22.04. -- 8. nädal Ukrainas.

 

22.04. -- 8. nädal Ukrainas. Peaks siinjuures muidugi olema täpsem ja ütlema, et tegelikult on Ukraina sõda alanud ju juba 2014 aastal. Nimetagem seda siis nn teise sissetungi 8-ndaks nädalaks.

Meedias on põhjalikke ülevaateid päevade kaupa küll ja rohkemgi kui küll. Lisan mõningaid tähelepanekuid

Väidan, et Ukraina on üldjoontes nüüd juba sõda võitmas. Praeguseks on tekkinud lahinguväljal patiseis – venelane ei suuda enam tempokalt edasi tungida ning ukrainlane suuremat vastupealetungi alustada. Hoolimata keerulisest seisust lõunarindel, Mariupoli langemisest (tehase ala on küll veel ukrainlaste käes) ja idas Izjumi all (viimases on ukrainlaste kaotused sellel nädalal olnud varasemaga võrreldes päris suured) on Venemaa ründehoog peaaegu olematu ja Ukraina edu kaitses kaardil hästi nähtav. Venelaste vähene edu üksikutes kohtades tuleb suuresti kahest asjast – rasketehnika arvulisest ülekaalust ja võimsast suurtükiväest. Samuti on venelased hakanud Spetsnazi kasutama Izjumi all üsna efektiivselt ukrainlaste patrullide ja territoriaalkaitse üksuste varitsemiseks. Ukrainlaste ainsaks probleemiks on suuremate ründeoperatsioonide korraldamise võimekuse puudumine, mille põhjuseks on raskerelvastuse suur puudus. Siin jääb loota vaid lääneliitlaste abile. Järgmiste nädalate peamised küsimused on: kas venelane suudab Izjumi alt edasi tungida? Kas Bahmut langeb? Kuidas Saksamaa lahendab raskerelvade saatmise? Kes võidab Prantsusmaa presidendivalimised?

1. Saksamaa tagasitõmbumine vahepealsetest lubadustest

Kui eelmisel paaril nädalal võis isegi juba loota, et sakslased on raskerelvastuse osas meelt muutnud siis ärimeeste surve valitsusele on nii suur, et kantsler on pidanud esialgseid lubadusi kõvasti tagasi tõmbama. Saksa ärimees ei taha oma kasumit kaotada ning valitsusel on keeruline rahva üldise meelsuse ja majanduse vahel valikuid teha. Ilmselt arvestatakse ka ette, et peagi hakkab hinnatõus sakslaste arvamusi rohkem mõjutama kui uudised sõjapiirkonnast. Seega on valitud selline meile arusaamatu kesktee (teised saadavad, meie asendame nende teiste saadetud relvastuse), mida võiks pidada rohkem sisepoliitiliseks tagala kindlustamiseks kui tugevaks ja arusaadavaks välispoliitikaks. Sakslaste osalt ajaloolise tagapõhjaga kuid pigem raha nimel valitud ettevaatlikuse tagajärg on aga kindlasti näha peagi kaugel Ukraina lahinguväljal – piisava koguse raskerelvastuse puudumine hakkab seal aina valusamini tunda andma ja kuigi venelane sõda laias laastus enam ei võida on nende võime kindlustada „rahvavabariikide“ alad kasvõi ainult osaliselt aina tõenäolisem. Et olukord veelgi iroonilisem oleks on välja tulnud, et 2014 aastast alates kui sõjatehnika müügile Venemaale karmid piirangud seati on seda kõige rohkem rikkunud Saksamaa ja Prantsusmaa ise. Moodsad sihtimisseadmed vene armee soomukitel mida Ukrainas kasutatakse on prantslaste toodetud näiteks.

2. Venelaste suurimad vead siiani esimese kahe kuu jooksul

* Halb allohvitseride väljaõpe.

