Aasta jooksul tehtud ennustuste kokkuvõte nr. 2. (24. veebruar 2023)

 

Ukraina Vabadussõda . Aasta jooksul tehtud ennustuste kokkuvõte. 

 

Minu esialgsest igapäevasest ülevaadetest said peagi iganädalased, seejärel igakuised ja lõpuks iga paari kuu tagant tehtavad ülevaated, mis erinevalt teistest ülevaadetest on algusest saadik rohkem keskendunud tulevaste sündmuste ennustamistele ja lahti selgitamistele, mitte eilsetele sündmustele hinnangu andmisele, mis on minu meelest kerge ja ühtlasi igav. Meedia on eilsete sündmuste analüüse täis. Palju raskem on sadade artiklite ja infokildude analüüsimine ja selle pealt tuleviku ette ära arvamine. Poliitikal ja sõjal on oma kindel loogika ja seetõttu on need suuresti ette ennustatavad. Vaatame siis uuesti üle (nagu ka eelmise aasta juulis sai tehtud) kuidas mu suurematel ennustustel läinud on. Tuli üsna pikk, ilmselt on neid ka vähe, kes viitsivad selle läbi lugeda aga vähemalt on peamised asjad siis ühes kohas olemas ja hea üle vaadata endalgi. Ühtlasi annab pildi kogu konfliktist ja teemadest. 

 

Katkend postitusest ja seejärel hinnang:

- õnnestunud ennustus

- nii ja naa

- selgumata

- ebaõnnestunud

 

Kaks aastat enne, 6. jaanuar 2020: kordan siis veelkord oma ammust ennustust, et 2019 oli viimane rahuaasta meie jaoks. Noh, et selle aasta lõppedes oleks näha kui kehv ennustaja ma olen.

minu ennustus, et 2020 aasta veebruaris Putin Ukraina suunas üritab läks koroonapandeemia saabumisega vett vedama. Venemaa sõjaväe moderniseerimisplaanid olid lõppenud, armee tehniliselt valmis ja Ukraina vastane propaganda käis täie hooga. Koroona tuli peale ja lükkas tõenäoliselt planeeritud sissetungi lihtsalt kahe aasta võrra edasi. Ajakirjandus on kirjutanud, et Putin peab varasemaid korduvaid edasilükkamisi tagantjärele suureks veaks.

 

Neli kuud enne, 5. oktoober 2021: minu ennustus 2020 aasta kohta on lükkunud pandeemia tõttu edasi aga see aeg on nüüd käes - aastal 2022 enne kevadist sula peab Putin üritama, muidu hakkab tema aeg otsa saama. Seega 2022 aasta veebruar-märts saab olema see aeg kui oleks loogiline. Suvel oleks ka fine aga see sobiks Ukrainale vastupanuks rohkem.

Seekord olin pikalt juba kõiki oma juttudega ära tüüdanud, et nüüd läheb päris kindlasti Ukrainal keeruliseks. Pakkusin isegi kuupäeva, 9. veebruari väga pikalt ette aga Hiina nõudmisel lükati rünnaku algus olümpia järgsesse aega nagu täna teame. 

 

24. veebruar. Sõja esimene päev. Pikk postitus mis sisuliselt ongi ennustus Baltikumile ja selles kirjeldan kuidas Venemaal oleks võimalik Baltikum ära võtta. Alguses ennustan: Kes on järgmine? Baltikum? Nõup. Järgmine on Moldova. Baltikumini läheb veel aega, see eeldab Ukraina kaotust. Teen uue ennustuse, et selleks on juuni 2028.

Mingisugunegi võit või sellelaadne variant Ukrainas annaks Venemaale võimaluse jätkata. Kuipalju selle ennustusega täppi läheb näeme alles aastakümne lõpus. Moldova osas võiks juba praegu linnukese ära panna. Kes vähegi julgeolekupoliitikat jagab, sellele ei tulnud Moldova hiljuti alanud probleemid üllatusena.

 

24. veebruar, sõja esimene päev: Soome ja Rootsi liitumine Natoga on poliitiliselt ja sõjaliselt loogiline ja ilmselt vaid lähiaastate küsimus.

Selle ennustusega panin ilmselt täkkesse. Türgi küsimus on muidugi eraldi sellega kokku käiv. Samuti ei üllata kedagi venemeelse Ungari vastutegevus Ukraina aitamisele ja NATO Põhjamaadesse laienemisele. 

