Ukraina Vabadussõda. Sügis 2022. 31. august 2022

SÕJALINE OSA

 

HERSON KUI EKSAM UKRAINA VÕIMETELE

 

Kirjutasin 11-s nädala ülevaates (13. mai): Ennustan – selleks, et Donbassi rindel lõunast tulevat survet leevendada ründab Ukraina järgmisena Odessa idatiivale jäävat Hersoni ja selle taga asuvat ruumi ning üritab ära lõigata varustusteed. Kui ukrainlastel peaks kuidagi korda minema venelaste au ja uhkus ehk Krimmi sild ka maatasa teha, siis oleks Hersoni kaitse venelaste jaoks juba tõsine probleem. Kui nii ka läheks, siis selle (Hersoni) rünnakuga hakkaks ukrainlased dikteerima juba kogu sõja käiku. Saab tulema pikk ja verine suvi.

Ja 16-s nädala ülevaates (16. juuni): Kui venelased ei suuda Hersoni kaitseks mujalt vägesid üle tuua (nõrgendades omakorda neid piirkondi), siis on võimalik, et Herson vabastatakse ja see oleks võiduna kordades tähtsam kui Severodonetski kaotamine. Hersoni vabastamine seaks tõsiselt kahtluse alla venelaste suure unistuse Novorussia väljakuulutamisest ning näitaks, et Ukraina on võimeline sõda võitma. 26. juulil oma ülevaadete ja ennustuste kokkuvõttes kirjutasin selle lõigu selgituseks: jätke see ennustus meelde ning pange hoolega tähele mis Hersoni ümbruses ja Krimmi suunas toimub. See määrab paljuski sõja lõppseisu tulevikus.

Nüüd on see aeg käes. Ukraina on lihvinud Venemaa kaitset õhukeseks, lõiganud ära varustusteed ja üritab Hersonit vabastada. Kas Ukrainal see õnnestub? Jah, päris kindlasti. Kui palju on Ukrainal üldse jõudu edasitungiks? Ennustan, et Dneprini kuid mitte rohkem, vähemalt mitte sellel aastal. Rünnaku hetk on valitud nii, et lähenevad sügisesed porised ilmad takistaksid Hersoni tagasivallutamist Venemaa poolt ja annaksid Ukrainale aega taastuda ning valmistuda järgmise aasta kevade lõpus uueks suuremaks pealetungiks. Venemaal ei ole palju vastukäike jäänud. Nad on kaotanud väga palju oma laskemoona laovarudest ning kulutanud ära ka raketivarud. Näiteks varasematest hiiglasuurtest Iskander rakettide varudest on lääne luure andmetel järgi jäänud vaid 25%, mis on sundinud nende kokkuhoidmiseks kasutama S-300 maa-õhk tüüpi rakette. Neid saab lasta ka maa-maa variandis kuid nende täpsus jätab kõvasti soovida. Samas, Moskvat väga ei huvita mida tabatakse, peaasi, et Ukrainas keegi kuskil õhku lendab, olgu see siis sõdur või laps, vahet pole.

Hersoni pealetung näitab ära kui võimekad ja tähtsad on lääne suurtüki- ja raketisüsteemid. Nende täpsus on kordades parem ning need on ehitatud enamasti väga mobiilseteks ja kiireteks, ületades muidu suurearvulist Vene suurtükiväge kui mitte laskekauguses (milles venelastel on eelis lääne ees) siis vähemalt täpsuses ja näha on, et see avaldab mõju kui sihtmärgid on hoolikalt välja peilitud. Ja Himarsite osatähtsus ajas ainult kasvab.

