20-s nädal Ukraina Iseseisvussõjas. 14. juuli 2022

20-s nädal Ukraina Iseseisvussõjas. 14. juuli 2022

 

Lühidalt:

-- Suurbritannias kaotas Johnson peaministriameti.

-- EL andis Venemaa survele järele ning lubas sanktsioonidele erandi ning raudteetransporti Kaliningradi.

-- nädala peateema on olnud euro nõrgenemine ja inflatsioon. Ukraina sõja otseseid artikleid lükatakse aina kaugemale lehtede ja netimeedia sügavusse.

-- Bloomberg viidates Rahvusvahelisele Energiaagentuurile: Venemaa teenis väheneva energiaekspordi tingimustes hinnatõusu tõttu siiski 700 miljonit dollarit rohkem kui kuu varem. Energia ja naftatoodete eksport Venemaalt on aga suures langustrendis.

-- Saksamaa jätkab Ukraina abistamise blokeerimist viimasel kuul juba mitmel rindel. Esiteks loobuti lubatud soomukite saatmisest ning seejärel selgus, et ka ELi rahalise laenu blokeerimise taga on pikemat aega olnud Saksamaa. Tuletan meelde ka varasemad blokeeringud, näiteks kui Hispaania soovis soomukeid ja tanke saata. Teiselt poolt on ka opositsioon Saksamaa sisepoliitikas Ukraina abistamise küsimuses aina kasvamas ja see on ilmselt tinginud valitsuse vastava käitumise. Hinnatõus sööb Ukraina abistamise poliitilist toetust ka mujal lääneriikides.

Saksamaa lubadustest: https://twitter.com/u24_news/status/1545097124639039489...

Saksamaa lubas samas ka uusi relvaabisaadetisi, muuhulgas õhutõrjesüsteemi. (Kõigepealt peab teooria ka praktiliseks lubaduseks saama ja kohale jõudma, muidu kirjutan peagi jälle kuidas ühel või teisel põhjusel on miskit blokitud): https://t.me/insiderUKR/36598

Lisan veel ühe lingi põneva lugemismaterjaliga. Vaidlus Saksamaa ajakirjanduses, kas olla Ukrainat toetav või mitte, on olnud pikk ja osalt filosoofilise tagapõhjaga. Ida-Euroopa ja Venemaa ajalooga tegeleva maailmakuulsa ajaloolase Timothy Snyderi vastus Ukraina toetamise vastasele Saksa filosoofile Jürgen Habermasile. See artikkel on küll juba juunis ilmunud aga siiani üks tähtsamaid vastavasisulisi arutelusid, mis näitab kui tõsine debatt käib Saksamaal Ukraina aitamise küsimuses. Seda artiklit tasub lugeda: https://www.faz.net/.../juergen-habermas-and-ukraine...

-- mitmed Venemaalt vabastatud vangid on teatanud, et Vene pool tegeleb piinamistega. Ukraina teatel jätkab Venemaa okupeeritud aladel tsiviilelanike hukkamistega. Venemaa väitel on tegu Ukraina poolse laimamiskampaaniaga.

Tsiviilisikute hukkamisest: https://www.kyivpost.com/.../terror-in-kreminna-russian...

-- UK jätkab Ukraina põgenike riiki sisenemise takistamist bürokraatia kadalipu keeruliseks ajamise teel. Briti ajakirjandus on teemale pikemat aega tähelepanu pööranud.

Selle teemal üks näide: https://www.theguardian.com/.../row-over-uk-child-visas...

-- Erinevate riikide parlamendid on juba toetanud Soome ja Rootsi liitumist NATOga. Põhiküsimuseks saab Türgi parlamendi otsus, mille puhul on teada, et Erdogan on juba ähvardanud seal liitumisarutelu läbi kukutada. Võib juhtuda ka teisi üllatusotsuseid mõnelt riigilt, millel Venemaaga „erisuhe“, näiteks Ungari või Itaalia, kuigi see võimalus on pigem väga väike.

