19. nädal Ukraina Vabadussõjas. 07. juuli 2022

 

19. nädal Ukraina Vabadussõjas. 07. juuli 2022

 

Nädal lühidalt:

-- Lõssõtšansk langes Vene vägede kätte. Lisaks jätsid ukrainlased Zolote kotti maha varustust ja tehnikat, mille pilte ja videosid venelased nüüd Telegrammis mõnuga jagavad. Osa sellest on muidugi puhas propa kuid paraku mitte kõik.

-- Baltikumi Achilleuse kand Läti otsustas taastada ajateenistuse. Mõistus võitis ja loodetavasti mitte liiga hilja.

-- venelased loovad Mulino väljaõppekeskuses uut armeekorpust.

-- Venemaa majandust on minemas Kremli käsul üle sõjaaja majandusmudelile.

-- erinevad infokillud ja videod näitavad, et tülidest Ukraina üksustes on saanud viimastel nädalatel kasvav trend. On juhtumeid kus sõdurid keelduvad käske täitmast, madalamate astmete komandörid taganevad ilma loata jpm. Need on küll üksikjuhtumid, mis välja tulevad, kuid näitavad trendi, mida olen täheldanud kasvavat. Varasem kõrge võitlusmoraal on saanud kahe linna nii kiire kaotamisega tõsise hoobi. Kiievil lasub nüüd tõsine probleem kuidas lagunevat moraali taastada ja mingigi suurem võit saavutada enne kui ka Euroopas pead tõstev sõja toetamise vastasus kasvab liiga suureks.

-- Ukraina kaotused elavjõus on väga suured. Lisaks pole läänest saabunud vahepeal eriti sõjalist abi ning paljudele Ukraina üksustele on jäänud vaid vanad vene päritolu varud, neidki liiga vähe. Asenduseks saabuvate sõdurite väljaõpe ja moraal on pigem kehv. Samal ajal Vene üksuste moraal viimaste nädalate edust on tõusmas, kuigi ka nende kaotused elavjõus on olnud väga suured, asendusmeeste olematust väljaõppest rääkimata.

-- venelased püstitavad kõikjale võidetud aladele nüüd enamasti vaid Nõukogude Liidu lippe. Ka käisemärgina on NL sümboolika saanud väga populaarseks.

-- Erdogan ähvardab Soome ja Rootsi liitumisplaani parlamendis põhja lasta. Kui see nii läheks oleks minu ennustus, et Türgi jätkab Soome ja Rootsi alliantsiga liitumise takistamist pikaajalise poliitikana, korrektne. Loodetavasti ei ole mul õigus.

-- venelased on postitanud ohtralt võltsitud materjali Ukraina poole kaotuste kohta sel nädalal. Valetatakse Ukraina kaotuste kohta nii, et suu suitseb ja ikka ohtralt. Kasutusse on läinud vanad head videomängude lõigud, mida esitletakse kui enda lahinguvõite.

SÕJALINE OSA

Nädal lühidalt: venelased koondavad ründeteravikud Bahmutile, Siverskile ja Slovjanskile. Kuna nende kaotused on olnud suured kulub neil nüüd mõni päev ümbergrupeerumisele. Seejärel püüavad nad Lõssõtšanski tiival toimunud edu korrata, koondades suurtükid ja droonid kindlatele kitsastele aladele Ukraina brigaadide tiibadel, kus naaberüksusega koostöö lonkab. Ukrainlaste sideprobleemid, vähesem suurtükivägi ja Vene elektroonilise sõja tehnika ülekaal, mis on suutnud suruda Ukraina droonid mängust välja, annab väga kitsastele aladele koondatud suure ülekaaluga ründajatele eelise.

https://apnews.com/.../russia-ukraine-kyiv-donetsk...