Ära ei saa unustada ka partisanisõda tagalas, mis on muutumas aina tähtsamaks. Okupeeritud alade kohalike omavalitsuste moskvameelsete juhtide mõrvad on saanud tavapäraseks ning külvavad vajalikku segadust. Samas on nende tagajärjeks aina jõhkram kohaliku elanikkonna pitsitamine, mis omakorda tekitab vastumeelsust. Et see püsiks kuulutab Ukraina valjuhäälselt, et ükskord vabastatakse okupeeritud alad nagunii. See annab kohalikele vastuhaku ülevalhoidmiseks nii vajalikku motivatsiooni. Läheneval talveperioodil kui laiem sõjategevus ilmselt soiku jääb, muutub partisanisõda väga tähtsaks. See baseerub moraalil ning seetõttu mõjuks igasugune läänest tulev surve ja sõnumid läbirääkimistesse survestamiseks hävitavalt eelkõige just okupeeritud alade elanikele.

Kokkuvõtteks: ennustan, et Ukraina surub talveks Hersonis Vene üksused vähemalt Dnepri taha ning alustab seejärel valmistumist järgmise aasta pealetungideks, oodates ära lääne lennukitele treenitavad lendurid ja muud läänes treeningutel olevad eksperdid, et seejärel järgmise aasta kevade lõpul või suve alguses võtta ette korralikum koordineeritud suurpealetung. Lääs peab vaid talve vastu pidama, jätkama relvaabi ja mitte hakkama Ukrainat vaherahule survestama.

 

UKRAINAST ON SAANUD MOODSA SÕJATEHNIKA KATSELAVA

 

Eesti alustas relvasaadetiste saatmist juba enne sõja algust. Kallase valitsus usaldas luureandmeid ja tegutses vastavalt nendele. Mitte kõik lääneriigid ei ole siiani aru saanud millega nad kokku on sattunud. Tuline debatt Saksamaal on heaks näiteks, et relvaabi saatmine Ukrainale seisab siiani üsna õrnadel sise- ja majanduspoliitilistel savijalgadel. Kuid siiski on üks segment sõjandustehnika tootjatest, kes kasutavad Ukraina sõda ära selleks milleks sõdu on ikka ära kasutatud – oma tehnika testimiseks. Ukrainale on see muidugi ainult kasuks. Nimelt droonitööstuses on ülikiire kasvu ja konkurentsivõitluse aeg, mida sõda Ukrainas on vaid võimendanud. Droonidest on saanud moodsa sõja osa ning droonide oatähtsus vaid kasvab. Tulevik on igasuguste droonide päralt – droonid on tankidel, lennukeid saadavad droonid, allveelaevad saadavad välja ja võtavad vastu droone. Tulevikus peavad lahinguid droonid ja militaarrobotid. Droonid ei liigu enam üksikult vaid arendatakse droonipilvede tehnoloogiat ning juba ka vastumeetmeid droonipilvedele. Aga kõike seda arenduses olevat tehnoloogiat tuleks kuskil ka katsetada. Pole parimat kohta kui reaalsel lahinguväljal. Nüüd saadavad kõik oma droone küll ühele, küll teisele poolele lahingutesse. Õppetunnid mis Ukrainast saadakse aitavad seda moodsad tehnikat edasi arendada. Tean mida juba mõtlete. Tahate kindlasti öelda, et see kõik tundub muidugi tore ja huvitav, kui vaid rasketehnikat ka sama entusiastlikult saadetaks. Saksamaalt pole tükk aega midagi Ukrainasse jõudnud, kurdavad ukrainlased. Kas keegi imestab? Ilmselt mitte. Kordan veelkord oma ülevaadetes palju kirjutatud mõtet, et Baltikum ei saa lootma jääda Kesk-Euroopale ning peab eelkõige arendama tugevat kaitsekoostööd UK ja USAga. Need kaks on reaalselt valmis ka kiirelt tegutsema ja nendel on selleks ka piisavalt jõudu, on julgeolekupoliitiline õppetund Ukrainas käivast sõjast. USA abi on seejuures määrava tähtsusega. Praeguseni on USA saatnud Ukrainasse muuhulgas 1400 Stingeri raketti, 8500 Javelini raketti, 700 Switchblade kamikadze tüüpi drooni ja 142 suurtükisüsteemi ligikaudu 900tuhande mürsuga, muuhulgas näiteks ülimoodsate M982 Excalibur GPS juhitavate mürskudega. USA on juba teatanud, et saadab relvaabi veel 3 miljardi dollari eest. Tõenäoliselt jätkab USA Kongressi poolt maikuus heaks kiidetud Lend-Lease programmi raames abistamist veel edasigi, vähemalt niikaua kui selleks Ukrainal vajadust on. USA suurel abil on üks kummaline häda. See jätab Euroopale mulje, et Euroopal pole vaja enam nagu eriti midagi teha. Nii saavadki Kesk-Euroopa riigid aina rohkem abistamisest ära hiilida. Mida raskemaks talvel majanduslikult läheb, seda rohkem suured Euroopa rahvad ära hiilima hakkavad. Ja veel droonidest. Meil on päris mitu kõrgtasemelist droonitootjat. Eestil tasub riigina nende arengusse panustada ning kaitsejõud droonidega korralikult kasvõi üle varustada. Droonid on tulnud, et jääda ja mängida tuleviku sõdades arvestatavat rolli. Iga kaitseväe ja kaitseliidu üksus peab olema varustatud droonidega ja pigem olgu neid rohkem kui esialgu tundub vajalik olema.

