12-s nädal, 20. mai 2022. (3 kuud ongi juba kokku) Ukrainas

 

12-s nädal, 20. mai 2022. (3 kuud ongi juba kokku) Ukrainas

On juba keeruline leida teemat millest poleks kuskil kirjutatud või analüüsida küsimust, mida ka ise pole (esialgu igapäevastes ja hiljem iganädalastes) ülevaadetes analüüsinud. Suurem osa seekordsest arutelust on Ukrainaga seotud küll vaid kaudselt ja ehk seetõttu paljudele igav.

Kui Briti poliitikult Harold Macmillianilt küsiti, mis on suurim väljakutse peaministrina vastas ta lihtsalt: "Events, dear boy, events". Alati toimub midagi, mida sa ise mõjutada ei saa ja need sündmused omakorda võivad lüüa uppi ka kõige paremini läbimõeldud plaanid. Venelaste suurest Ukraina vallutamise plaanist on jäänud järele aina vähem ja vähem ja irooniaga öeldes – lõpuks peab Putin kõne, et läksimegi ju ühte küla vallutama aga andke andeks, lihtsalt seekord ei õnnestunud. Sõjalises plaanis pole nädalaga muutusi peaaegu üldse olnud. Ukrainlased on pealetunge laiendanud ja Harkivi ümbruse puhastamist lõpetamas aga kaardil on seis mujal sama mis nädal tagasi. Ainuke märkimisväärne info on, et venelased on hakanud rõhuma öistele rünnakutele ja seetõttu kurdavad ukrainlased öönägemisseadmete puuduse üle ja et ameeriklased mõtlevad tõsiselt Ukraina relvastamisest moodsate laevatõrjerakettidega, et vähendada survet Odessale.

MARIUPOLI KAITSJAD

Nädala üks tulisemaid teemasid on olnud Mariupol ja selle kaitsjate allaandmine. Esimene info oli vene Telegrami kanalitel selline, et justkui kõik kaitsjad andsid alla aga seejärel info muutus ja tulid fotod ja teated, et umbes 50 raskemini haavatud meest viidi ära. Kuna nende evakueerimist aitasid korraldada rahvusvahelised organisatsioonid, siis oli sellest fotosid, videod ja isegi satelliidipildid. Ukraina kanalitel öeldi, et lisaks veel kakssada andsid alla. Hiljem tunnistasid seda ka venelased. Päeva lõpuks selgus, et märkimisväärne kogus sõdureid jäi ikkagi veel tehast kaitsma. Segadust on palju siiani. Hakkasid ilmnema erinevused edaspidiste plaanide suhtes. Ukraina pool teatas, et tuleb vangide vahetus. Lugesin venekeelseid Telegrami kanaleid ja seal ei rääkinud keegi mingist vahetusest. Sõnum oli pigem vastupidine – vangi panna, maha lasta. Polnud vahet millist kanalit lugeda, kõikjalt vaatas vastu vihane venelane, kes nõudis verist kättemaksu "natsidele". See suhtumine jõudis kiiresti poliitikuteni. Iseenesest ei üllata see vast kedagi aga nüüd hakkab mängu tulema uus aste – geopoliitika. Maailm jälgib tähelepanelikult mida venelased teevad rahvusvaheliste abiorganisatsioonide kaasabil vangi võetutega. Sellest sõltub nende nägu. Kui toimuma hakkavad surma mõistmised (ilmselt on tabatud ukrainlaste hukkamisi olnud muidugi lahingute ajal linnas sees palju aga avalik hukkamine on ikka midagi muud), siis tuleb neil Venemaa imidži mudamülkasse vajumises süüdistada vaid iseennast. Oleks huvitav teada mis saaks Punase Risti imidžist kui selgub, et nad on aidanud mehi sisuliselt mahalaskmisele viia? Seega, rahvusvaheline surve võtab ehk poliitikute indu vähemaks, ajupestud rahva osas nii kindel olla ei saa.