 

Sõja teine päev, 25-s veebruar. 25nda veebruari postituses kirjutan mida on juba õppida Ukrainas alanud sõjast. Viies punkt sellest tasuks eraldi välja tuua: 5. Mobilisatsiooni väljakuulutamine alles peale sõjategevuse algust on sõjaajaloos niipalju tehtud viga, et täitsa kohe imestan, miks seda ikka veel tehakse. Selle loogika on poliitiline - mitte anda vastaspoolele casus belli jaoks võimalust. Balti riigid tegid selle vea 39ndal ntx (lõpuks lasidki väed sisse ja loobusid mobilisatsioonist) ja me polnud ainukesed. Mobilisatsioon tuleks välja kuulutada varem, kasvõi õppuste sildi all. Mida suuremaks paisub vastase armee piiri taga, seda suuremaks tuleb ajada ka enda oma. Kui sa seda alles peale sissetungi teed, siis on lihtsalt hilja.

Ukraina kuulutas mobilisatsiooni välja peale sõjategevuse algust. Pean seda siiani Ukraina üheks suurimaks veaks.

 

4-s päev, 28. veebruar: Tundub, et venelastel on suuri logistikaprobleeme, muresid kütuse ja muu varustusega. Lisaks on venelaste moraal kindlasti madalam kui ukrainlastel. Nüüd tuleks Ukrainale püüda tarnida niipalju varustust kui see võimalik on.

nagu näeme, vaidlused kas ja kuipalju ikkagi aidata ja ehk veel rohkem või hoopiski mitte, käivad siiani. Õnneks on USA ja UK juhtimisel siiski hädavajalik varustuse vedu tagatud. Ka Saksamaa, keda alguses sai palju kirutud, on 180 kraadi ulatuses suunda muutnud ja jõudnud Ukraina suurimate abistajate etteotsa.

 

Kuues päev. 2. märtsi kirjutises pakun, et Ukrainal oleks mõistlik taanduda põhjas kõikide üksustega Kiievi alla. Oma ennustustes pakun ka, et Kiiev suudetakse ümber piirata kui venelane jõuab Borõsbili lennuväljani.

Ukraina tegi õigesti ja ei taandunud kõikide üksustega Kiievi alla, vaid hakkas territoriaalkaitse ja eriüksuste abiga survestama ning hävitama venelaste tarneliine, päästes nii Kiievi. Selle pakkumisega eksisin kõvasti. Olin üsna kindel, et venelane suudab Kiievi ümber piirata aga venelaste edasitung pandi enne Borõspili lennujaamani jõudmist seisma ning linn jäi piiramisrõngasse võtmata. Kiievi eeslinnades suudeti kokku koondatud suurtükiväe ja vasturünnakute abiga linna sissetung samuti seisma panna ning seejuures mängiski väga tähtsat osa Ukraina peamiselt noorte, vähese väljaõppega kuid riskialtite territoriaalkaitsjate enesetapjalikud rünnakud Venemaa tanki- ja transpordikolonnidele. Ukrainlaste endi kaotused olid samuti suured kuid eesmärk täideti. Ukrainlased on tunnistanud, et vähene väljaõpe tuli isegi kasuks, sest noored mehed ei taibanud üldse, et lähirünnakutest kümnete tankide vastu nii vähese tankitõrjerelvastuse ja suurtükiväe toeta eluga välja tulla pole võimalik. See-eest oli tulem täpselt see mida väejuhatus soovis ja venelaste tarneahel kukkus kokku.

 

Samas postituses märgin: Harkivis toimunud pommitamine näitab, et venelased lülitavad sõjas peagi ümber lauspommitamisele, see linn käib-käest kätte ja ennustan, et pommitatakse rusudeks. Venelased on valinud linnade purukspommitamise tee, mis tähendab, et selle lõpetamiseks peaksid ukrainlased alustama vasturünnakute seeriaid aga kas neil ikka on kaitsest tugevatele vasturünnakutele üleminekuks ka jõudu, see on iseasi.

see pole siiani muutunud. Sõjast on saanud suurtükisõda ja Ukrainal pole võimekust laiale üldpealetungile minna. Küll aga suutis Ukraina kokku koondada lokaalse läbimurde jaoks vajaliku ressursi ning suutis oktoobriks puhastada kogu Harkivi ümbruse kuni Izjumi ja Lõmanini.

 

8-s päev, 3. märts: Odessa on tähtis sihtmärk. Kindla peale proovivad venelased sinna ka meredessanti. Ukrainlaste äralõikamine merest on strateegiliselt loogiline käik.

kuna tiivalt suunduv toetav rünnak jäi Mõkolaivi juures seisma jätsid venelased ka dessandi ära. Eksisin ennustusega.