 

Austraalia saadab oma kamikadze droonid Ukrainasse

https://tv.doctin.info/australia-to-deliver-300-defendtex...

 

Norra mikrodroonid on Ukrainas tegutsemas

https://www.rferl.org/.../ukraine-black.../32010443.html

 

Linnalahingute eksperdist erukolonel John Spenceri hinnang käimasolevale Ukraina sõjale

https://intpolicydigest.org/conversation-with-ret.../

 

Õppetunnid Ukrainast. Droonide osatähtsus suureneb

https://www.atlanticcouncil.org/.../airland-redux-early.../

 

POLIITILINE OSA

 

LÄÄNEL SEISAB EES PUTINISMI VÕRDSUSTAMINE STALINISMI JA NATSISMIGA

 

Lääneriikidel on ees Venemaa suunalise välis- ja julgeolekupoliitika täielik ümbermõtestamise ajastu. Mitmetes pealinnades on veel säilinud lootus tagasipöördumine „business as usual“ juurde, seda eriti riikides, kus poliitilistel parteidel on olnud tihedad sidemed Venemaaga, mis omakorda on tugevalt seotud parteide rahastamiste hämarate tagatubadega. Probleeme mitte just kõige puhtamate rahastamisskeemidega, eelkõige poliitilistel ääremaadel, on ilmselt pea kõikides Euroopa riikides. Sellele on juhitud ajakirjanduses tähelepanu nii Prantsuse, Suurbritannia, Itaalia kui ka Saksamaa puhul, Austriast või Ungarist rääkimata. Pole seetõttu üllatav, et just tihedate Venemaa sidemetega parteid survestavad lääneriikides Ukrainat sõda lõpetama ning leppima Venemaa poolsete vallutatud alade loovutamistega. See oleks Baltikumile ja Poolale erakordselt ohtlik, sest annaks mõista, et samasugune variant on edaspidigi aktsepteeritav ükskõik kus Venemaa jälle vallutama asub ja seetõttu peame olema sellistele arengutele alati vastu. Lisaks on mitmed riigid olnud hädas Venemaa heaks spioneerivate ametnikega. Austrias suve alguses toimunu on heaks näiteks (loe 19. nädala ülevaadet 7. juulist, alalõik „Austria pole ainuke“). Ka Saksamaal jäid äsja vahele Venemaa heaks töötanud majandusministeeriumi ametnikud, kelle tööülesanded olid seotud energiajulgeolekuga.