Kõige rohkem jääb painama, et me ei saa veel niipea teada kui palju Mariupolis venelaste käe läbi hukatud tsiviilisikuid on. Selleks peaks pääsema juba täna linna uurima ja ellujäänutega vestlema aga paraku seda võimalust pole. Aga et Mariupol on kordades hullem kui Kiievi eeslinnad, seda on põgenenud inimeste käest infokildudena välja imbunud. Loodetavasti hakkab lääs nendele inimestele rohkem tähelepanu pöörama. Kus on olnud tšetšeenid, seal on olnud ka hukkamised ja Mariupolis liikus palju kadõrovlasi ründeliini tagalas ja niipalju kui Telegrami sõnumitest aimata võib, nende ülesanne oligi just "puhastamine". Ukrainlased on püüdnud tähelepanu juhtida, et suure tõenäosusega kasutati tsiviilisikute laipade äraviimiseks linnast venelaste valgeid nn humanitaarabi kaubikuid. Kuigi sellest on ka fotoseeria on see praegu ikkagi vaid oletus, tõestada on ilma tunnistajateta midagi raske. Eks siis jääme ootama millal infokildudest hakkab kokku saama lugu ning teiseks tahaks näha kui paljud küüditatud tsiviilelanikud ja vangivõetud sõdurid jõuavad elusana tagasi. Loodetavasti jõuavad. Viimane infokild on, et Azov plaanitakse kuulutada terroristlikuks organisatsiooniks, mis teeks Mariupoli kaitsjatest juriidiliselt justkui sõjakurjategijad. Lõpliku otsuse teeb muidugi Putin aga see mis toimub on vene rahva kollektiivne vastutus, seda ei tohi me kunagi unustada.

Sellel teemal: https://www.theguardian.com/.../ukraine-mariupol-azovstal...

Veel samal teemal: https://www.vox.com/.../mariupol-evacuation-ukraine-russia

KESK-EUROOPA RIIKIDE SURVE

Varasemalt kardetud aeg on käes – Euroopa suurriikide liidrid nõuavad aina häälekamalt vaherahu võimalikult kiiresti ja sealjuures on ära kadunud jutt Vene poole üksuste varasematele positsioonidele taganemise nõudest. Saksamaaga eesotsas on hakanud mõned riigid nõudma rahu sisuliselt ikkagi igal tingimusel. Selle, vaikselt aina valjemaks tõusva (ja Ukrainat maha müüva), nõude tagant paistavad äriringkondade ja hinnatõusu suured kõrvad. "Business as usual" lootus pole kadunud kuskile ning karta on, et Ukraina, kes sõltub iga päevaga aina rohkem välisabist, survestatakse niimoodi kahvlisse. Õnneks pole nõudjate hulgas (veel) USA-d. Kuid Putini suur lootus, et majandussurve sanktsioonide näol, mis on suunatud tema niigi vaesuses elanud elanikkonna vastu, paneb kätega vehkima ennemini heaoluga harjunud ja äsja moodsa puuteekraaniga auto soetanud eurooplase kui kuivkäimlat siiani kasutava lääneriikidest kaugel kesk-Venemaa külakeses elava memmekese, näib täituvat. Memmeke ei saa Putinile midagi öelda, erinevalt eurooplasest kelle hääl valimistel annab või võtab võimu. Demokraatia on küll hea riigikorralduslik lahendus aga pikaajalises perspektiivis ei hakka eurooplane kunagi kannatusi taluma enne kui tääki endale nina alla lükatud pole. Ah, et Ukrainas on sõda? Jah, kahju nendest, me tõesti peame aitama…aga muidu, millal see kütus odavamaks läheb? Niipea ei lähegi, vastatakse. Ah või nii, kurjustab eurooplane ning tõmbab varasema lemmiku mõttes hääletussedelilt maha. Nii, et jah. Võib tõesti juhtuda, et Putinil on õigus. Poliitikat tundub ta jagavat kordades paremini kui sõjandust. Loodame väga, et ta siiski eksib kuigi pakun, et meie kõigi kõhutunne ütleb, et pigem mitte. Ja kõhutunne ütleb ka, et Nord-Stream 2 võib ühel päeval, mitte väga niikauges tulevikus, mühiseda gaasist Saksamaa suunal nagu poleks sõda olnudki. Ungari on siinjuures Saksamaale nagu kingitus. Orban teeb ära töö mida saksa poliitikud ise avalikult teha ei julge ning keeldub Venemaad edasi survestamast, lastes aina rohkem algatusi põhja nagu saigi ennustatud. Tõsi, selle ennustamiseks ei pidanud suur mõtetelugeja olemagi, seda pakkusid peaaegu kõik, et nii läheb. Ühtepidi tekitab see nördimust, et miks nii lastakse kellelgi teha aga ei tasu unustada, et ärplev Ungari sobib sarihelistajatele Scholzile ja Macronile hästi ning seetõttu ei näe me ka mingit erilist pingutust Ungari vastusurvestamiseks. Pigem tehakse Ungari mõju vähendamiseks tollele aina rohkem järeleandmisi. Selge see, et Ungari sellises versioonis kaua muidugi ülbitseda ei saa ja lõpuks on EL sunnitud ikkagi midagi ette võtma enne kui Orban üleliia julgeks läheb ja kõike, mis talle ei sobi, vetostama hakkab aga praegu on ta sobiv isik surve tekitamiseks nii, et Scholzi ja Macroni nägu päästetud saaks ja nood kaks ei peaks ise midagi sellist ette võtma. Pidage meeles poliitika põhireeglit – poliitikas pole sõpru ega vaenlaseid, on vaid ühised või erinevad huvid, mis aja jooksul muutuvad (nii mõistate paremini ka meie sisepoliitikas toimuvat). Täna on Orbani vastusurve sobiv, homme aga kui asjad rahulikumaks ehk lähevad (ja lõpuks ikka lähevad, millel põhineb ka Scholzi ja Macroni poliitika) lastakse ta üle, sest ta muutub tüütuks ja ohtlikuks neile endile.

