21. nädal Ukraina Vabadusõjas. 21. juuli 2022

21. nädal Ukraina Vabadusõjas. 21. juuli 2022

 

Sõda on lõplikult sisenenud julma pommitamis- ja kurnamissõja faasi. Vene sõjamasin marsib, peale ümbergrupeerumisi ja hädavaevu teostatud „vabatahtlikku mobilisatsiooni“, tõenäoliselt suurtükiväe suure ülekaalu kaasabil edasi kuigi aeglaselt. Ukraina armee on parema moraaliga kuid kannatab puuduses, paludes läänelt pidevalt abi, sõltuses sellest üha rohkem. Võimalik aga aina ebatõenäolisem Ukraina võit Donbassis sepitsetakse seetõttu läbi relvaabi suuresti lääneriikide pealinnades, mis on sundinud Venemaad panustama vastupropagandasse läänes aina enam.

Lühidalt nädala uudistest:

-- Putin on alustanud gaasisõda, tehes täpselt seda mille eest Ida-Euroopa (ja Trump) on Kesk-Euroopat väga kaua hoiatanud – kasutades gaasiga varustamise vähendamist ähvardamiseks ja sanktsioonide kaotamise nõudmisteks. Keeran kinni, ei keera, lasen veidi või rohkem? Eksperdid pakuvad, et Kreml võib trikitamist jätkata kaua kuid päris kinni keerama gaasi ilmselt ei hakata, sest seejärel pole Euroopal enam valikut ja manipuleerimise võimalused on otsas.

-- Putini esimene välisvisiit peale uut Ukrainasse sissetungi veebruaris. Selleks osutus Iraan. Põhjus on lihtne, Teheran toetab Venemaa sõda Ukraina vastu ning on lubanud Venemaale droone. Kui kedagi huvitab süvenenumalt Venemaa-Iraani suhete temaatika, siis siin üks põhjalikum uurimus sellel teemal: https://www.fpri.org/.../friends-or-frenemies-how-russia.../

-- OSCE raport avastatud piinakambritest: https://osce.usmission.gov/response-to-moscow.../...

-- Usa luure: Venemaa plaanib vallutatud alade Venemaa osaks kuulutamist juba lähikuudel, tõenäoliselt septembris peale võltsreferendumi toimumist. See annaks võimaluse ähvardada, vallutatud alade kaitseks Ukraina vasturünnakute eest, taktikalise tuumarelvaga (tuumarelva kasutamise variantidest kirjutasin pikalt 19nda nädala alalõigus „Tuumarelv“) ja seaks lääneriigid ja Ukraina keeruliste valikute ette.

-- Zelenskõi alustas julgeolekuametite puhastamist. Paar nädalat tagasi, oma 18nda nädala Ukraina ülevaates, kirjutasin kriitilise osa alapealkirjaga „SBU vajab puhastamist“. Zelenskõi on tegemas täpselt seda mida oma ülevaate lõigus pakkusin, et tegema peaks – puhastamist. SBU vajab seda hädasti.

-- Ülemaailmsest inflatsioonist ja kuumalainest Euroopas on saanud meedia põhiteema. Ukraina uudised on kadumas aina kiiremini muude uudiste varju.

-- Türgi ja ÜRO juhtimisel jätkavad Ukraina ja Venemaa läbirääkimisi viljatarnete meritsi vedamise võimaldamise osas. Kui palju Venemaa kõrgele seatud latist järeleandmisi tehakse, eks seda peagi näeb. Viljavedu peaks juba ju käima, aeg jookseb. Pakun, et Venemaa eesmärk ongi lihtsalt aega venitada aga samal ajal näidata end justkui läbirääkimiste huvilisena. Venemaa kontrollib mängu ja sisuliselt justkui otsustab mida Ukraina ja kas üldse oma viljaga teha saab. Samal ajal Erdogani kahepoolne mäng lääne ja Venemaa vahel jätkub ja Türgi ähvardab Soome ja Rootsi NATO liitumise blokeerida, nii nagu Põhjamaade liitumissoovi algusest saadik ennustanud olen.