BAHMUTI KAAR

Kaare sügavuses asunud kaks suuremat linna on langenud. Lõssõtšanski lõunatiivalt 24nda motoriseeritud brigaadi tiibadelt, peale mitmepäevast lõputut suurtükituld, läbi murdnud Vene üksused suutsid arendada läbimurret kiiresti edasi ja jõuda Lõssõtšanski selja taha, mis sundis Ukraina väejuhatust ideaalses kaitsealas asuvaid vägesid välja tõmbama. Venelaste nii kiire edu tuli üllatusena mõlemale poolele kuid venelased suutsid oma läbimurret efektiivsemalt ära kasutada kui ukrainlased. Ukraina väejuhatuse aeglane reageerimine läbimurdealas maksis valusalt kätte. Probleemiks osutus Bahmutist lähtuvate varustusteede varasem kaotamine, mis ei lasknud lõunatiival asuvaid üksuseid korralikult varustada. Varustusteena oli täieliku kontrolli all (ja on siiani) vaid Siverskit läbivad teed. Oma ülevaadetes olen koguaeg nimetanud kahte linna kaare kaitse seisukohalt kõige tähtsamateks juba mitu kuud. Nendeks on Bahmut ja Siversk. Need koondavad varustusteid. Just nimetatud asulate juurde Ukraina nüüd oma kaitse koondabki ja ilmselt suudab neid palju pikemalt hoida kui Severodonetskit ja Lõssõtšanskit. Nende linnade kaitse seisukohalt on omakorda ohtlik kui Ukraina kaitse peaks murduma Slovjanskis. Need kolm linna moodustavad loogilise kaitsejoone nn Bahmuti kaare lahingu algusest saadik. Iseenesest ei ole kaitse seisukohast võttes Severodonetski ja Lõssõtšanski kaotus väga suur probleem. Mis teeb selle aga raskeks on väga suured kaotused elavjõus nende kahe linna kaitsmisel, see omakorda tõmbab alla moraali. Moraalikaotus on sel nädalal olnud hästi tekstidest ja videodest näha. Sõdurid keelduvad käske täitmast. Allohvitserid tülitsevad kõrgemate ohvitseridega, kes on tulivihased, et miks üks või teine üksus ilma käsuta kuskilt taganes. Seda kõike võimendavad varasemates ülevaadetes kirjeldatud sideprobleemid ja väga halva väljaõppega asendusmeeste saatmine rindele. Moraal on langemas ja see ei ole hea. Ukraina vajab nüüd mingitki suuremat võitu, et moraali taastada. Silmapiiril paistab ka hinnatõusust muserdatud Euroopa poliitilise suhtumise märgatav muudatus – Ukraina aitamise vastased on pead tõstmas. Kui sügiseks pole ette näidata muud kui pidev taganemine hakkab Ukraina toetamise populaarsus sulama nagu kevadine lumi. Lisaks oleks kaduv moraal ohtlik kogu sõja kontekstis. Kaitses toimunud kaotuste osaliseks põhjuseks on vähene lääne suurriikide sõjaline abi. Peale brittide ja USA pole suht kedagi, kes suuremas koguses abi saadaks. Kesk-Euroopa käed rüpes vaatamine on juba pigem piinlik. Meile tähendab see aga kaugemas perspektiivis selget ohumärki. Samamoodi võidakse käituda ka Ida-Euroopaga kui suuremat sorti konflikt peaks tekkima NATO ja Venemaa vahel meie piirkonnas. Päästetakse eelkõige iseennast, mis on ka loogiline. Ukraina aitamine peab toimuma kiiremini, muidu kaotab Ukraina Donbassi alad ja siis saaks Putin väita, et ongi sõja justkui võitnud. Kui juba „võitnud“, siis saaks ehk mujalgi samamoodi ja need tulevased võitlusalad oleksid kindlasti juba mujal, mitte Ukrainas. Lääs on lubanud saata palju aga vaid vähene sellest on kohale jõudnud. Osalt tuleneb see ka sellest, et väljaõpe võtab aega. Samal ajal pole ka venelastel olukord nii lilleline kui tundub. Poliitilisel tasandil pole midagi muutunud, eesmärk olevat terve Ukraina kontrolli alla saamine ning „režiimivahetus“. See on aga tänaseks juba pigem ulmevaldkonda kuuluv unistus. Kaotused elavjõus on nii suured, et need ulatuvad lääne tagasihoidlikumatel andmetel umbes 15 000 sõdurini. See on aga kogus mille Nõukogude Liit kaotas terve Afganistani sõja kümne aasta jooksul. Kui Venemaa samas tempos jätkab (lootes küll, et Ukraina peab veel vähem suurtele kaotustele vastu), siis pole Vene armeest peagi poolt enam olemas. Hetkel on surma saanud iga neljas sõdur. See on kolossaalne kaotuste arv isegi muidu inimelude suhtes nii ükskõiksel Venemaal. Loomulikult ei ole režiimil mingit huvi selliste kaotuste tunnistamiseks ning nad on sunnitud jätkama, kuid selge on samas ka see, et nad ei saa seda lõputult teha. Nii suuri kaotusi asendada pole ilma üldmobilisatsioonita peagi enam võimalik. Praegu on see asendatud varjatud mobilisatsiooniga vaesematest piirkondadest kuid seegi elavjõu allikas on piiratud. Lahing Slovjanski, Siverski ja Bahmuti pärast on nüüd tõeliselt algamas ja neelab mõlemalt poolelt veel rohkem elavjõudu ja tehnikat.

