingutes osalenud brigaadi, viie suurtükiväebrigaadi, reservi ja territoriaalkaitse vahel. Peaaegu kõik oli endine nõukogude toodang, 300 122-he millimeetrist 2S1 ja 152-he millimeetrist 2S3, tosinkond 203 millimeetrist 2S7 ja 500 järelveetavat toru, 400 „katjuuša“ tüüpi masinat ja 300 suurema kaliibriga miinipildujat. Seda pole just vähe aga venelastega võrreldes on vahe suur.

Kiievi alt taandudes oli Venemaa kaotanud umbes 200 ühikut suurtükiväest mille asendamine on problemaatiline kasvõi juba sanktsioonide tõttu. Näiteks ei lase sanktsioonid toota juurde moodsat lääne tehnoloogiat sisaldanud täppismoona. Loodetavasti seekord peavad Prantsuse ja Saksamaa relvafirmad ikka sanktsioonidest kinni, mitte nagu peale 2014 aastat kui vene soomukid lapiti lääne tehnoloogiat täis nagu hiljuti selgus.

Nüüd on lahinguväljale ukrainlastele lisandumas lõpuks ometi uuemat lääne tehnoloogiat, mis on väga hea, kuid seda abi pole paraku veel piisavalt, et see hakkaks väga palju midagi muutma. Õnneks kasutab enamus saadetud lääne tehnoloogiast ühesugust standardiseeritud laskemoona ja see teeb logistika ehk veidi kergemaks.

Kogu pika jutu mõte oli see, et küsimus ei ole mingis supertehnoloogias, mis justkui teeb imet, vaid pigem paremas taktikas ja tulejuhtimises. Jälle õppetund meile endile. Sõdur PEAB oskama suurtükituld juhtida, selles on suurtükiväe edu võti ja nagu näha, sellel on ka märgatav mõju suurtükiväele rõhuva vastase rünnaku mahasurumisel omaenda suurtükiväega. Oled vähemuses, lase täpsemalt!

(Ukrainlased USA suurtükkidest tulistamas: https://www.youtube.com/watch?v=QieV3CMi9es)

Jätkan samal teemal.

Switchblade sarnased juhitavad droonpommid on tuleviku suurtükivägi

Esimesed videod Switchblade’i kasutamisest on ilmunud. USA on arendanud välja ka suuremad droonpommid ja viimase info järgi on needki plaanis Ukrainasse saata. Selline relv on väga efektiivne, on muutumas aina odavamaks ning on tõenäoliselt see millega ebatäpsed ja „rumalad“ mürsud aegamisi asendatakse. Viimaste aastate konfliktid on näidanud, et droonide osakaal suurtükiväe tule juhtimises kasvab. Seega oligi loogiline areng need kaks (silm ja pomm) kokku panna ja seda droonpommid just teevadki. Kui veel mõtet arendada siis droonipilvede kontseptsioon, mida praegu katsetatakse, oleks tõenäoliselt just see mis asendaks suurtükivägede suuri tulelööke. Ukraina lahinguväli on saamas omamoodi katsepolügooniks lääne moodsale relvastusele, osa sellest tehnoloogiast, mida juba seal kasutatakse, on sõna otseses mõttes alles prototüübi tasemel. Tõsi küll, enamik tehnikast hakkab lahinguväljal niiöelda edukas välja paistma pigem siis kui seda on piisavalt palju aga mingi pildi, et mis töötab ja mis mitte, saavad tootjad Ukrainast kätte küll. Olen vast lugejale tüdimuseni kirjutanud juba kuidas droon (igasugune mehitamata lennuvahend) on tulevik kuid pean seda ikka jälle üle kordama, et mõte kohale jõuaks – sõdur jääb vastasest aina kaugemale ja kaugemale. Strateegiline sügavus muutub aina suuremaks ja see hakkab väikeriikidele probleeme valmistama. Baltikumis, kus taganeda pole kuhugile, tähendab tehnika areng pigem süvenevaid muresid, sest vastase positsioonid jäävad aegamisi aina kaugemale piiride taha ning seega peaks kaitseks ründama vastase riigi sügavusse. Õnneks on tehnika arengus üldjoontes ees meie liitlased, mitte tõenäoline vastane ja teiseks annab meie strateegilisele sügavusele uue mõõtme päev kui Rootsi liitub Natoga. Kui liitub, muidugi.

