14-s nädal Ukraina Vabadussõjas. 02. juuni 2022

 

14-s nädal Ukraina Vabadussõjas. 02. juuni 2022

Nädal ühe lausega: kurnamissõtta sisenemise faas, täitmata lubadused ja väsimus kaitsjate poolel.

(KOMMENTAARIDESSE KOGUN PÕNEVAMAID INFOKILDE LÄBI NÄDALA)

SÕJALINE OSA

BAHMUTI KAAR

Ukrainlased on alustanud taganemist Severodonetskist Lõssõtšantskisse, mis asub jõe taga ja kõrgemal, olles eeldatavalt kergemini kaitstav. Samas on venelased tunginud linnast ida pool üle Donetsi jõe ja ähvardavad kaitse tagalat. Hetkel Ukraina pool üritab Severodonetskis veel niipalju lahingut üleval hoida, et oleks piisavalt aega Lõssõtšantskis kaitseks positsioone ette valmistada, samas ka kurnata vastast ning kui võimalik ja venelase nõrkus mõnes linnakvartalis tuntavam, veidi ruumi linnas ka tagasi võtta. Tõenäoliselt taganetakse hiljemalt järgmisel nädalal sealt siiski välja Lõssõtšanskisse. Ukrainal on Bahmuti kaarel kaks peamist probleemi, millele olen pikalt tähelepanu juhtinud. Esiteks Bahmut kui kõige tähtsam strateegiline punkt kaarel ja sellest väljuvate teede üle kontrolli hoidmine. Teiseks liiga suured kaotused elavjõus. Minu ammu ette ennustatud Bahmuti osatähtsus on nüüd reaalselt lahinguväljal näha. Linn, mis koondab varustusteid on saanud venelaste jaoks tähtsaimaks sihtmärgiks. Nädala keskel alustasid venelased Wagneri üksuste väljavahetamist Bahmuti suunal ning sinna saadetakse Lõmanis end heast küljest näidanud Spetsnazi üksused. Tegelikkuses on juba tänaseks saanud linnast väljuvad varustusteed Lõssõtšantski suunas sisuliselt surnuaedadeks. Teed on ummistunud purustatud tehnikast ja Ukraina üksuste varustamisel on tekkinud väga suured probleemid. Severodonetski kaitsmine läks mõlemale kalliks maksma, kuid suured kaotused elavjõus on Ukrainale valusamad kui Venemaale, kus kahuriliha (vähemalt teoreetiliselt) jagub kauemaks ja kuna Venemaa rahvas ei tea tegelikest kaotustest halligi, siis ei huvita sealpool ka väga kedagi kui palju noori poisse läbi hakklihamasina lastakse. Ukraina pool ei saa kaotustele aga nii lihtsalt peale vaadata ja seetõttu on tekkinud ohtralt nurinat nii rindel kui ka tagalas.

Venemaa sihib nüüd täpselt seda mida pakkusin juba kuu tagasi ja mistõttu nimetangi seda U kujulist kaitsekaart Bahmuti kaareks – Bahmuti ja sellele lähenevat põhjasuunda Lõman-Siverskit. Viimasest on Lõman, peale pikka pingutamist, venelaste kontrolli all. Ka seal oli Ukrainal kaotusi väga palju. Venelased on leidnud võtme kergelt kaitstavate metsaste alade piires võitlemiseks ja Ukraina kaitse hävitamiseks. Kuna seal ei saa ukrainlased droonide ja suurtükiväe eelist ära kasutada, siis suunati metsadesse tehniliselt paremini varustatud ja parema väljaõppega Spetsnaz. Ühtepidi see töötab, teistpidi on aga eriüksuste kulutamine rindesõjas väga küsitav tegevus. Nendes üksustes kaotuste asendamine on aeganõudvam ja kulukam. Ennustan jätkuvalt, et nüüd suunab Venemaa pingutused Izjumi ümbruse rindel Siverski suunale, et Bahmuti kaare kott kinni tõmmata. Kui Bahmut või Bahmutist väljuvad maanteed kaotatakse venelastele (see on sisuliselt juba toimunud) ja Siversk okupeeritakse on lahing Bahmuti kaare üle kaotatud. Sissepiiramise vältimiseks peab Ukraina taganema. Kogu eelnevat Bahmuti tähtsuse juttu on minu ülevaadete lugeja lugenud üha korduvalt juba rohkem kui kuu. Nii, et ei midagi üllatavat ega põnevat. Tempo on aeglane ja mõlemale äärmiselt kulukas. Kaitsekaarel on alanud on kurnamissõja faas.

