18. nädal Ukraina Vabadussõjas. 30. juuni 2022

18. nädal Ukraina Vabadussõjas. 30. juuni 2022

 

NÄDAL LÜHIDALT:

-- Madridis sõnastati lääneriikide poliitika uus suund. Euroopa kaitsmisest Venemaa kasvava agressiivsete ja ilmselt mitte lõppevate sõjaliste katsete eest on saamas NATO uus (tegelikult küll vana ja jälle uus) primaarne ülesanne. Kuigi NATO liikmelisusest Ukrainale polnud juttugi (sõjas olevat riiki ei hakataks nagunii liikmeks võtma ega liikmelisust pakkuma) olid peamised otsused seotud kõik käimasoleva sõja tõttu muutunud julgeolekupildiga. Olematuks nülitud Euroopa riikide armeesid hakatakse kiirkorras ülesse ehitama ning samal ajal püütakse Ukrainat materiaalselt aidata. Baltikumi suurt midagi (veel) ei tule, sest pole suurriikidel (peale USA) endalgi midagi.

-- ennustasin Erdogani pikemaajalist vastuseisu Rootsi ja Soome ühinemisele kuid eksisin. Põhjamaad andsid suurele osale nõudmistele järele ja USA ning teiste riikide osalt päris ähvardav surve ja USA lubadused müüa F-16 lennukeid tegid lõpuks oma töö. Seekord siis eksisin ja see on ka hea lõpptulemusega sündmus mille osas eksida. Nüüd on jäänud parlamentide heakskiit. Rootsi ja Soome lisandumine tekitab meie selja taha võimsa puhvertsooni ja lisab nii vajaliku strateegilise sügavuse. Arvestage, et Soomel on Euroopa üks võimsamaid väljaõpetatud reserviga armeesid. See on meie jaoks nagu lotovõit.

PS! Erdogan taganes täna juba lubadustest ja ähvardab parlamendis liitumisplaani põhja lasta

-- Venemaa jõud suuremateks pealetungideks on küll otsas aga ka Ukraina jõud on saanud nii kõvasti räsida, et kaitse Bahmuti ümbruses ei pea ja aeglane taganemine jätkub.

-- Venemaa jätkab filtratsioonilaagrite süsteemi ülesehitamist okupeeritud aladele.

-- Vene lennukid kasutavad väga aktiivselt Valgevene õhuruumi Ukraina pommitamiseks.

SÕJALINE OSA

BAHMUTI KAAR ON KOKKU KUKKUMAS

Nn Bahmuti kaar (nagu mina seda nimetan) on hetkel kõige tähtsam kaitselahingute ala kogu sõjas. Mõlema poole kaotused selles piirkonnas on väga suured, võitlevate poolte üksused on kahanenud poole väiksemaks. Siin toimunud nn Zolote läbimurre on kallutanud initsatiivi suurelt taas Vene poole kätte ning kui ründajad suudavad tempo ja kontsentreeritud rünnaku Lõssõtšanski suunal säilitada ja edasi murda, siis hiljemalt juuli teises pooles on Ukraina sunnitud linna maha jätma. Zolote juurest läbi murdnud üksuste edu kasutas Venemaa väga korralikult ära suunates läbimurdesse värskeid reserve ning arendades seda Severodonetski-Lõssõtšanski suunal tempokalt edasi. Selline edu tähendab, et kuigi Venemaa sõjaline võimsus on tegelikult juba suurteks pealetungideks sisuliselt otsas, on Ukraina kaotused olnud liiga kõrged läbimurrete kiireks sulgemiseks ning Bahmuti juures varustusteede üle kontrolli kaotamine ja ainukese täiesti ohutu varustustee jäämine läbi Siverski näitab hästi ära kui tähtis on mitmete varustusteede olemasolu ja kontroll nende üle. Zolote läbimurre näeb välja üsna hea õpikunäitena reservide kaasamisest tekkinud väiksemasse läbimurdekohta. Vene pool tümitas Toshkivka, Hirske, Zolote ja Vrubivka piirkondi pea kaks nädalat, saavutas Ukraina 24nda Mehhaniseeritud Brigaadi tiibadel edu ning käivitas tiibrünnakud, paisates reservis olevad üksused läbimurdekohtadesse. Edu sellise taktikaga ja veel nii kiirelt tähendab, et Venemaa proovib sarnast skeemi kasutama hakata ka mujal. Samas eeldaks see suuri piirkonnas asuvaid reserve, mida venelastel enamasti väga võtta pole. Tasub tähele panna, et Ukraina ei ole suutnud kuskile niipalju reserve varuks koondada, et selliseid läbimurderünnakuid teostada. Harkivi vasturünnak varasemal ajal oli erand.