Ja et oleks selge – Ukraina survestamine sõda lõpetama nii, et nad peaksid justkui veel oma maad venelastele loovutama "rahu nimel Euroopas" on väga-väga ohtlik meile. See looks pretsedendi, et justkui võimaliku konflikti korral kus kokku lähevad NATO ja Venemaa, poleks probleemi piltlikult öeldes "ülejäänud Euroopa päästmiseks loovutada kuskilt midagi". Karta on, et see mida loovutama hakatakse oleks meetrid meie tagumiku alt. Sellisele variandile peame vastu seisma absoluutselt kõigi vahenditega, isegi kui see tähendaks korraliku tüli sakslastega ja prantslastega. Meie seisukohalt peab Ukrainas olukord olema minimaalselt sama mis enne 24. veebruari.

Sellel teemal on hea artikli kirjutanud Politico: https://www.politico.eu/.../europes-leaders-fall-out.../...

Veel samal teemal: https://www.foreignaffairs.com/.../america-embrace...

SERBIA – VENEMAA OAAS EUROOPAS

Serbia valitsuspoliitikute sõnum on, et seisame Venemaale kehtestatud sanktsioonide vastu niikaua kui võimalik. Siiani on see riik olnud Euroopa suurim Putini toetaja. Kosovo iseseisvumise järel on Serbia püüdnud taastada "õiglust" ning liita Kosovot enda külge tagasi ja ilmselt teeks seda võimalusel sõjaliseltki kui jõudu oleks. Paraku on lääs viinud naaberriikidesse korraliku koguse sõjatehnikat ja sõdureid ning hirmust uuesti NATO löökide ette jääda on poliitiline soov reaalsuseks pööramata jäetud. EL-i kandidaatriigina ollakse pidevas kahevahelolekus kumb maailm ja maailmavaade (demokraatia versus autokraatia) valida. Venemaa on Serbias tohutult populaarne. Kui Serbia meedia avaldab artikleid pealkirjade "Ukraina ründab Venemaad", "Putin matistab Ukraina" või isegi lausa soovmõtlemisest kubiseva "Putin saadab oma armee, et taasühendada Serbia ja Srpska (Bosnia ja Hertsegoviina üks kasutatav lühend)" all ja tänavatel on maailma suurimad Venemaad toetavad meeleavaldused, siis Serbia poliitikud on jaotunud kaheks – läände integreerumist pooldavaks vähemuseks ja Moskvaga tihedamaid suhteid pooldavaks nn neutraalset poliitikat ajavaks Vucici kambaks. Venemeelsus on tugevalt seotud serblaste kaotusega Jugoslaavia kodusõjas, kus uhkus sai kõva hoobi. Enese identiteedi otsingud kattuvad väga Venemaa sarnase olukorraga. Ka Venemaa on oma uhkuse ja identiteedi sidunud pea sajanditaguse sõja võitjate poolel olemisega ja põhjendab kõike sellega. Serblased vaid unistavad võidukast sõjast ja vaatavad seetõttu Venemaa kui suure venna poole. Serbia hea asukoht Euroopas ja "slaavi vendlus" teeb sellest riigist Moskva jaoks ideaalse poliitilise platsdarmi. Peale Ukraina