29.03 - 9-s nädal Ukrainast

 

29.03 - 9-s nädal Ukrainast ehk Pisarate Kevad (Lauri Laatsi nimetus Ukrainas toimuvale)

SÕJALINE OSA

IZJUM

Izjumist väljamurdmine on osutunud väga vaevaliseks. Vene üksused ei saa kuidagi edasi, on olnud ainult üksikuid taktikalisi edusamme (ntx Kurulka suunas), kuid need ei muuda laias laastus suurt midagi. Kuna Dnipro poole ei suudeta kuidagi edeneda siis pakun, et suund võetakse kergelt kaitstava metsa tagant Lõman-Zakitne poole ja juba lähipäevadel näeme sellesuunalisi katseid murda välja Siverski suunas, et metsasest vööndist ümbert ringi minna ja vältida ukrainlaste kaitset. Pikk vihmane periood ei soosi ka ründajat ning raskesoomust.

Teine mida Izjumi ümbruses juba teist nädalat eraldi ära märkida tuleks on Spetznasi kasutamine. Seekord ei kasutata SOFi enam eesliini üksustena, mis oli eriüksuste puhas eesmärgipäratu raiskamine. Nüüd on venelaste SOF tegemas seda milleks välja õpetatud – hiilimas vastase tagalasse patrulle hävitama ja segadust külvama.

Ka Bahmuti kaarel pole suurt muudatusi üldpildis toimunud. Üksikud taktikalised võidud ei ole muutnud olukorda kaarel kuid pikas perspektiivis võib rida selliseid võidukesi kokku teha piisavalt edasiliikumist aga noh, jumal hoidku mis hinnaga. Samas, kui kellegi siin maailmas üldse kahuriliha jätkub, siis see on Venemaa.

MARIUPOL

Esimene teade Mariupoli ümberpiiramisest ilmus Telegrami ühte vene kanalisse 27.02 õhtul. Tegin sel sel ajal veel igapäevaseid jooksvaid ülevaateid koos kommentaaridega sisuliselt reaalajas ja püüdsin olukorda selgitada ja analüüsida. Järgmisel päeval võis näha ka esimesi geolokeeritavaid videosid ja fotosid ning märtsi teisel päeval tunnistas ka Ukraina pool, et teated linna ümberpiiramisest vastavad tõele. Nüüd on sellest möödas lausa kaks kuud ja nii uskumatu kui see ka ei ole, linn pole ikka veel täielikult venelaste kontrolli all. Kuid samas on vastupanukolle juba nii väike, et venelased on viinud suure osa oma üksustest ära ning need on hakanud lõunarindel põhja suunas ukrainlasi märkimisväärselt survestama, saavutades juba mõningat edu. Raskete linnalahingute kogemustega vene üksuste jaoks pole avamaastikulahing ilmselt mitte nii hull ja see väike moraalne üleolek ning ka arvuline üleolek hakkavad nüüd oma rolli mängima ning surve Zaporižžia ja Pokrovski suunal läheb suuremaks igal juhul.

HERSON

Ennustan, et just Krõvõi Rigi ja Voznesenski vahelisest lõigust saab ukrainlaste jaoks lähinädalateks üks keeruline koht kus taganetakse. Samas on ukrainlased andnud teada, et on osad asulad suutnud praegu tagasi võtta nii, et karm käest-kätte võitlus sealkandis jätkub. Seal on rinne liikunud küll ühes, küll teises suunas ikka väga palju.