(LISAN LÄBI NÄDALA ÜLEVAATE KOMMENTAARIUMISSE LINKE JA MUUD HUVITAVAT MATERJALI)

SÕJALINE OSA:

Seisak pea kõikidel rinnetel, v.a mõned üksikud pisikesed erandid, mis suuremat pilti ei muuda. Mõlemad pooled üritavad ajaakent ära kasutada ning tegelevad aktiivselt vägede ümber grupeerimisega. Venemaa koondab viimaseid allesjäänud ressursse vana ja kuidagi töökorda aetud tehnikaga Ukraina lähistele, samal ajal kui kaitses asuvale poolele lääneriikidest vaikselt aga järjekindlalt uuemat tehnikat saabub. Õnneks on NATO tehnika laskemoona osas standardiseeritud rohkem kui Vene tehnika ja see väldib ehk ka logistikaprobleeme. Ajapikku hakkab lääne tehnika kogus märkimisväärset mõju avaldama kuid praegu on seda siiski veel liiga vähe, et suuremat pilti mõjutada kuigi Ukraina teatab, et mingi selgem mõju on nüüdseks juba märgatav. Paraku on Ukraina ikka veel kaitses ning initsiatiiv on Venemaa käes. Selles valguses on HIMARSIte edu ülevõimendamine meedias kaudselt ka ohtlik, jättes mulje, et sellest vähesest justkui piisaks. Kahjuks see pole nii. Vaja on veel rohkem ja mitte ainult raketiheitjaid. Ootan väga nädalat kus Venemaa sunnitakse kaitsesse ja ründajaks on põhiliselt Ukraina.

Vene blogijad on sel nädalal olnud kriitilised Vene tsentraliseeritud käsuahela suunas, sest mitmete blogijate (Рыбарь, Военный Осведомитель ja Южный ветер) sõnul ulatub suurtükilöögi tellimisest rindel tule tegeliku alguseni enamasti tund, vahel ka peaaegu terve päev. Ukraina poolel kulub Jušnõi Veteri hinnangul tellimisest tule avamise ajaks minimaalselt 40 sekundit. Tsentraliseeritud käsuahela probleemist olen ülevaadetes korduvalt varem ka kirjutanud, see on Vene ja lääne armeede üks suurimaid põhimõttelisi erinevusi.

Üks omapärane nähtus on ka käimasolev Vene „vabatahtlik“ värbamiskampaania. Vene sõjakorrespondent ja blogija Maksim Fomin kirjutab, et Kreml on andnud regioonidele käsu moodustada „vabatahtliku kampaania“ käigus igas regioonis vähemalt üks pataljon. Vene kanalite andmetel kutsutaksegi värbamiskampaaniaga sõtta mehi kuni 50nda (teistel andmetel kuni 60nda) eluaastani. Pakutakse kuuekuulist lepingut 220 000 kuni 350 000 rublase (umbes 3700 kuni 6000 dollarit) kuupalga eest. Vaesemates piirkondades on see arvestatav summa ja seetõttu eeldatakse, et nii saab Kreml Ukrainasse sõdima kuni 34 000 meest. Fotode ja videode järgi näib, et esialgu on „komandeeringusse Ukrainasse“ (täpselt nii oligi ühel Vene Telegrammi kanalil kirjas) minemas just vanemad mehed. Ühel fotode seerial Primorskist võis näha väljaõppes salka mehi, kes kõik 50+ vanuses. Noorte hulgas „komandeering“ eriliselt popp ei ole.

Harkivis üritab Venemaa endist seisu taastada ning koondab sinna üksuseid. ISW pakub, et seal võib oodata Venemaa surve suurenemist ning vahepeal kaotatud vallutatud alade tagasivõtmise katsetamist. Ka Valgevenesse koondatakse vähesel määral Vene üksuseid, kuigi nende kogus on selline, et mingit läbimurret sealt tulla ei saaks. Pigem tehakse seda, et Ukraina ei saaks põhjast reserve lõunasse saata.

