Sügise lõpp/talve algus 2022 Ukraina Vabadussõjas. 24. oktoober 2022

Sügise lõpp/talve algus 2022 Ukraina Vabadussõjas. 24. oktoober 2022

SÜGIS/TALV 2022: HIRM JA KÜLMAD TOAD

Lähitulevikku iseloomustavad kaks märksõna – hirm ja energiakriis. Mõlemad on otseselt Venemaa tegevuse tagajärg. Me ei saa rääkida lihtsalt Putinist ja tema „kolmepäevasest erioperatsioonist“, sest lääneriikide narratiiv, et vaid Putin on süüdi ei järgi mitte kuidagi tegelikkust. Putin on toetunud alati rahvale ja Vene ühiskonna ihale suurriikluse järele. Hirm Venemaal ja Ida-Euroopas on saanud valdavaks sise- ja julgeolekupoliitika mõjutajaks. Venemaal kardab režiim enda kokkuvarisemist ja naaberriikides kardetakse võimalust, et Putin riskib üle ja kasutab viimase võimalusena taktikalist tuumarelva.

Tuli pikk analüüs, neile kes pikka lugeda ei viitsi võtan mõne lausega teemad kokku:

TEEMAD KOKKUVÕTVALT:

-- Ukraina on võitnud lahinguväljal initsiatiivi. Putini otsene sekkumine lahingutesse ja mikromanageerimine kordab Hitleri tehtud vigu, mis võtab igasuguse eduvõimaluse.

-- Tark põgeneb Venemaalt. Vene intelligents põgeneb, surutakse vaikima või hävitatakse. Venemaa ajaloos palju korratud intelligentsi hävitamise ring alustab oma uut teekonda, mille tagajärjeks on, et ühiskonnas mõttemallid ei muutu ja iga uue ringi lõpp on sarnane – sõda naabritega igatsetud impeeriumi taastamiseks või suurendamiseks.

-- Saksamaal on samuti hirm. Saksamaa kardab oma ajaloo kordumist ning tegemast kaks korda varem tehtud viga...jälle. See on ka osalt põhjus miks debatt Ukraina aitamise üle väga vaibuda ei taha. Paremäärmusluse esiletõus vaid võimendab sakslaste hirme, et kõik kordub.

-- Teen ka lihtsustatud ülevaate Venemaa kaotuste peamistest põhjustest. Vead on suuresti ühiskonnas levinud mõtteviisides ja eelkõige minevikku kinnijäämises, mis on takistanud arengut nii riigis üldse kui ka loomulikult armees. Uus tehnika aga vana mõttelaad armeele edu ei taga.

-- Rootsi ja Soome NATOsse pääsemine seisab suuresti Türgi otsuse taga.

-- On alanud paremäärmusluse ülikiire võidukäik lääneriikides. Ajaloos varemgi on äärmused esile tõusnud just majanduslike kriiside ajal ning selle tagajärjeks on olnud liitude lagunemine ja sõdade perioodid. Selle põhjusteks lühidalt – kõrghariduseta inimeste allajäämine konkurentsis ja lootuse kadumine majanduslikule edule mida majanduskriis väga tugevalt võimendab.

-- Ukraina sõja lähitulevik: Venemaa valmistub kasutama taktikalist tuumarelva. USA juhtimisel on lääneriigid valmistumas võimalikuks vastukäiguks. Lahinguväljadel on kontroll pea täielikult Ukraina käes. Hersoni kaotamisel pole Venemaal peale panuste tõstmist tuumarelvani enam väga muid variante, väljaõpetamata meestemassi rinnetele saatmisel on vaid aja venitamise efekt. Putin võitleks Hersoni kaotamise hetkest alates enda võimul püsimise ja otseselt elu eest ja ei kõhkleks enam riske tõstmast. Ühtlasi tähistaks Hersoni võitmine Ukrainale sisuliselt võitu sõjas, sest tee Krimmini oleks lahti.

-- Venemaa on Valgevenet täielikult enda kontrolli alla võtmas. Lukašenkost on saanud tähtsusetu mutrike, kellel reaalne võimutäius peaaegu puudub.

-- Sport on alati olnud osa poliitikast. Venemaa sportlased tuleb sõja ajal võistlustest eemale hoida. ROKi presidendi võitlus Venemaa eest lõhnab kõvasti venelaste rahade järele ja raha muidugi ju ei haise.

-- Hiina ei varja enam, et kavatseb Taiwani kasvõi sõjaliselt ära võtta. See tõmbab USA fookuse Euroopalt ära, seades Ida-Euroopa, eelkõige aga Baltikumi NATO Euroopa riikide üksustest veel suuremasse sõltuvusse. Saksamaa plaan siia eelpositsioneeritud vägesid mitte saata võib tulevikus seetõttu saada meie jaoks väga ohtlikuks.

PIKEMALT (neile kel viitsimist ja aega lugeda):

UKRAINA ON VÕITNUD LAHINGUVÄLJAL INITSIATIIVI

Eelmine kord, suve lõpus, kirjutatud ülevaates pakutu on täitunud rohkem kui loota võis. Hersoni vabastamiseni pole ka enam palju jäänud ja see tähistaks ka suurt murdepunkti sõjas. Ukraina on saanud initsiatiivi enda kätte. Sellele vastamiseks saadab Venemaa sõtta seda mis neil veel lihtsamatest valikutest alles on – inimmassi. Putin kordab Hitleri tehtud vigu, juhtides ise lahinguväljal üksuseid lausa mikromanageerimise tasemeni välja ning kulutab väheseid mürsu- ja raketivarusid tsiviilobjektide peale, jättes sõja võitmiseks vajalikud Ukraina militaarrajatised puutumata. Selline tegevus annab Ukrainale suure eelise. Kui II MS ajal arutati atentaati Hitlerile, jäeti see ära põhjusel, et Saksamaa sõjaväe suurim vaenlane on Hitler ise, kes teeb sõjaliselt täiesti ebapädevaid otsuseid. Ka Ukraina sõja üks suurimaid õppetunde on, et hea sõjatehnika ei anna sulle eeliseid kui juhtkond teeb väga mastaapseid strateegilisi vigasid.