Sõda käiks justkui 21. sajandi (Ukraina) ja 20. sajandi (Vene) armeede vahel. Lääneriigid on jõudnud treenida ja arendada Ukraina armee ümber nõukogudeaegselt juhtimissüsteemilt NATO standarditele sarnaseks armeeks. Mis on vahe? Lihtsustatult öeldes – kohapealsetel allohvitseridel on rohkem otsustamisõigust. Vene armee seevastu on jäänud kinni vanasse, II MS aegadest pärit jäika ülevalt alla käsuahelasse ja kohapealsel komandöril on vähe võimalusi ise otsuseid vastu võtta. See tähendab, et ukrainlased reageerivad muudatustele lahinguväljal kiiremalt ja suudavad keerulised olukorrad enda kasuks ära lahendada, sest kohapealsel (vene kolleegidest parema väljaõppega) ohvitseril on enamasti hea ülevaade reaalsest olukorrast, võimalustest, maastikust, kahjudest jne erinevalt kaugel staabis kaardi kohale kummardunud mundrikandjast. See sunnib vene kindraleid rindele kohapeale minema ja nii neist kergelt ohvrid saavadki. Sõda võivad planeerida staapides muidugi kui tahes kogenud ohvitserid kuid tegelikult juhivad lahinguid ikkagi allohvitserid. Piltlikult öeldes on just „seeru“ see, kes otsustab kas ja kuidas tema alluvad midagi lahinguväljal teevad. Allohvitseride väljaõppe tähtsus ja neile rohkema otsustusõiguse andmine on ennast moodsatest sõdades kõvasti ära tasunud. Venemaal oleks oma armee suutlikkuse parandamiseks vaja teha põhjalikke reforme eelkõige allohvitseride väljaõppe korraldamisel ja juhtimise üldistel struktuurilistel tasanditel.

* Meditsiinivarustuse puudumine ja esmaabi väljaõpe

Kui ukrainlastel on igal sõduril oma korralik esmaabiks vajalik meditsiinipakike nagu ka NATO üksuste puhul on standardiks, siis venelastel see nii ei ole. Selle tulemuseks on, et vene sõdur jääb lahinguväljale surema kordades suurema tõenäosusega. Isegi kui venelastel on kahuriliha rohkem ja üldjoontes sellest justkui väga suurt probleemi väejuhatusele (matemaatiliselt) pole siis selle tulemuseks on üks teine nähtus – moraali kaotus. Tahe võidelda aga mängib lahinguväljal väga suurt rolli. Kui sa tead, et sind jäetakse pigem väga kergesti lahinguväljale surema, siis ega ikka ei ole erilist huvi lahingusse ronida. See on üks suurimaid venelaste vigasid. Moraali ei saa vaid propagandale ülesse ehitada, vaja on ka kõike muud mis sõduri jaoks vajalik – sööki, head relva, väljaõpet, toimivat ja salastatud sidet, meditsiinilist abi jne. Vaid nii tunneb sõdur end lahinguväljal kindlalt.

* Kehv luure.