-- Hiina on alustanud Venemaa majanduse tugevamat toetamist ning samuti on ka poliitilised sõnumid muutunud otsekoheselt Putinit toetavaks. Juunis maksis Hiina Venemaale energia eest 6,4 miljardit ja see on märkimisväärne tõus. Samas on selge ka, et ELi eemaldumisest kaduvat osa ei jõua Hiina ja India ka parima tahtmise juures katta. Pealegi ostavad nad gaasi ja naftat kõvasti odavamate hindadega. Venemaa ajakirjandus on märkinud ka, et planeeritud gaasitorude ehitus Hiina läheb väga kalliks maksma ning need ei valmi veel niipea. See on läbi lillede kriitika Kremli suunas.

-- Kübersõda on kogumas tuure. Lisaks on Venemaa viimasel ajal kõvasti pingutanud, et levitada oma propagandat hispaaniakeelsetes maades ning tihendanud ka võitlust inglisekeelses sotsiaalmeedias. Eksperdid kirjutavad, et Venemaa sõnumil on kandepinda näiteks Brasiilias, Indias ja Hispaanias ehk kõikjal sellistes riikides kus asukoht sõjast on kauge ja kus ei domineeri inglisekeelne meediapilt. Kommentaariruumid on ummistunud Vene trollidest siiski juba kõikjal internetis.

Microsoft avaldas juuni lõpus oma kogemustest väikese blogipostituse: https://blogs.microsoft.com/.../defending-ukraine-early.../

Veel: https://twitter.com/EUvsDisinfo/status/1549684461977190400

Ida-Euroopas proovitakse õnne äärmuspopulistide hulgas propaganda levitamisega: https://apnews.com/.../russia-ukraine-nato-bulgaria...

-- jätkub tuline debatt Saksamaa ajakirjanduses, kus vastaspooled kutsuvad ülesse kas Ukrainat veel rohkem aitama või vastupidi, seda tegevust lõpetama. Eelmisel nädalal juba jagasin linke selle teema kohta. Jätkan seda tegevust, et teid kursis hoida. Saksamaal on mõlema poole toetajaskonda palju. Sellel nädalal kutsusid terve rida poliitikuid, sõjanduseksperte ja ka kultuuritegelasi ülesse saatma Ukrainale modernset raskerelvastust: https://m.focus.de/.../96-osteuropa-experten-weltweit...

Ja samal ajal on opositsiooni üleskutsed just vastupidised, Ukrainat mitte toetama: https://www.err.ee/.../saksimaa-peaminister-kutsub-soda...

-- Kremlimeelsed aktivistid ja blogijad on alustanud üsna häälekat „kampaaniat“ kutsumaks Kremli ülesse nimetama „erioperatsiooni“ Ukrainas ümber „sõjaks“, et seejärel saaks välja kuulutada üldmobilisatsiooni. Olen juba kuid oma ülevaadetes kirjutanud, et Venemaal ei ole suurema edu saavutamiseks enam muud varianti kui üldmobilisatsioon. ISW pakub, et idee sobiks Kremlile hästi kuid ilmselt administratsioon jälgib hoolikalt kas sellel üleskutsel on mõju. Igatahes oleks üldmobilisatsioon Venemaa läänepoolses otsas päris kindlasti ebapopulaarne ja võiks otseselt kõigutada režiimi positsiooni nii, et Putin peab olema ettevaatlik selle teostamisel. Foreign Affairs kirjutas näiteks, et niikaua kui ei sunnita läänepoolsetelt aladelt poegi ja isasid käsu korras juba sisuliselt kaotatud sõtta minema on laiapõhjaline toetus sõja jätkumisele ja „näo päästmisele“ olemas: https://www.foreignaffairs.com/.../202.../putins-captives...