 

9-s päev, 4. märts: Venelaste ründekiirus on maha surutud. Samas on sõjaliselt pilt muutumas ikkagi aeglaselt aga järjekindlalt ukrainlaste kahjuks. Seda, et Ukraina on siiani vastu pidanud ja suutnud Vene rünnaku sisuliselt seisma panna võiks nimetada isegi mitte väikeseks vaid päris suureks imeks. Paraku on Ukraina ressursid palju piiratumad kui Venemaa omad, Ukraina sõltub aina rohkem ja rohkem lääne abist.

kümne päeva reegel kehtis nagu valatult. Sõjanduses arvestatakse, et umbes 10 päevaga selgub modernses vallutussõjas mis seis sõjas jääb, kas üks pooltest saavutab suure ülekaalu. Ukrainasse sissetung 24. veebruaril oli eesmärgistatud kui Ukraina riigi, kultuuri ja rahva hävitamine ning Venemaa okupeeritud alaks tegemine. See ei läinud nii. Peamine eesmärk ehk Kiievi vallutamine ja Zelenskõi valitsuse mahavõtmine ebaõnnestus. Ja nagu näha Ukraina sõltub nüüd ainult lääne abist. 

 

10-l päeval, 5 märtsil kirjutan väljanopitud infokatketele toetudes, et Valgevenel pole kellegagi rünnakule appi minna, sest sõdurid keelduvad. Ennustan, et Valgevene ei sekku sõtta.

nii läkski. Valgevene pole siiani sõjaliselt otseselt sekkunud kuigi riigi territooriumi kasutab Venemaa õhurünnakuteks ja raketirünnakuteks.

 

10-s päev, 5 märts: laias laastus on tegu patiseisuga, kus venelasel on veel mõningane ressursside ülekaal. Lääne relvaaabi tasandab selle väheke võrdsemaks ja seda kõige vajalikemates osades - tankitõrjes ja lähimaa õhutõrjes. Väga suur puudus on raskesuurtükiväest, millega oleks võimalik suuremaid rünnakuid maha suruda.

seis on üldjoontes sama kuigi lääneriigid on üritanud seda probleemi lahendada. Paraku mitte piisavas koguses.

 

11-s päev, 6-s märts: Esimene vaimustus poliitilisest ühtsusest on möödumas ning lääneriigid (nii nagu Venemaa isegi) on taipamas, et Ukraina paneb vastu (mis on hea) ja Venemaa ei ole nii tugev kui arvati (mis on ka hea) ja see tähendab, et sõda jääb venima ja võib halvimal juhul muutuda pikaks külmutatud konfliktiks (mis on halb). See tähendaks, et majanduslik surve Venemaale tapaks küll väga palju vene majandust ja viib juba praegu Venemaa tagasi NL aegsesse suletud majandusega vaesusesse. Lääneriikides hakkab toimuma aga samasugune suundumus ja kuigi siin ei saa see olema mitte kümmet protsendikestki sellest mis toimub Venemaal, siis vene inimene on harjunud igasuguse jamaga, lääne inimene tuleb tänavale aga juba siis kui hommikul on pakk mahla läinud euro kallimaks, rääkimata sellest kui gaasi ja kütuse hinnad kerkivad kiiresti. Oleme harjunud hea eluga ja ei taha midagi teada selle lõppemise põhjustest, sest nii karm kui see ka ei ole, meile pole veel ju tääki nina alla lükatud ja niikaua kui seda pole juhtunud nõuame head elu edasi. Poliitikud peavad sellega hakkama juba varsti arvestama, eriti USA-s ja kesk-Euroopas.

Sellega on läinud siiani nii ja naa variandis aga lõplik vastus on samas saamata. Kas läänel jätkub ka peale valimisterallit uute juhtidega innukust Ukrainat kaua edasi aidata? Eks näeme.

 

13-s päev, 8. märts: Venemaa ja Hiina on moodustamas selget lääneriikide vastast koalitsiooni ja on ainult aja küsimus millal need kaks võtavad sisse II MS eelsete liitlaste Jaapanile ja natsi-Sakamaale sarnase selge vastandpositsiooni läänega.

kuigi Hiina on ettevaatlik, on trend süvenev. Hiina küsimus on konflikti üks tähtsamaid, sest Pekingi valikust sõltub päris palju ka sõja lõpptulemus. Praegu on Peking kahe vahel. Poliitiliselt tahetakse olla Moskva poolel, majanduslikult lääne poolel. Kas nad üritavad Moskvat salaja toetada? Võimalik aga kindlasti mitte arvstatavas ulatuses ja otse. Kaudselt, näiteks Vene naftat ostes.

 

15-s päev, 10 märts: Venelastel jätkub reserve pikaks veniva sõja jaoks rohkem kui neid on ukrainlastel. Vajadusel võib Putin kasutada piiratud mobilisatsiooni võimalust.

Olen korduvalt ka kirjutanud, et venelastel on ühe sõda muutva käiguna ka üldmobilisatsiooni variant kuid see on režiimi ellujäämise seisukohalt riskantne käik, sest võib hävitada igasuguse toetuse riigi lääneosas, millest võimul olemine suuresti sõltub. Varjatud mobilisatsioonist sai ametlikult piiratud ulatusega mobilisatsioon 21. septembril 2022. Ennustus oli seega täpne.