Mitte miski ei määra lahingute saatust enam-vähem võrdsete vastaspoole üksuste vahel rohkem kui informatsioon vastase tegemistest ja asetustest. Luure osatähtsus on ajas vaid kasvanud. Tänapäeval on luure moodsate tehniliste vahendite tõttu aina keerulisem ja killustatum ning palju määrab ka luureinformatsiooni kiire analüüs ja jõudmine otsustajateni. Ukraina sõda on toonud esile veel ühe tuleviku üldisema suuna lahinguluures ja sõjaväljadel üldse – tulevik on droonide päralt. Kellel on silmad, see näeb. Täna võib igaüks osta omale drooni mis lendab pooleks tunniks 10 kilomeetri kaugusele ja on võimeline kõrgelt, ilma vastase nägemata, tema tegemisi reaalajas jälgima. Droonide hinnad on paari aastaga kukkunud väga kiiresti ja sellel on ainult üks tagajärg, nimelt saab tulevikus sõduri uueks seltsiliseks olema igasugune droonide ja androidide vägi – relvastamata luuredroonidest info kogumiseks kuni X kohast juhitavate tankideni. Igal paganama soomukil ja tankil või mis iganes muul üksusel on omad droonid millega ümbrust uurida ja üldse on suund mehitamata tehnikale üleminemisele. USA on näiteks arendamas mehitamata õhuväge ja on sellega juba väga kaugele jõudnud. On olemas nii hävitaja, pommitaja, tanker kui ka loomulikult luuredroonid. Tõsi, enamik neist on veel alles prototüübid aga suund on juba selge. Ukraina sõda on toonud igatahes odava lendava tehnika igapäevasesse lahingumöllu ja see on vaid esimene näide tulevaste sõdade lahingutest, milles sõdurid surevad aina vähem ja tsiviilisikud aina rohkem. Lisaks on Ukraina sõda hea näide kui suurt rolli mängivad satelliidid. Täna pole enam võimalik üksuseid liigutada ilma, et satelliidipilt seda 24/7 jälgida ei suudaks. Kui tahate teada millal hakkab III MS-da siis tuleb vaadata vaid taevasse – kes suudab vastase luure- ja sidesatelliite rohkem esimesel sõjapäeval alla lasta on selges eduseisus. Suur sõda algab kosmosest.

* Logistika

Lääs pöörab enda toimivale logistikale ja vastase logistika ründamisele väga suurt tähelepanu. Seda on õpetatud ka ukrainlastele. Kui ma olen siin oma lugejatele selgitanud, et sõda „liigub mööda teid“ ja on seda juba aastatuhandeid teinud, siis eriti tähtsad on teed just varude liigutamisel. Ilma varudeta pole ka lahinguid. Sõdur tahab süüa ja relvad laskemoona. Kui neid ei saabu, siis pole ka toimivat armeed. Venelaste logistika ja varud on kohati ikka ajast ja arust. Osad toiduportsjonitele trükitud aastaarvud panevad kulmu kergitama. Mismõttes on toidupakil aastatetagused aegumistähtajad? Korruptsiooni ja varastamise tase pole Vene armees vähenenud nõukogude ajast saadik ja see maksab venelastele sõjaväljal valusalt kätte. Ja kuidas saab varustuskolonne venitada kilomeetrite pikkuseks kaitseta veokivoorideks? Bardak.

* Eriüksuste mahajäämus

Kardetud Spetsnaz ja dessantväed on näidanud end Ukrainas pigem üllatavalt kehvast küljest. Osalt on see tingitud ohvitseride autonoomsuse puudumisest otsuste tegemisel aga osalt kehvast varustusest. Lääne moodsad tankitõrjerelvad ja hea väljaõpe on isegi ukrainlaste vabatahtlike territoriaalkaitse üksustest teinud märksa efektiivsema jõu lahinguväljal kui vene eriüksustest, keda nüüd pigem eesliinidelt eemale hoitakse, et kaotused väga suureks ei läheks. Kiievi all tegid venelased ka selle vea, et kasutasid eriüksusi eesliinil rindeüksustena mitte selleks milleks need mõeldud on. Nüüd Izjumist väljamurdel on Spetsnazi hakatud kasutama varitsusteks ja diversioonideks ukrainlaste tagalas ja sellel on ukrainlastele olnud paari päevaga laastavad tagajärjed. Üldpilti need mõningad edusammud eriüksuste kasutamisel esialgu siiski väga muutnud ei ole.

* Meredessandiga Odessasse jäädi hiljaks

Selleks oli sobib aken 14. – 15. märts aga tundub, et venelased jäid ümber Mõkolaivi tulevat toetavat tiibrünnakut ootama, mille ukrainlased suure vasturünnakuga tagasi lõid. See on siiani olnud suurim laiaulatuslik vasturünnak praeguses Ukraina sõjas. Nüüd on ukrainlased näidanud ristleja „Moskva“ uputamisega kui haavatavad on venelaste nõuka ajal ehitatud ja korralikult moderniseerimata laevad laevatõrjerakettide vastu. See on sundinud venelased laevastiku Ukrainast eemale tõmbama, sest miski pole nii kallis kui sõjalaev. Sellega on Odessa päästetud merelt tuleva rünnaku eest.