TARK PÕGENEB … EHK VENEMAA ON NAKATANUD HIRMU JA SEE KANDUB ÜLE KA NAABERIIKIDESSE

Et vaadelda Venemaal (ja mõneti ka läänes) toimuvaid sündmuseid räägiks korraks ühest tehnikavidinast, mis esmapilgul võib näida õige kummaline valik millest Venemaa-Ukraina sõja tagataustal toimuvate ühiskondlike muutuste selgitamist alustada. Juttu tuleb mootorrattast. Mootorrattast? Mnjaaah, ei tundu nagu mitte kuidagi teemasse sobivat? Aga veidi statistikat ja teadusloba siiski. Teen seda USA näitel, sest seal on teemat kõige põhjalikumalt uuritud. USA-s on näiteks kõigest 3% liiklusvahenditest mootorrattad. Ometigi põhjustab see liiklusvahend lausa 12% avariidest ja 11% surmaga lõppevatest liiklusõnnetustest. Ainult see, et mootorrattur pole nii kaitstud kui autojuht siiski nii suurt õnnetuste arvu, võrreldes liiklusvahendi enda kogusega liikluses, ei põhjusta. Teadlased on seda küsimust uurinud. Miks siis mootorratturid satuvad nii tihti liiklusõnnetustesse? Pakun, et selleks ei pea lugema minu ülevaadet või olema teemat teaduslikult uurinud tarkpea. Piisab kui linnas elav inimene vaatab suvel tänaval kiirendavate mootorratturite liikluskäitumist. Miks paljud neist siis ikkagi nii riskantselt liikluses käituvad? Sellel on üks põhjus, nimelt haridustase. USA uuringute järgi on magistrikraadiga mootorrataste omanikke kõigest 1,6%. Bakalaureusekraadi omanike on samuti vähe, vaid 16% (võrdluseks, et nii USAs kui ka Euroopas on autoomanikest peaaegu pooled kõrgharitud. Tõsi, kõrge protsent tuleb osalt ka sellest, et kõrgharitud omavad enamasti mitut autot majapidamise peale). Kuidas need kaks omavahel seotud on? Vastus on väga lihtne – soov (või julgus) riskida. Kõrgharidusega inimesed ei kipu oma õnnega liigselt riskeerima. Sellelgi on oma kindel põhjus. Olles niipalju kahte äärmiselt väärtuslikku ressursi – aega ja raha, enda edukusse investeerinud, ei ole kõrgharitud inimesel erilist soovi oma varasemaid pingutusi liiga kergelt nullida (siia tuleb lisada, et noortel tulebki tavaliselt valida kas sõjavägi või ülikool riikides kus on kohustuslik väeteenistus, seega puudub kõrgharitul enamasti ka oskusteave sõjas ellujäämiseks nagunii). See ongi põhjus, miks kõrgharitud inimesed ei kipu riskantset (samas autost odavamat) liiklusvahendit soetama, kuigi nad on suure tõenäosusega parema elatustasemega kui madalamalt haritud osa ühiskonnast. Ja just see riskitaluvus tuleb mängu ka kriisisituatsioonide puhul. Näiteks sõjasituatsiooni lähenedes kipuvad jalga laskma need kellel on kaotada rohkem. Kõrgharitud inimesed, kes on tänu oma haridustasemele olnud tööturul konkurentsivõimelisemad ja koondunud linnadesse, kardavad oma saatuse pärast rohkem kui näiteks maal elavad inimesed, kes on suurema tõenäosusega madalama haridustasemega kuid samas õppinud ise hakkama saama ja riskivad rohkem. Seepärast siis põgenevad inimesed peamiselt suurlinnadest, mitte maapiirkondadest ja nii juhtubki, et suure tõenäosusega on piiri ületav meessoost põgenik käinud ülikoolis. Venemaa ajaloo üks omapärasid on, et kõrgharitud intelligents põgeneb kriisi lähenedes või jääb paigale jäädes režiimi (olgu see siis uus või vana) hammasrataste vahele. Igal juhul kaotab Venemaa sõdades/revolutsioonides alati oma helgemaid päid. Osad põgenevad enne, teised hävitatakse pärast. Sellega on seletatav ka miks peale nii paljusid võimukollapseid pole Venemaale kunagi jäänud piisavalt kriitilist massi kõrgharitud intelligentsi, kes ühiskonnas toimuvaid muudatusi juhiks ja veaks riigi demokratiseerumise teele. Need kes on kodumaale jäänud (ja ellu ka jäänud) lõpetavad heal juhul Siberis või vaigistatakse hirmuvalitsuste surve all ja Venemaa alustab jälle uut tsüklit, kus midagi ühiskonnas ja mõtteviisides ei muutu. Rikkam ja edukam intelligents põgeneb või sureb hiljem kruve kinni keerava vana või uue režiimi haardes. Ellujäämine on eluslooduse eksistentsi vedur. Inimene on sealjuures võimeline ellujäämise nimel muutuma jõhkraimaks olendiks maakeral. Režiimi liidrid eesotsas Putiniga kardavad rohkem kui meie, sest nende kaotus sõjaväljal tähendab nende heaolu, võimu ja suure tõenäosusega ka elu lõppu. Eksivad kõik, kes arvavad, et nad pole valmis riski piire nihutama hirmus mis neist endast saada võib. Kas Putin võib kasutada Ukrainas tuumarelva? Olen päris kindel, et taktikalise tuumarelva kasutamise tõenäousus on pigem suur kui väike. Ainult hirm lääneriikide vastuse ees hoiab Putini hetkel tagasi aga kui hirm enda võimu (ja elu) kaotamise ees selle ületab, siis läheb see variant ilmselt käiku. Venemaa lüüakse seejärel Ukrainast USA juhtimisel välja ja sellega oleks Putinil hea väita, et oligi sõda NATO ja Venemaa vahel nii nagu Venemaa propaganda on juba pikalt väitnud. Palju noori vene sõdureid saaks surma aga ega keegi Putinit võimult kõrvaldada ikka ei suudaks, tõenäosus selleks on pigem väike. Kruvid keeratakse veel rohkem kinni ja olukord läheks ainult hullemaks. Hirmust enda ja oma pere elu pärast oleks vastuhakkajate kogus üsna marginaalne, nagu see oli ka Stalini ajal. Hirm on Venemaa ühiskonda ja selle korraldust iseloomustanud läbi selle ajaloo. Sellest loogikast saavad väga paljud Venemaal hästi aru. Kellel vähegi nutti peas, laseb jalga või hoiab suu kinni. Riskivalmidus. Mootorratas. Capish?