sõja algust on saanud Serbiast ainuke riik mis pole oma õhuruumi Venemaa lennukitele sulgenud ja nii on tekkinud keset Euroopat oaas, mille kaudu liiguvad Euroopa Liidu ja Venemaa vahel nii inimesed kui ka kaubad. Serbial on veel üks häda, mis ühendab paljusid Euroopa riike. Kuigi Saksamaa vingub valjuhäälselt et nad ei saa justkui ilma Venemaa gaasita hakkama on Saksamaa (muide, ka Prantsusmaa) sõltuvus Venemaa gaasist tegelikult väga väike, alla 10%, erinevalt näiteks meist (üle 70%) või Serbiast (üle 90%), kus sõltuvus mõjutab reaalselt igapäevaelu. Saksamaa puhul on vingumine tingitud rohkem konkreetsete poliitikute ja parteide kontaktidest äriringkondadega, kus venelastel suur mõjuvõim ja samuti hirmust, et kiirenev hinnatõus sööb poliitilise toetuse ära. Serbia puhul on aga mure mõistetav. Nii ongi Serbia poliitikud kahest suunast tuleva surve all. Intelligents ja linnastunud piirkonnad pooldavad pigem läänesuunalist liikumist, nn "teine Serbia" idasuunalisi valikuid. Nii näemegi mitte lihtsalt meeleavaldusi vaid väga suuri meeleavaldusi Venemaa toetuseks, mille suurimateks mõjutajateks on Venemaa propagandasõnumeid edastav ajakirjandus. Meediavabadusega on Serbias muidugi pigem kehvad lood aga samas pole see nii kontrollitud kui näiteks üsna sarnaste vaadetega Ungaris. Populistliku nn neutraalset poliitikat ajada püüdnud president Vucic on nüüd keerulises olukorras. Rahvas pooldab enamuses Venemaad (sest ta ise on seda poliitikat kultiveerinud väga kaua) aga lääne suunast kasvab surve sanktsioonidega liitumiseks ja Kosovo tunnustamiseks (sest Venemaa omakorda kasutab meelevaldselt Kosovo näidet kui põhjendust miks saab teiste küljest tükke haarata ja neid iseseisvateks kuulutada). Kui ta seda peagi ei tee on Serbia läänesuunaline mäng läbi ja kuna Serbia pole ka jõudnud ELiga liituda, siis tõenäosus, et kandidaatriigi austavast positsioonist edasi liigutakse ei vähene enam mitte isegi päevade vaid tundidega. Serbiast on saamas Venemaa kindel liitlane Euroopas ja üks väheseid piirkonna riike, kes EL-iga ka kaugemas tulevikus ei liitu. Nüüd kui Venemaa on Ukrainaga tegevuses ja tihedad suhted Venemaaga lammutavad ka lääne investorite huvi Serbia vastu on mängu tulnud Venemaast veel suurem tegija – Hiina. Hiina on tegemas Serbias oma mõjuvõimu suurendamiseks piltlikult öeldes seitsmepenikoorma saabastega samme ning investeerimas kuhu aga võimalik. Serbia on vahetamas ühte autokraatlikku sõpra teise vastu ning võimalus, et Serbiast saab korralik demokraatlik riik kustubki niimoodi aeglaselt aga järjekindlalt.

