TALVE LÕPP – KEVADE ALGUS 2023 Ukraina Vabadusõjas. 26. jaanuar 2023

 

TALVE LÕPP – KEVADE ALGUS 2023 Ukraina Vabadusõjas

 

Kuu pärast möödub aasta sõja algusest nii, et annan nüüd siis välja uue ennustuste seeria ehk ülevaate enne kui aastase täppi läinud ja mööda pandud ennustuste kokkuvõtte teen.

Viimase korra kolmest sõjalisest ennustusest on täitunud kaks (Leopardid ja Venemaal asuvate sihtmärkide ründamine), mille saan lisada terve rea õnnestunud ennustuste arvele. Ühega panin siiski mööda. Lootsin, et Ukraina läheb ka vasturünnakule kuid see eeldas pikka külmaperioodi ja läbikülmunud maapinda, mida ka ennustuses rõhutasin (ennustasin, et rünnaku algusaeg jääb 9. jaanuari ja 19. veebruari vahele). Lisaks on Venemaa mobilisatsioon piisavalt pidurdavat efekti andnud nii, et vasturünnaku ennustus ei olnud määratud täituma. Kuid rünnaku tõenäolised suunad, need jäävad alles. Pakun, et aeg nihkub kevade lõppu/suve algusesse ja minu eelmise ülevaate täppi läinud ennustus Leopardide saabumisest tähendab, et oodataksegi lääne relvastusega komplekteeritud ja välja õpetatud väeosade rindele saabumist kevade lõpuks. Paljude õnnestunud ja mõnede kõvasti puusse pandud ennustuste ritta lisan nüüd järgmised. Eilsete sündmuste refereerimine on lihtne, neid võite lugeda meediast poppide ülevaadete tegijate sulest. Tuleviku ennustamine on kordades keerulisem ja tänamatum töö, seepärast on väga põnev seda liini jätkata. Sissetungi algusest aasta möödudes teen uuesti vahekokkuvõtte täppi läinud ja mööda pandud ennustustest nagu sai juulis tehtud. Õnneks on viimaseid vähe aga seda valusamad need mulle endale muidugi on.