Sõda pole ainult kaugelt teineteise pihta tulistamine vaid ka jõhker lähivõitlus: https://funker530.com/.../close-quarters-trench.../...

HERSON

Hersoni ümbrust ennustasin Harkivi järel uueks suuremaks vasturünnaku suunaks mille Ukraina ette võtab, eesmärgiga Bahmuti kaarele suunatud Vene üksuste tagasitõmbamine Hersoni alla ja surve leevendamine kaarele. Ühtlasi ähvardaks just seal venelasi lõunarinde varustusliinide äralõikamine nii, et see oleks loogiline suurema vasturünnaku piirkond. Survet seal peab Ukraina igal juhul suurendama kui on mingigi poliitiline soov takistada Novorussia peatset võimalikku väljakuulutamist Venemaa poolt ükskõik millises variandis. Ettevalmistused ja jõhker puhastustöö selle nimel piirkonnas käib ja venelased kiirustavad. Ukrainlased on Hersoni alt ümber grupeerinud arvestatava osa oma tugevatest üksustest Bahmuti kaare kaitsesse, kuid samale suunale on viinud oma üksustest suure osa ka venelased, jättes Hersoni kaitse nõrgaks ning see on andnud ukrainlastele võimaluse survestada Inhuletsi jõe ümbruses olevaid Vene üksuseid, sundides nad oma kaevikud ja kindlustatud alad maha jätma ning uutele ette valmistamata positsioonidele taganema. Venelased üritavad vasturünnakutega Ukraina survet pidurdada kuid tõenäoliselt näeme nädala jooksul siin ukrainlaste mõningast edu ja suuremat survet. Kuid samas on päris kindel, et Ukraina kindralstaap ei riski üle ja kui vasturünnak muutub liiga ohvriterohkeks või tekib oht oma varustusliinide kaitseta jäämiseks, siis edasitung peatatakse. Kuid oht venelastele on siin suurem kui mujal ja Ukraina väejuhatus tajub seda hästi, kasutades ära iga võimaluse venelaste väejuhatuse vigasid enda kasuks pöörata. See piirkond on veel avatud manööversõjaks sobiv ja annab Ukraina vähejuhatusele võimalusi improviseerida, erinevalt Bahmuti kaarest, mis on muutunud tiheda rindega kurnamissõja alaks. Seega tasub just seda piirkonda lähiajal silmas pidada.

