Talv 2022 Ukraina Vabadussõjas. 7. detsember 2022

 

SÕJALINE OSA

 

LÄHENEB UKRAINA VASTURÜNNAKUKS SOBIVAIM AEG

 

Minu ammuennustatud Hersoni vabastamine, mida ülevaatest ülevaatesse pidasin sõja tähtsaimaks murdepunktiks, on lõpuks teostunud. Kopeerigem Churchilli kuulsat väljaütlemist – see on lõpu algus. Mis edasi? Talv ja külmunud maapind on Ukraina lageda ja künkliku maastikuga aladel parim raskesoomusega ründamise aeg. Üldse on Ukraina raskesoomusele ideaalne lahinguala. Roheline lehestik kaitsvaid üksusi hetkel ei varja ja läbikülmunud maastik on üsna hästi tankidele läbitav. Kui külm ilm kestab, siis rünnakuks sobiv aken avaneb umbes jaanuari teisest nädalast ja kestab umbes veebruari keskpaigani, jäädes umbes sinna 9. jaanuari ja 19. veebruari vahele. Peale seda on sulailmade tõenäosus jälle suurem nagu üsna hästi näitas ka Venemaa rünnaku hilinemine selle aasta veebruaris, mis oli omakorda tingitud Hiina survest olümpia ajal mitte rünnata. Oleks Venemaa alustanud hiljemalt 9. veebruaril nagu ma rünnaku algusajaks ennustasin, oleks Venemaa esialgne edu lahinguväljadel olnud tõenäoliselt märksa suurem. Ukraina on seni kasutanud pigem sõjakavalust kui otseseid frontaalseid pealetungioperatsioone ning on sellises manööversõjas olnud palju edukam kui Venemaa, kelle sõjaväeteoreetikute väljamõeldis süvaoperatsioonide ja manööversõja teooria tegelikult on. Mis omakorda näitab, et hea teoreetiline baas ja moodne tehnika ei taga edu kui korrumpeerunud ühiskond ja teostamatute plaanidega poliitikud vahele segavad. Arvan, et Ukraina jätkab venelaste nn kotti tõmbamise operatsioone ning üritab venelasi haarata pigem operatsioonialade tiibadelt, suunaga vastase tagalasse jäävatesse nõrgalt kaitstud aladesse. Harkivi pealetung oli sellise manööversõja hea näide. Ühelt poolt pasundati Hersoni tähtsusest (ja see oligi tõsi), teiselt poolt põhjustas Harkivi suunalt Vene vägede ümbergrupeerumine mujale rinde nõrgenemise, mida Ukraina väejuhatus, tuginedes lääne luureinfo ja staabiohvitseride kaasabile, oskuslikult ära kasutas. Järgmine rünnak saab oma olemuselt olema tõenäoliselt üsna samasugune. Siinjuures tuleb tähele panna, et Ukraina peab eduka pealetungi tegemiseks neutraliseerima kaks peamist probleemi – purustama Krimmi silla ja Musta mere laevastiku eemale tõrjuma. Mõlemat on üritatud kuid nende tulem pole olnud vajalikul tasemel. Tõsi, silla ründamisega häiriti Hersoni kaitse logistikat ja selle kaudseks tulemiks oli venelaste taandumine Hersonist kuid silla parandamine tänaseks on halb uudis. Sild peab olema logistika seisukohast kõlbmatu ning Musta mere laevastik kaugele surutud.

Eelmisel korral juba kirjutasin ülevaatesse lõigu milles püüan ennustada eeldatava läheneva talvise rünnaku tulevast suunda: Ukraina ründab Harkivi ümbruses edasi ning vabastab alad kuni Starobilskini, avades sellega tee Severodonetski selja taha, mis sunnib venelased linna ümberpiiramise vältimiseks maha jätma. Starobilski vabastamine annaks kogu Luganski ja Severodonetski põhjatiiva üle kontrolli Ukrainale, misjärel kontrolliks lahinguvälja täielikult Luganski ja Harkivi vahel Ukraina. Lõunas saab tempo olema madalam, sest seal on venelastel ka suuremad väeüksused. Ukrainal saab olema kõige keerulisem suruda venelased välja Bahmuti ümbrusest. Üldiselt pole nendel sellega ka kiiret. Esmatähtis on lasta täielikult kokku kukkuda venelaste Harkivi rinde vägedel, mis avaks ühelt tiivalt vaba rünnakuala Vene vägede selja taha. See suund oleks eelistatav ka seetõttu, et see survestaks muuhulgas Bahmutis asuvaid Vene üksuseid tagasi tõmbuma, et vältida lõksu jäämist.