SAKSAMAAL ON SAMUTI HIRM

Kesk-Euroopa ja peamiselt Saksamaa kõhklemine tuleb panna karmi ajalookogemuse arvele. Eriti kehtib see Saksamaa kohta kus tuline debatt, mida teha edasi, käib ajakirjanduse veergudel sõja algusest saadik. Saksamaa on kahel korral viinud ennast hävingu äärele, millele eelnes ülemilitariseerimise periood. Paremäärmusluse esiletõus kogu läänes (mida on tugevalt võimendanud Venemaa mahhinatsioonid) meenutab sakslastele liigagi hästi viimase maailmasõja eelmängu. Paremäärmuslus on omakorda tugevalt seotud (samuti juba eelnevas ülevaate lõigus põhjuseks toodud) madala haridustasemega ja peamiselt linnadest väljaspool elavate inimestega. See tendents on jälgitav kõikjal. Haridustasemel on siin oluline roll. Kõrgharidust ei suuda (olgu põhjuseks vaimne või rahaline pool) saada kõik, kuid need kes selleni jõuavad koonduvad sinna kus on ülikoolid – linnadesse. Ühtlasi on linnades ka rohkem inimesi, seega suurem turg, rohkem töökohti ja karmim konkurents. Kõrgharitud inimesed suudavad konkureerida tasuvamatele töökohtadele ja moodustavad lõpuks parema elatustasemega ühiskondade kihid. Madalama haridustasemega inimesed jäävad selles konkurentsis alla, seetõttu reeglina nad nii hästi ei ela aga see ei tähenda, et nad seda ei sooviks. Nad tunnevad end petetuna ning kõrvalejäetuna ja loomulikult peavad nad süüdlaseks oma elu keerulisuses kõiki neid kellel on läinud paremini. Majanduskriisid toovad sellise pettunud ühiskonnaosa kiirelt äärmuste, olgu need siis paremäärmuslased (konservatismi äärealad kuhu kuulub näiteks natsism) või vasakäärmuslased (liberalismi äärealad, kuhu kuulub näiteks kommunism), selja taha. Majanduskriisides suudavad parema palgaga inimesed selgelt paremini kriisist üle olla, samal ajal kui madalapalgalised virelevad veel suuremates raskustes. Pettumusest jagatakse hääli neile, kes lubavad lihtsaid lahendusi (tööd ja leiba) kuid kui selle saavutamiseks peab äärmuslaste arvates tulema näiteks mingisugune revolutsioon või et lahenduseks on demokraatia asendamine autokraatiaga („üks rahvas, üks partei, üks ajaleht“ jne tüüpi sõnumid) nende valijaid eriti ei huvita. Andke tööd ja leiba, mismoodi see saavutatakse pole meie mure. Ajaloo iroonia on, et suurimaks kannatajaks autokraatiates on aga just nimelt need ühiskonnakihid, kes esialgu äärmuslastele oma toetuse andsid. Sakslaste hirm kõige selle kordumise ees, mida nad oma riigi ajaloos juba näinud, on põhjendatud. Teine probleem on Euroopas olnud see, et USA vihmavarju all olles on rahuaegadel unarusse jäetud oma armeed ja relvatööstus. Sisuliselt on need kokku kuivanud. Veel mõned aastad tagasi pakkus ajakirjandusele kõvasti nalja kui avastati, et Saksa armee kasutab õppustel puust makette, sest pärisrelvi ei jagunud. Probleem on olnud sümptomaatiline kogu Kesk-Euroopas. Kolmas ja väga oluline nüanss on Saksamaa põhiseadus, mis tehti pärast Teist Maailmasõda selline, et liigne relvastumine polekski võimalik. Juunis alustas parlament põhiseaduse muutmisega ning lisaks eraldati sõjaväele ja relvatööstusele hiiglaslikud summad. Lühidalt – laod on relvastusest peaaegu tühjad ja polegi väga mida Ukrainasse saata. Teistpidi jälle on Ukrainasse sissetungi tagajärg, et lääs üritab kiiruga relvastuda. Meie õnneks on materiaalset võimsust läänel kõvasti rohkem kui Venemaal. Venemaal samas on rahval rohkem kannatust. Demokraatlikud lääneriigid aga sõltuvad sellest rohkemgi kui relvatehaste tootmisvõimsustest. Seda Saksamaa avalikkus kardabki. Mis saab siis kui saame jälle võimsaks militaarriigiks ja võimule tulevad paremäärmuslased? Veel kümme aastat tagasi oleks see tundunud ulme, täna paraku enam mitte. Nii, et püüdkem sakslaste murest aru saada. Neil on lausa kahekordne kogemus, et asjad võivad kiiresti käest minna.

VENEMAA (SIIANI SAADUD) KAOTUSTE PEAMISED PÕHJUSED:

1. Peaaegu sada aastat vana strateegia, mis keskendub massile ja suurtükiväele. Samal ajal kui ka lääneriikide strateegia on (irooniana) edasiarendus varase Nõukogude Liidu sõjandusteoreetikute süvaoperatsioonide teooriast, keskendudes kiirele manööversõjale ja õhuülemvõimule, pole Venemaa oma helgemate peade ideedega osanud midagi peale hakata ja oma sõjaväge tänapäevaseks ja moodsaks ülesse ehitada. Põhjuseks on mineviku liigne idealiseerimine ja sellest tingitult ongi sõjaväereforme (eriti struktuurimuutuste osas) olnud keeruline ette võtta.

2. Liigne tsentraliseeritus (mis omakorda eelmisest punktis välja toodud reformide puuduse tagajärg), mille tulemiks on, et kindralid viiakse rinde lähedale kus nad on kerged märklauad Ukrainale. Lääneriikides ei juhi kindral iga eesliinil oleva üksuse tegevust eraldi ja detailideni. Miks peakski?