HERSON JA HARKIV EHK „LÄÄNERINDEL MUUTUSTETA“

Kaks piirkonda, kus Ukraina lootis pealetungiga nõrgemat Venemaa kaitset survestada ja edu saavutada on muutunud seisva rindega aladeks. Ukrainal puudub selge ülekaal, eelkõige vajaliku suurtükiväe osas ning see on tinginud pealetungi seiskumise. Herson sealjuures paistab ukrainlastele juba kätte. Harkivis on aga venelased hoopis initsiatiivi tagasi haaramas. Eelmise nädala ülevaates kirjeldasin lahingualasid pikemalt. Vahepeal erilisi muudatusi toimunud pole.

POLIITILINE OSA

Lühidalt: lääneriigid on hakanud oma tegevust täpsemalt koordineerima. On võetud selge siht, et Venemaa ei tohi Ukrainas võita. Arvestatakse, et sõda venib pikaks. Samal ajal on kiire ülemaailmne hinnatõus söömas ära poliitikute toetust ning toolid kõiguvad. Putinil pole vaja teha muud kui lihtsalt oodata.

TUUMARELV

Mis saab siis, kui Putin on valmis kasutamata tuumarelva kui aktsepteeritavat riski sõja võitmiseks ja režiimi päästmiseks?

NATOle jääks kolm varianti. 1. Mitte midagi teha. 2. Vastata tuumarelvaga. 3. Tuumarelva mitte kasutada kuid kuulutada välja mobilisatsioon ja siseneda Ukrainasse ning lüüa Venemaa sealt välja. Kõik kolm tähnedavad igal juhul, et tuumarelva kasutamise tabu oleks murtud. Ühtlasi tähedaks see, et Venemaast saaks tõeline Mordor – riik, mis esindab kurjust selle kõige hullemas versioonis. Kolmest lahendusest parim oleks viimane, kuid see võib sisuliselt ikkagi tähendada maailmasõda ja seda, et NATO riigid oleksid suure tõenäosusega lõhki, sest Kesk-Euroopa riigid ei sooviks liigutada lillegi, USA ja Suurbrittannia aga ilmselt küll. Probleem on aga selles, et üldsus pooldaks kõikjal pigem varianti nr. 1, sest see tähendaks, et ise ellu jääda on tõenäolisem. Sellel oleks aga üks kohutav tagajärg. Nimelt näeks Venemaa selles seejärel aktsepteeritud lahendust ja kasutaks tuumarelva Ukraina maatasa tegemiseks edasi. Seejärel näeks ka teised maailma autokraadid, et sedasi saabki ja maailmas algaks tuumavõidujooks. Lõppkokkuvõttes tähendaks see, et strateegiline tuumasõda on lähemal kui varem ja kontroll selle relva üle kaoks. Seega ainuke lahendus on, et juba praegu tuleks teatada, et tuumarelva kasutamine tähendaks NATO kindlat vastukäiku, mitte taganemist.