Zolote läbimurde tulemuseks omakorda on nüüd Lõssõtšanski sattumine piiramisohtu ning Vene vägede tugev surve kaitsekaare tipus asuvatele asulatele. Vene pool väidab, et läbimurdealas jäi kotti umbes 2500 Ukraina sõdurit. Kui see on tõsi, siis peavad venelased kotti jäänud kaitseüksustest enne lahti saama kui nad Lõssõtšanski suunas edasitungi arendavad ning see võib anda Ukrainale nii vajalikku lisaaega linna tagalas asuvat kaitseliini ette valmistada. Ukraina poolt vaevab väga nii laskemoona kui ka sidevahendite nappus. Viimane tekitab tohutult probleeme üksuste omavahelises koostöös ja nii kipuvadki tekkima liiga tihedalt nn omade tule juhtumid. Sideprobleem on püsinud juba pikemat aega ning pärsib edukat tegutsemist eesliinil. Sideprobleemid vaid võimendavad juba kirjeldatud piisava koguse varustusteede nappust. Varustusteede kaotamine Bahmuti juures on muutnud kogu kaitsekaare väga haavatavaks ning seadnud ohtu kogu kaitsekaare tipu, andes strateegilises plaanis Vene üksustele võimaluse kaitsekaar kotti tõmmata suunates rünnaku Slovjanskile ja Siverskile. Ukraina kaitse on nendes suundades juba väga kaua vastu pidanud ning venelastel pole õnnestunud edu saavutada peamiselt samade murede tõttu mis kaitsjatelgi on – varustuse puudus ja sidevahendite nappus. Lõssõtšanskist taganemine näib siiski paratamatu olevat kui venelased peaksid suutma natukene veel edasi rühkida linna tagalasse. Ukraina poole üsna pikaajaline edu Severodonetski kaitses ja vahepeal isegi edukas vasturünnakus tulenes paljuski Võõrleegioni ja Ukraina eriüksuste professionaalselt paremast tasemest, kuid juhtimis- ja sidevead kuhjusid ning lisaks mõjus laastavalt ka Vene poole üleolek suurtükilahingus. Plaan taganeda kergemini kaitstavasse Lõssõtšanskisse ning seda pikalt hoida on nüüd Zolote läbimurde tõttu kadumas ning Venemaa saab ennast selles episoodis ilmselt peagi võitjaks kuulutada. Midagi ei ole teha, siiani kontrollib olukorda selles piirkonnas pigem Venemaa, mitte Ukraina. Samas ei tohi unustada, et sõja esialgsed suured eesmärgid on veega alla lastud ning Ukraina on laiaulatusliku sõja juba ammu võitnud, sundides Venemaa vaid väga lokaalsetesse konfliktitsoonidesse, milledest vaid mõnes on viimane läbi raskuste suutnud kuidagi veel initsiatiivi hoida. Kui kauaks? Ilma mobilisatsioonita ei saa see kaua enam võimalik olla aga see teadmine on kõigil juba ammu. Mida aga mobilisatsioon Venemaal tähendaks? Eks ikka tunnistamist, et asjad on käest ära, tegemist on sõjaga milles kaotus silme ees ja seda tunnistada tähendaks risti vastu astumist pikale propagandakampaaniale mis läbi telekanalite elanikonnale on valet pähe tagunud. Lahendus on muidugi juba töös varjatud mobilisatsioonikampaania näol Venemaa vaesemates ja kaugemates piirkondades. Kuid keda nendega võitlema saadakse? Motiveeritud ja hästi väljaõpetatud sõdureid? Kindlasti mitte.