SÕJALINE OSA

HÄVITAJAD LÄÄS NIIPEA EI ANNA

Ukrainlased küsivad kõike ja hästi palju. Eks nad saavad ka ise aru, et reaalsuses polegi võimalik kõike saada aga kui üldse ei küsiks siis ei antaks ka midagi. Näiteks küsivad ukrainlased juba pikemat aega USA lähituletoetuslennukeid A-10 mis on nagunii USA teenistusest maha minemas. Ukraina ütleb, et neil on lendureid küll, kes on SU-25ga lennanud ja oskaks nendega ka lennata ja väljaõpe võtaks vaid mõned kuud. See on muidugi väide mis paneb iga sõjaväelenduri läänes kulmu kergitama. Üks asi on osata lennata, teine asi on osata lennuki relva- ja navigatsioonisüsteeme kasutada. Probleemid algavad lihtsast murest – A-10l olevad süsteemid ja pardaarvutid nõuavad väga keerulise erialase tehnilise inglise keele ja sadade lühendite mõistmist ja tundmist ja võimet lahingusituatsioonis neid keerulisi süsteeme kiirelt kasutada. Vananenud SU-25l ja moodsat elektroonikat ja arvuteid täis A-10l on ikka väga suur vahe. Ukrainal pole paraku sellisel tasemel inglise keelt oskavaid Su-25 kogemusega lendureid. Teiseks on Ukraina sõda veenvalt tõestanud, et A-10 oleks pidanud relvastusest maas olema juba ammu nii nagu USA õhujõud on väga kaua soovinud. Vabariiklased blokeerisid otsust ning põhjendasid seda lennuki eduga Iraagis ja Afghanistanis kuid tegelikkuses polnud nendel sõdadel midagi pistmist konventsionaalsete sõdadega millesse A-10 mõeldud on soomustehnika vastaseks relvaks. Täna aga on õhutõrjerelvastuse areng teinud madalalt lendavad aeglased sihtmärgid liiga kergeks saagiks ning nii kalli relvasüsteemi ja nii pikaajalise väljaõppega lenduri kaotust ei saa ka USA endale lubada. USA valmistub kokkupõrkeks Hiinaga ning Hiina on samuti suunamas teravikku radaritele raskelt avastatavasse lennuväesse ja droonidesse mis lendavad kõrgelt ning kasutavad kaugelt lastavat täppismoona. Maailm areneb isegi siis kui ka kogu maailma konservatiivid ei soovi et see nii oleks. Lõpuks on nad muidugi alati sunnitud reaalsusega leppima ja sellel aastal otsustatigi, et A-10 on minevik. Ei, USA ei anna A-10neid Ukrainale, sest puudub vastav tehnilise inglise keele taseme oskus, lendurite koolitus võtaks minimaalselt aasta ja ilmselt rohkemgi ning kõige lõpuks vajaks selline lennuk ka väga spetsiifilist logistikateenust mille ülesse ehitamine Ukrainale läheks kalliks, oleks keeruline igatepidi ja üldse on arvata, et sõda saab enne läbi kui esimene korralikult välja õpetatud lendur lennukiga lahinguväljale. Lääs eeldab, et sõdur oleks üsna hästi välja õpetatud enne lahingusse minekut. Ukrainas see siiani nii eriti pole olnud, sest selleks pole lihtsalt olnud aega, lääneriigid üritavad Ukrainat selles osas aidata. Tunnistatakse, et see pole kerge, sest juba rindel käinud sõdurite huvi uuesti mingi väljaõppe läbi tegemiseks pole just suur. Logistika keerukus ja väljaõppe ajaline pikkus nullivad moodsate lääne hävitajate saatmise idee juba varakult. Nii, et siin on minu uus ennustus (rohkem küll varasemates ülevaadetes kirjutatu üle kordamine) – lääne lennukeid me lähiaastatel Ukraina relvastuses ei näe.

 

VÄLJAÕPPEGA KIIRUSTAMINE EI TOO HÄID TULEMUSI

 

Kordan veelkord eelmises osas kirjutatut eraldi alampealkirja all, et oleks selge. Lääne tehnoloogia edu ei tulene niivõrd mitte lääne tehnoloogia olulisest paremusest vaid suuresti väga põhjalikust väljaõppest. Ukrainasse saadetava tehnika puhul jääb väljaõpe liiga lühikeseks ja see ei anna suure tõenäosusega nii suurt efekti kui loodetakse. Teine suur küsimus on logistika, eelkõige aga lahingus väga tähtis element - võime remontida vigastatud tehnikat kiiresti tagalas, rinde lähistel. Kiievi pidev nõudmine, et moodne lääne tehnika tuleks anda üle kohe ja küll paari nädalaga asjad selgeks saame näitab kaudselt ka soovimatust probleemidesse süvitsi minna. Selge see, et sõjas on aeg üks tähtsamaid ressursse kuid ennustan päris julgelt, et liigne kiirustamine vaid nõrgendab Ukraina võimet venelased vallutatud aladelt välja suruda. Loodetavasti ei anna lääs Kiievi survele tankimeeskondade väljaõppe lühendamise osas järele ning alles peale põhjalikku väljaõpet jõuab kallis ja vajalik tehnika lahingutesse. See on erakordselt tähtis edu saavutamiseks. Parem hiljem ja korraliku väljaõppega ja hea tehnika lahingusse minna kui varem meeskondadega, kes ei mäleta mida üks või teine nupp tegema pidi, rääkimata võõrkeelse tehnika kasutamise probleemidest ehk palju kirjeldatud inglise keele oskamise madalast tasemest Ukraina sõjaväeealiste hulgas. Inglise keelest tehti peamine võõrkeel koolides alles eelmise aasta suvel. See on ühtlasi parim näitaja riigi suunamuutusest.