Aga kui ikkagi anda vastulöök? Tekib sadu küsimusi, millele on strateegid üritanud vastata juba Külma Sõja ajal. Kui vastane ründab taktikalise tuumarelvaga kolmandas riigis, kuidas siis vastu rünnata? Kas saata sama arv pomme samasse riiki kus sõda käib aga okupeeritud aladele? Sel juhul hävitataks hoopis oma nn kliendi riiki. Või saata pommid üle piiri? Sel juhul oleks see otsene sõda tuumariikide vahel tuumarelvadega. Kas saata üks pomm hoiatuseks, sama palju kui vastane kasutas või rünnata vastasest rohkemate rünnakutega tähtsusetuid piiritaguseid sõjalisi objekte või linnu, andmaks signaali, et järgmisena on sihtmärgid suuremad ja olulisemad? Kas propagandast nõretavas riigis jõuaks sõnum üldse rahvale kohale või propagandistid taoksid hoopis veel valjemalt sõjatrummi? Kui kasutada taktikalisi tuumarelvi, mis on väikese lõhkejõuga ja peamiselt ühe lõhkepeaga, siis Venemaal on selge eelis. Läänel poole neid relvi väga palju. Kui aga minna strateegiliste tuumarelvade (ballistilised, kaugelt lastavad, kuni mitmekümne lõhkepeaga nagu kobarpommid mis üle laia ala lehvikuna laiali lendavad ja suure maa-ala väga kauaks eluks kõlbmatuks muudavad) peale üle, siis võib see sundida vastast omakorda vastama ja nii vallandukski strateegiline tuumasõda, mille tagajärg on üsna hästi teada. Järgmised aastatuhanded oleks võimalikku elukõlbulikku ala vaid allpool ekvaatorit kaugel lõunanaba lähedal (sest tuumariigid asuvad ekvaatorist põhjas ja sihtmärgid samuti ja maakera pöörlemine väldib ilmselt suuremat saastumist kuskil kaugel lõunas, näiteks Uus-Meremaa kandis) kui hästi läheb. Probleem on selles, et tervisega maadlev ja oma nime ajalukku kirjutada üritav surev diktaator võib seda küsimust võtta stiilis „lähen mina, mingu siis juba kõik“.

Seetõttu peetakse parimaks vastuseks konventsionaalset tavarelvadega vastust ehk NATO otsest sekkumist sõtta. NATO (eelkõige muidugi USA) on Venemaast tavarelvastuses igas mõttes üle. Esiteks ei ole Venemaal NATOle vastast taevastes sfäärides, s.t ei kosmoses ega ka pilvede tasandil. NATO lennuvägi on juba arvestatavas koguses „stealth“ ehk radaritele halvasti avastatav, mis tähendab, et õhuülemvõimu saavutamine on vaid päevade küsimus. Teiseks on maavägede tehniline ja väljaõppe tase Venemaast kilomeetritega üle. Ainuke, millega Venemaa seda tasandada saaks oleks massimobilisatsioon. Peale Ukrainas kestnud pikka avantüüri on aga Venemaa kogenud väeosad verest tühjaks jooksnud ja suudavad saavutada isegi vaid Ukraina vastu lokaalse tasandi edu, mitte kogu rinde ulatuses. NATO strateegiline üleolek tuumarelvastuses on suur ning vastane teaks hästi, et strateegiline tuumasõda ei tasu ära, sest sel juhul oleks eesmärk teineteist maa pealt igaveseks hävitada. Kui aga Venemaa oleks ainuke kes on (taktikalist) tuumarelva vallutamiseks kasutanud vaataks kogu maailm Putinit kui hullu, kes on muutunud ohuks kõigile. Lüüasaamine NATOlt Ukrainas oleks ühtlasi ka õppetund teistele, et taktikalise tuumarelva kasutamisel on otsesed tagajärjed, lääs sekkuks.

Need kõik on muidugi oleksid ja siin on sadu erinevaid lahendeid kuidas see kõik minna võiks. Tuumarelva kasutamine tähendaks igal juhul, et lumepall on läinud veerema ja maailm peaks otsustama oma tulevikku ühe päevaga. Kas lääs oleks ikka valmis vastama? Nagu aru saate, siis selle tegemata jätmisel oleks tulevikus veel hävitavamad tagajärjed kui sekkumisel sõtta.

Muide, kes tahab mingit ettekujutust kui kiiresti võib kõik käest minna, siis selle kohta on tehtud üks päris omapärane, paarkümne megabaidise suurusega aga väga efektne, strateegiamäng nimega Defcon. Nimi pole suvaline. Selle sõnaga märgistatakse tuumasõjaks valmisoleku astmeid USA-s. Täna oleme astmel Defcon 1. Astmeid on neli ja viimaseni ei taha jõuda keegi.