 

15-s päev, 10 märts: alanud on suur pommitamiskampaania ja peagi näeme ilusatest Ukraina linnadest samasuguseid pilte nagu varem võis näha Süüria või Tšetseenia linnadest. Mariupolist tehakse piltlik näide, mis vastuhaku korral linnadega juhtub ning sealt ei lasta tsiviilelanikke välja.

Õige ennustus.

 

18-s päev, 13. märts: Putinil hakkavad kaardid käes otsa saama. Kui niipea Kiievit ümber piirata ei õnnestu püüab ta üle riskima hakates kasutada veel jõhkramaid vahendeid - keemiarelva, okupeeritud aladel arreteerimislainet ja meeleavalduste jõuga laiali löömist ja piiratud ulatusega mobilisatsiooni.

keemiarelv on ainuke, milles siinses ennustuses olen eksinud. Samas on see variandina siiani olemas, kuid pakun, et Washingtoni välja öeldud punasest joonest ehk keemia- ja tuumarelva kasutamisest, mööda ei minda. See saab juhtuda vaid siis kui tõesti enam muid käike pole ja režiimi vundament hakkab nähtavalt murenema. Niipea seda veel ei juhtu.

 

19-s päev, 14. märts: Venemaa on suunamas oma jõudu lõunarindele. Mina nende asemel üldse Odessale dessanti ei teeks vaid viiks väed Krimmi ja sealtkaudu ülesse läbi Hersoni Mõkolaivist mööda Lõuna-Ukraina tuumajaama ründama ning osa vägedest suunaks läbi Krõvõi Rigi Zaporizzija-Dnipro peale. Sellega saaks lausa kolm väga tähtsat strateegilist sihtmärki korraga sihikule.

seda nad üritasidki aga nende ebaõnneks nägi Ukraina väejuhatus selle idee läbi ning lõi rünnakud tagasi. Küll aga läks venelastel õnneks Krimmist saabunud toetuse abil ära võtta, peale pikka piiramist, Mariupol. Tõsi, pakkusin, et kahel ilusa ilmaga päeval (14-15 märts) Odessa dessandiks sobiv aken on ja venelane ikkagi proovib aga selles osas eksisin. Dessanti pole Ukraina õnneks siiani toimunud ja ei toimu ka.

 

22-ne päev, 17. märts: venelane koondab üksuseid hoopis lõuna-Ukrainasse, et seal Novorossia projekt ellu viia kui muud enam ei suudeta.

Vallutatud piirkonnad annekteeriti viimasel septembripäeval. Iroonia, et vaid päev hiljem, 1. oktoobril, möödus 84 aastat päevast mil Natsi-Saksamaa annekteeris Sudeedimaa. Erinevused? Lihtsalt 84 aastat ja ei midagi muud. Venemaa käitub okupatsioonitsoonis sama jõhkralt nagu natsid oma okupatsioonitsoonides II MS ajal ja põhjendab oma vallutusi samade argumentidega. Venemaa suurimaks kaotuseks pole mitte sõda vaid imidž.

 

24-s päev, 19. märts. Olen oma Novorussia ennustusega veel enesekindlam: umbes järgmise nädala lõpuks saavutavad Vene väed oma jõu maksimaalse haripunkti, millest edasi pole võimalik enam intensiivset ründetegevust arendada. Ülejärgmiseks nädalaks ei jää venelastel muud üle kui kaitsesse asuda. Selleks ajaks aga soovivad nad vallutada eelkõige lõunas kindlasti tuumajaama ja võimalusel jõuda välja Krõvõi Rigi ja ehk ka edasi Dnipro suunas. Ennustan, et venelased külmutavad seejärel konflikti ja kuulutavad vallutatud lõunarinde tagalas välja nn NovoRossia või Hersoni Rahvavabariigi...või noh, mingisuguse uue moodustise, mis palub end Venemaa koosseisu liita. See on ka põhjus miks praegu just lõunas toimub arreteerimislaine ja puhastusaktsioon meeleavalduste mahasurumiseks.

sellega läks nii ja naa. Krõvõi Rigi prooviti aga selleni ei jõutud. Hersoni vabastasid ukrainlased hiljem. Küll aga Novorussia ennustus täitus viimasel septembripäeval.

 

24-s päev, 19. märts: Mariupoli langemine pole enam kaugel, kuid kaitsjad teevad selle venelastele väga valusaks. Samas on venelased käiku lasknud I MS aegse purukspommitamise strateegia, mis toob kaasa väga palju tsiviilohvreid.

Mariupol langes kaks kuud hiljem, sõja 83-ndal päeval, 17-ndal mail.