Juba sõja alguses pakkusin oma igapäevases kommentaariumis, et tulevane eesmärk oleks loogiliselt võttes Hersoni piirkonnas uue "rahvavabariigi" ja kolme "rahvavabariigi" peale kokku Novorussia loomine. Sel hetkel tundus see selline rohkem nagu loogika pealt ennustustatud aga nüüdseks on selge, et nii ka läheb. Esialgu, kui venelased sisse tungisid, oli näha ohtralt meeleavaldusi kogu venelaste lõuna- ja idarinde tagalas, eriti aktiivsed oldi just Hersoni piirkonnas. Venelased olid hämmastunud ja ei osanud midagi ette võtta aga siis muututi jõhkramaks, hakati relva jõul meeleavaldusi laiali lööma. Seejärel toodi sisse FSB ja tšetšeenid ning alustati arreteerimislainega. Telegramist võis näha öösel filmitud videosid kuidas naabermajadesse ja korteritesse vene üksused reide tegid. Enamike arreteeritute saatusest ei tea keegi muidugi midagi. Olles aktivistid maha surunud (või löönud ja vaevalt et keegi üllatuks kui nii on läinud) ei ole keeruline enam mingit fabritseeritud referendumit korraldada. See kas keegi seda ka tõsiselt võtab ei huvita Moskvat muidugi üldse.

Hersonis on täheldatav ka siiani vähenähtud sõjalise taktika väga selge esiletõus – partisanisõda. Just siin on see osutunud sel nädalal eriti aktiivseks ja ka agressiivseks. Telegrami kanalites räägitakse lausa ohtratest üllatusena tulnud noa- ja täägirünnakutest vene sõduritele, mis ilmselt on ühe episoodi võimendatud kajastus. Igatahes on venelased seal partisanidega hädas, see on päris selge. Kuidas sellises piirkonnas mingisugust "rahvavabariiki" luuakse, see on omaette küsimus, kuigi Baltikumi kogemuse järgi on meie mõistes metsavendlus (kuigi Ukrainas metsa praktiliselt pole) pikas perspektiivis ikkagi allasurutav nähtus.

POLIITILINE OSA

9 MAI JA MOBILISATSIOON

Vaatan tagantjärele, et juba 19ndal veebruaril olen arutlenud päeva kokkuvõttes, et ei näe venelastele muud võimalust edu saavutamiseks kui sõjaolukorra väljakuulutamist ja mobilisatsiooni. Pakkusin, et see oleks muidu Putinit toetavas riigis ka kõige parema tahtmise juures pigem ebapopulaarne otsus. Arvan siiani samamoodi. Kuidas selgitada oma rahvale seda, et nüüd peab igaüks oma isa, venna ja sõbra naaberriiki, kes pole sind ennast rünnanud, sõdima saatma? Lääneriigid pakuvad nüüd (luureandmetele toetudes), et lahendus on leitud – 9ndal mail, natsi-Saksamaa üle saavutatud võidu aastapäeval, teatavat Putin, et natsid on jälle piiri taga ja nad tuleb seal puruks lüüa. Natse muidugi pole ja isegi kui impeeriumi taastamise idee näib enamikele venelastele sümpaatne siis kaotada sõjas, mis pole mingi valemiga kaitsesõda (nagu seda oli nende ülistatav nn Suur Isamaasõda) oma isa, vend või sõber, pole ikkagi kuigi meelitav variant. Kui nüüd lisada sinna aegamisi mõjuma hakkavad sanktsioonid ka (eeldusel, et need ikka peavad ning Ungari, Saksamaa ja muud pidurdajad alt ei vea), siis nii see populaarsus murenema hakkab. Esialgu on tekkinud Venemaal küll "lipu alla koondumise" efekt kuid ajalugu näitab, et pikapeale see alati lahtub. Niisiis, 9-sas mai on selline tähtis kuupäev, mil midagi ehk suuremalt muutub. Sealjuures ka siin, meil Eestis. Kas ja kuipalju on neid, kes lähevad tänavale selgelt oma Putinit toetavat meelsust näitama? Ja kuidas see muudaks meie suhtumist kohalikku etnilisse venelasesse, kellest enamik (eriti noored) on pigem sõja vastu? Eks näeme.