RAIL BALTIC ON JULGEOLEKULISELT TÄHTIS

Sama rööpmelaiusega eluliin Euroopast Baltikumi, mille valmimine on venima jäänud peamiselt bürokraatlike probleemide ja sisepoliitiliste kemplemiste tõttu, võib osutuda konflikti korral ainukeseks kiirelt toimivaks varustusliiniks, seda eriti siis kui Türgi blokeerib Rootsi ja Soome liitumise NATOga ära (nii nagu olen ennustanud, et sellega kauplemisest saab Türgi pikaajaline poliitika). Sel juhul on meri endiselt tugeva venelaste Balti laevastiku kontrolli all, Põhjamaad jääksid suure tõenäosusega (vähemalt esialgu) neutraalseks. Rootsi tõmmatakse konflikti Gotlandi hõivamisega aga kui riik pole NATO liige, siis jääks ta üsna omapead ja oleks sunnitud oma mereväge vaid enda kaitseks kasutama. Seega raudteeliin läbi Suwalki osutuks lausa prioriteetseks. NATO endine maavägede ülem Euroopas Ben Hodges on hoiatanud korduvalt, et Euroopa raudtee ettevõtted ei suuda vajalikku kogust soomustehnikat kiirelt transportida. Tema sõnul näiteks Saksa Deutsche Bahn suudab praegu liigutada ühel ajal kogu Euroopas kokku 1,5 soomustatud brigaadi jagu tehnikat. Seda pole just palju. Meie jaoks oleks tähtis, et säiliks mingigi võimalus tuua suures koguses tehnikat ja sõdureid kiirelt ilma, et peaks hakkama kuskil ühelt rööpmelaiuselt teise ümber laadima, isegi kui raudteefirmade suutlikus pole vajalikul tasemel. Aeg on parameeter mis hakkab kogu võimalikku konflikti Baltikumis väga tugevalt mõjutama, seega kiirus millega NATO vägesid liigutab on tähtis. Häda ei olegi ehk mitte niivõrd tehnilistes võimekustes kuivõrd poliitiliste otsuste kindluses. 5 artikkel eeldab, et liikmesriigid on konsensuslikult selle taga. Mis siis saab kui artikkel de jure küll juskui käivitub aga poliitikud otsustavad, et on tähtis tagada Kesk-Euroopa julgeolek enne ja alles siis vaatame, mis idatiivast saab? Selles ongi põhiküsimus, olen seda ülevaadetes korduvalt rõhutanud, et poliitikute, mitte sõjaväelaste otsused, võivad olla meile hävitavad. Mida vähem eelpaigutatud võimekust kohapeale, seda suurem võimalus, et Venemaa üritab. Ja seda suurem võimalus, et tuumasõja ärahoidmiseks loobutakse idatiiva tagasivallutamisest. De jure 5 artikkel toimib, de facto ei toimi. Seega, Rail Balticu olemasolu pole mitte ainult majanduslikult meile tähtis vaid ka sõjaliselt oluline. Balti riigid ja Poola peaksid sellele tugevamalt rõhku pöörama ja kohe praegu.