Bahmuti ümbruses käib suurem ümbergrupeerumine, mõlemad osapooled valmistuvad järjekordseks aktiivsemaks kokkupõrkeks. Ukraina teatas peatsest pealetungist Hersoni ümbruses kuid see näib liiga avalikult välja hõisatud teade, et seda tõsiselt võtta. Tegelikult on seal üritatud peale tungida juba pikemat aega kuid vajaliku ülekaalu puudumisel pole see eriti tempokalt õnnestunud, kuigi edasiliikumine aeglaselt toimub. Tundub, et teate eesmärk on meelitada ära Vene üksuseid Bahmuti ümbrusest, vähendades niimoodi survet nn Bahmuti kaarele. Tundub, et Venemaa tehniline võimekus (v.a suurtükiväe ja rakettide osas) hakkab ammenduma. Ennustan, et rinne jääb augusti jooksul lõplikult seisma ning seejärel suurenevad jutud läbirääkimiste vajadusest. See jälle annab Ukrainale võimaluse ise survestamist proovida ja inistatiiv endale haarata.

Niisiis, sihiks on venelastel ikka kolm peasihtmärki nagu eelmistel nädalatel olen ülevaadetes juba kirjutanud – Bahmut, Siversk ja Slovjansk. Siverskile ollakse juba päris lähedal (Vene pool väidab, et nad on juba linnani jõudnud, Ukraina väidab, et pole). Lisaks veel Harkivi ümbruse tagasivallutamine.

Kuna sõjalises osas pole seekord väga pikalt midagi lahingualadest kirjutada (kahel eelneval nädalal olen seda nagunii teinud põhjalikumalt) siis postitan hoopis lugemiseks ühe lingi artiklile kus arutletakse teemal kas lääneriikide sõjaline eesmärk, et „Ukraina ei kaotaks“ ei peaks olema mitte, et „Ukraina võidaks“? The Atlantic kirjutab, et poliitiline ja sõjaline eesmärk peaks olema paremini sõnastatud, et kõik teaksid mille nimel võitlus käib: https://www.theatlantic.com/.../madrid-nato.../661494/...

Aeoni essee moraali ja eesmärgi tähtsusest sõja võidus: https://aeon.co/.../wars-are-won-by-people-willing-to...

HIMARSI edukusest on tehtud jälle üks „kohe-kohe võidame“ tüüpi kampaania Ukraina võitu ootavas lääne meedias ja blogides ning see võib kätte maksta, jättes mulje nagu olemasolevast juba piisaks, tegelikult on puudus väga paljust mida lääs saata võiks. Seda teemat on arendanud näiteks erusolev kindralmajor Mick Ryan: https://twitter.com/WarintheFu.../status/1546968367315111936

POLIITILINE OSA:

EURO VÄÄRTUS ON ÜLE KAHE AASTAKÜMNE DOLLARIGA SAMAL TASEMEL

Majanduslangus on olnud välisajakirjanduse selle nädala peateema. Olukorras kus rinnetel pole peale Severodonetski ja Lõssõtšanski langemist suurt midagi toimunud on ajakirjandusest Ukraina teemad lükatud esilehtedelt või netis päise alt ära kaugemale ning peamisteks teemadeks on saanud Kapitooliumi mässu ülekuulamised USA Kongressis ning euro hiiglaslik langus Euroopa finantsturgudel. Seda, et majandusega keeruliseks läheb hoiatasid paljud eksperdid juba tükk aega tagasi ja sellest olen ka mina tüütuseni ülevaadetes kirjutanud nii, et ei tohiks kellelegi üllatus olla. Igatahes, euro langusest on sel nädalal kirjutatud terve hunnik artikleid. Eksperdid mainivad, et langus algas tegelikult juba pandeemia ajal, Ukraina sõjast tingitud turgude ümberjaotumine ja sellega seotud segadus on seda vaid kiirendanud. Palju kirjutatakse sellest, et turgude ümbermuutumine pole midagi uut aga kuna seekord on see nii suur ja niivõrd tähtsates strateegilistes sektorites nagu energiatooted ja nafta, siis on börsidel toimuva languse taga suuresti mitte reaalne turusituatsioon vaid psühholoogiline efekt, mida võimendab teadmatus kas Ukraina suudab ikka sõjast täieliku võitjana välja tulla. Naftatööstuse mureks on näiteks ka, et pandeemiaolukord kestis pikalt ning tootmist vähendati, puurauke suleti ja tehnika müüdi maha või veeti minema. Lammutamine ja töötajate lahtilaskmine käib alati kiiresti. Kõige taastamine olukorras kus tulevik näib üsna segane on aga aeganõudev. Tootmise suurendamist ei tee kergeks ka see, et esiteks on inflatsioonist tulenevalt kulude kasv suurem ja teiseks teenib naftatööstus praegu väga hästi ja neil ei ole erilist soovi sellisest rahavoost loobuda. Konkurents (eelkõige uute ekspordiriikide esiletõus lääne turul) sunnib üle maailma naftatööstust küll lõpuks tootmist suurendama aga hetkel pole neil sellega kiiret.

Majanduslangus on valus aga mitte ainult läänele vaid eriti valus on see Venemaale. Riik on langenud uue raudse eesriide taha ning Putini tegevus on tekitanud pahameeletormi oligarhide seas. Eriti nende, kes teenisid suure osa oma varast enne Putini võimuletulekut ja ei võlgne juhtivale seltsimehele suurt midagi. Nad on muutunud sõnakaks ning ei karda oma arvamust välja öelda, iroonilisel kombel edastades seda mida paljud venelased ilmselt ka mõtlevad. Kuigi riigis on sõjale ja Putinile küsitluste järgi ülekaalukas toetus peavad eksperdid selliste küsitluste puhul tähtsaks ka nn hirmu faktorit. Venemaal on inimesed harjunud võimu avalikult mitte kritiseerima, isegi kui küsitlus on justkui salajane. Ellujäämisinstinkt hoiab targal inimesel suu lukus. Arvestades ka kui alla surutud on igasugune opositsioon ja kui palju kontrollib riik küsitlustega tegelevaid ettevõtteid oleks ka ime, kui küsitlused näitaksid midagi mida Kreml ei soovi. Nõukogude aegsed inimesed mäletavad ilmselt hästi mida tähendavad väljendid „ridade vahelt lugema“ ja „köögijutud“. Ka valitsust üdini kiitev ajakirjandus oskas nii-öelda ridade vahele kirjutada mõne vihje tegelikkusest ning köögis viinaklaasi taga kiruti riiki täpselt nii nagu tegelikkuses asjadest mõeldi. Iroonia on, et „emamaa“ nimel on venelane minema läbi tulest ja veest kui see vajalik peaks olema, olenemata milline jõhkard parasjagu võimul on. Oligarhide nurin on selles kontekstis päris hea signaal, et ühtsus Putini selja taga pole mitte nii kindel kui seda Vene ajakirjandus näidata püüab. Majanduslangus ja lääne toodete ja tehnoloogia kaotus on andnud Venemaale juba täna valusalt tunda. Riik elab energiatoodete müügist saadavate hiiglaslike summade pealt millest märkimisväärne osa läheb tagasi Ukrainas toimuvasse sõtta. Lääs on aga keeramas Venemaale selga ning ühel päeval lõppeb suur osa allesjäänud rahavoost lihtsalt ära. Hiina ja India on läinud justkui appi kuid nad ei maksa Venemaale pooltki samast hinnast ega telli koguseid mida tegi lääs. Euro on nõrk ja lääneriikides on nurin tõusnud taevani kuid tegelik kaotaja on siiski meie piiri taga. Paraku võtab aega enne kui seal see niigi vaeselt elavale rahvale kohale jõuab. Loodetavasti pole selleks ajaks läänes demokraatlik süsteem läbi hääletamiste praegustele Ukrainat toetavatele poliitikutele valusalt kätte maksnud. Suurte majanduslanguste üks põhiline tagajärg ajaloos on olnud äärmuspopulistide võimuletulek ja autokraatiate arvu kasv.