HERSON

Ukraina katse Hersoni suunas suuremat läbimurret saavutada pole õnnestunud, kuid mitme nädala peale kokku on survet suudetud hoida ja venelased on veidi taganenud. Suuresti tuleneb see vähene edu kokku kogutud sõjalisest võimsusest piirkonda kuhu Ukraina on koondanud kolmteist manööverpataljoni. Kuigi nende vastas on umbes samapalju Vene üksuseid (13-15 BTG-d) on venelaste üksused räsitud ning alamehitatud ja pealegi 250 kilomeetrisele alale laiale tõmmatud. 28nda Mehhaniseeritud Brigaadi edu Hersoni läänetiival on viinud rinde Hersonile juba päris lähedale kuid Kyselivka ümbrus, mille Ukraina olevat vabastanud, pole siiski päriselt veel Ukraina üksuste kontrolli all vaid Blahodatne-Kyselivka alas käib veel võitlus kes peale jääb. See on keeruline piirkond lahingute pidamiseks, ilma metsadeta hiiglaslik põldude ala, kus droonidel ja suurtükiväel on tohutult tähtis osakaal ja ideaalne võimalus vastaspoolte seisu muuta. Just selliste lahingualade pärast Ukraina läänelt suurtükke palubki. Nõrk ja veel reservidega katmata kaitse tähendab, et Ukrainal on võimalus siin pealetungidega läbimurre saavutada, kuid see aken ei püsi enam kaua. Davõdiv Bridi ümbrus jääb Ukraina poole peamiseks lahingualaks kus venelaste kaitse on nõrgem ja kus võiks suurem läbimurre toimuda. Kas Ukrainal oleks võimalik tekkinud läbimurret ka suuremalt edasi arendada, see on juba keerulisem küsimus, sest tagalas selleks lisareserve pole.

HARKIV

Venemaa on suutnud sõjajõude koondada ning surve Harkivile on taas kasvamas, kuid ega Vene armeel siin erilist edulootust pole. Nad on küll suutnud veidi Ukraina pealetungiga vabastatud piirkonda omakorda tagasi võtta kuid mõlema poole kaotused on olnud suured ja see pärsib osapoolte võimalusi kiireks eduks. Seetõttu suunabki Vene pool kogu auru sellele millele ka mujal – kaugelt pommitamisele. Paraku tähendab see, et pommitatakse kõike mis ette jääb, olenemata kas see on sõjaline objekt või mitte. Ukraina poole peaeesmärgiks on jõuda üle jõe Vovtšanski ja Starytsya asulateni. Vene üksuste peamiseks eesmärgiks on ümber grupeeruda ning jätkata Ukraina armee edasitungi takistamist Vene piirini jõudmisel, püüdes kaitset hoida Siverski-Donetsi jõel, samal ajal jätkata Ukraina vastupealetungi takistamist omapoolsete kontrarünnakutega jõe läänekaldal Kozatša Lopani ja Zelene vahelisel alal. Peamiseks kaklusalaks piirkonnas on olnud Vesele, Ternova ja Rubizhne. Üks venelaste katse on suundumas Harkivile idasuunast kus 2 BTG gruppi sihivad Stara Hnylytsya ja Bazaliivka vaheliselt alalt pääsemist linnale selja taha aga edu neil pole olnud. Venelaste lähiaja peamiseks eesmärgiks on sillapea Starõi Saltivi kaudu ning seeläbi pääsemine Rubizhne lahinguala tiivale, sundides Ukraina kaitset ümber grupeeruma ning vähendades Ukraina survet Vovtšanski suunale. Rubizhne ümbruskond jääb selle piirkonna kõige tulisemaks lahingualaks kus vastaste väed on väga võrdsed ning edu sõltub suuresti suurtükiduellist.