-- Kanada finantsminister: Venemaa kohalolek G20 kokkusaamisel oli absurd. Nagu oleks püromaan kutsutud tuletõrjujate kokkutulekule.

SÕJALINE OSA

LÄÄNERINDEL MUUTUSTETA

Venelased hakkavad peagi lõpetama oma kiirväljaõppega „vabatahtlike“ üksuste koondamisega Ukrainasse ning tassivad teist nädalat ladudest vana tehnikat sõjaväljale. Välja on vahetatud ka Vene väejuhid erinevatel operatsioonisuundadel.

Uued väejuhid on: kindralleitnant Андрей Сычевой – lääs;

kindralpolkovnik Александр Лапин – keskmine;

Armeekindral Сергей Суровикин – lõuna;

kindralleitnant Рустам Мурадов – ida.

Plaan oli sellest nädalast jälle pealetungidega jätkata kuid Venemaa käigud on otsa saamas. Tundub, et Venemaa on osadel aladel, eelkõige Hersoni ümbruses, valimas nagunii juba kaitsesse jäämise, Kremli pealetungiretoorikast olenemata. Venelased on hakanud looma mitmest kaitsekraavide liinist koosnevat sügavusse ulatuvat kaitseala, vedades Hersoni ümbrusesse betoondotte, püüdes tekitada tulepunktidest koosnevat tõhusamat liini. Kui palju nendest käikudest Ukraina vasturünnakute vastu tulevikus kasu on, eks aeg näitab. Minu arvates pole Ukrainal jõudu, et seal laiaulatuslikku pealetungi läbi viia, sama pole ka venelastel. Pigem jäävad rünnakusihiks minu ülevaadete lugejatele juba kuude jooksul tüütuseni korratud lahinguala kontrollivat kolm asulat – Bahmut, Siversk ja Slovjansk. Ukraina on käima lükanud ka suurema vägede väljavahetamise Donbassi piirkonnas, saates tagalast värskeid üksuseid peale ning tuues eesliinilt ära seal kaua olnud väeosasid. Lisaks äsja moodustatud üksustele on ka 1. tankibrigaad pärast kahekuulist pausi põhjast Donbassi ümber paigutatud. Lahingupuhkust on hädasti vaja, sest paljud Ukraina brigaadid on olnud rindel alates Venemaa üldsissetungi esimesest päevast ja vajavad hädasti täiendust. Näiteks 24-s, 30-s, 53-s, 54-s mehhaniseeritud brigaad, 25. õhudessantbrigaad ja 95. õhurünnakubrigaad on olnud alates 2021. aasta novembrist Donbassis ja osalenud juba enne suurt sissetungi separatistide vastastes lahingutes. Nii, et meeste probleem, eriti värskete ja puhanud meeste probleem on mõlemal aga peamiselt on see siiski pigem Venemaa jaoks suurem mure. Ukrainal on elavjõu reserve rohkem.