3. Venelaste sihid

* Väljamurre Izjumist

Izjumi suunalist läbimurret olen juba sõja algusest saadik pakkunud, hakkab ennast ka ära tüütama. Esialgu paistis, et venelased ei saa üldse aru selle linna tähtsusest aga siiski suunasid nad sinna ajapikku üsna suured jõud. Venelane sai lõpuks linna enda kätte ja on suutnud linna ümbritsevast hästi kaitstavast metsasest vööndist tungida avamaastikule. Et see suund on idarinde seisukohalt tähtis, sellest on mõlemad pooled hästi teadlikud. Venelased koondasid Kiievi alt just sinna suurimad jõud. Selle nädala ründesuunda vaadates tundub, et venelased püüavad üsna suurt tükki haarata, surudes osad üksused ikkagi Dnipro poole. See võib neile üsna karmilt kätte maksta, sest vaevalt, et nad suudavad nii suurt suutäit ära süüa. Loogilisem oleks suunduda nn Bahmuti kaare keskel seda valitseva Bahmuti suunda. Selleks tuleks ründeteravik suunata Kramatorski ja Slovjanski peale. Osa üksused on ka sinna suunatud. Ka on püütud muuta taktikat ning ukrainlaste territoriaalkaitse vastu on saadetud Spetsnaz. Nüüd peavad ukrainlased suurendama oma territoriaalkaitse üksuste tulejõudu ehk liikuma aina suuremates rühmades, mis teeb mobiilsed ja seni efektiivsed ja kiired väikesed rünnakrühmad kohmakateks ja nähtavamateks suurteks üksusteks.

* Bahmuti kaar

Idarindesse jääb suur U kujuline kaar. Nimetan seda Bahmuti kaareks, sest just nimelt see linn valitseb kogu seda kaares asuvat sõjavälja. Kõik teed suunduvad Bahmuti, võiks selle peale öelda kui kaardil piirkonna geograafiat põhjalikumalt uurida.

See U kujuline kaar on hea õpikunäide kui erineval positsioonil asuvad kaare ründajad ja kaare kaitsjad. Ründajad üritavad suunata peamise ründeteraviku võimaliku koti suule, et siis kaares olijad ümber piirata. Kaitsjad teavad seda loomulikult hästi. Ründajate probleemiks on pikad varustusliinid ja omavaheline koordineerimine. Ühel koti poolel olevad üksused ei saa kuidagi aidata teisel poolel olijaid, samas on kaitsjatel lühikesed varustusliinid ning nemad saavad ühelt küljelt teisele end vajadusel kiiresti ümber positsioneerida. Sellise kaare ründamiseks peab olema palju ülekaalu kuid seda praegusel juhul venelastel väga ei ole, peamine kogus üksuseid on saadetud Izjumi, kust saab mitmesse suunda edasi murda. See võimalus aga killustab ründajate võimeid. Nagu näha püüavadki venelased mitmesse suunda rünnata. Esialgu keskenduvad venelased tõenäoliselt suurtükiväe ja õhuväerünnakutele, et ukrainlaste kaitsepositsioone mis leitakse, puruks pommitada ja niimoodi kaitsjate võimalusi ja moraali kahandada. Selle takistamiseks peaks ukrainlased omakorda vastase suurtükiväge koheselt vastu ründama aga selleks on vaja suurtükiradareid, droone ja vasturünnakuteks palju suurtükiväge. Paraku on ukrainlastel nendest suur puudus, seepärast nad raskesuurtükke ja õhurünnakute takistamiseks keskmaa õhutõrjet paluvadki. Selle viimasega on see häda, et neid on kerge kaotada. Samamoodi nagu kaotasid venelased ristleja kaotatakse ka keskmaa õhutõrjet – kohe kui aktiivradar sisse lülitada, et vastaseid leida, antakse ühtlasi ära ka oma asukoht. Raketirünnak radari signaalile ja sinu kallis keskmaa õhutõrje, ristleja või ka lennuk ongi läinud. Okei, tehniliselt on see kõik palju peenem ja keerulisem aga lihtsustatult selgitades – igasugust energiat on võimalik mõõta ja radar on üks selline „energiaväli“ mille leidmine pole just kõige keerulisem. Teine küsimus on muidugi, et kuidas avastatut hävitada? Raketid on selleks olnud selles sõjas siiani efektiivseim variant.