POLIITILINE OSA

SBU VAJAB PUHASTAMIST

Ukraina luure ebausaldusväärsus on olnud jutuks vihjamisi juba varem. Esimesel venelaste rünnaku nädalal levis video ühe SBU madalama astme ülemuse põgenemiskatsest, mis lõppes põgeneja tagaajamise ja mahalaskmisega. Teatati ka vähemalt ühest õnnestunud põgenemisest, kuigi lääne luureametnike sõnul on neid olnud rohkem (avalikustatud põgenik oli kõrge SBU ohvitser Andriy Naumov, keda omakorda püüdis vahetult enne sõda väidetavalt tappa SBU endine kõrge juht Dmytro Neskoromnõi). Lääne luureametid on pidanud SBU-d ebausaldusväärseks partneriks liiga paljude lekete ja ebaõnnestunud luureoperatsioonide pärast, mis on tinginud ka lääne luureandmete üsna põhjaliku eeltöötlemise, et läbi Ukraina liiga tundliku infot Moskva Keskusesse ei jõuaks. Nüüd on siis lõpuks Želenskõi lähedased ametnikud vihjanud, et on plaan puhastada riigi tähtsaimat luureametkonda või vähemalt vahetada välja selle praegu juht Ivan Bakanov. SBU üheks põhiliseks probleemiks näib olevat see, et seal ei ole ammu muudatusi toimunud ja see on liiga suur, olles oma 30 000 töötajaga seitse korda suurem näiteks brittide MI5-st ning napilt väiksem FBI-st. Arvestades riikide suuruste vahet on selge, et asutus on korralikult reformimata, üle rahvastatud ning seetõttu ka arusaadav, et miks see lekib nii mis kole.

SBU peaks olema täna ametkond millele riigi juhtkond saaks toetuda, kuid paraku tekitavad luureteenistuse pidevad ebaõnnestumised palju paksu verd. Loomulikult on luureametite ümber alati palju võimuvõitlust aga praeguses seisus on SBU pigem kehvalt tegutsenud, eriti tippjuhtkonna tasemel. Suuresti lasub vastutus aga pigem poliitikutel, kes ei ole varasemalt luureteenistuse ümberstruktureerimist ette võtnud ja seda kompaktseks ja efektiivseks jõustruktuuriks vorminud. Omaette probleem on ka venemeelsete alatine olemasolu ja nende tungimine igasse eluvaldkonda, kaasaarvatud luuresse näiteks Janukovitši aegadel. Nüüd on ajad muutunud, Venemaa kehastab Euroopa ja Ukraina jaoks kõike seda mida varasemas ajaloos Saksamaa aga Venemaa fännid pole kadunud kuskile. Näiteks hiljuti võis näha dokumentaali Vice kanalilt, kus pommitamiste eest keldris varjus olevate inimeste käest küsiti, et kes on sõjas süüdi ja välismaa telekaamerate ees tunnistasid mitmed inimesed, et pooldavad Putinit. Kaaslaste hämmastus oli suur. Želenskõi andis presidendiks saades luureteenistuse puhastamise ülesande oma heale sõbrale Bakanovile kuid lääne luureeksperdid peavad tema töö tulemusi pigem kaheldavaks. SBU on ikka läbi imbunud Venemaale töötavatest topeltagentidest ning Venemaalt USA luureametkondadesse saabuv luureinfo ilmselt näitab seda piisavalt efektiivselt, et sundida ameeriklasi olema Ukrainaga info jagamisel väga ettevaatlik. Liiga palju skandaale ning Ukraina eriteenistuste omavaheline kaklemine on viinud organisatsioonide nõrgenemiseni, mis omakorda tuli selgelt välja Venemaa laiaulatusliku rünnaku esimestel päevadel kui Ukraina luureametid ei suutnud Venemaa esmaseid sihtmärke välja peilida ja nende kaitseks vajalikku eelhoiatust anda. Mitmete kohalike luureohvitseride tegevus pani lääne luure eksperte kulme kergitama, et kumma poolega nood nüüd siis kokku mängivad. Nii, et kokkuvõtteks, Ukraina luureametitel on probleeme jalaga segada ja need vajavad poliitilisel tasemel reforme.