SAKSAMAA JA RASKERELVASTUS

Sakslased on jäänud kindlamalt ikkagi selle juurde, et pigem lasevad kellelgi teisel enda eest raskerelvastust saata, makstes selle kinni või asendavad selle enda uuema tehnoloogiaga. Seda ei saa neile otseselt ka ette heita. Saksamaa ajalugu on olnud väga-väga karm. Militarismi jumaldamine on nad viinud kahte suurde maailmasõtta ja mitte just heade poolel. Selle tagajärjeks on olnud miljonite surm. Nad ei taha mingil juhul olla jälle üks osapoolest kes midagi sarnast põhjustaks ja seepärast tuleks meil nendest aru saada. Samas oleks Ida-Euroopal aeg järjekindlalt selgitada, et täna on sellele positsioonile end asetanud hoopis Venemaa ja selleks, et tagajärjed poleks samasugused on seekord Saksamaa huvides pesta maha varasem häbi ja olla seekord poolel kus peetakse headust ja õiglust ning inimelude väärtust tähtsamaks kui ajalooliste impeeriumide taastamist mis tahes hinnaga. Sisuliselt oleks see Saksamaa võimalus end lääne silmis rehabiliteerida. Ühtlasi võiks Eesti olemasolevat olukorda ära kasutada oma vanema relvastuse väljavahetamiseks. See kõlab küll äärmiselt küüniliselt (et kasutame olukorda ära aga selline see hetk paraku on) aga vanemate Paside saatmine Ukrainale, kes selliseid soomukeid väga vajaks ning nende asendamine moodsama saksa sõjatööstuse toodanguga oleks päris mõistlik mõte. See oleks kasulik kõigile kolmele osapoolele. Paside arv mida saata saaksime oleks samuti päris muljetavaldav ja nii saaks survestada ka meie partnerriike samamoodi tegutsema.

LÄÄNERIIKIDE MOODSA RELVASTUSE SAATMINE

On selge, et raskema ja keerulisema lääne päritolu sõjatehnika saatmine jääb paljuski selle taha, et ukrainlastel võtaks lihtsalt ümberõpe nende kasutamiseks väga palju aega. Ukrainlased ei taha anda ka siseriiklikult mõista, et sõda võib kesta veel aastaid, see tõmbaks motivatsiooni maha. Aga lääneriikidel oleks aeg aru saada, et moodsa sõjatehnika saatmine ja väljaõppe alustamine oleks vajalik samm juba täna. Mida varem, seda parem. Kui eeldatakse, et surve okupeeritud aladele ei tohiks väheneda ja ideaalis peaks sõjaline pilt minema tänaselt vene rünnakute eest kaitsmiselt pigem vastupidiseks, siis tuleb arvestada, et selleks läheks vaja mitte lihtsalt kiirvariante vastuseks palvele "saatke meile rasketehnikat" vaid head ja moodsat lääne rasketehnikat – suurtükke, tanke, soomukeid, õhukaitset jne mis oleks kvalitatiivselt vene omast üle. Üleoleku tagamiseks ei piisa ainult Leopard tankide saatmisest vaid selleks peab eelkõige meeskonna õpe olema mitte keskpärasel vaid väga heal tasemel. See muidugi võtab aega aga ega sellest nagunii ei pääse. Sinna lisada toimiv logistika ja piisav moonavaru ning lõpuks peaks see üleolek hakkama vilja kandma ka sõjaväljal. Selleks aga et see hetk võimalikult varakult saabuks tuleks väljaõppega alustada võimalikult kiiresti. Pole võimalik, et Ukraina enam oma sõjaväe tulevikku näeks vene tehnikaga relvastatult, lääne tehnoloogiale ülesehitatud Ukraina armee on vaid aja küsimus. Nii, et vabanduste aeg on möödas.

Praegu on küll hea, et kõik midagi saadavad aga sellega kaasneb veel teine probleem, nimelt tehnika on kõik nii eriilmeline ja killustunud, et pikapeale tekitab see muresid. Pigem oleks mõistlik panustada rohkem ühtlasemalt mingitele kindlatele tehnoloogiatele, muidu läheb logistika ja remont väga keeruliseks ja segaseks. Ma ei teagi kas on loodud mõni Ukraina varustamist koordineeriv lääne sõjaline keskus, loodetavasti ikka on, see oleks lihtsalt väga loogiline käik.