Pakun, et teine loogiline rünnaku suund oleks Melitopoli, Berdjanski ja Mariupoli vahelisele alale, mis lõikaks vastase väed kaheks, avaks tee Hersoni selja taha ning sulgeks venelastele sadamaalad Musta mere äärsel rannikul. Mis teeb mõlemad pakutud rünnakud keeruliseks on, et mida lähemale Venemaa piiridele, seda lähem ja lihtsam sihtmärk ollakse ka Venemaal baseeruvatele rakettidele ja lennukitele. Mis omakorda nõuaks suuremat tuletoetust Ukrainale aga paraku ei suuda ka lääneriigid piisavas koguses laskemoona toota, Venemaast rääkimata. Tõsi, Ukraina sõda on pannud lääne sõjatehased jälle huugama aga läheb üsna palju aega enne kui näiteks taasrelvastuv hiiglane Saksamaa oma masinavärgid korralikult tööle saab.

 

LEOPARDID ON PEAGI LAHINGUVÄLJAL

 

Raskerelvade tuletoetus mõlemal sõjapoolel väheneb, tõuseb jalaväelaste ja soomuse osakaal, seega suureneb ka Ukraina surve saada raskesoomust lääneriikidest. Ootan päeva millal Leopardid veerevad lahingutesse ja kui keegi selles kahtleb, siis mina küll mitte. See päev on tõenäoliselt lähemal kui praegu julgeks arvatagi. Ühtepidi ajaks see küll Moskvat veel rohkem närvi aga teistpidi saaks lääs tegelikult ka teada kui palju väärt on lääne tankid sõjas Venemaaga. Näiteks sakslaste paljukiidetud liikursuurtükk Panzerhaubitze 2000 on olnud pigem pettumus, sest laguneb liiga kiiresti. Läänel on vaja igatahes Ukraina sõda oma tehnika katselavana ära kasutada, sest sealt saadud teadmised annaksid eelise tulevikus toimuva võimalikku kokkupõrke jaoks ja sellised kogemused on kulda väärt.

 

UKRAINA JÄTKAB RÜNNAKUID VENEMAA TERRITOORIUMILE

 

Ukraina kasutab ära aina rohkem tehnilisi võimalusi mis neil Venemaal asuvate sõjaliste sihtmärkide jaoks olemas on olenemata sellest, et USA Atacms võimekuse Himarsitelt ära võttis. Ühelt poolt näitab see, et lääs ei soovi sõtta sekkuda, teiselt poolt jälle Ukraina otsustavust. Nemad tulid meie maale, mis annab üldse kellelegi õiguse viriseda kui vastase maad vastu rünnatakse? Lääs muidugi ei karda mitte niivõrd, et Venemaa suudaks kättemaksuks oma niigi kurnatud armeega kuidagi paremini vastu rünnata vaid taktikalise tuumarelva jaoks hea põhjenduse leidmist. Need on need kurikuulsad punased jooned. Hetkel on seis piltlikult öeldes selline, et on kaks poksijat, kellest ühel on kinnaste asemel käes korralikud raudnukid kuid kui teine ka neid kasutama hakkaks, siis kukuks virisema, et nii ei tohi ja kui keegi tema vastasele raudnukid annab siis ähvardab ta võtta taskust granaadi ja teha poksimatšile lõpu. Tüüpilise koolikiusaja käitumismuster aga paraku on koolimajaks reaalne lahinguväli. See, et kiusaja kotti saaks peakski olema kõigi ühine mure aga paraku ei julge keegi granaadi hirmus vahele astuda. Oma poisile ulatatakse vaid vett ja paremad hambakaitsed, et too ära ei väsiks või hambaid päris ära ei kaotaks. Ukraina julgus rünnata sõjalisi objekte Venemaa tagalas on tervitatav, sest kuigi nende rünnakute sõjaline tulem on pigem tühine siis nende rünnakute poliitiline mõju on märkimisväärne. Ühtlasi ajab see Putinit veel rohkem närvi, ta ründab veel rohkem Ukraina tsiviilobjekte ning paneb lääneriigid seisu kus Venemaaga rahukõnelustele sundimise jutt tundub aina naiivsem ja omamoodi lausa naljakaski. Tehnilises mõttes on Ukraina sõda näidanud seda millest ülevaadetes algusest peale palju kirjutanud olen – droonide osatähtsuse ja kasutusvõimaluste suurenemine. Inimene taandub lahinguväljadelt ajapikku aina kaugemale ning kaugjuhitav tehnoloogia võtab eesliinid aeglaselt aga järjekindlalt üle. Seejuures ei tähenda see, et jalaväelane muidugi sõjaväljalt üldse kaoks. Sõdade A ja O on, olenemata parasjagu kasutatavast tehnoloogiast, olnud inimkonna ajaloo algusest (ja on kuni lõpuni) alati jalaväelane. Kõik tehnilised võimekused läbi ajaloo vibust, sõjavankrist, suurtükkidest, lennukitest, tankidest kuni droonideni on ehitatud ümber jalaväelaste. Ilma jalaväelaseta maad ei vallutata või ei kaitsta. Tehnoloogia võimaldab jalaväelase ette saata mehitamata sõjamasinaid kuid jalaväelane on lõpuks ikka see kes vastase maa vallutatuks või enda maa kaitstuks kuulutab, selle pinnal reaalselt asudes. Mehitamata tehnoloogia on vaid abivahend. Armeede arendamine algab jalaväelasest ning tema võimekuste tugevdamisest ning samm-sammult jalaväelasest kaugemale liikudes tulevad järgmised asjad – miinipildujad, suurtükid, soomukid, lennukid jne. Kui keegi üritab teile rääkida, et tank on tähtsam kui jalaväelasele ostetav tankitõrjerelv siis elab ta suure tõenäosusega nõukogude aegsete sõjateooriate lummuses vaieldes iga meie kaitseministeeriumi ostuotsuse üle. Kõik mis jalaväelase küljes ja lähedal on tähtsam kui see mis temast kaugemal. Ühtlasi käib see ka hinna kohta. See on küll kõva üldistus aga mida kaugemal jalaväelasest, seda keerulisem on sõjatehnika tehnoloogiliselt ja ka seda kallima hinnalipikuga. Seepärast ongi droonide pealetulek nii kiire, et nood on seda reeglit rikkunud, on odavad ja efektiivsed, asudes õhuruumis milles madistanud tehnoloogia on olnud siiani ikka päris kallis. Drooni- ja vast ka raketirünnakud Venemaa tagalasse jätkuvad ning Ukraina kasutab iga trikki, et vastast piirialadel ja ka sügavamal tagalas ebakindlana hoida. See on õige otsus ja kõik kes püüavad Ukrainat hoiatada et nii ei tohi tahaksid saada vaid odavat gaasi ja kütust. Ukraina tohib ja peab, sest see on tark käik.

