13 NÄDAL (26. mai 2022) Ukraina Vabadussõjas

 

13 NÄDAL 26. mai 2022. Ukraina Vabadussõjas (minu arvates on see ainuõige nimi, sest vabaduse eest Ukraina ju võitlebki. Meedia võikski kasutusele võtta mingi ühtse nimetuse sellele sõjale, mis iseloomustaks ja eristaks seda teistest konfliktidest)

(KOMMENTAARIDESSE KOGUN PÕNEVAMAID INFOKILDE LÄBI NÄDALA)

Eelmisel nädalal sõjalist osa ei lahanud, sest venelaste liikumine on olnud erakordselt aeglane kuid kahe nädala peale kokku on edasiliikumine juba nähtav. Loodetav Ukraina poole üleüldisem laiem surve on jäänud tulemata, kuid õnneks rinne üldjoontes seisab, Venemaa kurnab ennast edasi ja ründaja suurtest ambitsioonidest on saanud ajapikku aina väiksemad, suutmata neidki realiseerida. Käib ressursside vaheline võitlus. Venemaa ressursid tulevad Euroopast läbi energiakandjate eest maksmise ja Ukraina ressursid tulevad peamiselt USA-st, Euroopa osakaal väheneb. Aeg töötab Ukraina kahjuks sõjaväljal aga poliitiliselt kaotab iga päevaga Putini režiim rohkem.

GEOPOLIITILINE TASAND

Ukraina sõda asetub regionaalse konflikti tasandile, kuigi selle mõju on ülemaailmne. Sõda alustades soovis Putin saada tagasi nn suurte laua taha ning alustada Vene impeeriumi taastamisega, saavutades nii Venemaa ajaloos olulise koha oma suurte iidolite Peeter I ja Katariina II kõrval. Viimase büst oli tema esimeste sõjakõnede ajal alati taustaks. Venemaa on muutunud peale Nõukogude Liidu lagunemist regionaalseks jõuks aga loomulikult tahaks nad ikka edasi olla globaalne jõud, esimese kolme hulgas. Kogu avantüüri lihtsustatud tagapõhi ongi olla üks kolmest ja selleks ka pikalt kestnud pingutus endiste NL alade vallutusplaanide teostamiseks ning selleks kuluka sõjaväe arendamine kogu Putini valitsemisaja teise poole jooksul. Kiievi eeslinnades pandi tema unistustele piir ning venelased maksid selle eest karmilt kätte neile ettejäänud tsiviilisikutele. Sportlaste keeles – medalilootust sellel sportlasel enam niipea ei ole. Samas see ei tähenda, et kukutakse kusagile rivi tagumisse otsa.

Maailma mastaabis on nüüd kolm globaalset jõudu – USA, Hiina ja Euroopa Liit. Kolmas nendest on veel tugeva ja ühtse juhtimisega korraliku jõuna välja kujunemata. Selleks, et omada kunagi kauges tulevikus reaalselt ka USA või Hiinaga võrdset mõjujõudu ei piisa ainult majanduslikust võimsusest, mis on ELil juba praegu olemas ja see on vägagi võimas. Ukraina sõda pani Euroopa poliitilised ringkonnad tõsiselt mõtlema ka majandusbloki ühise sõjalise jõu arendamisele ning aeglaselt tehakse esimesi samme selles suunas. Hammasrattad on lõgistama pandud ja kunagi tulevikus, umbes nelja-, viiekümne aasta pärast, hakkab NATO Euroopas oma sõjalist mõjujõudu kaotama ning kerkib uus sõjaline jõud – Euroopa Liit. See võtab muidugi veel rohkem aega enne kuni EL-ist saab midagi USA sarnast. Ilmselt räägime suurusjärgust minimaalselt sajand, sest see eeldab lisaks sõjalise jõu arendamisele ka struktuurilisi muudatusi ning ohtralt poliitilisi vaidlusi ning tugevamat keskvõimu. Ühesõnaga, palju aega läheb vaja aga sõda Ukrainas on suuna kätte andnud.