VENE TELES ON EETRIS AINA ROHKEM MIHHAIL KODORJANOK

1954 aastal Tallinnas sündinud ja Minskis sõjakooli lõpetanud erupolkovnik Mihhail Kodorjanok (Михаи́л Миха́йлович Ходарёнок) on ainuke kellel lastakse vahel sõda tele-eetris analüüsida sellisena nagu see tegelikult on – Venemaale raskena. Sealjuures on ta ka võimalikku päästevahendit ehk mobilisatsiooni avalikult kõvasti maha teinud. Mihhail räägib sõjalisest situatsioonist mõnikord nii nagu see ka päriselt on ja ta ka argumenteerib olukorda nii teooria kui ka praktika tasandil kriitiliselt, vähemalt niipalju kui tal on seda võimalik ilma võimu solvamata teha. Ta on olnud nii Venemaad kritiseeriv kui ka Venemaad kiitev. Üldjoontes on ta olnud alati Ukrainasse sissetungi vastu, sest tema arvates polnud Venemaa selleks veel valmis. Samas on ta ka kiitnud vene vägede hakkamasaamist ja justkui üleolekut mõnedes aspektides, ilmselt rohkem selleks, et ei tekiks ükspäev kummalist huvi aknast alla hüpata. Kuna on selge, et Venemaa telekanalites ei saa esineda kriitiliste sõnavõttudega ilma Kremli vaikiva nõusolekuta, siis järelikult on ta toodud looma uut narratiivi, valmistamaks Venemaa üldsust ette sõja võimaliku kaotamise sõnumiteks. Oleks naiivne arvata, et olenemata kõikidest küsitlustest ja avalikkuses öeldavast ei oleks Venemaal üldse rahulolematust toimuva osas või et väejuhatus ei saaks aru mis seis on. Loomulikult on asjad palju pragmaatilisemad. Kui tänaval venelaselt küsida kas ta on Putini poolt, siis ta ilmselt ütleb jah ka siis kui tegelikult pole, sest mine tea kuhu see info välja jõuab ja kas oled homme veel vabaduses kui muudmoodi ei vasta. Tõsi, et venelased on patrioodid ja koonduvad esialgu lipu ümber aga reaalsus lahinguväljal peab ühel hetkel jõudma ka kodudesse ja parem et see jõuaks aegamisi, samm-sammult kui korraga suure šokina. Režiim peab olukorda ja rahva meelsust (kui ühte suurimat poliitilist ressurssi) hoidma oma kontrolli alla, muidu võib režiim võimu kaotada. Loomulikult annaks kruvisid veel kokku keerata, Siber on tühi ja asi vangilaagreid siis ehitada aga kusagilt jookseb piir ka tavalise vaese venelase jaoks kust alates režiim enam ei päde. Seega on veidi mõistliku realismi ekraanil hetkel vajalik ja seetõttu on vene teles toimunudki tõeline ime – mees, kes räägib asjadest enam-vähem nii nagu need tegelikult on, kartmata kaudselt armeed ja hetkepoliitikat kritiseerida, aeg-ajalt aga vene vägevust nõuetekohaselt kiites. Mihhail on olnud pikalt õhutõrjeüksustes ning hiljem seotud Venemaa Relvajõudude peastaabiga nii, et tal on väga tugev nii teoreetiline (lisaks lõpetanud Peastaabi akadeemia) kui ka peastaabi töö praktiline kogemus. Lisaks on ta kirjutanud terve rea artikleid sõjandusest ning olnud muuhulgas kahe Venemaal ilmunud sõjandusajakirja peatoimetaja. Seega on kokku saanud teoreetik, praktik ja hea sõnaosavus. See teeb temast ideaalse telesaadete külalise ja eks ta siis esineb vastavalt nii nagu kõrgemalt poolt kästakse parasjagu esineda, kord julgema kriitikaga, kord kiidulauluga. Esimene neist hakkab läänes muidugi kohe silma.