3. Mõne nädala võrra hilinenud rünnak. Poliitiline põhjus – Hiina olümpiamängud. Ukraina on ideaalne raskesoomuse lahinguala – künklik, palju lagedat maad, peaaegu puuduv mets. Raskesoomuse jaoks on ideaalne külmunud maastik kui pole ka puud-põõsad lehtedes, et jalaväge varjata (Eesti näiteks on raskesoomusele väga ebameeldiv ala – tasane, metsane ja soine. Lisaks oleme tankitõrjerelvastuse osas üks paremini relvastatuid riike maailmas). Seega ideaalis jaanuari lõpp, veebruari algus. Ennustasin väga pikalt ette veebruari 2020 (tuli koroona ja nihutas ennustust 2 aastat edasi) ja kuigi arvasin raudkindlalt, et kuu alguses tuleb rünnak, olin päris üllatunud kui rünnakut ei tulnudki. Aken oli vaid nädal-kaks. Miks selline venitamine? Võib juhtuda, et Ukraina peab tagantjärele Hiinale päästmise eest (mis siis, et mitte tahtliku) väikese sümboolse ausamba püstitama. Iroonitsen muidugi aga fakt on, et Hiina olümpiamängud nihutasid Putini rünnaku kuu algusest kuu lõppu. Sellest piisas, et venelaste tankid olid saabunud mudaste ilmade tõttu sunnitud liikuma vaid maanteedel, olles nii kergeks sihtmärgiks.

4. Väga kehv üksuste omavaheline koostöö. Osaliselt on selles süüdi kehv side ja mõnikord üldse sidevahendite puudumine.

5. Halva või olematu väljaõppega jalaväeüksused. Videotest on näha, et ka Ukraina poolt vaevas ja vaevab see probleem samuti siiani, kuid nende õnneks on Venemaa olukord veel hullem. Näiteks võõrleegionärid kurdavad, et ukrainlased on uhke rahvas ja rindel juba käinud sõdurid ei taha lisaõppustele saatmisest kuuldagi. „Oleme sõdinud juba aastaid, mida teie ka teate“ suhtumine pidavat tekitama palju probleeme. Õnneks on see juhtkonna survel muutumas ning lääne instruktorid võtavad ette aina uusi üksuseid keda moodsalt sõda pidama õpetada ning ka suhtumine sõdurite enda hulgas on muutumas. Venemaal pole sedagi varianti, et keegi tuleks ja aitaks hädast välja ning õpetaks uusi trikke. Püüame aga mehed tänavalt ja saadame otse rindele? Nii võiduni ei jõua.

6. Puudub moderne sõjameditsiini tase. Veel hullem, paljudel sõduritel pole üldse esmaabivahendeidki. Ja veel hullem, uutel mobiliseeritutel tuleb need ise hankida. Siit hullemaks enam minna pole võimalik. Või on?

7. Halvasti korraldatud logistika. Logistika osakaalu tähtsust peetakse läänes nii suureks, et II MS ajal tehti lääneliitlaste armeedes nalja, et lääneliitlasi ei juhi mitte Eisenhower vaid kindral John Lee, kes juhtis nn Com Z-d ehk siis varustusega tegelevat osa lääneliitlaste armeest. Tema sõnast olenes kas ja millal midagi rünnatakse või mitte. Pole varustust, pole armeed.

8. Ei suudetud saavutada õhuülemvõimu rünnakualade kohal. Lääne sõjateooria järgi võidab lahingu see, kes kontrollib taevast lahinguala kohal. Venemaa pidas siiani tähtsamaks suurtükiväe üleolekut, sest see on nende kogemus. Mõlemad lähenemisviisid on alguse saanud II MS-st. Lääs suunab arendusteravikku õhuvägedesse (sakslaste ja lääneliitlaste kogemus), Venemaa suurtüki- ja raketivägedesse ning raskesse soomusesse (Nõukogude Liidu kogemus). Nüüd üritatakse probleeme lappida viimasega, mis veel on – inimmassiga. Muidugi, on ka veel keemia-, bio- ja tuumarelvad aga nendega lähevad riskid väga kõrgeks, mis ei tähenda, et Putin pole valmis neid kasutama.

9. Luure eksis Ukraina ühiskonna ja armee vastupanuvõime hindamisel. Ka läänes tehti paljudes riikides sama viga.

10. Ja ilmselt tähtsaim punkt on, et Putini edu hävitab diktaatorite igipõline mure. Nimelt, et keegi ei julge sulle öelda halbu sõnumeid ja räägitakse vaid seda mida sa eeldatavasti kuulda tahad. See tagab, et kõrgeim juht elab illusioonides. Nii võibki juhtuda iga diktaatoriga nagu Hitleriga, et ülemjuhataja istub punkris ja kaitseb Berliini, liigutades kaardil olematuid väeosasid.