Ukraina sõda on tekitanud selged jõujooned geopoliitilisele maastikule. Ühel pool lääneriigid, taas oma mõjuvõimu ja enesekindlust demonstreeriva USAga eesotsas ning teisel pool Hiina, kellele Venemaa üritab viimases hädas järele jõuda. Hiina kõrval aina nõrgemaks jääv Venemaa on siiski regionaalselt tasandil ikkagi tugev sõjaline jõud, mis võib Euroopat kõigest hoolimata ohustada ning seetõttu on liitumas Põhjamaad praeguse suurima sõjalise liidu Natoga. See tähendab, et Venemaal pole enam üksi võimalik oma impeeriumiihalust Euroopaga piirnevatel aladel teoks teha. Ainuüksi USA omab nii suurt sõjalist võimekust, et Venemaal poleks midagi vastu panna. Ukraina sõja kulg ja lääneriikide käitumine paneb lõpuks poliitikat ümber hindama ka Hiina. Venemaa on Ukraina sõja kaotanud aga samas pole Ukraina sõda oma riigi terviklikkuse säilitamise osas veel võitnud. Nüüd on Ukraina edust tiivustatuna (Venemaa on ju mängust väljas) USA avalikult teada andnud, et Hiinal ei ole võimalik Taiwani sõjaliselt, ilma lääneriikide vastuseta, üle võtta. Hiina katsetas eelmise aasta sügisel juba lääneriikide reageeringut. Lääneriigid vedasid kiiruga kohale mitu lennukiemalaeva (sisuliselt on lennukiemalaeva puhul tegu ju suure lennuväe ja seda saatva laevastikuga) ja Hiina lennukite väga suureks paisunud lained taandusid. Esialgu.

USAst kumbki diktaatoririik üksi jagu ei saa. Jäänud on vaid üks lahendus, mida pakkusin juba enne Ukraina ründamist 24. veebruaril (ennustades kahenädalase möödapanekuga väga pikalt ette ka selle). USA jaoks oleks keeruline sõda kahel rindel nii suurte vastaste vastu ja seega võib juhtuda, et need kaks vallutusi ihalevat, nagunii juba teineteisega suureks sõbraks saanud diktaatorlikku riiki, teevad koostööd ning samal ajal kui üks ründab Taiwani (saareriiki on väga keeruline kaitsta) ründab teine Baltikumi (mida on samuti sõjaliselt keeruline kaitsta). Enne lääneriikide suuremat vasturünnakut okupeeritud piirkondade enda riigi osaks kuulutamine käib kähku ja seejärel ähvardaks mõlemad „enda riigi“ ründamise eest tuumarünnakuga. Kas lääs riskiks tuumasõjaga kahe geograafiliselt väikese piirkonna pärast? See on juba miljoni ja rohkemagi dollari küsimus nagu öeldakse. Venemaa katsetab üsna sarnast taktikat praegu Ukrainas teatades, et Donbass on Venemaa riigi osa ja seda „vabastatakse Ukraina okupatsioonist“ (ntx Telegramis kirjeldavad vene sõdurid kogu aeg kuidas nad on „okupantidest“ ühe või teise küla „vabastanud“) ning võib kahtlustada, et Ukraina eduka vasturünnaku puhul enne 24. veebruari venelaste kontrolli all olnud piirkonna vastu ähvardaks Venemaa käiku lasta tuumarelva. Sel juhul olekski näha mismoodi maailm reageerib kui niikaugele asjad jõudma peaksid. Sellest reageeringust võiks selgelt näha kui tume tulevik Ida-Euroopale paistab.

Ennustasin Venemaa (teise, sest esimene oli 2014) sissetungi esimesel päeval, et Venemaa on uueks katsetamiseks valmis suvel 2028 ja selleks ajaks on ka Hiina valmis. Praegu on minu ennustus vaid teooria tasandil aga eks me näe. Ukraina sõja tegelik seis saab selgeks suve lõpuks enne kui Euroopasse saabuvad jahedamad ilmad ja peab hakkama gaasi ja nafta hindade peale veel tõsisemalt mõtlema ja suureks energiakriisiks valmistuma. Selleks ajaks peavad lääneriigid (eelkõige Kesk-Euroopa suured) otsustama mida teha Ukrainaga edasi. Valida raha või Ukraina aitamine? Siis arutleme sellel teemal samuti edasi, sest kõik edasine, sealhulgas meie saatus, sõltub ukrainlastest (ja meie abist).