LADUDE ÕHKULASKMISED AASTAID TAGASI ON NÜÜD ARUSAADAVAD

Washington Post kirjutas, et viimaste aastate jooksul toimunud laskemoonaladude õhkulaskmised ja põlengud Ida-Euroopas paistavad nüüd teises valguses. Venemaa ettevalmistused sõjaks on tagantjärele vaadates olnud väga pikaajalised, milleks ettevalmistumise perioodi on kuulunud ka GRU erioperatsioonid laskemoonaladude hävitamiseks Ida-Euroopas ja Ukrainas. Seega arvestas Venemaa luure ja sõjaväe juhtkond juba ette, et on lääneriikide relvaabi on võimalik käik ning Ida-Euroopas asuvast vene päritolu laskemoonast võib saada relvaabi oluline osa. Kui varem tundusid laskemoonaladude põlengud ja õhkulaskmised justkui osa läänevastasest propagandategevusest ja lihtsalt hoiatustest, siis nüüd Ukraina sõja tingimustes, kus Ukrainal oleks hädasti vene päritolu laskemoona vaja ja pole seda enam Ida-Euroopast kuskilt võtta, sest suurimad laod on põlengute tagajärjel hävinud tundub jutt, et Putin otsustas sõjaga Ukrainat vallutama minna alles hiljuti ühe suure jamana. See on olnud väga pikaajaline plaan ja samamoodi võib arvata, et impeeriumi taastamise ihalusest ajendatud vallutussõjad on ka edasiste plaanide aluseks. Sellesse konteksti sobitub imehästi Rootsi ja Soome poliitikute kannapööre NATO liikmelisuse osas. Tasub arvestada, et otsuseid tegevaid tipp-poliitikuid informeeritakse luureandmetest põhjalikult ning on alust arvata, et see info mis Venemaalt saabub on päris hirmuäratav. Venemaa tipp-poliitikud ja ametlikud sotsiaalmeedia kontod omakorda postitavad hämmastavalt vaenulikke ja otse ütlevaid sõnumeid viimastel nädalatel ja need võiks kokku võtta ühe lausega – me vihkame lääneriike ja maksame kõigile kätte. Telesaated kus arutatakse otse Baltikumi vallutamist on saanud propagandasaadete laviinis üsna tavapäraseks. Venemaa planeeris impeeriumi laiendamist juba ammu, lihtsalt läänes ei kippunud luureinfot keegi aga uskuma. Ka see on ajaloos alati korduvalt tehtud poliitikute viga. Uskuda tahetakse ikka seda mis enda arvamusega asjadest sobitub. Seetõttu hämmastasidki laskemoonaladude vastased rünnakud läänes paljusid, Ida-Euroopa hoiatusi nende eesmärgipärasusest aga ei võtnud keegi kuulda.

VENEMAA EI KAVATSE VILJAVEDU MUSTAL MEREL TOIMUDA LASTA

Olen oma ülevaadetes korduvalt hoiatanud, et Venemaa suure tõenäosusega teeb kõik selleks, et lääneriikide valitsusi majanduslikult keerulisse olukorda seada ning takistab võimalikku viljavedu iga hinnaga. Sellesse konteksti läheb nii varasem üsna avalik Vene allveelaevade laadimine Kalibr rakettidega, mille ilmne sõnum oli lääne luurele, et ärge parem mõelgegi ning seejärel siiani jätkuv sõjaline rünnak lisaks viljahoidlatele ka põldudel töötavate traktorite ja ka viljapõldude endi vastu, püüdes süüdata viimaseid lihtsalt põlema. Eesmärk on muidugi lihtne, lääneriikides peavad riigijuhid sel juhul vastama keerulistele küsimustele tõusvate hindade ja võimaliku näljahäda osas Ukraina viljast sõltuvuses olnud nn kolmanda maailma riikides. Erinevalt autokraatiatest, kus rahval pole erilist võimalust valitseja tegevust mõjutada, peab demokraatliku riigi liider rahva arvamusega ja meeleoludega arvestama. Kuigi olukord ei pruugigi nii hull olla kui mulje jääb on meediale see teema üsna magus suutäis ja Ukraina ise hoiab seda samuti üleval, mis on ka loogiline, nendel raha ju jääb saamata ja seda on neil hädasti vaja, sest sõda on kallis lõbu. Venemaa sõjaväge hoiame iroonilisel kombel eurooplastena ise üleval makstes Vene gaasi ja nafta eest hiiglaslikke summasid, Ukrainat on vaja aga aidata sisuliselt vabatahtlikkuse alusel. Halb on see, et esimese summad on suuremad kui teise summad.