LNG

Miski ei mõjuta Venemaad rohkem kui lääneriikidest nafta ja gaasi eest sisse voolav raha. Ungari otsus maksta nii nagu Venemaa nõuab ei üllata vast kedagi, sellel on rohkelt ELi vastast poliitilist protestimaiku juures. Miks Ungari üldse ELis veel on, see on muidugi omaette küsimus. Aga selge on muidugi see, et ilma Venemaale nafta- ja gaasiekspordi pealt tulevate rahadeta poleks Moskval ka väga millegagi rahastada Ukrainas madistavat armeed. See peab lõppema, keeruline küll aga valikuid pole. Kõik on tahtmise (ja korraldamise) küsimus nagu öeldakse. Loodetavasti suudetakse ka Saksamaa poliitikud seda aru saama panna, et Ukrainale abiks antavad summad on vaid väike osa sellest mis samal ajal gaasi eest Venemaale liiguvad. Lääs peab enda majanduse ümber ehitama, tagasiteed vana juurde enam pole. Seda iroonilisem on ülevaadet kirjutades lugeda kuidas just Baltikumist liigub läbi viimane peamine maismaa kaubaveokite liin Venemaale. Tuleks küsida meie poliitikutelt et miks see nii on? Oleme justkui suurimad võitlejad vene ekspansionismi vastu EL-is, süüdistame Saksamaad ja teisi majandushuvide eelistamisel aga samas laseme selja taga samamoodi äridel vanamoodi edasi uhada. Midagi on nagu veidike nihu.

MOLDOVA

Esimesel sõjapäeval tegin postituse rea ennustustega ning kõige tähtsamaks pidasin seda, et Moldova (ja seejärel Gruusia) on järgmised ohvrid. Kui Ukraina suudetaks mingil moel lääneriikide liitudest (eelkõige NATOst, mis ilmselt on juba juhtunud) eemale hoida, siis enne Baltikumiga norimist tuleb Venemaal kindlustada samasugune olukord oma tiibadel Moldovas ja Gruusias. Moldoval on see häda, et seal on ohtralt venemeelset poliitilist jõudu, mis võib riiki sisepoliitiliselt lõhki käristada ja seega teha lääne organisatsioonide jaoks väga ebaatraktiivseks. Nende jõudude aktiviseerumine on igal juhul Venemaa huvides. Üldse tundub, et nendel riikidel kes andsid peale NL lagunemist liiga kergekäeliselt kodakondsuse etnilistele venelastele on probleeme kordades rohkem kui näiteks Eestil, kus kodakondsuspoliitika on olnud pigem karmim. See ei ole jätnud võimalust kremlimeelsete poliitikute kriitilise massi tekkimiseks parlamentaarsel tasandil ning nii on suutnud Eesti teha palju läänega integreerumise otsuseid ilma, et oleks olnud väga destabiliseerivat poliitilist jõudu. Ka paljukirutud Keskerakonnal ja Savisaarel on siin olnud suur roll mängida, sest tänu nendele pole meil tekkinud eraldi arvestatavat vene parteid, keskid on sulandanud selle osa poliitmaastikust enda sisse ja lahjendanud erinevate oudekkite mõjujõudu. Moldovas ja Ukrainas see päris nii pole olnud ja selle tagajärjeks on üksijäämine kriitilisel hetkel. Paraku pole meie piirkonnas palju valikuid. Peab valima kas lääs või ida, sest neutraalsus ida-Euroopas pole võimalik, Kreml näeb sellist riiki haavatavana ning sobiva ohvrina oma impeeriumi taastamise plaanides. Sealjuures pean ikka ja jälle inimestele meelde tuletama, et ekspansioon lääne suunas pole mingi Putini väljamõeldis, see on olnud Venemaa välispoliitika alustala Peeter I ajast saadik. Seepärast pole ka üllatav tugev toetus sellele vene rahvalt. Ka Putini kadudes ei tundu eriti tõenäoline, et see idee populaarsust kaotaks. Imperialismi kadumine ühiskonnast võtab kaua aega, seda on õpetanud näiteks Suurbritannia ajalugu.