Oligarhid virisevad: https://www.washingtonpost.com/.../russia-oligarchs.../

Majanduslanguse mõjud ja demokraatia: https://carnegieeurope.eu/.../supporting-democracy-after...

Sanktsioonidest üritatakse mööda hiilida. USA ametiasutused on tõstnud häiret: https://www.fincen.gov/.../FinCEN%20and%20Bis%20Joint...

Washington Times kirjutab üsna otse ja kriitiliselt: USA ei suuda ka praeguse väga suure rahalise toetuse juures lõputult Ukraina sõda toetada. Siiani on eesmärgiks ja võimekuseks vaid Venemaa edasitungi pidurdamine aga selleks, et olukord muutuks peaks lääs tegema kordades rohkem. Kas selleks on vahendeid ja poliitilist tahet? Endistest sõjaväelastest ja ekspertidest koosnev mõttekoda ütleb, et situatsioon on üsna pingeline, sest ressursse pole ladudes lõputult. (Lisan: ka sisepoliitiline situatsioon on selline, et vabariiklaste leeris on kahtlejaid palju, eriti aktiivselt on vastu Trumpi tiib, samas kui demokraadid toetavad Ukraina aitamist. Tasub arvestada, et presidendivalimiste ralli algus pole enam kaugel ning Trumpist on saamas suure tõenäosusega vabariiklaste kandidaat, mis tähendab, et Ukraina aitamisest saab peagi tuline teema USA sisepoliitilises võimuvõitluses)

https://www.washingtontimes.com/.../pentagons-own-supply.../

USA JA HIINA ON KIIRELT TEINETEISEST EEMALDUMAS

G20 liidrite kokkusaamine näitas, et Ukraina sõja puhkedes ekspertide ennustatud kahepooluselise maailma taastumine näib olevat saanud hoogu juurde. Kui Külma Sõja (peaks vist hakkama seda nimetama esimeseks Külmaks Sõjaks, nüüd tundub olevat alanud uus periood või vähemalt on selge liikumine selle poole) ajal moodustasid need kaks poolust Venemaa ja USA koos oma liitlastega, siis Putini soov nn suure laua taha oma „õigele positsioonile“ tagasi pääseda impeeriumit taastades on läinud vett vedama Ukraina tugeva vastupanu tõttu. Ta on peaeesmärkide osas sõja juba ammu kaotanud ja püüab nüüd lokaalsel tasandil midagi saavutada, et päästa oma režiimi ja tagada sellele ellujäämisvõimalus võites kasvõi midagigi lokaalsemalt Ukrainas, samal ajal siseriiklikult kruve karmilt kinni keerates. See aga tähendab, et Venemaast on saanud Hiina kõrval pisike klähvija. Kaks suurt koera on aga urisedes teineteisest taganemas. USA ja Hiina on küll majanduslikult tugevas sõltuvuses kuid see pole siiski nii selgepiiriline suhe. Lõppude lõpuks paneb poliitilised üldsuunad paika ideoloogia (demokraatia versus diktatuur) ning sellest tulenevad ka poliitilised eesmärgid ja kui need on risti vastupidised siis on kokkupõrge kaugemas tulevikus vältimatu. Nende kahe kõrval ei tohi ära unustada ka Euroopa Liitu, mis on majanduslikult võimsuselt arvestatav vastane mõlemale osapoolele. ELi häda on killustatus ning sõjalise jõu puudumine. Esimesega on keeruline, teises osas on Ukraina sõda juba hoogu andnud. Ehk siis, Hiina on teinud selge valiku toetada Venemaad ja õigustada Ukraina sõda ning USA, koos ülejäänud lääneliitlastega, vastandub sellele. Pikas perspektiivis, geopoliitilisel tasandil, on Ukraina sõja suurimaks tulemiks Venemaa langemine laua tagumisse nurka, Hiina ebaleva positsiooni kindlustumine ning Euroopa Liidu tugev tõus poliitilise jõuna. Putin on Venemaa nurka mänginud. Nüüd ei jää tal muud üle kui loota lokaalset sõjalist võitu, lääne demokraatiate lagunemist majanduskriisi tingimustes ning Hiina abi. Sõja suurim võitja ongi viimane nimetatud riik. Samal ajal kui maailmas on toimunud kirjeldatud kiired ja suured geopoliitilised muutused jätkub kahe suurriigi mõõduvõtmine Lõuna-Hiina merel, kus Hiina püüab ülemvõimu kehtestada. Ukraina sõda ei saa olla lõputu ning lääs on sellega juba arvestanud, püüdes „Venemaa nägu päästa“ nagu Macron selle välja ütles. Tegelik vastane, kellel on ka jõudu midagi ette võtta asub kaugel Aasias. Selles kontekstis on Venemaa mängust välja surumine veel tähtsam kui see esialgu tundub aga millegipärast ei taha Kesk-Euroopa sellest väga midagi kuulda, arutledes ikka veel kas Putinit peaks või ei peaks veel rohkem ärritama.