POLIITILINE OSA

UNGARI

Ungarist on saamas reaalne oht nii Ukraina võiduvõimalustele ja läbi selle ka meie tulevikule, mis on Ukraina sõja lõpptulemusega otseselt seotud. Ungari blokeerib juba iga EL-i Venemaa suunalist algatust. Autokraadist Orban sai äsja valimistel (mille demokraatlikkuses põhjusega kaheldakse) endale poliitilise mandaadi, mis lubab tal kruvisid veel rohkem kinni keerata sisepoliitiliselt ja välispoliitiliselt vetodega kergelt mõjutatava ELI-i kavad põhja lasta, kui tema soove ei taheta arvestada just sellisena nagu ta tahab, et need läbi läheks. Pole kahtlustki, et Orban taipab hästi kuidas ta oma jalgealust oksa saeb aga ta teab ka, et seda oksa aitavad altpoolt toetada Saksamaa ja Prantsusmaa, kellele tegelikkuses sobib, et keegi nende musta töö ära teeb. Meie jaoks on selle kolmiku tegevus julgeolekupoliitiliselt Ida-Euroopa iseseisvust õõnestav tegevus. Orbani eesmärk on selge – jääda Putini kõrvale. Ta teab hästi, et EL-is tal tegelikult sõpru ei ole. Tal on ainult üks sõber ja too asub paraku vastasleeris punase Kremli kaitsemüüri taga. Prantsusmaa ja Saksamaa on valinud majanduse päästmise (tegelikult küll on nende riikide liidrite valik pragmaatiliselt lihtsam – enda populaarsuse ja seega valijate häälte säilitamine) ja niikaua kui Ungari Venemaa sõbralik käitumine neile sobib, niikaua nad ka takistavad Orbani vastast tegevust EL-i tasandil. Baltikumile tähendab see aga selgeid ohumärke. Nii lastakse üle Ukraina (mis siis et too pole ei EL-i ega ka Nato liige), mille eesmärk on ju lihtne – vabadus, demokraatia, läänega integreerumine. Sisuliselt on valik headus versus kurjus kui lihtsustada. Ida-Euroopa suureks üllatuseks on EL-is piisavalt jõude kelle valikud polegi nii õilsad kui seda muidu välja lastakse paista ja kes ei häbene kurjuse poole flirtivalt silma pilgutada kui too neid on valmis rahaga üle puistama. Ühel päeval, kunagi tulevikus, kui peaks meie õnnetuseks puhkema suurem konflikt Lääne ja Ida vahel, võib see tähendada aga vaid üht. Kesk-Euroopa on valmis enda heaolu ja ellujäämise nimel teisi ohverdama. Siit jälle meeldetuletus mu 24. veebruari postitusele ja sel päeval tehtud ennustustele, kus rõhutasin, et Kesk-Euroopat ei saa usaldada, peame toetuma vaid USA-le. Meie jaoks tähendab see, et munad on sunnitult ühes korvis ja meie iseseisvuse garant (NATO) sõltub ühest inimesest, kes parasjagu Rooma keiser (loe: USA president) on. Kui see keiser satub parasjagu olema suur Venemaa sõber ja ülistaja, siis... jah, elu on karm aga see-eest ebaõiglane nagu on tihti tabavalt iroonitsetud.

UKRAINA TOETAMINE

Loodan, et minu ülevaadete lugejate IQ on ikka palju kõrgem kui Delfi uudiste all müttavate Arvi Lohk and Company tüüpi kommentaatoritel ning te ikka saate aru, et Ukrainat aidates kaitseb Eesti enda iseseisvust. Kui Ukraina peaks kaotama kasvõi mingidki alad, mis polnud enne 24ndat veebruari Venemaa poolt okupeeritud, siis loob see pretsedendi samasuguseks käitumismudeliks mujal Ida-Euroopas, eelkõige Baltikumis. Kõige hullem variant mis juhtuda saaks, oleks kui selleks sunnib Ukrainat mitte sõda ise vaid poliitiline surve lääneriikidest. Sellise pretsedendi loomise valmidus tähendaks vaid, et sama „lahenduse“ võiks Kesk-Euroopa päästmiseks käiku lasta Baltikumi kaitsmisel. See on meile VÄGA OHTLIK stsenaarium ja seda peame vältima iga hinna eest. Selleks tuleb meil Ukrainat toetada riigi tasandil kõikvõimalikul moel, seda oleme ka teinud ja see on ainuõige lahendus.

Ära ei tohi unustada ka USA vabariiklaste parteid, millest osa, eesotsas Trumpiga, ei pea Ukraina toetamist õigeks. Selle tiiva taas esile kerkimine ja võimalik Trumpi uus presidendiaeg seaks Euroopa idatiiva julgeoleku päris kindlasti kahtluse alla.

Millised on plaanid peale Ukrainat? Siin üks aus vastus sellele: https://twitter.com/JuliaDa.../status/1531012721713504257...