TÜRGI, UNGARI, ITAALIA JA KREEKA

NATOga liitumise takistamisel ongi põhitegelasteks saanud Türgi ja Ungari nii nagu juba suve alguses ennustatud sai. Üks nendest on selgelt valinud Vene poole ja see on Euroopa Liidu liige Ungari, kus autokraatia on kaotamas oma ressursse mis varem Euroopa Liidust lademetes sisse voolasid. Ungari küll praegu lubab, et liitumist ei takistata aga sellegipoolest pole nende otsus veel ametlik. Ilmselt kasutab Ungari oma positsiooni ära EL-i survestamiseks ja rahakraanide taasavamiseks. Türgil, mis oma asukoha tõttu on alatise kolmest suunast tuleneva surve all (Venemaa, Lähis-Ida ja Aafrika), on palju peenem mäng pooleli. Olles aastasadade jooksul olnud lukk islamimaailma ja kristliku maailma vahel, on autokraatliku valitseja Erdogani valikud palju keerulisemad. Demokraatliku maailma liitude osana sõltub Türgi sõjaline tugevus NATOst. Türgil ei ole muidugi erilist huvi olla pikaajalises perspektiivis tülis ka Venemaaga, mis suurriigina alati on Türgiga maid jaganud. Samas aga pole ka liiga tugev Venemaa Türgi huvides. Sellest vaatevinklist on Erdoganile kasulik lääneriikide ilmselge plaan teha Ukrainast uus sõjaliselt tugev suurriiklik puhvertsoon lääne ja Venemaa vahele. See võtab USAlt ja Türgilt ära suure osa survest mida alatine diktatuuririik Venemaa Euroopa ja Türgi suunale suunanud on. Sellel põhjusel on Türgi Ukrainat sõjaliselt päris märkimisväärselt toetanud. Kuid samas, peenelt laveerides erinevate põhjustega, püüab Erdogan oma geopoliitilist liitlast Putinit (kui endasugust autokraati) kaitsta lääneriikide surve eest ning takistab Soome ja Rootsi liitumist NATOga. Osalt on selle taga ka soov saada USAlt positiivse otsuse vastutasuks soodsamalt moodsat relvastust, näiteks uusi hävitajaid. Ungari mäng on palju läbipaistvam. Orbani Ungari pole enam jupp aega olnud osa Euroopa Liidust ning on saanud liidu suurimaks julgeolekualaseks probleemiks. Ungari puhul käib mäng pigem isiklike hüvede kui riigi hüvede peale. Orbani sõltuvus Venemaa rahadest ja vajadus oma ainuvõimu kindlustada maksab ühel päeval sellele riigile väga valusalt kätte. Balti riikide ja Poola jaoks on aga Ungari saanud otseselt ohtlikuks, sest takistab Venemaa suunalist ühtset koordineeritud julgeolekupoliitikat ellu viia. Ungaril on paraku ka kaaslasi, näiteks Itaalia ja Kreeka. Neid riike iseloomustab üks ühine nimetaja – paremäärmuste esiletõus. Itaalias ja Kreekas on Venemaa sõbraliku paremäärmusluse tõus märgatav. Ungari positsioon on muidugi selles mõttes ka kõikuv, et julgeoleku mõttes ei ole ka Orbanil mõtet üksi vastasleeri jääda. Lõpuks oleks EL sunnitud lihtsalt mingi väljaviskamis plaani käiku laskma ja arvestades kui EL-i meelne Ungari rahvas küsitluste järgi tegelikult on, poleks see Orbanile lõputult mõistlik käitumine. Kui Kreeka ja Itaalia peaks aga Ungari seisukohti toetama hakkama, oleks Orbani positsioon parem ja ta hakkaks palju julgemini ELi vastast poliitikat ajama.

ON ALANUD PAREMÄÄRMUSLUSE VÄGA KIIRE ESILETÕUS LÄÄNERIIKIDES

Paremäärmuslus ehk natsionalistlik äärmuskonservatism on tegemas edusamme üle kogu lääneriikide perifeeria. Ajaloos on olnud varemgi majandusraskuste ajastud äärmuste esile tõusu ajad, mis omakorda ennustavad eranditult ette sõdade perioode. See pole otseselt seotud ei liberalismi ega ka konservatismiga vaid parema elu poole pürgiva keskmise ja madalama sissetulekuga ühiskonnakihtide tunnetusega, et lootus elatustaseme tõusuks on kadumas. Sellele järgneb tavapärasest alternatiivsemate lahenduste otsimine üldse kogu elu aspektides (näiteks esoteerika populaarsuse kasv, alternatiivsete teadusteooriate populaarsus jne) ja seda ka valimiskastide juures. Seda äärmused pakuvadki. Lootuse kadumise ja pettumusega kaasneb ka kättemaksusoov nn eliidile ja demokraatiate asemele tekkivad autokraatiad on selle tulemid. Seekordset ajalootsüklit iseloomustab vasakäärmuste pildilt puudumine, sest vasakäärmuslus (kommunism) on ennast tõestanud ebatõhusana. Kaardipakki segab äärmuskonservatism, mille suund on tajutavalt autokraatiamaiguline. Paremäärmuslusele autokraatia sobib, sest demokraatia põhineb ajaliselt piiratud konkurentsil. Iga uue valimisega võid oma võimu kaotada. Autokraatiat ja diktatuuri iseloomustab konkurentsi kaotamise vajadus, mistõttu ka rünnakud vaba ajakirjanduse (s.t võimu kritiseeriva uuriva ajakirjanduse), kohtusüsteemi, opositsiooni ja üldse kõigi teisitimõtlejate vastu. Paremäärmuslusele praegu väga omased suunad. Ukraina toetamine nõuab lääneriikides sisepoliitilist üksmeelsust ning selle vastu ongi põhiliselt ainult need kellele Venemaa, autokraatia ja business as usual sobib. Seega pole paremäärmuslike parteide Venemaa meelsus midagi üllatavat. See on nende tee võimule. Paremäärmuslikud parteid on kõikjal mõista andnud, et Ukraina toetamine pole eriti nende plaan. Trump näiteks (keda võib julgelt lugeda Vabariiklaste partei paremäärmusliku tiiva esindajaks) on sellest korduvalt teada andnud. Kui tema peaks taas võimule tulema, siis Ukrainat USA enam ei toeta. Tõsi, tuleb arvestada, et jutud enne ja peale valimisi ei pruugi kattuda. Aga tuleb ka aru saada, et paremäärmuslikud parteid lubavad seda mida nende potentsiaalne valija nendelt ootab, mis on ju loogiline. Nii demokraatlikus ühiskonnas asjad ju käivadki. See, et ka Eesti paremäärmuslaste valijaskond Ukrainat pigem ei toeta pole üllatus tõenäoliselt kellelegi. Vihjeid võib väga kergelt leida sotsiaalmeedia ja uudismeedia kommentaaridest. Kasvõi nii lihtsast kohast nagu restorani „Slava Ukraina“ reklaami alt Facebookis. Piisab kui vaadata mida postitavad oma FB lehtedel need kes selle restorani reklaami alla naerunäo või kurja näo emotikoni on lisanud. Ilmselt juba aimate millise erakonna toetajaskonna alla peaaegu eranditult kuuluvad sealsed eesti nimedega sotsiaalmeedia kontode omanikud. Tasakaaluks peab ütlema, et tõsi, eesti nimedega võrreldes on seal vene nimedega kurja näo lisajad muidugi kordades rohkem, mis omakorda üllatab ju veel vähem. Liberaalid ei saa siin väga näpuga näidata, sest osalt on pikk liberaalse poliitika ülemvõim vastasseisu tekkimises süüdi. Küll aga tuleb aru saada, et äärmuskonservatismi võimuletõus hävitaks suure tõenäosusega võimaluse Venemaa agressiivsusele ühiselt hambaid näidata.