Teine suur probleem, mis on venelastel harja punaseks ajanud, on Himarsite rünnakute efektiivsus. Ukraina kasutas oma väheseid Himarseid väga efektiivselt rünnates objekte kus võimalik kahju on suurim – ladusid, sildu, kogunemisalasid. Venelased on Himarsite tõttu sunnitud rongide mahalaadimispunkte sügavamale tagalasse viima, mis pikendab varustamisaegu pea kaks korda. Ukrainlased hoiavad kalleid Himarseid pidevas liikumises, ründavad enamasti vaid öösel ning päevaks peidavad masinad ära. Meeskonnaliikmetel on väljaspool väeosa keelatud oma ametiposti avalikustada, keegi lähedastest ei tohi teada, et nad on Himarsite üksuses. Mobiilid peavad masinatest eemale jääma, et nende liikumisi poleks võimalik seostada ja palju muid trikke, mis on välja mõeldud, Ukraina näeb tõsist vaeva, et oma Himarseid kaitsta. Vene pool on püüdnud leida lahendust ja tundub, et Iraanilt saadavad droonid võivad seda neile ka pakkuda. Osad neist droonidest on Bayraktaride sarnased suure lennuulatusega relvastust kandvad droonid. Ukraina õnneks pole nende kogus suur aga paraku võivad need siiski ohustada Ukraina väheseid Himarseid. Šoigu igatahes ähvardas, et Himarsitele algavat peagi klapperjaht. Seega on Ukraina kindralstaabi jaoks nüüd kerkinud ülesse keskmaa õhutõrje võimekuse tõstmise küsimus. Ka siin on läänel keeruline aidata, sest endalgi pole seda tehnikat jalaga segada. Lisaks on keskmaa õhutõrje üks kallemaid relvastuse liike. Üks huvitav arutelu oli Vene kanalil Военный Осведомитель, kus kirjutati, et Ukrainal on tegelikult kuni 130 km laskeulatusega mitmikraketiheitjad olemas Alder-M näol aga tõenäoliselt sai juba sõja alguses otsa nende vähene laskemoon ja juurde tootmise võimekust pole. Nii, et igas aspektis tuleb aina rohkem toetuda lääne abile, seega jääb vaid loota, et USA Himarseid veel palju juurde saadab. Ukraina kaitseministri hinnangul oleks kaitseks vaja vähemalt viitkümmend ja vasturünnakuks sada Himarsit. Praeguseks on USA välja koolitanud Himarsitele 200 sõdurit ning uued masinad jõuavad Ukrainasse ülejärgmiseks nädalaks.

LIITLASED ON LENNUKITE OSAS ÜMBER MÕTLEMAS

Pikka aega peeti kinni arvamusest, et lääne keerulisemate tehnoloogiate andmisel Ukrainale pole mõtet, sest väljaõpe võtab niikaua aega. Nüüd on selge, et sõda jääb Donbassis seisma ning venib ilmselt väga pikaks. Venelastel pole enam mehi ja tehnikat, Ukrainal polegi üldse olnud pealetungiks vajalikku tehnilist ülekaalu. Seda oleks mõistlik muuta. USA sondeeribki nüüd liitlaste hulgas pinda, et alustada Ukraina lendurite väljaõppega lääne lennukite, eelkõige F-15 ja F-16 peale. Mõeldakse ka Rootsi Gripenite ja prantslaste Rafaelide peale. Väga suure tõenäosusega lähebki USA hävitajate variant üsna pea käiku ning järgmise aasta suveks on esimesed lääne lennukitele kiirkorras välja õpetatud lendurid olemas. Sama seis on ka tankide osas. Siiani on olnud nende andmisest keeldumiseks mitu põhjust. Esiteks pole neid lääneski endal piisavalt ja teiseks on igale kallile tankile vaja hästi väljaõpetatud meeskonda ja tehnilist tuge, et tankidest ka kasu oleks. Osalt on probleemiks ka ukrainlaste kehv inglise keele oskus. Vene keel on võõrkeelena olnud kaua popim valik ja see vähendab oluliselt väljaõpetatavate valikut. Näiteks Himarsite meeskonnad on tunnistanud, et kasutavad siiani Google translate’i abi, sest jäävad inglise keelega hätta. See on aga tõsine probleem. Seega, paari nädala või isegi kuudega pole võimalik keerulisemate tehnoloogiate kasutamiseks vajalikku õpet teha. Lenduril ei ole võimalik vahepeal, keset lahingut, tõlkeprogramme kasutada. Keel peab olema selge, tegevus automaatne. Kuid olukord on muutumas ning surve lääne moodsat ja keerulisemat tehnikat, nii lennukeid kui ka tanke, Ukrainasse saata vaid suureneb. Siiani on selle peamiseks takistajaks olnud Saksamaa, kus vaidlused Ukraina abistamise teemal pole lõppenud. Kuid näiteks Poolast saab peagi suurim lääne tankide valdaja, esimesed tellitud Abramsid on kohale jõudnud. Tõenäoliselt annetab Poola peagi järelejäänust osa või kõik vene päritolu tankid Ukrainale ja seejärel tuleks ka lääne tankide järjekord, sest vene päritolu tanke poleks liitlastel enam kuskilt võtta. Kuid selleks peaks hakkama juba täna ukrainlasi lääne tankidele koolitama. Ennustan, et veel suve jooksul kuuleme vastavasisulisest otsusest. Kui aga lääs ei taha või ei suuda relvatarneid suurendada, siis ennustan, et sõda mandub külmutatud konfliktiks veel selle aasta jooksul, sest kummalgi osapoolel pole pealetungiks jõudu. Praegu on nii, et eelkõige USA juhtimisel püütakse võimalusi ja kompromisse relvatarnete jätkamiseks leida. Loodame südamest, et vajalikud lahendused leitakse. Kehvema variandi ennustamine pole keeruline kellelegi, sellest saavad ju kõik hästi aru, et ilma abita pole Ukrainal võimalustki. Kremlile sobiks, Kiievile mitte.