Samal teemal: https://apnews.com/.../nato-russia-ukraine-boris-johnson...

Veel: https://www.theguardian.com/.../blinken-and-wang-meet-in...

Veel: https://www.nytimes.com/.../china-united-states-russia...

Lõuna-Hiina merel on käimas sõjalise võimsuse näitamine: https://www.reuters.com/world/us/us-destroyer-sails-near-disputed-schina-sea-islands-china-says-it-drove-ship-2022-07-13/?taid=62ceb4eeb77d0e0001361175&utm_campaign=trueAnthem:+Trending+Content&utm_medium=trueAnthem&utm_source=twitter

VENEMAA PROPAGANDA TÖÖTAB TÄISTUURIDEL

Venemaa on alustanud massilist „pommitame ainult sõjalisi sihtmärke ja kõik muud väited on jama“ kampaaniat, mille kohta arvatakse, et see on sissejuhatus tulevasele suuremale pommitamislainele Ukrainas, milleks üritatakse Venemaa elanikkonda ette valmistada, et nad ei usuks peagi saabuma hakkavaid teateid mujalt maailmast. Selle kampaaniaga on aktiivselt algust tehtud. Sarnast juttu aeti ka varem aga see polnud nii selgesõnaline ja nii selgelt orkestreeritud. Kui varem oli nii, et Vene Telegrammi kanalites jagati ka Ukraina poole ja lääne meedia artiklite linke ja öeldi, et see või too info pole päris nii nagu vastaspool seda esitab siis nüüd seda enam ei tehta. Jagatakse ainult enda allikaid ja öeldakse, et kõik muu on jama. Näiteks Tšassiv Jari elumajale tehtud pommilööki esitleti Vene meedias ja ka Telegrammi kanalitel kui lööki sõjalisele objektile ning seal olevat surma saanud vaid sõdurid. Loomulikult olevat kõik ülejäänud väited, mis Venemaa teated ümber lükkavad, jama. Paraku on Venemaal vanema põlvkonna telekavaataja, kes internetti ei oska üle VPNi minna ja ise materjale otsida, propaganda ohver ning usub tõemeeli, et ülejäänud maailm ongi ühtäkki kõik natsid ja nemad on ainukesed kes seda hullu ümbritsevat maailma püüavad korrale kutsuda. Ja, et nad on Ukrainat vabastamas. See on põhisõnum uudisest uudisesse, postitusest postitusse ehk nagu eelmisel korral ülevaates kirjutasin, kui juba valetada, siis suurelt. Kirjutasin ka kellest seda õpiti, ei midagi uut siin maailmas.