Ukrainas toimuv on toonud välja Putini Venemaa tõelise pale ka Ida-Euroopast kaugemal asuvate riikide jaoks – tsiviilisikute vangistamised, piinamised, vägistamised, mõrvad. Need ei ole olnud üksikjuhtumid vaid teadlikult juhitud poliitika ning päris kindlasti ka otseste käskude tulem. Butša ja Irpin on vaid Ukraina poolt vabastatud aladel tõestatavalt nähtu. OSCE teatas juba aprillis, et Venemaa tegevus on teadlik ja korduva mustriga ning otseselt inimõigustest hoolimatu jõhkrutsemine vallutatud aladel, mis jätkub. Inimõigusorganisatsioonid on korduvalt välja toonud, et põgenikelt saadud informatsioon annab alust arvata, et nn filtratsioonilaagrid, mis on avalikuks tulnud, on samasuguse tsiviilisikute vastase tegevuse jäämäe veepealne osa Venemaa kontrolli alla jäänud aladel. Võib arvata, et Butša ja Irpin on väikevennad võrreldes näiteks Mariupoliga. Venemaa on lasknud käiku kõik millega eelmisel sajandil hiilgasid Euroopas Stalin ja Hitler, kelle diktatuuride all hukkusid miljonid inimesed. Lääneriikidel on poliitilisel tasandil aeg hakata inimõigusorganisatsioonide raporteid tõsisemalt võtma ja tunnistama avalikult, et võideldakse otsese kurjuse vastu. See mida Putin on tegemas oma kodumaal on olemuselt julm. Propaganda abil püütakse rahvale sisendada, et võideldakse „natside“ vastu, keda võib tappa ja vägistada, kõik jõhkrus olevat õigustatud. Tegelikud natsid on aga Putini toetajad ise. Läänes on aeg see avalikult välja öelda.

Mida siis teha saaks? Üks karmimaid käike mida näiteks USA teha saab on mõne riigi kuulutamine terroristlikuks riigiks. See on mõjusam kui ükskõik milline sanktsioon või sanktsioonide pakett, sest lülitab selle riigi igasugusest maailmamajanduspoliitilisest suhtlusest välja ja muudab paariariigiks. Hirm selle käigu ees on Venemaal suur, isegi nii väga, et nad on ähvardanud Ukrainas seejärel punased jooned ületada (tuuma- ja keemiarelv). Olen aru saanud, et seda käiku ei ole USA ette võtnud eelkõige Kesk-Euroopa riikide survel, mis on ikka veel Venemaast tugevas sõltuvuses. Sellel ajal kui USA saadab miljardite eest relvaabi, toidab Euroopa Venemaad kümneid kordi suuremate summadega gaasi ja nafta eest. See peab lõppema. Lõppeda saab see ainult siis kui sellise tegevuse moraalne vastutus jõuab tipp-poliitikasse ja hakkab mõjutama valijaskonna hääli. Ida-Euroopas see ilmselt nii ka on, Kesk-Euroopa puhul pigem kahtlen.

Lisaks ärgem unustagem, et USAs algab kohe presidendivalimiste ralli ning see tõmbab Valge Maja fookuse Ukrainalt ära. See tähendab, et Baltikumi ja Poola välispoliitiline osatähtsus Ukraina pildil hoidmiseks suureneb. Lisaks kummitab Ukrainat aina rohkem Ungari ära pöördumine läänest, mis seab omakorda ELi tugeva surve alla. Autokraatiaks muutunud Ungari olemasolu ELi ridades muutub tegelikult ohtlikuks ka meile, sest Orbani otsene sõltuvus Venemaast ning vastutöötamine sanktsioonidele ja Venemaa vastutusele võtmise poliitikale nõrgendab ELi positsioone ning ühtlasi ka Baltikumi ja Poola julgeolekupoliitilist seisu. Nii, et raskusi jagub poliitilises plaanis igast suunast. Hinnatõusu mõjust pole vast vaja rääkidagi, seda saame juba kõik ise tunda. Meie võime sellega isegi vähe rohkem harjunud olla aga kas sakslane ja prantslane ka meiega asju samamoodi näevad, see selgub talve jooksul. Peame neile siis vast meelde tuletama, et juba praegu platseerub Ukraina-Venemaa konflikt veriseimate Euroopa sõdade edetabeli esiotsa. Tõusmine tabelis jätkub.