MEIE EI TEA MIDAGI

3. september 1939. Britid on kuulutanud kõigest loetud tunnid varem Saksamaale sõja Poolale kallaletungi pärast. See otsus muudab Saksamaa ja Poola sõja maailmasõjaks, kuigi sellel hetkel oli tegu veel vaid Euroopa sisese konfliktiga, tagantjärele teame muidugi kuidas kõik edasi läks. Belfastist on väljunud suur ookeaniaurik Athenia, pardal paljurahvuseline seltskond, arvuliselt 1418 inimest. Rannikust 110 km kaugusele jõudnud hiiglaslikku Briti lipu all seilavat reisilaeva on märganud Saksa allveelaeva U-30 meeskond ning selle kapten, vanemleitnant Fritz-Julius Lemp, annab käsu rünnata. Torpeedorünnakus kaotavad elu 98 reisijat ja 19 meeskonnaliiget. Abikutsele reageerisid ümbritsevad laevad, sealhulgas hävitajad, mis peletasid allveelaeva minema. Lääne ajakirjanduses ilmusid koos Suurbritannia ja Prantsusmaa sõtta astumise teatega ka äsja uputatud laevast fotod, mis sõjateadet vaid võimendasid. Saksamaa, kus riigi juhtkond oli tegelikult hästi kursis mis toimunud oli, vallandas propagandakampaania – inglased ise olevat oma auriku põhja lasknud, et seejärel näpuga sakslaste poole näidata. Iroonia oli selles, et see propaganda töötas väga efektiivselt ka läänes. Uskujaid oli läänes nii palju, et see üllatas ka sakslasi endid. Edukast infooperatsioonist võeti õppust ja nii saigi sõja alguses sellest üsna tavaline sakslaste väide – meie ei tea midagi, nad ise tegid. Tuleb tuttav ette? Ukraina sõjas kasutab Venemaa päevast päeva täpselt sama võtet ja uskujaid on kõikjal. Ukrainlased pommitavat ise oma linnu ja ründavat lennukitega oma koolimaju ja kaubanduskeskusi. Meie oleme läinud neid vaid hulludest Kiievis vabastama, tegelikult on enamus rahvast meie poolt. Venemaa süüdistab Ukrainat natsismis, kasutades ise trikke ja nippe mida nimetatud ideoloogiat jaganud riigi propagandamasin igapäevaselt kasutas. Bucha, Irpen, Mariupoli teater jne. Kõik olevat ukrainlaste oma kätetöö. Kui valetada, siis juba suurelt. Ja kas meil on ka siin Eestis selle jama uskujaid? Loomulikult. Rumalaid leidus II Maailmasõja ajal, leidub täna ja kindlasti ka tulevikus. Propaganda on diktatuuride üks tõhusamaid relvi. Kuldreegel ütleb, et diktatuur algab alati ajakirjandusvabaduste kaotamisega, mis muutub seejärel valitseja kontrollitavaks propagandamasinaks. Kui riigisiseselt ei säili enam mitte ühtegi kasvõi aeg-ajalt otsest valitsuskriitikat tegevat ajakirjandusväljaannet on diktatuur sündinud. Ja propagandaga on võimalik rumalust juhtida väga tõhusalt, eriti vaesemate ja madalama haridustasemetega ühiskonnagruppide hulgas. Venemaal suleti viimased kriitilise ajakirjanduse jäänused sõja esimesel nädalal. Diktatuur saavutas oma täiuslikkuse ja nüüd on võimalik vaid kruvide veel jõhkram kinnikeeramine või režiimi hukk. Karta on, et viimast niipea ei tule, isegi siis mitte kui Putin peaks areenilt kaduma. Heaks näiteks on endine president Medvedev, kes püüab rahva meelsust ära tabada ja ühtlasi ka praegusele isandale meeldida ja ähvardab tuumasõjaga viimastel nädalatel pea iga päev küll ühte või teist lääneriiki.

AUSTRIA POLE AINUKE

Austrias arreteeriti kauaaegne Vene luure heaks töötanud kõrge julgeolekuametnik Egisto Ott. Seda, et Austria lekib teadsid NATO luureametid juba ammu. Probleem polnud ainult luures, luures toimunu peegeldas vaid riigi tipp-poliitikute üldist suhtumist Venemaasse. Venemaa rahadest läbi imbunud poliitilistes parteides polnud venesõbralikus midagi üllatavat. Selliseid lekkivaid riike, kus venesõbralikus on aktsepteeritud poliitika, jagub veelgi. Üheks heaks näiteks on Ungari. Varem olid Ungari ja Austria kahekesi need kaks „sõpra“ millele ei lastud lääne luureandmeid ligi, nüüd näib Austria puhul pilt muutuvat. Proovin lihtsustatult selgitada, mis siis luuremaailmas toimub. Siinkohal tuleb mängu Eesti luureajalugu ja nimelt meile kõigile tuntud nimi, Herman Simm.