 

VENEMAA ÜRITAB UUESTI SUUREMAT PEALETUNGIOPERATSIOONI PIIRATUD ALAL

 

Ennustan, et erinevalt varasemalt proovitud laiast üldpealetungist valmistub Venemaa ründama ühes kindlas piirkonnas koondades sinna eelnevalt kokku vajaliku arvulise ründevõimsuse. Tõenäoliselt on selleks Zaporižžja suund. Kui Vene armee väejuhatus on eelnevast midagi üldse õppinud, siis on tulemas üks põhipealetung, millele eelneb petterünnak kuskilt mujalt suunast varem, lootuses Ukraina üksusi õigest kohast ära meelitada. Tõenäoliselt üritatakse Bahmuti ümbruses survet suurendades ning justkui „suuremale pealetungile“ minnes sundida Ukrainat sinna vägesid juurde saatma. Mina venelaste asemel prooviksin küll uuesti Harkivi suunale minna Sumõ ja Harkivi vahelt, lõigates Ukraina nõrgalt kaitstud tiiva tagalasse. Selleks peaks aga eelnevalt koguma vägesid Belgorodi nii, et lääne ja Ukraina luure sellest teada ei saa. Vaevalt et selline gambiit neil muidugi kunagi õnnestuks. See, et venelastel pole enam piisavalt töötavaid luuresatelliite, ei tähenda, et läänel neid pole, hoopis vastupidi. Lääne luure võimekus on väga-väga hea ja see on siiani Ukrainat palju aidanud. Võimalus rünnata Valgevenest nagu paljud on pakkunud on samuti olemas aga selleks peaks venelased olema kindlad, et valgevenelased oma relvi nende suunas ei keera kohe kui riigipiir on ületatud. Sellegi suuna võib seetõttu pigem välistada, sest Valgevenes pole see sõda üldse populaarne. Seega jääb ainult Zaporižžja suund ja lootus, et aina suuremaks aetav mobiliseeritute mass suudab midagi ära teha. Võimalused selleks on aga ahtakesed. Nagu olen varemgi korduvalt ülevaadetes kirjutanud, mobiliseeritute efekt on vaid sõja pikendamine. Nii madala moraaliga armee rünnakul kaugele ei jõua kuid omab arvestatavat efekti kaitses olles. Putin paraku ei saa näidata, et ta enam ei ründa isegi kui see poleks sõjaliselt mõistlik.

 

LASKEMOONA JUURDETOOTMISEST SAAB SUVEKS PROBLEEM NUMBER ÜKS

 

Laskemoonavarude kiire vähenemine ja aeglane juurdetootmine on suur probleem. Näiteks Javelinide varasemate varude tagasitootmine aastatagusesse aega võtaks hinnanguliselt minimaalselt viis aastat tänaste tootmismahtude juures. Lääne jaoks leevendab olukorda veidi Nato standardite olemasolu, mis tähendab, et sarnaseid varusid on paljudel riikidel. Teine suur probleem on, et olemasolev tehnika, mis sõjaks mõeldud, on paljuski seisnud ladudes ja remontimata ehk enamike riikide sõjavägede tugevuse numbrid ei vasta tegelikkusele. Tankisaaga näitas selle probleemi eriti ilmekalt kätte. Rahuaegne kokkuhoiupoliitika on viinud Euroopa sõjavägede marginaliseerumiseni. On meie õnn, et Euroopa sõjaliselt tugevaim riik asub meist vaid loetud kilomeetrite kaugusel põhjas ja see annaks meile täna puhkeva konflikti (milleks Venemaal absoluutselt enam ressursse muidugi lähiaastateks pole) korral suure eelise. Tõsiasi on aga, et relvastuse varud on lääneriikidel vähenemas tohutu kiirusega ja sügiseks seisab ka lääs olukorras, kus abi justkui anda võiks ja poliitilist pidurit ka enam ammu pole aga pole lihtsalt mida anda. Venemaa on enda riigis sisse seadnud sõjaaja tootmise, lääs on aga siiani uinunud olekus. USA üritab seda nüüd kiiruga muuta aga ELi-s pole erilist vastavat survet näha olnud. See on suur viga, millest hakatakse väga palju rääkima siis kui suvi otsa hakkab saama ja uus pikk talv terendab.