SÕJALINE OSA

BAHMUTI KAAR ja HARKIV

Jätkuvalt nimetan Donbassis asuvat ukrainlaste U kujulist kaitseala selle kõige tähtsama linna järgi. Pean Bahmuti ja Lõmani/Siverskit kaare sissepiiramise seisukohalt tähtsaimateks sihtmärkideks ja venelaste liikumist vaadates on nemadki jõudnud samale seisukohale. Lisaks üritab venelane kätte saada ka Severodonetskit, mis kaare tippu kontrollib. Tolle vallutamine on keeruline ja nõuab, et venelased suudaksid oma pidevatest logistikaprobleemidest jagu saada ning taevast lahinguala kohal kontrollida, milles võib pigem kahelda. Nad kasutavad suurtükiväe tulelööke ja soomuse toel kaitsesse kiilude löömist ning oma arvulist ülisuurt ülekaalu piirkonnas. See kurnab Ukraina kaitsjaid piisavalt, et nad taganema sundida aga ka venelaste kaotused on suured.

Izjumi ümbruse metsade puhastamisega hakkab venelane, peale mitut nädalat, lõpule jõudma ning Lõman on eilse seisuga alistunud. Üle-eelmisel nädalal tulid esimesed infokillud, et venelased on muutnud taktikat ning kasutavad öörünnakuid. Ukrainlased ootavad väga läänelt öönägemisseadmeid, et venelastele vastu hakata. Venelased on olnud samal ajal ise aktiivsed ja tellinud läänest öönägemisseadmeid. Kuidas need sanktsioonidest hoolimata Venemaale jõuavad, seda ei tea aga fotosid kastitäite kaupa saabuvast lääne tehnoloogiast võib Telegramist kerge vaevaga leida. Ilmselt tuuakse neid siis vahendajariike kasutades, näiteks Hiina kaudu.

Bahmuti suunal tegutsev Wagner üritab ära lõigata teid, mis Bahmuti kaare sügavusest linna kokku koonduvad. Kolmapäeval taganesid ukrainlased Svitlodarskist ja sellega on venelased Bahmutile juba väga lähedale jõudnud. Olemuselt meenutab see Ardennides asuvat Bastogne’i linna, mille pärast II MS ajal Hitleri algatatud Ardenni pealetungi ajal äge madistamine käis. Ka see oli piirkonna üks tähtsamaid strateegilisi punkte, mis koondas teid. Kaitse seisukohast on sellised geograafilised sõlmpunktid ja nendesse koonduvate varustuse liigutamiseks vajalike teede enda käes hoidmine esmatähtsad, sest suudavad kaalukaussi lahingus kallutada selle poole, kes nende üle kontrolli omab (minu ülevaadete lugejad on seda Bahmuti/Lõmani tähtsuse juttu lugenud juba aprilli keskpaigast alates aga tahan ikkagi selgitada Bahmuti tähtsust veelkord ka uutele lugejatele nii, et sorry igakordse kordamise pärast). Bahmut asuv pealegi kotisuu keskel, mis tähendaks sisuliselt kogu kaare tipuosa sissepiiramist. Põhja suunast Bahmuti poole pääsemiseks tuleks venelastel kontrollida Lõmanit ja selle ümbrust Siverski suunal. Izjumi suunast tuleb Lõmani poole lai ja kõrge raudtee, mida mõlemalt poolt ümbritseb mets. Madistamine käis selle ideaalse varustustee kontrollimise üle ning metsades surid mõlema poole noored mehed. Venelased on lasknud seal „tööd teha“ juba mitu nädalat Spetsnazil, kes suutsid oma parema väljaõppe, relvastuse ja tehnika maksma panna. Edu tuli sellegipoolest väga aeglaselt. Spetsnazi sõdurite kaotamine nii väikese koha vallutamiseks on igatahes venelastele valus. Eriüksuste raiskamine rindesõjas on lihtsalt rumal, need pole selleks mõeldud. Väljaõpe on kallis ja aeganõudev, relvastus kallim. Nende asendamine ei ole niipea võimalik.

Harkivis toimus teine suurem Ukraina vasturünnak. Esimene toimus mäletatavasti Mõkolaivi ümberpiiramisohust päästmiseks. Harkivi vasturünnaku esialgne edu oli võimas aga Ukraina ressursid on piiratumad kui vastasel ja seetõttu jäi rünnak lõpuks toppama. Vene poole vasturünnak on osa Venemaa piiri äärsest ukrainlaste vasturünnaku alast tagasi võtnud ja see omakorda näitab kui piiratud on Ukraina võime vasturünnakutega suuri alasid haarata. Pilt näeb välja pikka kurnamissõtta sisenemise moodi ning see tähendab kurba saatust Venemaa okupatsioonitsooni jäänud tsiviilisikute jaoks. Nende jaoks ei erista tänast päeva Teise Maailmasõja aegsetest koledustest miski.

