6 kuud sõda Ukrainas. 24. august 2022

 

6 kuud sõda Ukrainas. 24. august 2022

Foreign Policy Research Institute kirjutab (lääne lugejale, meie teame seda isegi), et tegelikult on kaua juba enne veebruari kallaletungi käinud madistamine Venemaal sees, et vaigistada kõik hääled, kes diktaatorile meelepärased pole. Televisioonil on selles väga suur osa. Miks vene inimene toetab sõda? Sest propaganda on üks võimas relv.

See on hea näide miks meediavabadus (s.t ajakirjanike õigus võimulolijaid ja ametnikkonda kritiseerida ilma, et kardaks töö, vabaduse või elu pärast) on demokraatia üks tähtsamaid alustalasid ja lakmuspabereid. Kui poliitikud hakkavad nõudma neid kritiseerivate meediaväljaannete sulgemist, rahastuse lõpetamist või ärimeeste kaasabil ostavad kriitilise meedia ülesse ja muudavad selle ennast kiitvaks, siis on demokraatiaga kellad. Ungari on Euroopa Liidus heaks näiteks kuidas autokraatia teke algab alati kriitilise meedia kaotamisega. Loodame, et Eestis nii hulluks asjad kunagi ei lähe.

Ukrainast. Ukrainal ei ole paraku jõudu suureks üldpealetungiks mida kõik näivad ootavat. Venemaa jõud on samuti juba ammu otsas ning seal üritatakse nüüd propaganda kaasabil venelasi sõda veel rohkem toetama saada, et ühel hetkel käivitada laiem mobilisatsioon ehk ainuke vahend, mis võiks veel Venemaale mingi eduseisu anda. Mõneks ajaks. Sõda on iseenesest juba kaotatud. Loodetavasti on järgmiseks aastaks Ukrainale kogunenud piisavalt jõudu, et suurt pealetungi ette võtta, siis kui läänes õppinud lendurid ja kõik muud treenitud kodumaa pojad ja tütred rindele jõuavad koos moodsa lääne tehnikaga. Järgmised kuus kuud saab olema igatahes korralik patiseis ja samal ajal Vene vägesid räsitakse aegamisi aina õhemaks. Kui Kreml mingi rumalusega üle ei riski, siis jääb see patiseis kauaks. Rumaluseks peab lääs keemia- või tuumarelvaga või tuumajaamaga seonduvat ning on andnud ammu mõista, et sel juhul NATO sekkub. Seda õhukeseks viilitud piiri ei ole julgenud Kreml ületada aga see ei tähenda, et see võimalus kuskile kaob.

6 kuu kokkuvõtteks võib öelda, et nagu arvata oligi on suurimateks toetajateks osutunud USA, UK ja Ida-Euroopa riigid. Kesk-Euroopa ei suuda ära otsustada kas aidata või mitte ja võimleb kahe valiku vahel - raha versus demokraatia. Samas on näiteks Saksamaa välispoliitikas toimunud suur kannapööre ja see tähendab, et pikas perspektiivis saab sellest riigist kümne+ aasta pärast Euroopa sõjaliselt võimsaim jõud. Taaskord. Loodetavasti seekord siis ajalugu ei kordu kolmandat korda ning nad võitlevad tulevikus kurjuse vastu headuse poolel. See hirm ongi põhjus miks paljud Kesk-Euroopa riigid ei tea mida valida. Ajaloo õppetunnid on valusalt meeles ja propagandaga oma rahvast kontrolliv Kreml kasutab seda efektiivselt enda kasuks ära.

Samal ajal kui Ukraina tähistab oma iseseisvuspäeva hingavad lääneriikide riigijuhid ikkagi kergendatult - sõda pole õnneks suuremaks paisunud ega riigipiire ületanud ja selles on suur teene ukrainlastel. Nad on pidanud vastu!