 

POLIITILINE OSA

 

VÕITA EI SAA MAAD LOOVUTADES

 

Kui 1941 aastal kirjutas üks ema ajakirjandusele kirja, et USA lõpetaks sõjas osalemise, sest noored poisid saavad ju surma ("Please, for God's sake, stop sending our finest youth to be murdered on places like Iwo Jima. It is too much for boys to stand, too much for mothers and homes to take. It is driving some mothers crazy. Why can't objectives be accomplished some other way? It is most inhuman and awful—stop, stop!") vastas Ühendriikide mereväe sekretär James Vincent Forrestal, kes oli ka ise Iwo Jimal näinud seda väga verist lahingut, ausalt ja lihtsalt: 7. detsembril 1941 alustatud rünnakuga andis vaenlane meile lihtsa valiku: võidelge või hävige. ("On Dec. 7, 1941, the Axis confronted us with a simple choice: fight or be overrun. There was then, and is now, no other possibility. Having chosen to fight, we had then, and have now, no final means of winning battles except through the valor of the Marine or Army soldier who, with rifle and grenades, storms enemy positions, takes them and holds them. There is no short cut or easy way. I wish there were.").

Kui Venemaa 24. veebruaril 2022 aastal Ukrainat laiendatult (uuesti) ründas oli Putini eesmärk sõnastatud küll pikalt ja peenelt aga lühidalt kokku võttes oli sõnum sama: võidelge või saage hävitatud!

Ukraina võitles ja igasugune järeleandmine okupeerijale on vallutust ihkava riigi seisukohast võit ning kaitsja seisukohast kaotus. Ukrainal ja tegelikult ka Euroopal (eriti endistel Nõukogude Liidu liikmes- ja satelliitriikidel) on ainult üks valik – mitte meetritki Venemaale loovutada. Vastupidise variandi tagajärg peaks olema kõigile selge. Tüki Ukrainale varem kuulunud territooriumi andmine Venemaale looks pretsedendi mida Venemaa kasutaks ära oma naabrite vastu, suurima tõenäosusega Baltikumi ja Poola vastu. Eesti ametlik välis- ja kaitsepoliitika Ukraina sõjaga seoses peab olema sõnastatud lühidalt järgmisesse põhimõttesse: võita ei saa maad loovutades. Igasugune väikseimgi jutt või nõue Ukrainale sellisest variandist on meie demokraatlikele vabariikidele Baltikumis eksistentsiaalselt ohtlik. Siinjuures tasub tähele panna, et meie liitlaste hulgas on riik, kes on asunud juba päris otseselt igasuguste väidete taha pugedes Ukraina abistamist takistama, suuresti küll endale raha väljapressimise vaimus – Ungari. Ungarist on saanud lääneriikide, eelkõige aga Euroopa Liidu jaoks sisepoliitiline probleem number üks.