Lõmani langemisega ja tõenäoliselt peagi ka Bahmuti langemisega on lahing kaare sügavusse jääva osa üle kaotatud ning ukrainlased on sunnitud taganema. Severodonetski pärast käivad küll veel lahingud aga päeval kui Bahmutist väljuvad teed on venelaste kätte langenud ja Bahmut ise lahingualaks saab on idas asuv Severodonetsk lahingust väljas ning seda tabab Mariupoli saatus, kui ukrainlased linna muidugi maha ei jäta. Seejärel saavad tulipunktideks Slovjansk ja Siversk, et kotisuu põhjast täielikult sulgeda. Praeguse venelaste tempo juures kulub selleks kahe nädala jagu aega. Unustada ei tohi ka, et ukrainlaste kaotustest küll väga ei räägita aga need on liiga suured. See hakkab lahinguväljal kaitset lähinädalatel tohutult mõjutama ning venelaste pealetungikiiruse (mis siis et see on väga aeglane) langust loota pole, mis venelasele pigem sobib, sest initsiatiiv on jätkuvalt nende käes. Lühidalt – Ukrainal on keeruline seis. Vahepealne edulootus ja võimalus initsiatiiv haarata on takerdunud liiga vähesesse Euroopa abisse. USA saadab iga päev lennukite kaupa tehnikata aga mida teevad Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja teised? Ukrainlased postitasid sotsiaalmeediasse foto teost, millele oli teibiga padrun kinnitatud ja kirjutasid, et Saksamaa relvastusabi on teel. Iroonia on tabav.

ODESSA BLOKEERIMINE

Venelased magasid võimaliku dessandi päeva maha. See aken oligi väga väike, paar päeva ilusat ja tuulevaiksemat ilma varakevadel. Ilmselt loobuti kuna Mõkolaivi vallutamine ebaõnnestus ja seetõttu ei saanud dessanti tiivalt toetada. Seejärel uputasid ukrainlased vastase ristleja ja sellega oli dessandiplaan läbi.

Pakkusin, et Venemaal oleks mõistlik suured ja kallid laevad, millest enam kasu pole, tuua tagasi Balti laevastiku juurde tagasi aga seda pole tehtud. Eesmärgiks võeti hoopis majandusblokaad. Lääne luureandmete avalikustatud analüüs näitab, et Venemaa on oma põhieesmärgiks Mustal merel võtnud kaubaliikluse blokeerimise, et Ukraina ei saaks taastada oma majandusvõimsust. Nüüd arutavad lääneriigid, et mis oleks kui saadaks laevad Odessa sadamasse ja selle ümbrusesse kaubalaevu kaitsma. Pakun, et seda ei juhtu. Miks peaks venelane laskma „vaenlasel“ ehk lääneriikidel oma Ukraina vastast majandusblokaadi ära rikkuda? Isegi kui nad mingis formaadis laevaliiklust avalikult justkui lubaksid nõuaksid nad selle teostamist omadel tingimustel, näiteks läbi enda kontrolli all olevate sadamate, mis pole jälle Ukraina poolele vastuvõetav nii, et siis saaks öelda, et näete, ukrainlased ju ise ei lase kaubalaevadel liikuda. Üleeile nähti Krimmis Kilo klassi allveelaevadele Kalibr rakettide laadimist. Pole võimatu, et Venemaa valmistub blokaadimurdjate saabumiseks või vähemalt sellega ähvardamiseks, et lääne indu maha jahutada.