Siinjuures tuleks arutelu jätkata varasemalt poppidest nn Venemaa ekspertidest, kes lõpuks vaatasid Venemaad lääne inimeste silmadega, läbi roosade prillide ja toetudes suuresti soovmõtlemisele. Vahetult enne sõda ilmusid (meilgi) artiklid kus eksperdid olid kindlad, et Putin blufib (sest lääne inimese mõistuse järgi oleks rünnak rumal, mis oli ka tõsi) ja kui Venemaa ründas, siis avaldas üks meie ekspert näiteks arvamust, et Venemaa rahvas on Ukraina ründamisest šokis, mis oli heaks näiteks kui kaugele väga paljud lääne elu ja mõtteviisidega harjunud Ida-Euroopa endagi eksperdid Venemaa tegelikkusest irdunud on. Venemaa inimesed toetavad Putinit suures osas (enamik küll passiivsena, s.t et põhimõtteliselt on impeeriumi ideega nõus aga ise aktiivselt ka nagu osaleda ei tahaks) ja sõda ei tulnud šokina Venemaal tõesti kellelegi. Sõjatrummi on taotud pikki aastaid, alates Kremli väljaütlemistest, läänevastasest propagandast kuni kooliõpikutes ajalookäsitluse muutmiseni tagasi stalinistlikuks (kas teate, et Katõni veresauna ei korraldanudki NLiit? Nii õpivad paraku täna Venemaa koolilapsed. Ajupesu käib Stalini aja reeglite järgi, mistõttu ei ole üllatus, et lapsed annavad ohtralt õpetajaid ja vanemaid ülesse, kes Ukraina „erioperatsiooni“ vastu sõna võtavad). Lisaks oli juba ju sõditud Gruusias, Krimmis, sisse tungitud Donbassi aladele. Keda sellises ühiskonnas Ukrainasse laiem sissetung enam šokeeris? Selliseid nn Venemaad tundvaid eksperte, kes suure kaarega puusse panid, polnud ainult nn tsiviilis vaid ka luureametites, muuhulgas Ukrainas endas. Prantsusmaa tegi igatahes luurejuhtide hulgas puhastuse kohe peale sõja algust. Puhastusega on tõsiselt tegelenud ka Ukraina. Soovmõtlemisest tingitud möödapanekud on paraku ajaloos üsna tavapärane nähtus, mis seotud inimese mõtlemise eripäradega. Sa eeldad, et sinul on õigus ja hakkad otsima sellele arvamusele toetavat infot, välistades kõik mis sinu arvamust ümber lükkaks. See probleem pole omane ainult nn valeuudiste levitajatele. Sama häda saadab meid kõiki, ka mind (nii, et võtke seda analüüsi kui vaid minu arvamust asjadest).

Kas paremäärmusluse esile tõus on siis minu soovmõtlemise tulem? Sellega oleks nüüd juba keeruline puusse panna, piisab kui vaadata näiteks valimistulemusi varem väga liberaalses riigis nagu Rootsi. Sealne ühiskond reageeris liberaalide ebaõnnestumistele valimiskastide juures eelkõige ebaõnnestunud immigratsioonipoliitika ja selle tagajärjeks oleva kuritegevuse tõusu tõttu. Tuleb tähele panna, et Venemaal ei ole otseselt sellega mingit seost, see on vaid Rootsi enda valitsuste möödapanekute tagajärg. Putinil võibki isegi õigus olla kui ta eeldab, et lääneriikides esile tõusvad Venemaa sõbralikud jõud võivad kaalukausi tema kasuks pöörata. Seega ta üritab muudkui venitada ja venitada seda sõda, et lääne ühtsus kukuks ja tema meestemassid lahinguväljal suudaks sõjaliselt seisu külmutada. Kas see oleks võimalik? Kui USA, UK ja Saksamaa Ukraina selja tagant ei kao, siis mitte. Tuumarelva kasutamine Ukrainas võib seisu poliitiliselt lääneriikidele tundlikul ajal isegi Kremli kasuks pöörata ja selle aina suuremaks kasvava tõenäosusega tuleb arvestada. Ukraina sõda on ju lisaks Vene laovarudele märkimisväärselt tühjendanud ka paljude Euroopa suurriikide laovarud, väiksematest rääkimata. Sellises seisus pole suureks paisuv kokkupõrge kummagi poole huvides (läänes ilmselt üldse mitte populaarne valik, Venemaa inimestel valikut ei ole) aga Putin on riskialdis juht. Ta sõidab ju ka (kui nüüd iseenda analüüsi varasema lõigu kallal iroonitseda) mootorrattaga. Jah, see on iroonia aga paraku on ta tõesti valmis riskima nagu käimasolev sõda ilmekalt tõestab.

UKRAINA SÕJA LÄHITULEVIK

Ukraina püüab initsiatiivi edasi hoida kuni teede lagunemise ehk rasputitsani, seejärel hakkavad mõlemad pooled oma vägesid ümber grupeerima. Nüüd tuleb mobilisatsioon Venemaale mõnda aega isegi kasuks, sest Venemaa suudab palju suurema tõenäosusega augud rindelõikudes lappida. See muidugi Venemaad kaotusest ei päästa aga annab lisaaega talvel ja suurema võimaluse, et rinne peab kauem vastu, mis omakorda annab aega välispoliitiliselt lääneriike mõjutada.

Venemaa suunab ressursid Bahmuti kui Donbassi ala tähtsaima sõlmpunkti vastu. Ära nad seda võtta ei suuda, sest samaaegselt tuleb neil valmistuda nii Hersoni kaitsmiseks kui ka Harkivi rünnakuga edenenud Ukraina armee seisma panemisele, mis võib ära lõigata Severodonetski seljataguse ja võtta sealsed väed lõksu. Venemaa jaoks olekski suurim probleem Hersoni kaotamine ja võimalus, et Ukraina üritab Venemaa üksused näiteks Melitopoli-Mariupoli vahelisel alal rünnates kaheks lõigata, sellega Vene väed hiiglaslikku kotti võttes. Krimmi sillale tehtud rünnak teostati liiga vara. See oleks pidanud olema sihtmärk vahetult enne suuremat pealetungi talvel või kevadel andes nii võimaluse tõesti Hersoni tagused üksused sisse piirata. Venemaa suurtükiväe ja raketiväe laovarud pole ammendamatud ja nende vähenemine annab Ukrainale kevadeks suure eelise. Sellega peab Venemaa arvestama, et peagi pole neil enam midagi millega suuremaid pealetungiplaane kasvõi teoreetiliselt toetada ja nad on sunnitud praegustelt ründeinitsiatiivi tagasiproovimise katsetelt tõmbuma täiskaitsesse.