Harkiv ja Herson

Harkivi vasturünnaku peamine eesmärk on leevendada survet Izjumi väljamurdealas ning sundida venelased kaitsesse ehk lühidalt – initsiatiivi haaramine. Ennustan – selleks, et Donbassi rindel lõunast tulevat survet leevendada ründab Ukraina järgmisena Odessa idatiivale jäävat Hersoni ja selle taga asuvat ruumi ning üritab ära lõigata Krimmist tulevad varustusteed. Kui ukrainlastel peaks kuidagi korda minema venelaste au ja uhkus ehk Krimmi sild ka maatasa teha, siis oleks Krimmi kaitse venelaste jaoks juba tõsine probleem. Kui nii ka läheks, siis selle (Hersoni) rünnakuga hakkaks ukrainlased dikteerima juba kogu sõja käiku. Saab tulema pikk ja verine suvi.

Pealetungidest hoolimata on olukord Bahmuti ümbritseval kaarel Donbassis olnud suhteliselt muutumatu, välja arvatud mõningad taktikalised edusammud venelastel Izjumi all, Rubizne ümbruses ja Popasnas. Kuid sellise tempo jätkudes pole venelastel mingigi edu saavutamiseks (ilma mobilisatsioonita) lootustki. Lisaks tulevad sõjaväljalt aina rohkem teateid vene sõduritest ja isegi tervetest üksustest, kes keelduvad käske täitmast. Kuna juriidiliselt pole nad justkui sõjas siis ei saa neid ka karmilt karistada. Väitsin 23nda aprilli ülevaates, et Ukraina on sõja juba võitnud ja nüüd on ka näha kuidas vene rünne ikkagi suht nagu seisab ja aina rohkem ukrainlaste tagasivallutatud alasid kaardile tekib aga samas oleks vaja veel justkui mingit tehnilist üleolekut, et initsiatiiv korralikult enda kätte saada. Loodetavasti jõuavad ukrainlased, intensiivse õppe järel, moodsama lääne tehnoloogia ikka suveks rindele vedada ja hakata rohkem ka tehnilist üleolekut näitama. Väljaõppes pidada olema suureks probleemiks osutunud ukrainlaste vähene inglise keele oskus aga suur osa lääne tehnoloogiast ongi kõik inglise keeles. Siit nähtub samas kui suuresti oldi isegi peale 2014 sissetungi ikkagi seotud pigem vene keele ja maailmaga, mitte läänega ja tollega alati kaasneva inglise keele populaarsusega. See põhimõtteline muutus ühiskonnas varem oleks neile taganud palju parema positsiooni läänesuunalises integreerumises. Nüüd tuleb see kõik teha tasa sisuliselt üleöö. Keel kui integratsiooni peamine vahend on meilgi ju siin ühe seltskonnaga alati olnud vaidlusküsimuseks ja Ukraina on hea näide kuidas see kogu ühiskonda ja poliitikat on mõjutanud ning millisesse seisu riigi aidanud viia.