Lendurite koolitamise esimene vihje tuli Ukrainast nädalavahetusel. Nüüdseks on Ukraina infot kinnitatud mitmest lääne allikast: https://twitter.com/KyivInd.../status/1548074662680076289...

POLIITILINE OSA

KREML NÄEB TEGELIKE KAOTUSTE VARJAMISEGA VAEVA NII TÄNA KUI KA TULEVIKUS

Lääne eksperdid on pikalt märkinud, et Putini režiimi jaoks on eluliselt tähtis varjata Ukraina sõja tegelike kaotuste arvu. Teadupärast ületab see isegi tagasihoidlikes hinnangutes tänaseks juba isegi aastatepikkuse Afganistani sõja kaotusi. Samas on Kremlil Venemaa „näo päästmiseks“ (see Macroni väljend Putini kohta on ikka nii irooniliselt ilus) vajalik varjata eriti veel tsiviilelanike hukkamiste ja piinamiste faktilist toimumist kuid see osa ei ole venelastel lõpuni õnnestunud. Hästi näitab seda OSCE sel nädalal avaldatud raport piinakambrite ja hukkamisruumide leidmise kohta Kiievi ümbrusest. See raport meenutas kohe, et Mariupolist tuli korduvalt infokilde mida on raske tõestada aga mis võivad olla ka tõesed, näiteks mobiilsete krematooriumide kohta või siis, et tšetšeenide ülesanne oli olnud kätte saadud sõdurite või kahtlaste tsiviilelanike, eelkõige noorte meeste, hukkamine. Venemaa ei ole okupeeritud alade puhastamisest loobunud ja sarnane tegevus jätkub siiani, olenemata sellest, et läänes on juba pikemat aega kõik teadlikud millega Venemaa vallutatud aladel tegeleb. Mis omakorda näitab, et kuigi pealtnäha nähakse oma tegevuse varjamisega vaeva, siis see tegevus ise ei näi Venemaal otsustajaid häirivat. Arvestades muidugi Venemaa sõjaajalugu pole Ukrainas toimuv midagi uut. Lihtsalt läänes on see inimeste jaoks üllatav, et Venemaa käitub nii jõhkralt ja hoolimatult. Ida-Euroopas ei üllata see muidugi kedagi, meie jaoks on olnud see sajandite pikkuse ajaloo paratamatu osa.

Kremlile on aga eluliselt tähtis, et Venemaal ei usuks keegi tegelike kaotuste numbreid, sest on päris kindel, et lõputult tõde varjata ei saa. Ükskord lekivad need ikka välja. Selleks ongi propagandamasin vaeva näinud, et suuremate numbrite puhul väidetakse, et see on lääne leiutatud vale. Ja isegi kui tõde välja tuleb ei ole võimalustki, et režiim kunagi tunnistaks nende õigsust, vähemalt mitte niikaua kuni putinistid võimul on. Kas enamik venelasi usuks tegelikke numbreid? Propaganda tagab, et seda ei juhtu.