Sõjalaev on kõige kallim sõjatehnika. Miski ei võta kauem aega kui laeva ehitamine, relvastamine ja meeskonna koolitamine. Ristlejate ja hävitajate tulelöögi võimsus on suur ja samas on suur ka võimalike ohvrite arv. Vaevalt, et riskitakse ka otsese laevastikevahelise konfliktiga. Samas on lääs kahvlis, sest Ukraina vilja on vaja. Saaks ka ilma selleta aga esimene aasta osutuks väga keeruliseks, eriti just Lähis-Ida riikidele. Kellegi ei ole soovi hakata tegelema sealse näljahäda ja uue rahvarändega. Oleks hädasti vaja, et Ukrainast saaks vähemalt vilja kätte (Venemaa on ju teise suure viljaeksportijana mängust väljas). Laev on odavaim ja kiireim viis suuri koguseid kaupu liigutada. Laevatäis vilja või kokkupõrge Venemaa laevastikuga? Kumma valiksid? Jah, tundub, et tehnoloogiliselt on Venemaa merevägi samuti maha jäänud ja sellest pole moodsale läänele vastast aga see ei tähenda, et nad ohtlikud poleks. Kilo klassi allveelaevad on moraalselt vanad aga samas maailma ühed kõige vaiksemad. Vee all tähendab see aga seda, et nad on võimelised olema lääneliitlaste laevastikele väga ohtlikud vastased. Kui Ukraina pinnal oli Ukraina armeel võimalusi ja oskusi vastu hakata, siis Mustal merel jäädi alla väga kiiresti. Vene laevastikku ei saa alahinnata. Rumalalt lõksu kukkunud ristleja, mis rakettidega uputati, polnud tehnoloogiliselt nõrk vastane. Saatuslikuks sai pigem meeskonna kehv ettevalmistus ja ohvitseride ebapädevus. Viimane iseloomustab venelaste sõjaväge tervikuna. Eks näeme kumb pool Odessa lähedal merel hambaid näitama hakkab ja kas üldse hakkab. Kahtlen, et britid või USA riskiks laiendatud konfliktiga. Türgi ehk? Erdogani loata nagunii miskit sõjalaevade ringisebimist seal ei toimuks.