 

29-s päev, 24. märts: täna on NATO kohtumine, kus ilmselt otsustatakse kas ja kuipalju idatiivale midagi juurde saadetakse ja kas see on ikka veel roteeruv või edaspidi saavad siin olema alalised baasid. Lühidalt - meie julgeolek ja võimalik, et ka tulevik on otsustamisel. Kas NATO meid kaitseb? Jah, ta teeb seda kindlasti aga kas sealpool ka aru saadakse, et see tähendab, et Venemaad ei saa usaldada ja siin peab olema tugev väekoondis, see on juba teine küsimus. Kas kaitstakse, selles ma ei kahtle aga kas ollakse valmis ka Kesk-Euroopa kaitseks tiibadelt lahingutest välja taganema, vot see on see küsimus mida tuleb meil karta. Seepärast on tähtis, et siin oleks alalised baasid ja oma kolm-nelituhat meest kindlasti. Ideaalis oleks siia vaja minimaalselt ühte, hea oleks kui saaks näha kahte tugevalt soomustatud brigaadi.

sittagi siia miskit väga juurde tuleb nagu näha. Liigutatakse küll, et näidata, et midagi tehakse aga tegelikkuses on kõigil kiire enda armeede jõudluse taastamisega, mis vahepeal täiega unarusse on jäänud. Õnneks kurnab Venemaa end Ukrainas ära ja mida kauem see toimub, seda kasulikum Euroopale, ka meile. Paraku.

 

30-ndal sõjapäeval, 25-ndal märtsil tegin pikema vahekokkuvõtte, kirjutades muuhulgas: venelane jääb sisse (plaanitavatesse rahvavabariikidesse), külmutab konflikti, sest ukrainlasel ei ole jõudu suuremateks pealetungideks ja venelastel pole ka eriti jõudu ise edasi minna.

Sõja lõpptulemus on veel selgumata nii, et jääb küsimärk.

 

samas postituses lisan: Ungari ei ole ELi liige olemuselt juba ammu, vaid Putini käepikendus Euroopas. Orban peab tegema valiku kummal poolel olla tahab.

Ungaril seisab, peale ELI rahastuse lõppu, ees karmide valikute aeg, mis on juba sundinud võimu säilitada püüdvat autokraatlikku Orbanit ähvardama EList lahkumisega. Paraku on Ungari rahvas üks eurosõbralikumaid EL-is üldse. Ennustan siin siis ühtlasi juba lisaks, et see sunnib Orbanit alustama veel suuremalt kruvide kinni keeramisega ning veab Ungari selgelt läänest eemaldumise ja Putinile lähenemise teele, kus see riik juba ammu olnud ongi. Iroonia on, et Elis pole varsti enam riiki, kellel oleks Ungari väljumise vastu miskit. Küll aga on selge, et ei Ungari ise ega ka NATO pole huvitatud teineteisest eemaldumisest, toimugu poliitilisel tasandil ELis mis tahes.

 

//lõpetasin igapäevaste ülevaadete tegemise ning jätkasin nädala ülevaadetega//

 

5 nädal: Samal ajal kui sõda Ukrainas jääb veel kauaks kestma (mina olen pakkunud aastaid, sest ega venelane kuskile sealt taganeda kavatse, loob aga oma Novorussia ära nagu ennustasin juba esimestel nädalatel ja nii see tiksuma jääb) on lääs hakanud vaikselt lagunema ning pakun üsna julgelt, et sama kiiresti kui üksmeelt näidati toimub ka lagunemine kui hinnad hakkavad sõjast kaugel olevates riikides valijatele meelehärmi tegema.

Lagunemist pole siiani õnneks toimunud. Hoopis vastupidi. Küll aga on lääneriikides näha huvi selget vähenemist ning tüdimust, mis pole ka üllatav. Valimiste laine on ka saabumas ja see näitab peagi ära lääneriikide elanike suhtumise Ukraina toetamisse. Kus ollakse Ukraina aitamise poolt, seal Ukrainat mitte toetama ässitavad äärmuskonservatiivid ei võida. Selle minu targutuse tulemused selguvad enamiks riikides alles aastate pärast aga meil juba peagi.

 

6-s nädal (08.04): kui mujalt lahingute piirkondadest on ikka näha olnud nii ühe kui teise poole vangivõetud vastaspoole sõdureid siis üks erand torkab eredalt silma - Mariupol. Tšetseenide videod "lahingus osalemisest" on selgelt lavastatud ja mina väidan, et nende ülesandeks on hoopis kättesaadutega tegelemine ning see, et ellujääjaid ei oleks. Lisaks olevat seal ka nn mobiilsed krematooriumid, et jälgi ei jääks.

Ka hiljem tulnud infokillud vihjavad, et see võib olla täpne väide. Selle tõestamine aga jääb tulevikku ajaloolaste ja rahvusvaheliste uurijate pärusmaaks, kui Ukraina peaks kunagi need alad tagasi saama. Senikaua on see vaid üks teooria ja muud ei midagi.