Sellel teemal: https://www.chathamhouse.org/.../putins-purposes-affront...

SÕJA EESMÄRK POLE VENEMAA JAOKS MUUTUNUD

Mitmed lääne väljaanded kirjutavad, lääne luureallikatele toetudes, et kuigi sõjaline edu pole olnud Venemaa poolel, on sõja algne eesmärk Kremli jaoks ikkagi säilinud. Putini pikk kõne sissetungi ajal, mida ohtralt on analüüsitud ja juppideks harutatud, koosnes sisuliselt ju ikkagi ühest ähvardusest – hävitame Ukraina riigi, kultuuri ja rahva. See eesmärk ei ole siiani kadunud. Vastupidi, Venemaa tipp-poliitikud rõhutavad, et algne eesmärk on ikka sama, lihtsalt seda püütakse saavutada justkui teiste vahenditega. Seda üritatakse teha nüüd läbi majanduslike hoobade ning lääneriikide enda kätega, vähemalt teoorias. Putin lootvat, et sanktsioonid, mis löövad valusalt Venemaad, mõjuvad piisavalt tagasi ka läänele. Lääne inimeste kannatusel on aga väiksemad piirid ning demokraatiates hääletatakse peagi Venemaa vastased jõud maha. Inflatsioon ning energiatarnete probleemid vaid võimendavad Kremli lootust. Seepärast ka mitmed sellesse mustrisse sobivad käigud – propaganda suunamine äärmuspopulistide sotsiaalmeediasse, gaasikraanide kinni/lahti keeramised, viljatarnete takistamised, viljaladude ja -põldude pommitamised ja põletamised. Ehk kui ei suuda hävitada Ukrainat sõjaliselt, saab seda teha ehk majanduslikult, tehes Ukraina liitlaste majanduslikku olukorda võimalikult keerulisemaks. Sõjaväljadest kaugetel olevate rahvaste jaoks on isikliku rahakoti küsimus oluliselt tähtsam kui julgeoleku küsimus. Venemaa jääb ju nendest kaugele ja Ida-Euroopa mured neid väga ei huvita. Seega on võimalus Kreekasse, Itaaliasse, Hispaaniasse suunatava propagandaga midagi valitsuste vastu ära teha märksa suurem, murendades nii lääneriikide ühtsust. Kreml loodab, et on vaid aja küsimus, millal läbi lähenevate valimiste Kiievi toetus läänes ära hajub. Häda on selles, et Kremli kalkulatsioon ei ole üldse ebarealistlik. Seepärast on Zelenskõi rääkinud aktiivselt sellest kuidas sõja võitmine enne talve on võimalik. Kas ikka on? See sõltub aga just poliitilisest toetusest lääneriikides, mida Venemaa üritab aktiivselt läbi erinevate käikude nõrgendada. Tugev poliitiline toetus annab aga eelduse ka vajalikuks sõjaliseks abiks. Kaob esimene, kaob ka teine.

Guardianis ilmus pikk artikkel, milles tõdetakse, et sõjaline lahendus on ainuke lahendus. Kui Putin peaks sõjas saavutama kasvõi väikese alade juurde liitmise Venemaaga kasutab režiim seda ära tulevikus mujal, näiteks Baltikumis. Võimaluste aken selleks on ka olemas, sest Briti luure hinnangul saab Venemaa viimanegi sõjaline jõud otsa enne talve kui just üldmobilisatsiooni välja ei kuulutata. Kui lääs relvatarnetega jätkab on olemas võimalus, et tühjaks jooksnud Vene armee murdepunkt saabub ning paremini ja moodsamate lääne relvadega varustatud Ukraina saab initsiatiivi enda kätte. Kas Ukrainal ja läänel on piisavalt enesekindlust, et sinnani välja vedada? Ukrainal küll, mis neil üle jääb aga lääs? See on juba omaette küsimus.