POLIITILIST

VÕIM ON AJAS MUUTUV

On alanud Putini režiimi sisepoliitiline tõsine ellujäämisvõitlus, mis režiimi jaoks on saanud sõja esialgsetest eesmärkidest tähtsaimaks. Kui Putin alustas sõda, siis sellel oli mitu kattuvat eesmärki. Esiteks Ukraina allutamine Venemaa võimule. Teiseks Nõukogu Liidu sarnase impeeriumi taastamisega alustamine ja kolmandaks oma režiimi kahaneva populaarsuse uuesti kõrgustesse toomine. Suurem ja kaugem üldeesmärk aga oli Venemaa toomine taas USAga võrdsele tasemele geopoliitilisel areenil ja Hiina kasvava mõjuvõimu vähendamine. Venemaa oli sõjaks valmistunud juba väga kaua. Kogu sõjaväe moderniseerimise plaan oli ilmselge eesmärgiga valmistuda ründeks, mitte kaitseks. Ka õppused Zapad on ründamise, mitte kaitse harjutamised. Venemaa välispoliitiline suund on olnud ekspansionistlik juba Peeter I ajast saadik ning seda mõttemaailma ei muuda niipea veel miskit, ka isakese surm mitte. Sõjalise eduga on seotud nende rahvuslik uhkus. Selle uhkuse ja selle suurendamise lootuse najal on režiim võimul püsinud. Kogu propagandamasin raiub kui rauda, et kogu lääs on Venemaa vaenlane ja meie oleme ainukesed õiged ja lööme selle lääne demokraatlikku mõtte ja olemuse siin oma lähiriikides oma võimsa sõjaväega mättasse. Nüüd aga terendab vastupidine tulemus silmapiiril. Kiievi lahingu kaotamine muutis geopoliitilisel kaardil olukorda sisuliselt päevapealt. Venemaa oli suurde mängu tagasitulekust väljas ja selle venelaste teadvusesse jõudmine lammutab aeglaselt režiimi toetust. Mida kauem sõda kestab, seda rohkem lõhub see küll Ukrainat kuid samal ajal ka Venemaa rahvuslikku uhkust. Ressursid pole lõputud ühelgi riigil, ka Venemaal mitte. Praegune Venemaa sõjamasin tossutab suuresti Euroopa rahalisel toetusel, mis on muutumas nii piinlikult silmakirjalikuks, et ma isegi ei tea kuidas Macron, Scholtz, Dragi ja Orban suudavad ülejäänutele varsti otsa vaadata lääneriikide tippkohtumistel? Lihtsalt piinlik. Orbani puhul see küll kedagi ei üllata, et ta Putinit kaitseb aga vahepeal ikka oli lootust, et vähemalt Saksamaa ja Prantsusmaa valivad õigluse ja headuse (kui nüüd väga valikuid lihtsustada), mitte raha. Paraku näib, et Putinil on Euroopas ikka veel märkimisväärne mõjuvõim. Sellel rahalisel toetusel ta veel poliitiliselt elab. Venemaalt tulevad igatahes infokillud, et Putini lähiümbrus on hästi teadlik kui hull olukord on ja riigipiruka ümber käärib juba tugevalt. See aga tähendab vaid üht – sõda Ukrainas ei käi enam nende eesmärkide ja ideede nimel, mis algselt suure hurraaga püstitati. Nüüd käib Kremlis sisepoliitiline ellujäämisvõitlus. Kuidas ikkagi ei saa Putin siis sellest Ukraina putukast jagu, mille rahvas esialgse propagandajutu järgi pidi ju lausa ootama, millal natsidest vabastama tullakse? Kes ajalooga ja Talvesõja ümber toimunud NLiidu propagandaga kursis on, sellele kõlab kõik Ukraina ümber toimuv liigagi tuttavalt. Sõnum oma rahvale, ideed sõja taga ja iroonilisel kombel ka sõja kulg on peaaegu üks-ühele samad. Putini jalgealune on kõikuma hakanud. Seda murendab tugevalt ka jutt tema tervislikust seisukorrast, mida isegi Moskva on sunnitud tunnistama, peale lääne pidevat infotilgutamist sellel teemal. Kremli koridorides ringi hiilivate poliitikute jaoks on Putin juba mängust väljuv tegelane ning käib võitlus selle nimel, kes pääseb tsaari lahkumise järel troonile. Ärgem unustagem, et praegu käib selle sisepoliitilise võimuvõitluse raames puhastus ka julgeolekuorganites, eriti FSB-s aga just selle organisatsiooni kaudne toetus on alati mänginud uue tsaari valimisel võtmerolli. Kui kaugele on diktaator režiimi säilimise nimel valmis minema? Mobilisatsioon, mida olen nii ammu pakkunud (ja ühtlasi selgitanud kui ohtlik see režiimile on) näib aina enam ja enam lähemale tulevat. Siiani pole mu pikaajaline pakkumine küll õigeks osutunud aga ma ei kahtle, et see tuleb. Kui ainuvalitsejal on valida paljude halbade variantide vahel, et sõda edasi kestaks (ja sellega ka tema režiimi ellujäämislootus), siis mobilisatsioon võib sisepoliitiliselt küll ohtlik olla aga tegelikult on juba ammu käes aeg kus ilma selleta edasi minek on veel ohtlikum. Kreml loodab Kesk-Euroopa Ukraina suunalise toetuse lagunemisele ja püüab sõda hoida käimas niikaua kuni võimalik. Selleks peaks Venemaa suutma Ida-Ukrainas survet üleval hoida kuni suve lõpuni. Putinil tuleks „vastu pidada“ kolm kuud. Kas Saksamaa ja Prantsusmaa valivad Ukraina toetamise lõpuni või algabki suuremat sorti Ukraina survestamine rahule kasvõi maa-alade loovutamise hinnaga? See ongi suve põhiküsimus, sest mida lähemale talvele, seda rohkem hinnatõus ja energiakriis Kesk-Euroopa hea eluga harjunud riike närima hakkavad. Kremli režiim aga võitleb nüüd mitte enam Ukraina vaid enda nimel. Ukrainast on saanud vaid vahend kõikide omavahelises geopoliitilises võistluses, kus kaalukausil ei midagi rohkemat ega vähemat kui Venemaa tulevik. Ukraina tulevik on nagunii juba teada, see on lääneriikide hulgas.

Samal teemal: https://www.foreignaffairs.com/.../putin-going-lose-his...