 

8-s nädal (22.04): Väidan, et Ukraina on üldjoontes nüüd juba sõda võitmas. Praeguseks on tekkinud lahinguväljal patiseis – venelane ei suuda enam tempokalt edasi tungida ning ukrainlane suuremat vastupealetungi alustada. Venelaste vähene edu üksikutes kohtades tuleb suuresti kahest asjast – rasketehnika arvulisest ülekaalust ja võimsast suurtükiväest. Ukrainlaste ainsaks probleemiks on suuremate ründeoperatsioonide korraldamise võimekuse puudumine, mille põhjuseks on raskerelvastuse suur puudus. Siin jääb loota vaid lääneliitlaste abile.

Harkivi ja Hersoni alused pealetungid parandasid Ukraina olukorda märgatavalt ja andsid mõista, et initsiatiiv on kaldunud (vähemalt mõneks ajaks) Ukrainale. Venemaa üritab seda tasandada masside saatmisega lahinguväljale. Ajaloos on see neile väga suurte vastaste vastu pikapeale edu toonud ja muudab pilti ka Ukrainas.

 

8nda nädala ülevaates (22.04) ennustan ka Venemaa sõjaliselt järgmised käigud: loogilisem oleks suunduda nn Bahmuti kaare keskel seda valitseva Bahmuti suunda. Ründeteravik tuleks suunata Kramatorski ja Slovjanski peale. Bahmuti kaare sulgemiseks ründab venelane eelkõige suudmealadesse jäävaid sihtmärke - Slovjanskit ja Kramatorskit Izjumi poolt ja Kostjantõnivkat ning Bahmuti Gorlivka poolt. Bahmut valitseb kaare idapoolse osa üle, see on teede ristumiskoht ja seega sealt läbi käib suuresti ukrainlaste logistika ning sealt annaks ka igas suunas edasi rünnata. Küll õpime meediast peagi Bahmuti nime kõik ära.

Ennustuse täitumine võttis üllatavalt kaua aega. Enne seda langesid siiski Severodonetsk ja Lõssõtsansk. See näitab kui aeglaselt venelane liigub ja kui suuri inimohvreid on venelane valmis tooma Putini unistuste täitumiseks. Kaotada tuhandeid inimelusid mõne kilomeetriga edenemiseks pikkade kuude jooksul. Kurb.

 

Samas ülevaates teen ka veel kaugemale ulatuva ennustuse: peame veel selle dekaadi jooksul arvestama eelkõige ameeriklastega, mingil määral ka brittidega, kuigi viimase sõjaline võimekus on ka Külma Sõja järgselt suhteliselt kokku kuivanud. Õnneks kurnab Venemaa end Ukrainas päris korralikult ära. Karta muidugi on, et kui olukord peaks enam-vähem „normaliseeruma“ ei taha keskmine eurooplane kuulda midagi sõjavägede eelarvete edasisest suurendamisest ning lootus, et USA kaitsva vihmavarju all ka enda võimekust jõuliselt arendatakse jääb loodetavast tagasihoidlikumaks. Samas Venemaa jagab ka keerulises olukorras kopika pigem armeele kui kuskile mujale. Võib päris kindel olla, et venelased teevad Ukrainas toimunust omad järeldused, kuigi kui palju sellest ka reaalselt armeeni jõuab on iseasi. Nii, et alles kümnendi lõpuks on Venemaa uuesti võimeline midagi mujal korraldama.

 

10-s nädal: USA toetus ja uus Lend-Leasi programm mis mõeldud Ukraina abistamiseks on ajaloolise tähtsusega. Miski ei oma majanduslikult suuremat mõjujõudu tuleviku Ukrainale kui see Kongressi otsus. Ühtlasi näitab see ära kuhu lääs on suundumas.

Ukraina sõja tähtsaim tulem geopoliitiliselt on, et lääneriigid on moodustamas ühe ja Venemaa, tirides poliitilise toetajana esineva Hiina endaga kaasa, moodustab teise selgelt eristatava grupi. Nüüd jääb rida riike, kes kas laveerivad või siis valivad üsna otseselt ühe nendest gruppidest. Kahe vahel olekuks ruumi eriti enam ei jää. Ühtlasi liiguvad need kaks gruppi sõjalise kokkupõrke teed, millest tõenäolisemaks pean Hiina ja Venemaa katset tekitada ainsale sõjalisele arvestatavale jõule ehk USAle kahe rindega sõda, rünnates kaugemas tulevikus (ennustan 2028 aasta suve) korraga üks siis Baltikumi-Poola suunda ja teine Taiwani.