NYT sõja eesmärgi teemal: https://www.nytimes.com/.../ukraine-war-culture-art...

Guardiani artikkel: https://www.theguardian.com/.../putin-is-already-at-war...

VENE AJAKIRJANDUS TUNNISTAB, ET SANKTSIOONID ON VALUSAD

Kremlimeelne Komsomolskaja Pravda kirjutas nädalavahetusel, et Vene autotööstus (olgem ausad, kogu Vene tehnoloogiatööstus tegelikult) on vajunud täielikku seisakusse tänu lääneriikide sanktsioonidele. Esimesel suvekuul vähenes Vene autotööstuse toodangu müük lausa 82%, võrreldes eelmise aastaga. Põhjuseks tohutu hinnatõus ja sisuliselt lõppenud tootmine. Autotootmine vähenes ainuüksi maikuus 96% ning kogu Venemaa peale toodeti kokku 3700 masinat. Ajaleht pakub ka lahendusi. Näiteks nn anti-kriisi masinaid ehk siis tehnikat millel pole ühtegi moodsat turvasüsteemi. Puuduvad turvapadjad, ABS pidurid, igatsorti andurid, turvarihmade automaatlukud, immobilisaatorid, signalisatsioonid ja isegi elektrilised roolivõimendid veel moodsamatest mugavusvahenditest rääkimata, millega meie siin iga auto puhul juba harjunud oleme. Puutetundliku ekraaniga muusikakeskus ja GPS? See on juba ulmevaldkond, mis jääb ainult lääne inimestele. Artikli autor kirjutab, et ta on sõitnud Nivaga kümme ja rohkemgi aastat, millel pole ei ABSi ega turvapatju ja ta on saanud hakkama. Lisab seejärel irooniliselt (ja kriitiliselt), et ta saaks hakkama ka elamisega koopas, süües seeni ja siile aga see ei tähenda, et ta tahaks teha ühtegi nendest asjadest aastal 2022. Valik kaks on autori arvates valida Hiina masin. Hiina autode müük on läinud Venemaal tõusvas joones ja nagu Kommersant kirjutab on enamik autorendifirmasid läinud nüüdseks üle Hiina autodele, sest ei suuda sanktsioonide tõttu tagada lääne masinate töökindlust. Lisaks täheldab Hiina toodangu primaarseks muutumist turul ka Izvestija kirjutades, et suur osa arvutitest mida nüüd müügiks pakutakse on Hiina päritolu. Aga ehk on midagi mida Venemaa suudab ise toota? Komsomolvskaja Pravda kirjutab, et on olemas plaan hakata tootma Vene õhulaevu, mis asendaks puuduvaid lennukeid ja busse. On ainult üks häda. Nimelt neid pole veel olemaski. See-eest on lehed täis midagi mida Venemaal saab kiiresti toota ja mis ei vaja lääne varuosi – uued seadused. Putin on kruve kinni keeramas tempoga millele ei jõuaks järele ka hea treeninguga Eesti sportlane. Näiteks ühe uue seaduse järgi laiendati riigireetmise paragrahvi, mille järgi „minemine üle vaenlase poolele (välismaisesse organisatsiooni) või teenimine Vene relvajõudude vastu võitlevas armees on käsitletav riigireetmisena ja selle eest karistatakse vabadusekaotusega 12-20 aastat“. Lisaks kehtestati seadus mille järgi meediaorganisatsioone võib valitsus sulgeda nüüdsest ilma kohtu loata. Seadusi on veel lehekülgede kaupa, kõigi eesmärk ikka üks ja seesama, tugevdada režiimi kontrolli kõikvõimalike veel natukenegi olemas olnud vabaduste ja võimaluste üle või veel täpsemalt öeldes, nende lõpetamine.