Sanktsioonide mõju

Kuigi praegu rubla veidi isegi tugevneb ei saa EL ja USA seda kauaks pealt vaatama jääda ning see sunnib lääneriike nafta ja gaasitarned Venemaalt lõpetama veel kiiremas tempos kui see esialgu plaanis oli, saavad ju kõik väga hästi aru, et Venemaa sõdib Ukrainaga Euroopa rahade eest. Samal ajal on osutunud, et Araabia Ühendemiraadid, mille juhtkond on väga kiiresti pooli vahetanud ning hakanud Putiniga semmima, takistab OPECil naftatootmise suurendamist ja blokeerib OPECi tegevust igal tasandil. Nii nagu Putini suur sõber Orban takistab ELil kiirelt tegutsemast, teeb naftamaailmas samasuguseid käike see üsnagi tähtis naftariik. Nende eesmärk näib olevat lihtsalt USAle vastandumine ja Yemeni enda kontrolli alla saamine kuid sellega on nad end mänginud OPECi maade hulgas üsna kehva seisu ja sattunud tugeva surve alla. Lisaks saab neile tulevikus olema probleemiks lääne sõjalisest tehnoloogiast sõltumine. Nüüd tuleb neil orienteeruda siis vene tehnoloogiale, mille mahajäämuses ei saa peale Ukraina avantüüri enam keegi kahelda. Riiki de facto juhtiv kroonprints Mohammed bin Zayed on olnud ühtäkki väga suur Putini toetaja ning just tema juhtimisel on AÜEst saanud näiteks ÜRO tasandil Putini läänevastasuse lipulaev. Kust see muutus tulnud on? Selle põhjustajaks sai Donald Trump, kelle juhtimisel pakuti Yemenile müügiks moodsaimat USA tehnoloogiat, selhulgas F-35 lennukeid. AÜE näeb seda kui ohtu enda julgeolekule ja kuna Biden ei ole (ilmselt sõjatööstuse survel) tehingut katkestanud, tõmbaski kroonprints USA-l kriitilisel hetkel vaiba jalge alt ning vahetas poolt. Selle tulemus on meile kõigile näha tanklates. Venemaalt tuleva toodangu ostmise lõpetamine on loogiline, jätkuva ostmisega toetataks lihtsalt ukrainlaste tapmist lahinguväljadel. Samas peaks siis justkui nafta ja gaas mujalt tulema. Jah, Venezuelaga on mingid diilid tegemisel ning tõenäoliselt saab sellest maailma ühest suurimast ja tähtsaimast varustajast veel suurem ja tähtsam lääne nabanöör. Ka USAl endal on neid maavarasid kuid kogu tööstuse ja kaubateede ümbersuunamine võtab aega ja senikaua kui lääne energiamajanduse hiiglaslik tanker end ümber pöörab on turul valitsemas olukord kus nõudlust on rohkem kui pakkumist ja see on löönud hinnad ülesse. OPECi otsuste mõju on selles olukorras ülitähtis ja nüüd tulebki mängu Trumpi varasem üleolev ja mõtlematu välispoliitika ning selle tagajärgi näemegi oma rahakotis. Ühelt poolt välispoliitiline viga varasemalt USA administratsioonilt, teiselt poolt samasugune sõjanduslik valearvestus Moskvast ning kokku on keedetud supp, mida sööme veel aastaid, kui mitte rohkemgi.

Soome ja Rootsi

Esimesel sõjapäeval kirjutasin, et meie kahe naabri liitumine Natoga on nüüd vaid aja küsimus. Meie jaoks oli eilne Soome liidrite “jah” sõna sisuliselt “jah” vastus küsimusele, kas Eesti jääb iseseisvaks või mitte. Okei, lihtsustan seda olukorda küll tublisti aga üldpilti sobitatuna on Soome liitumisel Eesti iseseisvuse kestmisele just nimelt selline mõju, olgem ausad. Soomlastel on suurim väljaõpetatud reserviga armee EL-is ja selle liitumise mõju ei saa alahinnata. Iroonia on, et võimaliku sõja puhul Natoga Venemaa ilmselt isegi ei pruugiks (neutraalsete) soomlastega üldse tegemist teha, sest see oleks sõjalisest enesetapp. Pigem peaks muretsema Rootsi, kus poliitilist naiivsust on üleüldiselt kilomeetrites rohkem ja mitte ainult sõjalisel tasandil. Mõlema riigi puhul mängib tugevat rolli nende ajalugu. Soomel on Venemaaga sõja kogemus ja tänu sellele on nad olnud kaitsepoliitikas järeleandmatud alati ja see ongi taganud neile väga tugeva kaitsevõimekuse täna. Rootsi on pääsenud neutraalsena varasematest konfliktidest ja ei suuda aru saada, et sõjaline tehnoloogia on arenenud selliseks, kus nende ründamine Nato-Venemaa sõja korral oleks Venemaa jaoks paratamatus. Paraku ei otsusta liitumist kindralid vaid rahvas läbi poliitilise tahte ning siin tulebki mängu naiivsus. Kui Rootsi ei liitu Natoga siis ühel päeval tulevikus võivad nad seda muidugi hirmsasti kahetseda. Meie jaoks tähendaks see aga et Gotlandi saar meie tagalas oleks meie seisukohast suur probleem. Käime küll seal koos rootslastega pidevalt ühisõppustel aga paraku pole meil sõjaolukorras võimalusi Gotlandi osas ise midagi ette võtta.

Nüüd peab liitumisplaan saama kõigi NATO liikmete heakskiidu. Sellele võivad pidurit tõmmata Prantsusmaa, mis on laiendamist juba pikemat aega halvaks ideeks pidanud ja Türgi, kus Putini meelne Erdogan võib Põhjamaad sisuliselt üle lasta. Ka Orban võib osutuda suureks probleemiks, temagi oleks pigem Putini huve kaitsev aga samas on ta rohkem sõltuv ELi ja NATO toetusest. Nii, et lahinguväli on veel lai. Kui keegi neist Põhjamaade liitumist otseselt pidurdama hakkab tähendab see sisuliselt diplomaatilist sõda NATOs sees. Seda riiki võib pidada artikkel 5 aktiveerimise blokeerijaks ka võimaliku sõjalise probleemi korral. Seega eks me näe peagi milline riik on Putini otseseim toetaja NATO tasandil.