 

KOBARPOMMIDE TARNIMINE UKRAINALE ON JÄRGMINE LOOGILINE KÄIK

 

Ukraina probleemid toimuvas suures suurtükiduellis (ja laskemoonapuudus) tingivad peagi järgmise loogilise käigu lahinguväljal – kobarpommide saatmise Ukrainale. Kuigi märkimisväärne osa maailmast on liitunud kobarpommide keelustamise leppega on kobarpommide antav eelis lahinguväljal nii mõjus, et mitmed suurriigid pole seda siiani teinud ja ilmselt ei tee ka kunagi. Seetõttu eeldan, et Ukraina huvi moodsate USA kobarpommide vastu on arvestatav ning ennustan, et tõenäoliselt annavad ameeriklased neid peagi Ukraina relvastusse.

 

POLIITILINE OSA

 

TÜRGI EI PIDURDA LÕPUTULT

 

Türgi pardaletulek sõltub suuresti USA sõjatehnika ja eelkõige lennukite saamisest nagu samuti olen kirjutanud korduvalt. Kui Erdogan hakkab Põhjamaid lõputult blokeerima, mängib ta end poliitiliselt nurka. Sama seis on ka Ungaril. Ungari ei saa lõputult oma liitlasi vetodega ähvardada ja blokkida, sest see seab kogu ülejäänud blokile lõpuks lihtsalt ainult ühe huvi – suruda Ungari liidust välja, alustades rahakraanide kinnikeeramisega (mis juba toimub), seejärel trahvimistega (mis terendab) ja lõpuks leitakse ka viis kuidas aina suuremaks probleemiks muutunud autokraatia liidust välja visata. Selge see, et ei Erdogan ega ka Orban pole demokraatlikud valitsejad, kuid nad pole ka rumalad, teades täpselt kuskohast need tundlikud välispoliitilised piirid jooksevad. Pole midagi hullemat agressiivse naabri kõrval kui jääda oma selja taga seisnud liitlaste usaldusest ilma. Kumbki neist ei saa lõputult sellega riskida, sest kui lääneriigid lõpuks sinu vastu koonduvad on sul väga raske ennast välja vingerdada. Seega julgen jätta kehtima oma esimesel sõjapäeval tehtud ennustuse – Soome ja Rootsi liitumine NATOga on vaid aja küsimus. Tõenäosus, et selles eksin? Pigem väga-väga väike.

 

BALTIKUM JA POOLA ON MUUTUMAS EUROOPA VÄLISPOLIITILISTEKS SUUNAJATEKS

 

Ukraina sõda on nihutanud ELi ja NATO otsustajate raskuspunkti Berliinist ja Pariisist Tallinnasse ja Varssavisse. Nendest kahest pealinnast tulevad tänaste liidrite hulgast tulevased ELi ja NATO tippjuhid. Kaja Kallasel on väga suur võimalus sihtida ELi-s kohti mis täna tunduksid veel päris ulmelised. Seetõttu teen järgmise ennustuse: Kaja Kallasest saab veel selle aastakümne lõpuks ELi üks tippjuhtidest.