 

HIRM TUUMARELVA EES ON PÕHJENDATUD

 

Macroni ja Scholtzi väljaütlemised võivad meid päris kurjaks ajada kuid samas tuleb aru saada, et nüüdsest režiimi (ja enda) ellujäämise eest võitlev Putin võib ühel hetkel, kui Kremlis sisepoliitiline surve võimule väga suureks läheb, tõesti tunda, et taktikaline tuumarelv paneks sõjas jooned paika ja laseks tal säilitada mingidki vallutatud alad. Lääs on juba teada andnud, et tuumarelvaga vastust ei tuleks.

Mis oleks aga selle tagajärg? USA on teatanud, et nende jaoks oleks see selge punase joone ületamine. See tähendab, et vähemalt USA üksused, mis on Rumeenias ja lennukiemalaevad, mis asuvad juba pikemat aega Vahemerel, sekkuksid. Euroopa riikide üksused? Tõenäoliselt mitte. Saksamaa ja Prantsusmaa on niigi kahe vahel kas toetada ja miks üldse toetada Ukrainat kuid see poleks peamine põhjus. Peamine mure Euroopa sõjavägede jaoks on relvastuse puudumine. Rahu ajal niigi kokku kuivanud varudest on märkimisväärne osa antud ära Ukrainale ning juurde tootmise võimekus on praegu veel pigem murettekitavalt madal. Seetõttu ei ole lääneriikidel tegelikult mingit huvi sõtta sekkuda, sest pole millega sekkuda (v.a USA). Jah, Vene väed on räsitud aga kui Moskva juba tuumarelva oleks kasutanud, siis ei kõhkleks nad seda edasi tegemast. Seis oleks viisakalt öeldes sitt. Saata oma sõdurid sõjaväljale kus kasutatakse nende vastu taktikalisi tuumarelvasid aga te ise ei tahaks seda vastu teha? Nõup, jääb ära. Nüüd tekib aga teistpidine probleem. Kui kõik näevad, et tegelikus välispoliitikas Venemaa tuumašantaaž töötab, tekitab see maailmas suurenenud huvi tuumarelvade omamise vastu. Oleks väga keeruline Iraanile ja teistele sarnastele autokraatlikele riikidele põhjendada, et tuumarelv on mõttetu. Ei ole ju, kõik näevad hästi kuidas seda kardetakse ja kuidas miskit vastu ei julgeta teha. Eriti niru näeks olukord välja siis kui tuumarelva hirmus sunnitakse Ukraina loovutama alasid juba enne kui seda kasutatud on. Ühtepidi annaks see Venemaale vihje, et nii saab ka edaspidi ning teisipidi näeks kogu maailm, et tuumarelva omamisel on kõvad plusspunktid juures. Lõpptulemina kaotaksid lääneriigid tohutult igatepidi kui Venemaa välja lastud tuumaähvarduse džinni ei suudeta pudelisse tagasi toppida, olenemata sellest kas nad siis kasutavad seda või mitte. Venemaa üritab lõhkuda rahuaegseid norme niipalju kui annab ja mis on kõige hullem, me ei saa näpuga süüdistavalt näidata ainult Putinile ja tema paarile kaaslasele. Näpuga peab näitama kogu Venemaa ühiskonnale ja rahvale, sest üsna suur osa siiski toetab seda sõda siiani. Jah, populaarsus sõjale Ukrainas on vähenenud aga põhimõtteliselt pole kusagile kadunud Vene rahva soov, et nende riik oleks üks hiiglaslik impeerium ja valitseks naaberrahvaid. See suurushullustus ongi küte Venemaa vallutussõdadele.

 

MACRONI VÕIB KIRUDA AGA TEMA JUTUS ON IVA

 

Macroni jutud, mille võiks koondada mõtte „anname Venemaale taganemisvõimaluse” alla, on meile olemuselt küll ohtlikud, sest laotavad venelastele uue tee tulevasteks naaberriikide vallutamissõdadeks, samas on nendes juttudes ajaloost õpitud tarkusetera mida ei tasuks tähelepanuta jätta. Jah, need sõnavõtud tunduvad hirmus naiivsed ja veidi naljakadki kuid see ei tähenda, et need tasuks kohe kõrvale heita.