SANKTSIOONID ON...JA NAGU EI OLE KA

Seda, et ärimaailm üritab leida võimalusi keeldudest mööda hiilida, polnud raske ära arvata. Lääne turu ärakadumise hirmus, mis Venemaale jäämise puhul iga tuntud firma imidži võib korralikult laastada, on väga paljud sellest hiiglasuurest turust loobunud aga sama paljud on sellest ka keeldunud või tegutsevad nii ja naa versioonis, et ametlikult on justkui ära tulemas aga tegelikult ikkagi pole. Lisaks on sanktsioonide puhul alati võimalik leida ka seaduseauke, kus bürokraatliku vormistamise trikkidega saab tekitada jokk skeeme niipalju, et kõiki neid ära nullida tuleks lausa eraldi ametkond luua. Kui ärimaailma puhul on kasum versus inimlikkus valikute tegemine nagunii sisuliselt valik kasum versus kahjum, siis palju piinlikum on kui püütakse mööda hiilida ja silmi kinni pigistada riigi tasandil. Ungari ei üllata tõesti vast kedagi aga sisult samasugused sõnumid Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast panevad ikka kulmu kergitama. Kas tõesti on valikus raha versus demokraatia mingit muud valikut peale demokraatia ja õigluse toetamine? Paraku tundub, et on. Eriti piinlik on seda näha vanade demokraatiate puhul, kes peaksid nõukogude ikest vabanenud noortele demokraatiatele justkui eeskujuks olema ja kellest Ida-Euroopa on ju aastakümneid oma riikide ülesse ehitamisel juhindunud. Piltlikult öeldes nagu olukord, kus õpetaja laste ette jommis pea ja veriste nukkidega ilmub, näpuga klassi ees vibutades, et juua ei tohi ja kakelda ka mitte ning käige minu sõnade, mitte tegude järgi. Iroonia on, et ka sanktsioone muidu nii karmilt järgivates Venemaa naaberriikides on täheldatud hiiglaslikku impordikasvu. Ärimehed leiavad ikka viisi kuidas raha edasi teha. Kes kauba tellis? Keegi omaks ei tunnista ja midagi ei tea, mingid harufirmade harufirmad, laiutavad ärimehed käsi. Nüüd on aeg riikidel end kehtestada aga...poliitik ja ärimees paraku on väheke rohkem tuttavad kui eeldatakse. Ajakirjanduse ülesanne on olla sellises olukorras valvekoer ja loodetavasti vähemalt meil Eestis teeb ajakirjandus sellel teemal uurimustööd aktiivselt, sest valik on lihtne ja must-valge.

Üks piinlik moment majandusmaailmast veel. Tööandjad võtavad Ukraina põgenikud tööle, mis on loomulikult laialt tervitatav. Nii peabki. Paraku võetakse nad odava palga eest tööle kohtadesse kus on vaja keeleoskust, mis on samuti loogiline nõudmine, näiteks teenindavasse sektorisse. Kui siis klient kurdab, et mis jama on, ma ei saa teenindajaga suheldud, sest too ei saa eesti keelest aru, siis tööandja süüdistab klienti sõjapõgeniku kiusamises. Piinlik, et meedia võtab seisukoha kliendi vastu. Tõsiasi on, et pole süüdi ei vaene sõjast pääsenud ukrainlane ega ka eestlasest klient vaid tööandja, kes riigikeelt oskavale klienditeenindajale normaalset palka maksta ei taha ning poeb nüüd sõjapõgeniku taha peitu. Sõjapõgenike aitamine on midagi mida peab tegema, kuid sõjapõgenike ärakasutamine kulude kokkuhoiu eesmärgil kohtades, kus ta töötajana nõuetele ei vasta, ei tohiks olla aktsepteeritav. Sellised lood tekitavad vaid põgenike vastu vimma ning panevad ametnikud kahvlisse. Meedial oleks siin täita oma roll aga paraku meedial on samuti huvi artikleid müüa ja mis müüks paremini kui sellised lood. Nüüd jääb tööandjatele mulje, et nii võibki. Väga halb, sest ohvriks satuvad need, kes juba on ohvrid nagunii.