Üldse on Ukraina sõda EL-is suunanud fookuse majandusküsimustelt ära moraalsetele küsimustele ning välispoliitikat on suunanud kogu möödunud aasta jooksul pigem Ida-Euroopa kui vanad Kesk-Euroopa riigid. Iroonia on, et koroonakriis, mis ilmselt nihutas ka Venemaa rünnakuplaanid aasta-kaks hilisemaks (mina ntx ennustasin sõja alguseks 2020 aasta veebruari, koroona saabudes nihutasin kaks aastat, pakkudes ka kuupäeva 9. veebruari kuid olümpia tõttu viivitas Putin rünnaku algusega ja alustas veebruari lõpus, siis kui Ukraina suureks õnneks olid saabunud juba sulailmad), on andnud lääneriikidele poliitilise ühisrinde kogemuse ning sama kogemuse on saanud ka nende riikide kodanikud. Olles äsja ühest kriisist läbi nühkinud ei tundu uus kriis enam nii suure šokina majanduslike raskuste mõttes. Ka suur majanduskriis ehk masu pole veel väga kaugele selja taha jäänud nii, et seegi kogemus on veel meeles. Samas on Venemaa tegutsemine olnud šokk moraalses mõttes, sest alates II MS-st pole Euroopas üritatud imperialistlikke vallutussõdu pidada (eelnesid ka ju episoodid Gruusia ja Krimmiga, millest naiivselt loodeti, et need jäävad viimaseks). Putin rikkus midagi, mida poleks enam (peale kahte suurt kokkupõrget Euroopas) tohtinud rikkuda ja see on andnud Baltikumile ja Poolale tugeva vundamendi mille pealt Kesk-Euroopa naiivsusesse vajunud riikide juhte raputada, tuletades neile meelde, et kurjus ei ole veel kuskile kadunud. Samas on Baltikumi ja Poola esiletõus sundinud Kesk-Euroopa suurriike, kus nüüd tuntakse ennast süüdlaslikult, et Ida-Euroopat enne kuulda ei võetud, tõmbuma rohkem kaitsepositsioonidesse ning pidurdama Ida-Euroopa soovi Venemaa kiirelt nurka suruda. Erinevus tuleb sellest, et Ida-Euroopa riikide elanikkond on juba ammu harjunud teadmisega, et Venemaa agressiivsus on ajas vaid kasvanud ning võimalik suurem konflikt terendab ukse ees. Kesk-Euroopa heaoluühiskondades elavad inimesed on aga sellest lõpuks kohale jõudnud teadmisest šokis ja ei taha midagi kuulda võimalusest Venemaaga karvupidi kokku minna. See kuklas pesitsev hirm hoiabki näiteks sakslasi tagasi kui küsitlustel uuritakse kas Ukrainat aidata või mitte. Mis omakorda seab Berliini ja Pariisi otsustajad aina suuremasse sõltuvusse Tallinnast, Varssavist ning Washingtonist, kus reageeritakse sündmustele kiiremalt ja realistlikumalt.

 

VENE PROPAGANDA ON SUUNAMAS TERAVIKKU HISPAANIAKEELSETESSE MAADESSE

 

Venelased on aru saamas, et inglisekeelsetes maades enam nende propagandale uusi jüngreid peale tulemas ei ole ning üritavad maksimumi võtta teistest keeltest. Eriti kiirelt on nende edu kasvamas selles vallas hispaaniakeelsetest maades ja Indias. Võib-olla kõige edukam, väljapoole venekeelseid alasid, ollakse Serbias. See on riik mille liitumine EL-iga on muutunud väga kiiresti, Ukraina sõja valguses, kahtlaseks ning ilmselt me neid niipea EL-is ei näegi. Venemaa propaganda edu hispaaniakeelsetes maades tähendab peagi tagasilööke poliitilistes otsustes, sellega peame hakkama arvestama juba täna. Majanduskriis teeb venelaste propaganda edu vaid suuremaks. Baltikumil ja Poolal oleks mõistlik survestada Vene propagandakanalite vastast võitlust kaugemale oma regiooni piiridest.