Lisaks veel väikese tähelepanekuna, et Telegrammis Vene kanalitel (mis näitab kõige kiiremini suhtumiste või propaganda suuna muutumist) on hakatud aina rohkem kasutama Venemaa kohta sõnapaari Vene Impeerium. Kas see üllatab kedagi? Ilmselt mitte.

Üks lehekülg millel tasub silma peal hoida Vene propaganda teemaga seoses:

https://euvsdisinfo.eu/kremlins-never-ending-thirst.../...

Samal lehel on ka põhjalik kogu Vene desinfost: https://euvsdisinfo.eu/disinformation-cases/?text=Food...

NATO enda kohta käivatest Vene propaganda levitavatest müütidest: https://twitter.com/NATO/status/1547193876410093570

NÄDAL VENE AJAKIRJANDUSES

Nezavissimaja Gazeta kirjutas pika artikli impeeriumide tõusudest ja langustest viimase 2000 aasta jooksul. Lugu räägib sellest kuidas hiiglaslikuks paisunud impeeriumid lagunevad iseenda suuruse ja ambitsioonide tulemusel. Vene lugeja, kes on harjunud nii-öelda ridade vahelt lugema, näeb selles artiklis läbi lillede kirjutatud hoiatust režiimile. Täheldatakse, et impeeriumeid ühendab imetlus enda suuruse ja mineviku vägevuse üle ning kiputakse ennast pidama teistest ägedamaks ja imetletakse enda justkui head elu, kuigi tegelikkus on tihti vastupidine. Kirjutatakse, et kõik suured impeeriumid on lagunenud nende liidrite suutmatuse tõttu hoida suureks paisunud impeeriumi ühtlaselt arenemas. Piirkondade suur erinevus arengus tekitab lõpuks probleeme ja on eelhoiatus kokkukukkumisele. Artiklis arutletakse, et ka Nõukogude Liidu esimese viisaastaku plaan oli kõike muud kui riigi heaolu arengule suunatud, see koosnes vaid ideest, et Nõukogude Liit läheb peagi sõtta kogu lääne vastu ning kogu aur tuli suunata sõjatööstuse arendamisse. Sellest ei tulnud muidugi head nahka, vaesus ja näljahäda saabusid kiiresti. Tsiteeritakse Churchilli, kes soovitas poliitikutel õppida ajalugu, sest ajalugu sisaldab kogu arsenali saamaks aru kuidas poliitikat teha. Mainitakse, et impeeriumide esiletõus ja langus on seotud alati sõdadega. Sõdadest sünnivad impeeriumid aga veel rohkem on sõda olnud impeeriumite huku alatiseks põhjuseks. Heaks näiteks on Esimene Maailmasõda, mille tagajärjel kadusid maailmakaardilt terve rida suuri ja pikaajalisi impeeriume. Afganistani sõda on põhjus mis raputas läbi kogu Nõukogude Liidu vundamendi ja oli kaudseks põhjuseks liidu lagunemisele. Hoiatatakse ka, et lagunenud impeeriumide soov taaselustada endist hiilgust pole kunagi hästi lõppenud. Kogu see lugu on selge näpuviibutus Kremlile, tehes seda riigi kontrollitud meediaruumis nii ettevaatlikult kui üldse teha annab aga samas on igale lugejale selge miks see artikkel ajaloost kirjutatud on.

Lisaks on olnud Vene meedias olnud juttu Alaskast. See olevat nimelt endine Venemaa osa ja see tuleks tagasi võtta. Seda räägitakse muidugi sellises „küll me teile näitame“ võtmes. Tõsi, ega seda juttu keegi tõsiselt võta isegi propagandast ajupestud Vene ühiskonnas. Kui kedagi tõeliselt kardetakse siis on see USA. Kuid teema on tõmmanud tähelepanu ka Ameerikas, kus ei osata selliste ähvarduste peale muud teha kui pead vangutada.

Ja lõpetuseks Foreign Affairsi pikk analüütiline artikkel, et kuidas Putin sai Ukrainasse tungides nii suure vea teha?

https://www.foreignaffairs.com/.../what-mighty-miss...