Ukrainal ei jää vast muud üle kui viljavedu korraldada raudteed mööda. Sellega on jälle häda, sest see on kordades kallim, nõuab väga palju ümberlaadimisi ning on seetõttu ka palju aeglasem. On pakutud ka kaubalennukitega teostatavat nn Berliini õhusilla sarnast varianti kuid ka see on kallis ja pigem ebaefektiivne valik. Raudtee toimiks kui oleks ühesugune rööpmelaius ja saaks punktist A punkti B. Kahjuks sellist varianti pole. Nii, et ei saa kuidagi üle ega ümber laevadest. Kurjemad hääled on nõudnud sõjalaevade kaitset viljavedudele. Venemaa pakkus sellepeale kohe, et nad ise võivad seda teha. Polevat probleemi, andke aga meile ligipääs Odessa sadamale ning õigus viljaveoks ja kõik saab korraldatud. Niisugust pakkumist ükski täie mõistuse juures olev poliitik muidugi vastu ei võta. Lääneriikide sõjalaevade saatmine sõja piirkonda on samuti suur risk. Mis saab siis kui Venemaa alused lääne sõjalaeva ründavad? Seda riski ei kavatse keegi loomulikult võtta. Nii, et paraku on jäänud vaid raudtee ja/või lennukid. Tagajärg on aga loomulikult üks, viljavedu on kallis, see tähendab ka kallist lõpptoodet. Näljahäda on igatahes vältimatu ja see Venemaale sobib. Take that, West!

VENEMAA MEEDIA TAOB „AJALOOLISTE VENEMAA ALADE VABASTAMISE“ TRUMMI

Ühelt poolt tunnistavad Venemaa ajalehed, läbi lillede muidugi, et sanktsioonid teevad majandusele tohutut kahju. Nezavisimaya Gazeta kirjutas, et Venemaa majandus on langemas inflatsiooni ja majanduslanguse pikaajalisse kuristikku, millest väljatulek võtab heal juhul terve dekaadi. Lääs on lõpetanud või lõpetamas pea igasuguse lääne toodangu tarnimist Venemaale. Poeriiulitel võib näha vaid Lays krõpse või Twix šokolaadi (mis meenutab, et Fazer olevat otsinud nippe kuidas Venemaa turule tagasi pääseda, sest konkurendid ei ole sealt ära tulnud) kuid ülejäänud asjad on kadunud. Näiteks tuleb baaridel ja klubidel asendada alkohol Vene toodetega, sest suured alkoholibrändid on Venemaalt lahkunud. See pealtnäha tähtsusetu osa elust aga ometi üsna märgiline. Viskisõbral pole enam viskit ja rummisõbral rummi, mida aga jagub on Vene viin. Nii, et elu nagu Nõukogude Liidus.

Samal ajal aga meenutab Venemaa ajakirjandus, et lääne sanktsioonid kahjustavad ka lääneriike ennast ja sealne avalik arvamus teadupärast reageerib majanduslangustele palju tulisemalt. Venemaa ajakirjandus aga jätkab majanduslanguse uudiste kõrval Putini ülistamist. Meenutatakse korduvalt, et Putinil on üleriigiline toetus ja ta on väga populaarne. Vene sõjaväe ajaleht Krasnaya Zvezda võrdleb Vene armee tegevust Ukrainas Punaarmee võitlusega natsi-Saksamaa vastu, vene sõdurid kaitsevat oma kodumaad, kaitsevat Ukraina tsiviilisikuid ning vabastavat ajaloolist Venemaad neonatsidest. Meiegi sotsiaalmeedias on üks seltskond inimesi hakanud seda narratiivi kommentaariumites ohtralt jagama. Irooninana kuuluvad selle edastajad ühe justkui väga eestimeelse erakonna toetajaskonna aktiivide hulka aga see ei üllata vast kedagi. Sama erakond on nõudnud lisaplaane juhuks kui NATO riigid ei jõua kohe appi ja õigesti nõuavad.