Teema kohta: https://foreignpolicy.com/2022/05/18/west-russia-companies/

TÜRGI

NATO üks vanimaid liikmeid on olnud varasemal ajal üks suurimaid ühtse ja tugeva lääneriikide liidu toetajaid. Kuid need vanad ajad on ammu möödas. Erdogani valitsemisaja näoks on olnud oma strateegiliselt tähtsa positsiooni ärakasutamine ja sellest tuleneva pideva lehmakauplemise taktika, flirtimine diktaatoririikide Venemaa ja Hiinaga kuni selleni välja, et osteti Venemaa sõjatehnikat. Türgi on üks neid riike, kus igatsus endise impeeriumi hiilguse järele üle pea kokku lööb. Autokraatliku valitseja jaoks on suurriiklik uhkus ja sellele viitav imidž tähtis komponent sisepoliitilises mängus ning näida suure ja tugevana tähendab Erdogani jaoks palju. Üks peamisi põhjuseid miks Erdogan Soome ja Rootsi NATOsse astumist hetkel takistab on USA viimaste aegade aga eriti Bideni administratsiooni Türgi poliitika, mille tulemusena on Erdogan nn suurte laua tagant välja löödud. Kui varasemate presidentidega oli Erdoganil vähemalt olemas otseliin (huvitav, et autokraatide jaoks tähendab USA presidendiga otseliini sisseseadmine nii palju), siis diktaatoreid ja autokraate vihkava Bideniga tal sellist luksust pole. Biden on demokraat selle kõige otsesemas tähenduses aga samas võib selline põhjatu autokraatide vihkamine maksta osaliselt kätte geopoliitilisel tasandil kus diplomaatias nii tähtis sõna-otseses mõttes pugemisoskus võib osutuda palju tulemuslikumaks kui näpuga kurjalt viibutamine. Piitsa ja prääniku meetod töötab diplomaatias efektiivselt aga vaid siis kui mõlemad on kasutusel.

Lisaks on Türgi peamine lobistaja Ukraina sõja võimalikult kiire lõpetamise taga, isegi kui Ukraina kaotab maa-alasid, olles endale leidnud samasuguse sooviga sõbrad Euroopa Liidus – Prantsusmaa ja Saksamaa. Erdogan on püüdnud, olles ise küll lääneriikide sõjalise bloki tähtis osapool, mängida (nagu Orbangi) üsna läbinähtavat mängu „neutraalsel positsioonil“ lääneriikide ja Moskva vahel. Samal ajal kui Ukrainale tarnitakse sõjalisi vahendeid ja pakutakse abi suhtlemisel Moskvaga keeldutakse liitumast sanktsioonidega Venemaa vastu ja tegutsetakse majandusvallas pigem Venemaa ja Hiina huvidest lähtuvalt. Osalt on selle taga majanduse kiire langus ja 9%-line liiri väärtuse kukkumine (liir/USD) alates sõja algusest. Türgi hirm on jääda Vahemere piirkonnas üksi lääne ja idamaade vahele kui sõda peaks laienema NATO ja Venemaa vaheliseks otseseks mõõduvõtmiseks. Probleem ei oleks Venemaa sõjalises võimekuses, mida NATO vastu ju sisuliselt polegi, vaid hirmus massihävitusrelvade ees, mida Kremlis võimul olev diktaator võib viimases „mul pole kaotada enam midagi“ seisus kasutada. Musta mere ala valitsev Türgi oleks strateegiliselt lähim NATO sihtmärk, millel ka sõjalist võimekust Venemaad ohustada. Samas sobib Türgile sõjaliselt ja poliitiliselt nurka mängitud Venemaa samuti ideaalselt. Hea lahendus Türgi jaoks oleks kui ka Ukrainast ei saaks võimast sõjalist naabrit, kes mingil ajal võiks Türgile probleeme tekitama hakata. Nii, et mäng käib kõrgelt üle suurriikide jaoks väikeste Soome ja Rootsi peade. Pole kahtlustki, et türklased saavad hästi aru, et nende kahe liitumise vetostamine võib kahtluse alla seada nende usaldusväärsuse liitlaste seas ja vähendada väga tugevalt investorite huvi lääneliitlastega riidu mineva riigi vastu ning vaevalt, et Erdogan seda tegema hakkab aga kahtlemata üritab ta nii moosida Bidenit suhtlema Türgiga otse ning pakkuma uuesti sõjatehnikadiile, millest Türgi on vahepeal eemale jäetud. Ilmselt näeme mõne aasta pärast türklastel nii uusi F-16 hävitajaid kui ka Patriot süsteeme. F-35ga läheb aga keeruliseks, sest lääneriigid ei saa riskida vene päritolu õhutõrjesüsteemide ja F-35te samasse piirkonda paigutamisega, kust info, kuidas vene tehnikaga moodsat hävitajat avastada, lõpuks ikkagi välja imbuks. Risk oleks liiga suur.