RELVAABI

Olen sellest tüütuseni juba kirjutanud aga võtame selle teema veelkord ette. Euroopa relvaabi, eelkõige suurriikide Saksamaa ja Prantsusmaa, jääb rohkem lubaduste tasandile ja kui midagi ka kohale jõuab siis on kogused pigem väikesed. (Ukraina ühel Telegrami kanalil võeti see kokku lausega – Saksamaa lubadused on nagu omaette kunstiliik) Tõsi, koguseliselt (rahaliselt) on Saksamaa ja Prantsusmaa andnud rohkem kui meie aga protsentuaalselt (kui riikide SKT-d ntx võrrelda) on vahe ikka väga suurelt meie kasuks. Suurriikide abi võiks olla ikkagi riikide enda võimsuse ja suurusega kooskõlas. Ühikud alla 30ne on lihtsalt mitte midagi mõjutavad numbrid nii suure sõja kohta. Uhkusega kirjutatakse kümnest masinast sellelt riigilt või kaheteistkümnest suurtükist tollest riigist aga nii vähesega ei tee suurt midagi ära. Vajalikud saadetiste kogused peaksid ulatuma minimaalselt viiekümneni, kui räägime soomusest või suurtükkidest. Praegu Kesk-Euroopas toimuva puhul on tegu rohkem poliitilise kui sõjalise valikuga. Ukrainale on pigem kasu Euroopa väikeriikidest, mitte aga Putini poole viimases hädas sõbralikke žeste teha üritavatest Macronist ja Scholzist, kellest viimane eirab isegi riigi parlamendi relvaabi otsust. Lihtsalt märgiks ära ka, et Scholzi partei esindajad Euroopa Parlamendis on alati hääletanud pigem Venemaad pooldavalt ka peale 24. veebruari nii, et tegu on pikaajalise Putini soosimisega, mis kandub edasi tänasesse päeva. Loodetavasti muudavad need kaks sisepoliitilisest survest tulenevalt oma poliitikat aga pigem kaldun selles kahtlema. Näo päästmiseks võib-olla veidi abi suurendatakse aga kindlasti mitte oluliselt. Nii, et jälgige koguseid. Need loevad.

Palju rohkem on abina olnud kasu sõja varjatumast osast ehk luureandmetest ja seda tänu USA-le ja Suurbritanniale. Nii ristleja uputamine kui ka Siverskii Donets jõel toimunud pataljoni purustamine olid edukad operatsioonid tänu luureandmetele. Just luure on olnud see osa kus Ukrainal on olnud tänu lääneliitlastele suur eelis. Venelastel on hetkel tõsine puudus luuresatelliitidest. Nad saatsid nüüd ülesse uue satelliidi ja selle mõju on näha ilmselt ka Bahmuti kaare lahingutes. Samas on lääneriikide Echeloni SIGINT võrgustiku ja satelliitide koostöös saadavate luureandmete kvaliteet ja kogus võrreldes venelastega ikkagi hiiglaslik.

Samal teemal: https://twitter.com/Spencer.../status/1530368280308817925...

TELEFONIKÕNED DIKTAATORILE

Kas keegi kujutaks ette, et Churchill oleks lakkamatult helistanud Hitlerile, et too võtaks ikkagi mõistuse pähe ja ei ründaks Prantsusmaad või Poolat? Nii umbes tund või kaks kõnet iga paari päeva järel. Kõlab ju jaburalt, eks ole? Sama jaburalt kõlab Scholzi ja Macroni telefonimaraton Putinile, sest on ikka eriti naiivne arvata, et maailm pöörduks mingiski versioonis tagasi business as usual variandi juurde, mida need kaks hirmsasti näivad lootvat. Nad väidavad, et teevad seda Ukraina presidendi palvel, too aga on öelnud, et pole sellist palvet enam ammu edastanud. Ja jälle kordan sama mantrat mida olen kaua juba teinud – Kesk-Euroopa lõputult usaldamine tundub tulevikku vaadates midagi mida tark Ida-Euroopa poliitik ei tee kui soovib oma riigi iseseisvust hoida. Relvastatud abi asemel võib juhtuda, et saaksime lugeda vaid telefonikõnedest, sest eesmärk on jälle iseenda naha ja majanduse päästmine. Saksamaa ja Prantsusmaa usaldamine tänases seisus ei saa olla enam mõistlik. Kuigi ennustasin seda sõja esimestel päevadel (ntx 25.02 postitus) oma postitustes juba ette, lootsin ikkagi, et mul ei ole vähemalt selles osas õigus. Kuid on geopoliitiline loogika karm – sõltume USA-st rohkem kui arvata oskame. Paraku.