Kõigepealt pean ütlema, et minule käivad sellised „Venemaad ei tohi ärritada” laused küll korralikult närvidele, sest iga Venemaa naaberrahvas saab ju aru, et Venemaale ei tohi järele anda. Nad näevad järeleandmist kohe nõrkusena ja kasutavad seda ära. Ei ole nii nagu läänes arvatakse et kompromiss peaks käima nii, et meie astume sammu tagasi ja teie astute ka sammu tagasi ja rahu ongi majas. Venemaa vaatab, et hea idioot, astus sammu tagasi, siin on nüüd ju tühi ruum ja astub sammu edasi. Ja veel suuremaks idioodiks peab Venemaa vastaspoolt siis kui too peaks astuma veel sammu tagasi lootes, et see venelasi kuidagi taltsutab. Naiivsus.

Samas saab Macron hästi aru, et impeeriumiihalusega militaarühiskonnas on suur kaotus sageli vastupidise efektiga. Seda tõestas hästi Saksamaa allajäämine Esimeses Maailmasõjas. Piisas areenile ilmuda tüübil, kes süüdistas kaotuses alguses nõrku poliitikuid, seejärel juba juute ja lõpuks ei tea keda stiilis, et kõik teised on meie hädades süüdi, mitte meie ise (see äärmuslustele väga tuttav propagandatrikk tuleb vast paljudele ka tänapäevast tuttav ette), sai lõpuks piisava kriitilise massi toetuse ja eelkõige jõustruktuuride ja sõjaväe toetuse ning võttis riigi lihtsalt üle. Ilma jõustruktuuride ja sõjaväe toetuseta ei toimu kunagi riigipööret ega revolutsiooni isegi siis kui suur osa rahvast on kellegi selja taga. Tegelikkuses piisab kui vaid politsei ja sõjaväe juhtkond laskub kellegi ette põlvili ja see isik (või partei) ongi sisuliselt võimul. Macron kardab, et see kõva käe ihalus teeb Venemaa Ukraina sõja kaotuse järel veel militaarsema lähenemisviisiga riigiks ning pauk rahvuslikule uhkusele paneb Venemaa ähvardama kõike ja kõiki ja neid ähvardusi ka reaalselt täide viima. Samast asjast rääkis läbi lillede ka Scholz kui kurtis, et liigume uue Külma Sõja poole. Nüüd on küsimus vaid selles kumb on parem lahendus – kas lasta Venemaal võtta midagi Ukrainast ja anda justkui andeks lootes, et nad õpivad ja enam naabritele kallale ei tule ning vältida täielikku isolatsiooni või lüüa Venemaa välja, nõuda vastutust sõjakuritegude eest, isoleerida Venemaa (surudes nad ühtlasi veel kindlamalt Hiina vasalliks) rahvusvahelisest majandusest ja poliitikast ning langeda uude Külma Sõtta? Meie jaoks oleks viimane variant kordades parem aga Kesk-Euroopa majandustele oleks see tugev löök. Sealt ka soov, et seda ei juhtuks. Kui karm löök oleks see Venemaa eneseuhkusele ja kas see sunniks neid õppust võtma ning leebuma või muutuks nad hoopis veel kurjemaks? See ongi küsimus mis Macroni vaevab ja tõtt-öelda peaks see vaevama kõiki. Meie, kes me Venemaad palju paremini tunneme, teame juba, et tõenäoliselt muutub Venemaa paraku vaid veel kurjemaks ja seetõttu peame lääneriike lihtsalt naiivseteks, kes rumala peaga tahavad sammu tagasi astuda (ja annavad Venemaale võimaluse samm edasi astuda) aga me ei saa süüdistada neid soovis säilitada rahu isegi siis kui selleks midagi kaotada tuleb. Tuumarelvade ajastul on ettevaatlikus igatepidi mõistlik, sest tuumarelva väljalaskmisest tagasiminekut enam pole. Okei, tehniliselt küll on (ballistili rakette saab enamasti lennul elimineerida laskja poolt) aga poliitiliselt poleks enam tagasiteed igatepidi. Seda tagasiteed Macron üritabki säilitada.

________

(Analüüs eile toimunust pole nii keeruline (nagu sai õpitud kevadel ja suvel igapäevaselt ja hiljem iganädalaselt kirjutades ja asju lahti seletades) aga ennustada tulevikku on palju tänamatum töö. Tänud toetuse ja kirjade eest ja kohtume veebruaris ja hoiame senikaua ukrainlastele pöialt ja toetame neid nii nagu suudame)