Kollektiivne süü

Vene sõdurid on asendamas Föderatsiooni lipukest käisemärgina Nõukogude Liidu omaga, seda on näha olnud iga nädalaga aina rohkem. Kui varem räägiti läänele, et ida-Euroopa väide NL taastamise soovidest on jama, siis nüüd enam ei varjatagi. Seda utsitab tagant tugev rahva toetus ning selle põhjuseks on omakorda režiimi kontrollitav lauspropaganda, mis on ajanud oma juuri väljapoole Venemaadki. Sakslased nimetavad seda kollektiivseks süüks – kogu rahvas vastutab koleduste eest, mis nende nimel on korda saadetud. Kui Saksamaa suruti maha ja pandi oma tehtut tunnistama, siis Venemaad keegi sõjaliselt torkima minna ei kavatse ja lootust, et Venemaa “mõistuse pähe võtab” nagu mii paljud naiivsed lääne poliitikud soovivad, on täiesti lootusetu unelm. See riik jääb naabritele ohtlikuks sellise imperialistliku välispoliitika ajajana veel väga-väga kauaks. Karta on, et me ei räägi siin aastatest ega isegi mitte aastakümnest vaid veel pikemast ajaühikust.

(Selle teema on superhästi kokku võtnud üks Saksamaa blogipidaja, soovitan tõesti seda lugeda ja jagada: https://www.pyak.eu/the-day-when-you-save-russias-soul/)

FSB vs GRU

Putin olevat andnud käsu FSB üksused Ukrainast välja tõmmata ja asendada need GRUga. Selle põhjuseks on kaks asja – esiteks nn süüdlaste otsimine ja FSB sobib patuoinaks hästi (sõjaväelt süü ära veeretamise eesmärgil) ja teiseks on see Venemaa võimumängudes nii suurt osa etendavate julgeolekuametite omavahelise jagelemise tagajärg. GRU üksused on nagunii juba Ukrainas sees aga siiani tegutsesid nad pigem sõjaväe toetajatena, mitte poliitilise surve esindajatena okupeeritud aladel, nüüd aga antakse neile varasem FSB roll. Seega näeme peagi kuidas okupeeritud aladel hakkab arreteerimisi teostama ja “rahulolematutega” tegelema GRU. Ühtepidi tähendab see karmimat saatust arreteeritutele, sest sõjaväeluure tegutseb nagunii kordades jõhkramalt. Eks nad püüavad nüüd veel eriti näidata kui lojaalsed nad on. Teistpidi tähendab aga FSB allajäämine võimuvõitluses tervele hulgale hästi informeeritud ja haritud luuretöötajatele karjäärivõimaluste kadumist ja pettumist režiimis. See on kuldne võimalus lääne luurele, sest ületulevat saaki hakkab peagi jaguma piisavalt, et paremini salajase sõja puzzletükke kokku sobitada. Akvaarium on alati olnud lojaalsem kui Keskus nagu öeldakse ning nüüd pole Marranil vaja muud teha kui õnged vette lasta.

Muide, kui luurest juba jutuks läks siis soovitan vaadata Vice Newsi reportaaži, kus räägitakse muuhulgas ka kättesaadud spiooniga (https://www.youtube.com/watch?v=IvNc9yDox8U). Samapalju kui on venelasi, kes väga toetavad Ukrainat võitluses oma maa kaitsmisel (Harkivi piirkond on hea näide) on ka neid, kes valmis Ukraina kõige saba ja karvadega maha müüma. Irooniliselt seda osa kokku võttes – sõja alguses kirjutas keegi eestlane Twitteris, et ta tahaks väga teada kelle poole tema majaühistu sõja korral Venemaaga üle läheks, arvestades kui palju Putini austajaid majas on? Baltikumis, kus meediavabadus tagab laiema informatiivse pildi ka venekeelsele elanikonnale, jooksevad piirid lääne ja vene maailma pooldajate vahel veel segasemalt kui Ukrainas.

Sõja kuulutamist ja mobilisatsiooni ei tulnudki

Eks me näe, kauaks. Lääne meedia kisa sundis Putini kahvlisse. Kui ta oleks teinud nagu lääs pakkus, oleks saanud ju USA jälle öelda, et meil oli õigus. Tegelikult aga muud võimalikku varianti Putinil enam ei ole.