Ukraina jaoks saab olema probleemiks mitte initsiatiivi enda käes hoidmine vaid Must meri ja sellel baseeruv Musta mere laevastik. Musta mere laevastik suudab katta Ukraina lõunaosa ja eriti Hersoni seljatagust ja just Musta mere laevastiku neutraliseerimine tuleb võtta suuremaks strateegiliseks eesmärgiks. Teiseks tuleb Krimmi sild igal juhul kahjutuks teha. See tõmbaks maha suure osa Venemaa võimalustest logistiliselt Hersoni ala toetada.

Peamine aga mis sõja pilti peagi muutma hakkab on lääne rasketehnika ja ilmselt ka hävitajate jõudmine Ukraina poolel lahingutesse. Vihjeid, et lääne tankidele ja lennukitele koolitamine käib on olnud juba suvest saadik. Tankistide väljaõpe võtab vähem aega, lennukitega on olukord kordades keerulisem. Väljaõppel on saanud suurimaks takistuseks vähene inglise keele oskajate arv. See muide näitab ka kuhu oli varem Ukraina ühiskonna pilk suunatud. Eks sõda muudab loodetavasti võõrkeelte õppimise poliitikat oluliselt. Baltikum on selle ühiskonna muutumise ja lääneriikide poole suundumise tee kunagi kõik läbi käinud, nüüd on Ukraina kord.

Ukraina ründab Harkivi ümbruses edasi ning vabastab alad kuni Starobilskini, avades sellega tee Severodonetski selja taha, mis sunnib venelased linna ümberpiiramise vältimiseks maha jätma. Starobilski vabastamine annaks kogu Luganski ja Severodonetski põhjatiiva üle kontrolli Ukrainale, misjärel kontrolliks lahinguvälja täielikult Luganski ja Harkivi vahel Ukraina.

Lõunas saab tempo olema madalam, sest seal on venelastel ka suuremad väeüksused. Ukrainal saab olema kõige keerulisem suruda venelased välja Bahmuti ümbrusest. Üldiselt pole nendel sellega ka kiiret. Esmatähtis on lasta täielikult kokku kukkuda venelaste Harkivi rinde vägedel. Samal ajal saab kontrolli alla võtta ka tähtsaima strateegilise punkti lõunarindel – Hersoni. Kordan seekordseski ülevaates igal võimalusel, et Hersoni vabastamisega oleks võit põhimõtteliselt Ukraina oma. Sealt edasi on geograafiliselt keerulisi piirkondi järele jäänud vähe ja nende kaitsmine oleks Venemaale väga keeruline ülesanne. Jõe ületamisega lõunarindel Hersoni ümbruses ja Hersoni kontrollimisega saaks Ukraina enda kontrolli alla kogu sõja, venelastel poleks enam vahendeid ja võimalusi, et sõja käiku ümber pöörata peale taktikalise tuumarelva. Massimobilisatsioonil on peamiselt vaid pidurdav efekt. Sõja lõpptulemust see muuta ei suuda, see lasti käiku liiga hilja. On veel väike võimalus, et Valgevenest tuleva rünnakuga jagada laiali Ukraina kaitset, sundides lõunast lisaks vägesid tooma aga suuremat efekti, peale Ukraina rünnakuhoo pidurdamise lõunas, sellel poleks. Kui selline rünnak peaks tulema, peab Venemaa juhtkond arvestama võimalusega, et see annab Ukrainale põhjuse siseneda Valgevenesse ja pole kindel, et Valgevene armee ukrainlaste suunas oma relvad sihiks.

Viimased sündmused ja info annab alust kahtlustada, et Venemaa valmistub taktikalise tuumarelva kasutamiseks tõenäoliselt hirmust kaotada Herson (ja seega oleks väga lähedal ka Krimmi kaotus) kui ülitähtis strateegiline punkt. Venemaa püüab seda ala hetkel kiiruga tsiviilisikutest tühjendada ning seejärel taganeda ka armeega alast välja (seda ehk tammide õhkamisega üle ujutades), olles samal ajal propagandakanalites juba nädalaid käsitlenud tuumarelva teemat väites, et USA on seda juba II MS ajal kasutanud ja Venemaad ei saaks süüdistada sama tegemast. Lisaks püütakse juba ette luua narratiivi, et Ukraina võib seda ise kasutada, mis ajaks nn räpase pommi kasutamisel maailma parajasse segadusse. See oleks eelmäng taktikaliste tuumarelvade kasutamisele. Näib, et püütakse luua selleks sobivat pinnast nii kodumaa kui ka välismeedias. Macron juba andis avalikult mõista, et lääs tuumarelva vastu ei kasutaks. Nii, et kas Putin riskiks? Hersoni kaotamisel, vabalt. USA on alustanud ettevalmistusi tuumarünnaku puhul Ukrainasse sisenemiseks, koondades Ukraina piiri lähedale õppustele USA kõige võimekama ja kuulsaima üksuse, 101 õhudessantdiviisi (selle teise brigaadi, umbes 4700 sõdurit). Kes näinud ülipopulaarset II MS ajast rääkivat seriaali „Band of Brothers“ teab millise ajaloolise tagataustaga üksusest on jutt.

VENEMAA ON ÜLE VÕTMAS VALGEVENET

Venemaa on Valgevenest tegemas oma osariiki. Lukašenka on nüüdseks vaid marionett. Kas Venemaa suudab valgevenelased enda eest sõdima panna? Ei. Poliitiliselt on kontroll siiski tänaseks suures osas Kremli käes ja Minskist seda riiki enam sisuliselt ei juhita. Tuumarelva paigutamine Valgevenesse ei oma siinjuures vaid lääneriikide hirmutamise eesmärki. Sellel on ka selge sõnum valgevenelastele, et kelle käpa all nad nüüdsest on.