Herman Simm on üks kõrgemaid luureametnikke, kes üldse Vene spioonina vahele jäänud. Temaga võiks võrrelda vaid väheseid. Näiteks vaid maailmakuulus Kim Philby kuuluks samasse kategooriasse. Viimane oli Briti välisluure Secret Intelligence Service’i (SIS), rahvakeeli MI6, Nõukogude Liidu osakonna ülem. Paremat kohta Külma Sõja ajal ilmselt polnudki. Sellest hävingust mida see mees (ja terve rida Cambridge’i Ülikooli lõpetanuid ja ideoloogilistel põhjustel Nõukogude Liidu heaks spioneerinuid) Briti välisluurele põhjustas, pole britid siiani üle saanud. Imidžile ja usaldusväärsusele oli see kõva löök, samal ajal aga näitas hästi kui naiivsed ollakse Venemaa suhtes läänes. Ollakse muide siiani. Herman Simm oli ametikohal mis tänapäevases mõistes oli Philby postiga samaväärne. Ta töötas riigi julgeoleku volitatud esindajana (National Security Authority – NSA). See oli (ja on) ohvitser (nüüdseks tegelikult küll juba terve ametkond), kes koordineerib riigi ja NATO vaheliste luureandmete jagamist. Sisuliselt käis Simmi laualt läbi absoluutselt kõik salajane andmestik, mis siia tuli või siit välja läks. Tal oli piiramatu ligipääs kõigele ja ta reetis tõesti suurelt. Eestit (tegelikult küll tervet NATOt) pole keegi nii suurelt reetnud. Magusamat suutäit Vene luurele polnud olemas ja karta on, et ei saa niipea olemagi. Seda, et Eesti lekib teati vastuluures ja sõjaväeluures hästi. Info, mis tollel ajal (enne Simmi) ajakirjandusest läbi käis oli segane aga tagantjärele vaadates tundub, et kuna Kapo ei suutnud leket leida hakkasid sõjaväeluurajad tegutsema omapead, jälitades kõrgeid Eesti tippametnikke ja poliitikuid ning üritades kõikvõimalikke infokilde, olenemata nende päritolust, mingisuguseks loogiliseks mustriks sobitada, rikkudes nii seadust ja jättes ühtlasi mulje luureasutusest kus töö professionaalsus jätab kõvasti soovida (prokuratuur suutis tõestada, et ebaseaduslikult jälitati kolme isikut, lisaks koostati avalike andmete alusel terve rida küsitava väärtusega toimikuid. On vaid iroonia, et tänasel päeval on OSINT üks mõjuvõimsamaid luureinfo kogumise viise. Seda küll netimaailma tugeva pealetungi tõttu, kaks aastakümmet tagasi see veel nii suure osakaaluga ei olnud). See tekitas Eestis skandaali (peale seda kui paljud tipp-poliitikud täiesti õigustatult kisa tõstsid, nende hulgas Toomas H Ilves, tollane kaitseminister Jürgen Ligi jt) ja sõjaväeluure peksti poliitilistes tõmbetuultes laiali. Venemaa jaoks ei saanud olla suuremat võitu kui see. Neile oli jäänud alles tippagent ja nad olid probleemidepuntrasse vedanud ka efektiivse (kuigi lõpuks omapäi ja ettearvamatult tegutsenud) sõjaväeluure. Lõpuks tabati ka tegelik probleem ehk Herman Simm. Temani viinud info tuli Eesti vastuluurele välismaalt. Kapo polnud ise oma tööga hakkama saanud kuid sellel oli siiski tulem. Vana pealik löödi minema, seadusi muudeti, asutust reformiti ning nüüd on luureekspertide (sealhulgas ka Venemaa omade) hinnangul Kapo näol tegu ühe efektiivseima vastuluureasutusega Euroopas. Eesti võttis õppust ja lõi omal kodus korra majja. NSA institutsioon tegi samuti läbi suured muutused. Tänaseks on ametkond liikunud Kaitseministeeriumi alluvusest Välisluureameti alluvusse ja selle asemel, et on piltlikult öeldes üks ohvitser, kes kohvriga mööda maailma ringi käib, hakati rõhuma internetile ning nüüd jagatakse palju infot omavahel muid kanaleid pidi, näiteks selleks juba ammu spetsiaalselt loodud foorumi (Club de Bern) kaudu. Sellesse, niiöelda intranetti, panevad riigid luureandmeid, mida omavahel jagada.