Bahmuti kaare sulgemiseks ründab venelane eelkõige suudmealadesse jäävaid sihtmärke - Slovjanskit ja Kramatorskit Izjumi poolt ja Kostjantõnivkat ning Bahmuti Gorlivka poolt. Izjumi poolel on mõlemal rohkem üksuseid nii, et seal saavad olema karmimad kokkupõrked, samas kui Bahmuti suund alt lõunast on palju tähtsam kaare kotti võtmise seisukohalt. Bahmut valitseb kaare idapoolse osa üle, see on teede ristumiskoht ja seega sealt läbi käib suuresti ukrainlaste logistika ning sealt annaks ka igas suunas edasi rünnata. Küll õpime meediast peagi Bahmuti nime kõik ära.

* Zaporižžia ja Krõvõi Rig

Lõunarindel on tähtsaimateks sihtmärkideks, peale seda kui Mõkolaivi ei suudetud kätte saada, Zaporizzia ja Krõvõi Rig. Esimene avab võimaluse rünnata Dniprot ja sulgeda sellega lõunarinne osaliselt kotti, teine on samuti ülitähtis tööstuslinn ja suund Dnipro poole. Mõlema rünnaku eesmärk on üks ja sama – lõunarinde ümberpiiramine mille eelduseks oleks väljamurre Izjumist Dnipro suunas. Ukraina pool ei saa seda muidugi mingil juhul lubada ja praegu võib julgelt öelda, et venelastele on muutumas juba väga ebatõenäoliseks, et nad selle suudavad ära võtta. Olenemata eriüksuste kasutamisest Izjumi ümbruses, millega püütakse kõvasti kaitsjates segadust tekitada on venelastel siiski liiga palju probleeme, et Izjumist kiirelt edasi murda.

4. Kiirus, kiirus, kiirus

Mitte miski ei näita kesk-Euroopa riikide aeglast liigutamist paremini kui Ukraina sõda. Pole mingit lootust, et Prantsusmaa või Saksamaa suudaksid samamoodi jätkates suure konflikti puhul reageerida kiiresti, erinevalt Suurbritanniast või USA-st. Enne saaks sõda Ida-Euroopas läbi kui Saksamaa tankist relvalaost lahinguks mürsud kätte. Peame veel selle dekaadi jooksul arvestama eelkõige ameeriklastega, mingil määral ka brittidega, kuigi viimase sõjaline võimekus on ka Külma Sõja järgselt suhteliselt kokku kuivanud. Õnneks kurnab Venemaa end Ukrainas päris korralikult ära. Karta muidugi on, et kui olukord peaks enam-vähem „normaliseeruma“ ei taha keskmine eurooplane kuulda midagi sõjavägede eelarvete edasisest suurendamisest ning lootus, et USA kaitsva vihmavarju all ka enda võimekust jõuliselt arendatakse jääb loodetavast tagasihoidlikumaks. Samas Venemaa jagab ka keerulises olukorras kopika pigem armeele kui kuskile mujale. Võib päris kindel olla, et venelased teevad Ukrainas toimunust omad järeldused, kuigi kui palju sellest ka reaalselt armeeni jõuab on iseasi. Nii, et alles kümnendi lõpuks on Venemaa uuesti võimeline midagi mujal korraldama.

Pühapäeval siis Macron või Le Pen, selles on küsimus.