SPORT ON ALATI OLNUD OSA POLIITIKAST

Eesti välispoliitika on nii hästi õnnestunud, et Eestist on hakatud teiste riikide pealinnades eeskuju võtma ning seda on märganud ka lääne ajakirjandus. Eestist räägitakse, igat eestlaste tegevust jälgitakse hoolikalt. Miks? Sest see väikesearvuline ratsionaalne ja rahulik rahvas on suutnud ennast tõestada ja teinud järjest õigeid otsuseid. Tundub, et spordi puhul ei saaks kuidagi välispoliitikast rääkida aga paraku on need kaks tugevalt seotud. Väited, et sport ja poliitika ei käi kokku jäägu poliitkorrektsetele naiividele. Olümpiatel ei esindata ju mitte rahvust vaid riiki. USA ei esinda seal mitte midagi muud kui demokraatliku ühiskonna ideed ja oma suurriigi sportlikku võimsust ning Hiina ei esinda mitte midagi muud kui kommunistliku riigi ülimuslikkust, mille sportlased on sama edukad kui teiste suurriikide omad. Kedagi ei huvita kui tore on sport vaid medalite arv, sest sport on mis? Konkurents. On naiivne arvata, et Venemaa suguse riigi jaoks pole sport ja poliitika ühendatud. Sellises riigis on need kaks veel tihedamalt ühendatud kui demokraatlikes riikides. Selles osas olid nii Rahvusvahelise Olümpiakomitee kui ka paljude spordi alaliitude soovitus Venemaa sportlased sõja ajaks eemale jätta täiesti loogiline ja mõistlik. ROKi ümbermõtlemine, täpsemalt öeldes küll Venemaa äridega otseselt seotud ROKi juhi tegevus Venemaa sportlaste tagasilaskmiseks võistlustele näitab kui kergelt on rahadega võimalik selgrootuid poliitikuid ja ametnikke ümber sõrme mässida. Kui sellised satuvad veel tähtsatele juhipositsioonidele siis ongi jama käes. Eestil tuleks spordipoliitikas teha samuti seda milles ollakse välispoliitikas ülemaailmselt üliedukas – näidata suunda.

HIINA JA TAIWAN

Laiemat geopoliitilist pilti vaadates tasub märkida, et Hiina ähvardused Taiwani suunas on üsna üks-ühele koopia Venemaa Ukraina suunalisest tegevusest. Mõlema puhul on märksõnaks impeeriumimeelsus ja oma suurriikliku positsiooni kinnitamine lähiümbruses. Muide, Taiwan on erinevate demokraatiat mõõtvate indeksite järgi maailmas olnud väga pikalt tipus ning peaks olema kõigile demokraatlikele riikidelegi eeskujuks. Siia lisada juurde veel geograafiliselt hea strateegiline asukoht Lõuna-Hiina meres, väga võimekas majandus ning lõpuks ka see, et Taiwan on hea näide milline võiks demokraatlik Hiina olla ja just see kõik käibki (eriti see viimane) kommunistidele närvidele. Taiwan esindab kõike head sellest milles suur puna-Hiina ebaõnnestunud on. Lisaks võimendab Hiina vallutusiha seda valitseva diktaatori oma Venemaa ametivennaga väga sarnane enda ajalukku kirjutamise soov, taga taustal surub selga majanduskasvu kiire jahtumine. Kõik kokku tähendab, et Taiwani vabaduse aeg on peagi lõppemas.

Olen korduvalt pakkunud, et Venemaa järgmine võimalus sõjaliselt naabritega arveid õiendada tuleb siis kui Hiina ründab Taiwani. USA on ülivõimas kuid Euroopa suur sõltuvus USA relvadest ja relvatööstusest võib sellisel hetkel kätte maksta, sest ka USA ei suuda kahe rindega sõda väga efektiivselt pidada. USA huvides on igal juhul takistada eelkõige Aasia langemine tugeva Hiina kätte, poolkõva Venemaa jäetaks ilmselt Euroopa õlule. Kui minu ennustus, et aastakümne lõpus (2028 aasta suve ennustan) mõlemad koostöös kahe rinde varianti katsetavad, siis hakkaks olulist rolli mängima veel üks hiljuti tehtud valik. Nimelt Saksamaa otsus, et Ida-Euroopasse suuri eelpositsioneeritud üksuseid ei saadeta. See tähendaks, et kui Venemaa kasutaks skeemi mille eest hoiatas juba pea kümme aastat tagasi RAND-i korporatsiooni analüüs – kiire sissetung, vallutatud alade annekteerimine ja Venemaa osaks kuulutamine ning seejärel vasturünnaku puhul tuumarünnakuga ähvardamine, siis oleks päris arvestatav võimalus, et Kesk-Euroopa päästmiseks loobutakse ohvriterohketest vasturünnakutest ja jäetaks „rahu nimel“ Venemaale vähemalt osa vallutatud Ida-Euroopa aladest aj eriti suure tõenäolisusega just midagi Baltikumist. Või ehk kas Kesk-Euroopa oleks valmis tuumasõjaks? See on juba tõeliselt intrigeeriv küsimus. Ukrainas kasutabki Putin sarnast skeemi ja seetõttu kirjutangi siin, et taktikalise tuumarelva kasutamise võimalus ei ole nii väike kui enamik eksperte pakuvad. Seda, et risk on tegelikkuses väidetust suurem näitab ka lääneriikide tegevus tuumarünnaku puhul koordineeritud vastuse ettevalmistamiseks juba praegu. Asja teeb hullemaks see, et lääs on juba mõista andnud, et tuumarelvadega vastust Venemaale Ukrainas ei tuleks. Macron ütles selle isegi avalikult välja. Otsus on õige aga nii selge välispoliitiline sõnum toob ohvriks Ukraina. Seetõttu on surve Ukrainale minna läbirääkimiste laua taha ja loovutada osa Ukrainast, muutunud märkimisväärselt suuremaks nagu oli ka juba ammu arvata. Hiina jälgib tähelepanelikult mida lääs teeb ja teeb sellest tulevaseks Taiwani vallutamiseks omad järeldused. Ukraina sõda on eeleksam suuremale konfliktile tulevikus, mille puhul kandub teravik Euroopast Aasiasse. Meie jaoks on tähtis, et meid selles võimalikus suures segaduses ja ellujäämisvõitluses sootuks ei unustataks ja loovutataks (jälle) suurriikide enda ellujäämise nimel.