HAIGESTUNUD PEALIK

Vihjeid pealiku haigusele on tulnud ammu. Luureinfot tilgutavad lehed ja blogijad ning Telegrami kanalid on seda teemat ilusti kuumana hoidnud. Kui see vastab tõele siis ei tohi unustada, et osade lääneriikide liidrite lootused business as usual versiooni taastumiseks asetuksid justkui omale kohale. Häda on selles, et nad panevad võrrandis halva poolele ainult Putini, arvestamata seda, et suur osa Venemaa rahvast elab ka peale Putini surma edasi arusaamas, et Ukraina tuleb maatasa teha ja lääs on vaenlane.

On loogiline, et lääneriigid kardavad, et elu viimast otsa läbi tiksuv diktaator ei karda riskida, sest tal endal pole enam kaotada midagi. Selles valguses on läänele pigem kasulik kui Ukrainas sõda jätkub vähemalt niikaua kuni Putin võimult kaob. Mida kauem Venemaa end Ukrainas nõrgestab, seda kasulikum kogu läänele, kaasaarvatud ka Ida-Euroopale eeldusel, et Venemaa Ida-Ukrainat lõplikult okupeerida ei suuda. Irooniline aga riski piirid on väga õhukesed. Ühtepidi ei tohi Venemaa saada 24. veebruarist alates juurde meetritki maad. Teistpidi võib Ukraina liigse edu korral Putin üle riskima hakata. Keeruline seis igatahes. Katsu siis selliste valikute keskel (ja sise- ja välispoliitilise surve vahel) manööverdades olla Saksamaa kantsler või Prantsusmaa president.

KASULIKUD IDIOODID

Lisaks sotsiaalmeedias möllavale nn viiendale kolonnile ja ka makstud trollidele on nagu ikka ilmunud välja rida märkimisväärsematel positsioonidel olevaid isikuid, kes Venemaa jutupunkte levitavad. Näiteks lääneriikide ajakirjanike hulgas (ukrainlased on pahased Reutersi peale, mis üsna valimatult ja sageli sõna-sõnalt venelaste teateid edastab) või haridussüsteemides. Suurbritannia on hädas rea õppejõududega, kes varasemalt silma paistnud vandenõuteooriate levitamisega ning nüüd Venemaa narratiivi loengutes edastavad. Kuna ülikoolidel kehtib õigus ise otsustada kes ja mida teeb ja riik sekkuda ei saa, siis on ajakirjandus probleemile tähelepanu juhtinud.

Samal teemal: https://www.bbc.com/news/education-61597405...

FAKE UKRAINLASTE KONTOD

Venelased on leidnud uue viisi Ukraina vastu võitlemisel ja nendeks on valekontode tekitamine. Pealtnäha on tegu justkui ukrainlaste kontodega. Aga mõte on levitada infot justkui kõik oleks natsismi ülistav, sõdurid masendunud ja tegelikult ikka ei taheta venelaste vastu sõdida jne jne. Lisaks veel kontod kus postitatakse fotosid/videosid mis oleks justkui ukrainlaste poolsel rindel tehtud ja paneksid kas kulme kergitama (ühel oli ntx saunaga kaevik) või kahtlema ukrainlaste vastupanutahtes (videod kuidas ukraina vormis mehed kiruvad Ukraina väejuhatust jne aga millegipärast muidugi vene keeles). Üldeesmärk näib olevat lihtsalt vee sogamine. Nende töö teeb osalt lihtsamaks see, et tegelikult tulevad pettumusest ja sõjaväsimusest nõretavad sõnumid ka Ukraina enda reaalsete sõdurite hulgast. Heaks näiteks on Washington Postile intervjuu andnud sõdurid, kelle juhtivohvitserid arreteeris peale seda SBU.

WP artikkel: https://www.washingtonpost.com/.../ukraine-frontline.../...

_____

Põhjalikuma ja pika Ukraina teemalise üldülevaate tegin eelmisel nädalal. Kel huvi ja viitsib pikka arutelu ja ennustusi lugeda, siis visake pilk peale.

https://u24.gov.ua/