Ja nüüd jõuamegi Austriani (ja Ungarini ka). Mõlemad riigid on olnud Vene luurekogukondade suhtes väga positiivselt meelestatud, kuni otsese koostööni välja. See omakorda tähendab, et nad on jäetud välja lääne luureametite omavahelisest andmete jagamisest, sest need riigid lekivad nii mis kole. Või kui täpsem olla, riigid kuuluvad küll „Berni klubisse“ kuid kui andmeid ülesse pannakse ja ära märgitakse, millised partnerid nendele ligi pääsevad, siis jäetakse Austriale ja Ungarile ligipääsuks vajalik „linnuke“ lisamata. Need kaks pole usaldusväärsed. Kui Eesti on peale Simmi juhtumit võtnud muttide kinni püüdmist ülitõsiselt ja sellel on tulem, siis Austria ja Ungari on olnud poliitilisel tasandil väga Putini külje alla pugevad ning see kajastub ka suhtumises Vene spioonide tegevuse takistamisel. Või noh, olgem ausad, selleks ei tehtagi midagi. Austrias on nüüd toimumas muudatused. Egisto Ott on selle esimene näide. Tema on austerlaste Simm ja muudab tõenäoliselt riigi suhtumist Venemaa spionaaži. Loodetavasti muidugi, sest poliitiline seltskond on Vene rahadest ju läbi uputatud, korruptsioon on tõsine probleem ja eelkõige tuleks tegeleda sellega, sest muidu jõutakse peagi välja uute Egistode tekkeni Austria luureametites. Ungari on aga suhtkoht kadunud lapsuke. Niikaua kui Orban on Ungari eesotsas ei saa Ungarit usaldada, sest Ungari luure teeb Venemaaga kohati lausa otseselt koostööd ja see on ELi ja NATO tasandil väga suur probleem. Ja lõpetuseks, ega Austria poleks ikka veel lillegi liigutanud kui USA poleks ähvardanud ilmumata jätta Hollandis toimuvale julgeolekukonverentsile. Alles CIA mitmekordse hoiatamise ja lõpuks otsese ähvardamise peale oli Austria sunnitud (saate aru, sunnitud, mitte vabatahtlikult ise huvitatud) tegutsema ja Venemaa heaks töötava spiooni kinni võtma. Ainuüksi tema telefonist leitu tõestab, et ameeriklastel oli õigus. Nüüd on skandaal paisunud suureks ja just avalikkuse surve on see, mis võib-olla muudab midagi.

VENE AJAKIRJANDUS: POLE MEIL LÄÄNT VAJA

Vene ajakirjandus on sel nädalal palju tähelepanu pööranud lääne toodete kadumisele lettidelt. Kremlimeelne press on loomulikult väga patriootlikult meelestatud ning kuulutab, et saime ka Nõukogude Liidu ajal ilma lääne asjadeta hakkama. Polevat Coca-Colat või hamburgerit vaja, teeme ise paremini. Lisaks andvatki see Vene tootjatele uue võimaluse. Siiski tunnistatakse, et paljusid asju ei osata ega suudeta samal tasemel toota. Näiteks papist pakendeid, milles piima või mahla müüakse, ei suudeta toota nii kvaliteetselt kui seda tehakse läänes. Teeme siis valge pakendi asemel hallid, teatas ajakirjandusele asepeaminister Abramtšenko. Seepeale kiidab Komsomolsvkaja Pravda 1920ndate Vene pakendite disaini. Vene ajakirjandus vaatabki viimasel ajal kaugele minevikku püüdes leida erinevaid põhjendusi miks on isegi hea, et lääs sanktsioonid kehtestas. Enamik ajaloolistest näidetest mida „taga igatsetakse“ on muidugi nõukogude ajast. Vene ajakirjandus möönab siiski üsna avameelselt, et suur osa moodsatest Vene tehnoloogiatoodetest (lisan, et lennukitest telefonideni, sisuliselt ju pea kõik mida nad justkui "ise toodavad") sisaldavad üsna märkimisväärses osas lääne tehnoloogiat, mida pole võimalik asendada. Nesavizimaya Gazeta tunnistab näiteks ka, et Kremli plaan suunata energiatoodete turg Euroopa asemel Aasiasse tähendab riigile sadadesse miljarditesse ulatuvaid kulusid.

(LISAN LÄBI NÄDALA ÜLEVAATE KOMMENTAARIUMISSE UUDISTELINKE JA MUUD MATERJALI)

PS! Mind on süüdistatud, et ma olen ülavaadetes Ukraina osas liiga karm ja pessimistlik. Ei ole. Hoian Ukrainale väga pöialt aga ma ei kavatse olla naiivne. Ma proovin hoiduda soovmõtlemisest ja vältida ainult nende uudiste ja infokildude otsimist mis näitaksid Ukrainat ja tema võimalusi paremas valguses. Püüan olla kriitiline ning leida muutusi, mis võivad nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt olusid muuta. Meie meedia üldpildis jäetakse mulje, et kohe-kohe võidame. Kohe lükatakse venelased kus seda ja teist. See pole nii ja seetõttu oleks vale oma ülevaadete lugejat petta. Meedias on palju ülevaateid, hoidke ka nendel silma peal ja kujundage endale ise oma arvamus. Minu oma on vaid üks hiiglaslikust infohulgast.