Siin kriitiline saatekatkend inglisekeelse tõlkega: https://www.youtube.com/watch?v=AacHvH2Z-mQ

LÄTI JA KOHUSTUSLIK AJATEENISTUS

"Kohustuslik ajateenistus on oma olemuselt ja väärtuste poolest sobiv olukorras, kui lahingud peaksid süvenema. Kohustuslik ajateenistus ei aita ei Lätit ega Eestit esimesel kolmel päeval. Ilmselt ongi meie erinevus Eesti sõjaväest see, et kõik meie jõud - eelkõige professionaalid ja maakaitsjad - oleksid rakendatavad esimeste tundide jooksul," ütles Läti kaitseminister Artis Pabriks.

See mida Läti poliitik ütleb tuleb muidugi rohkem küll panna sisepoliitilisse, mitte sõjalisse, konteksti aga silma hakkas see sellegipoolest. Jutt sellest justkui pole ajateenijatest sisuliselt üldse kasu on ikkagi üks suur jama. Selle põhjendamiseks tuleb lihtsustatult selgitada, et mis on sõda. Püüan siis teoretiseerida, et ilma detailidesse minemata üldjoontes minu mõte, et miks lätlased jama ajavad, selge oleks. Mis siis on sõda? Kuidas seda ühe lausega defineerida? Mina olen seda selgitanud alati nii: sõda on olemasolevate ressurssidega vastase ressursside vägivaldne hõivamine ja/või hävitamine.

Võit sõjas (kolm punkti milles pead olema parem) = ründaja ressursid versus kaitsja ressursid (nii sõjalised kui ka poliitilised) + geograafia + modernsem tehnoloogia/väljaõpe. Ressursid on alati nii sõjalised kui ka poliitilised. Sõjaline ressurss on nii armee arvukus, relvastuse kogus, side, toit, meditsiin jne ehk kõik mis otseselt armee ja selle varustamisega seotud. Poliitiliseks ressursiks on sisepoliitiline toetus, populaarsus, liitlaste olemasolu jne. Aeg (sõjas alati väga tähtis osa juba enne sõda, loomulikult ka sõja ajal) on nii sõjaline kui ka poliitiline ressurss. Poliitilised ressursid mõjutavad sõjalisi ja vastupidi. Teine punkt on geograafia. Olen alati lihtsustanud geograafia olemust sõjaajaloos lausega – sõda liigub mööda teid. Mitte miski ei mõjuta sõjalist planeerimist rohkem kui geograafia. Kolmas punkt on modernsus ehk sinu tehnoloogia ja väljaõppe üleolek sinu vastasest. Öeldakse, et kindralid planeerivad alati eilset sõda sest keegi ei tea ette mis võib osutuda määravaks uueks teooriaks või leiutiseks uues konfliktis. Kes oskab tehnoloogilises ja samuti teoreetilises (uued sõjandusteooriad ja nende praktikas rakendamine) arengus olla vastasest ees, sellel on selged eelised. Kaks viimast maailmasõda (ja samuti Ukraina või tegelikult ükskõik milline sõda) näitavad kui tähtis on sõjaliste ja poliitiliste ressursside üleolek, geograafia oskuslik kasutamine ning tehnoloogia, mis arenenum ja väljaõpe mis modernsem. Oled ees kõigis kolmes punktis, siis tõenäosus, et sa peaks kaotama on pigem olematu.