 

11-s nädal (13. mai): Ennustan – selleks, et Donbassi rindel lõunast tulevat survet leevendada ründab Ukraina järgmisena Odessa idatiivale jäävat Hersoni ja selle taga asuvat ruumi ning üritab ära lõigata Krimmist tulevad varustusteed. Kui ukrainlastel peaks kuidagi korda minema venelaste au ja uhkus ehk Krimmi sild ka maatasa teha, siis oleks Hersoni kaitse venelaste jaoks juba tõsine probleem. Kui nii ka läheks, siis selle (Hersoni) rünnakuga hakkaks ukrainlased dikteerima juba kogu sõja käiku.

täpne ennustus. Herson vabastati 14-ndal novembril.

 

11-s nädal (13. mai): Vene sõdurid on asendamas Föderatsiooni lipukest käisemärgina Nõukogude Liidu omaga. Kui varem räägiti läänele, et Ida-Euroopa väide NL taastamise soovidest on jama, siis nüüd enam ei varjatagi. Seda utsitab tagant tugev rahva toetus ning selle põhjuseks on omakorda režiimi kontrollitav lauspropaganda, mis on ajanud oma juuri väljapoole Venemaadki. Sakslased nimetavad seda kollektiivseks süüks – kogu rahvas vastutab koleduste eest, mis nende nimel on korda saadetud. Kui Saksamaa suruti II MS lõpuks maha ja pandi oma tehtut tunnistama, siis Venemaad keegi sõjaliselt torkima minna ei kavatse ja lootust, et Venemaa “mõistuse pähe võtab” nagu nii paljud naiivsed lääne poliitikud soovivad, on täiesti lootusetu unelm. See riik jääb naabritele ohtlikuks sellise imperialistliku välispoliitika ajajana veel väga-väga kauaks. Karta on, et me ei räägi siin aastatest ega isegi mitte aastakümnest vaid veel pikemast ajaühikust.

Ja karta on, et selle karmi ennustusega panen täiega täkkesse.

 

11-s nädal (13. mai): Putin olevat andnud käsu FSB üksused Ukrainast välja tõmmata ja asendada need GRUga. Selle põhjuseks on kaks asja – esiteks nn süüdlaste otsimine ja FSB sobib patuoinaks hästi (sõjaväelt süü ära veeretamise eesmärgil) ja teiseks on see Venemaa võimumängudes nii suurt osa etendavate julgeolekuametite omavahelise jagelemise tagajärg. /-/ Teistpidi tähendab aga FSB allajäämine võimuvõitluses tervele hulgale hästi informeeritud ja haritud luuretöötajatele karjäärivõimaluste kadumist ja pettumist režiimis. See on kuldne võimalus lääne luurele, sest ületulevat saaki hakkab peagi jaguma piisavalt, et paremini salajase sõja puzzletükke kokku sobitada. Akvaarium on alati olnud lojaalsem kui Keskus nagu öeldakse ning nüüd pole Marranil vaja muud teha kui õnged vette lasta.

seda, et FSB töötajad läände põgenevadki üsna märkimisväärses ulatuses andis suve lõpus oma postituses teada Vene luuret hästi tundev Ghristo Grozev. 

 

12-s nädal (3 kuud sissetungist, 20.mai): Ja et oleks selge – Ukraina survestamine sõda lõpetama nii, et nad peaksid justkui veel oma maad venelastele loovutama "rahu nimel Euroopas" on väga-väga ohtlik meile. See looks pretsedendi, et justkui võimaliku konflikti korral kus kokku lähevad NATO ja Venemaa, poleks probleemi piltlikult öeldes "ülejäänud Euroopa päästmiseks loovutada kuskilt midagi". Karta on, et see mida loovutama hakatakse oleks meetrid meie tagumiku alt. Sellisele variandile peame vastu seisma absoluutselt kõigi vahenditega, isegi kui see tähendaks korraliku tüli mõnede liitlastega. Meie seisukohalt peab Ukrainas olukord olema minimaalselt sama mis enne 24. veebruari.

see peab olema meie poliitikutele ja diplomaatidele selge nagu seebivesi

 

13-s nädal (26.mai): mobilisatsioon, mida olen nii ammu pakkunud (ja ühtlasi selgitanud kui ohtlik see režiimile on) näib aina enam ja enam lähemale tulevat. Siiani pole mu pikaajaline pakkumine küll õigeks osutunud aga ma ei kahtle, et see tuleb. Kui ainuvalitsejal on valida paljude halbade variantide vahel, et sõda edasi kestaks (ja sellega ka tema režiimi ellujäämislootus), siis mobilisatsioon võib sisepoliitiliselt küll ohtlik olla aga tegelikult on juba ammu käes aeg kus ilma selleta edasi minek on veel ohtlikum. Kreml loodab Kesk-Euroopa Ukraina suunalise toetuse lagunemisele ja püüab sõda hoida käimas niikaua kuni võimalik. Selleks peaks Venemaa suutma Ida-Ukrainas survet üleval hoida vähemalt kuni suve lõpuni. Putinil tuleks „vastu pidada“ kolm kuud. Kas Saksamaa ja Prantsusmaa valivad Ukraina toetamise lõpuni või algabki suuremat sorti Ukraina survestamine rahule kasvõi maa-alade loovutamise hinnaga? See ongi põhiküsimus, sest mida lähemale talvele, seda rohkem hinnatõus ja energiakriis Kesk-Euroopa hea eluga harjunud riike närima hakkavad.