Samasse teemasse tuleb lisada kollektiivse vastutuse küsimus. Kas lõpetada Putinit toetava rikka venelase lõbureisid Euroopasse? Jah. Pole küsimustki. Kas Venemaa kodanik ikka peab saama valida Eesti kohalike omavalitsuste valimisel? Palju kollektiivse vastutuse ja ka meie julgeolekuga seotud küsimusi. Kollektiivse vastutuse teema on kõige paremini kokku võtnud Saksa blogija Chris Pyak oma maikuu postituses. Seda tasub lugeda, et aru saada miks peab vastutama kogu rahvas ja kes suudaks seda veel paremini põhjendada kui mitte sakslane:

https://www.pyak.eu/the-day-when-you-save-russias-soul/...

 

Saksamaal jäid vahele Venemaa heaks töötanud majandusministeeriumi ametnikud

https://www.zeit.de/.../russland-spionage-bmwi-robert...

 

Küüditamisest Ukrainast Venemaale

https://www.hrw.org/.../forcible-transfer-ukrainians-russia

 

VENE AJAKIRJANDUSES ON VALED LÄINUD AINA SUUREMAKS

 

Vene ajakirjandust lugedes peab endale koguaeg meelde tuletama, et Venemaa tungis Ukrainasse, mitte vastupidi. Vene ajakirjandusest võib kergelt jääda vastupidine mulje. Muide, tuletan meelde, et samasugust võtet kasutati ka Gruusia sõja ajal.

Võttes ette näiteks sellenädalase Vene sõjaväe ajalehe „Kрасная звезда“ võime lugeda üsna omapärast propagandaartiklit Ukraina teemal. Ajaleht väidab, et Ukraina olevat ohtlikult riivanud Venemaa suveräänsust, sest levitavat natsismi. Sajandeid olevat Venemaa pidanud tegelema oma kaitsmisega välisohu eest (jällegi, väide pole vale aga laseb kergelt unustada, et agressoriks on hetkel ju Venemaa, mitte vastupidi). Artiklis väidetakse, et vene sõdurid käituvad eeskujulikult ja ausalt võideldes samal ajal kompromissitult kurjuse ja vägivallaga. Loomulikult jõutakse artiklis põhjendustega kiirelt Suure Isamaasõja (II Maailmasõja) juurde, kus vene sõdurid kaotasid elusid, võideldes kangelaslikult fašismi vastu, päästes nii mitte ainult enda kodumaa vaid kogu maailma. Venemaa on tulnud alati võitjaks, isegi ka kõige keerulisemates ja abitumates situatsioonides, kirjutab leht.

Kogu artikli (ja üldse kogu Venemaa „ajakirjanduse“ propaganda ülesehituse) mõte on panna lehelugeja (ja televaataja) ühendama kahte sündmust, Teist Maailmasõda ja praegust sõda Ukrainas, põhjendades Ukraina vastu sõdimist ajalooga ja natside vastase võitlusega, kuigi tegelikkuses on Ukraina fašistlikust riigist piltlikult öeldes sama kaugel kui II Maailmasõda tänasest kuupäevast.

Mõned väited meedias lähevad juba nii kummaliseks, et ka saatejuhid ei suuda muiet või naeru kinni hoida. Näiteks kui Rossija1 kanalil saatekülalisest „ekspert“ tõemeeli väitis, et Rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri (IAEA) delegatsiooni ülesanne on mineerida Zaporižžja tuumajaam. Samas saates kutsus sama ekspert ülesse firmasid natsionaliseerima ja oligarhide vara samuti. Natsionaliseerimise üleskutseid on olnud viimastel nädalatel mujalgi ja tundub, et seda ideed söödetakse meediatarbijatele ette juba teadlikult. Ilmselt on soov minna tagasi Nõukogude Liitu Kremlis ikkagi piisavalt suur, et ideed meedias niipalju välja käiakse. Surve majandusele on ju samuti suur, eks püütakse lahendusi leida.

Hoiame siis pöialt, et Herson peagi vabastatakse. Kui seda miskipärast enne talve ei suudeta, siis on Ukraina väga keerulises seisus.