 

VÕIKS OLEMAS OLLA KA NN CV-90 KOALITSIOON

 

Eesti otsustas relvastusse võtta CV-90ne, mida peetakse üheks parimaks jalaväesoomukiks maailmas, ja see otsus oli nii õige kui vähegi olla saab. Selle soomuki eri versioone on toodetud palju, see on väga võimekas, kiire ja hea tulejõuga ületades suure osa oma konkurentidest. Eesti võiks Põhjamaid kaasa haarates mõelda ka CV90te nn koalitsiooni peale. Soomuki enda Ukrainale tarnimine polekski võib-olla väga keeruline ettevõtmine aga CV90ne üks suuri eeliseid on erineva laskemoona kasutamise võimalus, mis tähendab samas, et logistiliselt on soomuki opereerimist üsna keeruline korraldada ja teiseks on väljaõpe keeruline ja võtab aega aga oma võimetelt oleks CV90 Ukrainasse hästi sobiv. Lihtsalt selline idee, mille peale on päris kindlasti juba ka mõeldud. Võib-olla just nende probleemsete osade pärast pole selleni jõutud? Aga idee poleks ju halb? Või on?

 

LÄÄNERIIKE HIRMUTAB REALISTLIKKU MÕTLEMISE KADUMINE VENE LUUREAMETITES

 

Puhastustöö luureametites ning ainult režiimile sobivate sõnumite edastajate allesjäämine on tekitanud olukorra kus kättesaadud Venemaa luurememodesse kirjutatu panevad läänes ka paljunäinud luureprofid sõna otseses mõttes kulmu kergitama. Detsembris kirjutas Foreign Policy, et Venemaa on sügavamal "jäneseurus" kui läänes osati arvatagi nagu näitas Kremlist lekkinud julgeolekuteenistuse memo. Lääne luurele tuli suure üllatusena, et lisaks tavapärastele väljamõeldistele, millega režiimi juhte küpsetatakse, on nüüd nendele lisandunud "info", et lääs kavatsevat kõik Vene sõdurid hüpnoosiga enda poole kallutada. Olen sellst juba varasemalt korduvalt kirjutanud, et nii läheb – et Putinile meeldida on hakanud ka kõrged ametnikud aru saama nn Stalini efektist – edasta seda mille eest sul tõenäoliselt pead maha ei võeta (sa aknast alla ei hüppa) ja mida absurdsem läänevastane jutt, seda parem. Võimalus, et hüpnoosi jutte tõsiselt võetakse on ilmselt küll väike aga mis teeb lääneriikide juhtkondi murelikuks, peale kõikide Venemaalt saabuvate luureandmete läbianalüüsimist, on see kui kiiresti kogu Venemaa on kapseldumas Putini režiimi loodud „kogu maailm on satanistid ja natsid“ narratiivi ja hirm, et selline ajupesu võib mingil hetkel nurka surutud diktaatori ja tema lähikonna panna tegema otsuseid mis ei pruugi enam nii ratsionaalsed olla. Ukraina sõda on vaid võimendanud lumepalliefekti, millest on venelastel endalgi nüüd väga raske välja tulla. Putin teab, et tema edu lahinguväljal on otseses seoses tema võimu (ja seega ka elu) alles jäämisega. Seda teab Kremlis igaüks, kes on Putini kõrval olnud. Nad võitlevad enda ellujäämise nimel. Selleks on nad valmis saatma sõtta aina uusi mobiliseerituid. Parem surgu mingid tuhanded kolkakülade kutid kui nad ise. Selles valguses on Berliini hirm ilma Washingtonita midagi ette võtta olukorras, kus nende enda armee on väikese jänese suuruseks kärbitud, täiesti loogiline.

Sissetungi aastapäeval, kuu aja pärast, vaatame üle mis on aasta jooksul täppi läinud ja millega täiega puusse olen pannud.