Soovmõtlemine luures ja poliitikas

 

Sõja- ja luureajalugu kubiseb näidetest kus poliitikute soovmõtlemine paneb neid luureandmetest tulenevaid hoiatusi kõrvale heitma. Ukraina sõda on ehe näide kuidas suur enamik lääneriike, v.a USA, Suurbritannia ja Balti riigid, ei võtnud üle pea kasvanud hoiatusi üldse tõsiselt. Tõsi, ilmselt ka loetletud riikides oli kõvasti kaklejaid ja tülitsemist sellel teemal. Ajaloost ilmselt kuulsaim näide on Stalinile edastatud hoiatused Hitleri kallaletungi kohta. Stalin lasi lõpuks hoiatajaid isegi seina äärde saata, sest ta oli veendunud, et aetakse jama. Sama tegid Kesk-Euroopa riigid Ukraina kohta käivate hoiatuste osas. Oli isegi riike, kus saabunud infot ei võtnud tõsiselt ka luureametite juhid ise. Ehedaks näiteks on Prantsusmaa, kus tehti luurejuhtide hulgas, peale Ukraina sõja puhkemist, korralik puhastus. Soovmõtlemine, et minu eelarvamused asjadest kehtivad, oli Kesk-Euroopa poliitikute hulgas pea sajaprotsendiline, kirjutab Washington Post. Loo iroonia on, et kui Balti riigid ja UK uskusid USA kogutud luureandmeid, siis ukrainlased ise olid nende hulgas kes seda ei teinud. WP vihjab eilses artiklis (kommentaari lisan lingi), et osalt olid selles süüdi Ukraina luures töötanud (ja ilmselt paljud veel siiani töötavad) topeltagendid .

Luures on muidugi keeruline otsustada kas ja milline analüüs peaks jõudma kliendi (poliitikute) kätte. Kas see peaks olema kuiv teadasaadud faktide ülelugemine või tuleks sellest kokku panna ka pikemaajalised järeldused ja stsenaariumid. Esimene variant jätab poliitikule vähe vaidlemisruumi, teine variant on oma olemuselt ennustamine ja meenutab väheke börsil kauplemist. Ühtepidi on võimalik börsil toimuvat tõlgendada ja ennustada kuid teistpidi pole sajaprotsendiliselt täpne ennustamine kunagi võimalik. Luureanalüüside tegemisega on sama häda. Eelhoiatuste tegemine on oma olemuselt selline "võib ka mitte nii minna" tegevus. Poliitikud (ja ka julgeolekuga tegelevad ametnikud) peavad otsustama, kas usaldada luureametite eelhoiatusi või mitte. Aga mis siis kui nad eksivad? Kui pika aja peale ilma ette ennustada? Homse ilma ennustamisega te ilmselt mööda ei pane aga nädala pärast, mis ilm on? Kahe nädala või kuu pärast? Läheb vist juba liiga ebamääraseks ennustamiseks? Luureametite igipõline häda. Kui pikka prognoosi teha ilma, et enda tõsiseltvõetavust veega alla ei laseks. Samas on poliitikutele ja kaitseministeeriumile ju vaja, et oleks olemas ka pikemaajalised prognoosid. Saate aru, see probleem jääb olema alati, et kas ja kuidas ja kui pika aja peale prognoosimisega tegeleda. Kuid kui selgeid hoiatavaid märke on juba nii palju, et neid on võimatu ignoreerida, siis on juba poliitikute viga kui nad hoiatusi kuulda võtta ei taha. Seega, soovmõtlemine võib saada saatuslikuks igaleühele.