Siin tulebki mängu väide, et kolme päevaga on seisud justkui selged ja siis pole ajateenijatest kasu, sest nad pole veel lahinguväljal. Selleks peetakse teooriatasandil küll esimest kümmet päeva, seejärel on selge kas ründaja on saavutanud strateegilise üleoleku või mitte (Ukraina sõja teine etapp, mis algas 24 veebruaril, on siin jällegi ülihea näide selle teooria paikapidavusest). Läti seisukoht on, et ajateenijatest pole alguses nagunii kasu, sest nad ei jõua nii kiirelt rindele. See põhineb ühel kõige enam ajaloos tehtud veal ehk siis mobilisatsiooniga viivitamisel. Selle põhjenduseks omakorda tuuakse peaaegu alati, et mobilisatsioon annab võimalikule ründajale justkui casus belli ning põhjuse ründeplaani teoks tegemiseks. Mis on ju puhas loogikaviga, sest kui ründaja tahab rünnata, ründab ta paraku nagunii (nagu see ongi ajaloos palju kordi juhtunud) ja kui tal seda plaani pole, siis pole ju probleemi. See-eest annab varasem mobilisatsioon võimaluse olla õigel ajal kaitses. Kui venelased on meie piiri taga kogunemas ja on alust kahtlustada halvemaid plaane, tuleb teha kasvõi õppuste sildi all midagi. Ja noh, üldse on ju teada millal ideaalsed rünnakuajad umbes on ja selleks ajaks igale aastale mingid õppused planeerida. Õppuste "laiendamine" jooksvalt kaotaks poliitilise vastumeelsuse mobilisatsiooni alustamiseks vast ka lihtsamini ära. Aga tagasi teema juurde. Milles lätlased täiega puusse panevad on eeldus, et peame kolm päeva vastu ja küll siis liitlased appi tulevad. Aga mis siis saab kui teie sõjalised ressursid on esimese nädalaga ammendunud ja lahing Läänemere, Suwalki koridori ja õhu ülemvõimu üle veel käib (ja tõenäoliselt käibki) ja pole võimalik ohutult reserve sisse tuua? Näete, kolmest punktist peamise ehk ressursside üleoleku punktis oleks Läti juba miinuses. Nemad arvestavad lühema ajaga, meie näiteks minimaalselt kahe nädalase oma ressurssidega hakkama saamisega, mis katab kümne päeva reegli. Meil on võimalik ajada ajateenistuse baasil kogutud reserv madinasse aga mis neil võtta on? Taganeda ehk. Aga kuhu? Strateegilist sügavust pole, vajalikku manööversõja ruumi ka pole. Taganeda polegi Baltikumis kuhugi. Arvan, et lätlased on teinud kaitsepoliitikas suure vea ja halval juhul võib see ühel päeval meile kõigile valusalt kätte maksta. Õnneks on seda tasandamas Soome ja Rootsi Natosse astumine, mis tähendab, et Läänemerel muutub jõudude tasakaal päris korralikult ja strateegilist sügavust tuleb samuti (tõsi küll, meri peaks olema sel juhul kontrolli all) justkui kõvasti juurde. Sisepoliitilise populaarsuse nimel (ja venemeelsete poliitikute survel) tehtud ajateenistusest loobumine oli ja on Läti lähiajaloo suurim bläkk. Väikeriik kaotas enda sõjaliste ressursside võimsuse ja võime hakata vastu pikemaajaliselt ja nüüd on keeruline seda otsust tagasi muuta, sest poliitikud kardavad häälte kaotust. 1:0 Kremli kasuks.

Argumenteerige aga julgelt vastu, sest kõik on ju vaieldav sellises küsimuses ja lõplikku tõde vast polegi. Pealegi on põnev teema nagunii.

Nädala lõpupoole on tekkinud üks uus huvitav lemmikteema USA ajakirjanduses, mille on Wall Street Journal eriti täpselt kokku võtnud: kas Erdogani Türgi ikka peaks kuuluma NATO-sse? Sama küsimust aga teises versioonis (ELi kuulumise kohta) on esitatud sellel nädalal ajakirjanduses laialt ka Orbani kohta. Surve autokraatiate väljaviskamiseks suureneb, esialgu aeglaselt aga see on tekkinud ja ilmselt muudkui kasvab. NATOst on muide palju lihtsam välja visata kui EL-ist, sest viimases pole keegi selle peale mõelnud, et vastav vajadus võiks kunagi üldse tulla ja seetõttu pole ka juriidiliselt sellist sätet üheski reeglistikus olemas. Aga nagu me ajaloost teame, vajadusel sellise sätte tekitamine poleks probleem.

https://www.wsj.com/.../does-erdogans-turkey-belong-in...

Kogun siis nädal ülevaate kommentaariumi alla rea uudiseid ja põnevamaid linke, fotosid ja videosid nagu ikka.