Mobilisatsioon tuli septembri lõpus. Lääs veidi kõigub aga tegelikult on saanud väga hästi hakkama. Võiks pigem pidada ebaõnnestunud ennustuseks aga tegelikkuses on tulem veel selgumata nii, et jätan "nii ja naa" märgi.

 

14-s nädal (2. juuni): Kui Bahmut või Bahmutist väljuvad maanteed kaotatakse venelastele ja Siversk okupeeritakse on lahing Bahmuti kaare üle kaotatud. Sissepiiramise vältimiseks peab Ukraina taganema.

Hoidke pöialt, et eksin.

 

14-s nädal (2. juuni): Ungarist on saamas reaalne oht nii Ukraina võiduvõimalustele ja läbi selle ka meie tulevikule, mis on Ukraina sõja lõpptulemusega otseselt seotud. Ungari blokeerib juba peaaegu iga EL-i Venemaa suunalist algatust (ja kaupleb endale erandeid). Autokraadist Orban sai äsja valimistel (mille demokraatlikkuses põhjusega kaheldakse) endale poliitilise mandaadi, mis lubab tal kruvisid veel rohkem kinni keerata sisepoliitiliselt ja välispoliitiliselt vetodega kergelt mõjutatava ELI-i kavad põhja lasta, kui tema soove ei taheta arvestada just sellisena nagu ta tahab, et need läbi läheks.

Trend on süvenev ning sellest saab lähiaastate üks peamisi probleeme Ida-Euroopa suunalt. Naiivne on ka arvata, et Ungari on ainuke. Kui vaadata millised riigid on kehtestanud nii sanktsioonid, relvastusega aidanud kui ka rahalist abi saatnud siis selliseid riike on maailmas vaid 17. Kõik kuuluvad lääneriikide hulka. Päris arvestatav kogus riike maailmas on neutraalsel positsioonil. Venemaad toetab vaid paar riiki. Selles mõttes on Ukraina välispoliitiline positsioon parem.

 

15-s nädal (9. juuni): Üldpilt sõjaväljal on aina rohkem kurnamissõja moodi. Seisud on võrdsustunud, kummalgi poolel pole jõudu suuremaid pealetungioperatsioone enam ette võtta. Kord on kaalukauss kaldumas justkui Ukraina poole, siis jälle survestab Venemaa rohkem. Praegu veel viimane. Elavjõu kaotused aga on mõlemal suured ja kusagilt jookseb ka piir, kust edasi enam pole võimalik. Augusti keskpaigaks on see piir kätte jõudnud. Ootame talve tuleku ära. Kui selle ajani pole venelane suutnud Siverskit ja Bahmuti kätte saada, siis on põhimõtteliselt kaalukauss kaldumas Ukraina kasuks. Järgmise aasta suveks on Ukraina vast suuremaks vastupealetungiks valmis aga kas lääneriigid senikaua kannatavad on hoopis omaette küsimus. Sellest sõltub aga Ukraina edu.

Muretsesin saabuva (2023 aasta) suve vastupealetungi pärast juba eelmise aasta juunis. Sama küsimus vaevab ajakirjanduse pead alles nüüd, 2023 aasta kevadel.

 

15-s nädal (9.juuni): Moskva eesmärk on ilmne – Ukraina põllumajanduse hävitamine ja viljasaadetiste takistamine. Olenemata sellest mida rahvusvahelisel tasandil räägitakse ei ole kohapeal neil mingit kavatsust lasta ukrainlastel viljatarneteks võimalusi anda.

Venemaa siiski allus eelkõige Türgi survele ning viljatarned toimivad. Üks suurimatest möödapanekutest. Ühtlasi näitab kui suur on Venemaa lõunapiiril Musta mere sissepääsu kontrolliva Türgi mõju Moskva otsustele. Tõenäoliselt on just Türgi see, kes saab tulevikus Ukraina ja Venemaa vaheliste rahuläbirääkimiste vahendajaks.

 

16-nda nädala (16. juuni) ülevaates pööran pikas alalõigus „Venemaa tankide moderniseerimine“ detailselt tähelepanu millises seisus Venemaa tankid üldse on. Sisse juhatan selle aga üleüldise ennustusena tankide tulevikust: Tankide kasutegur on vähenenud eelkõige tankitõrjerelvade vahepealse kiire arengu tõttu aga selge on see, et tank jalaväe toetajana eelkõige rünnakus on asendamatu, vähemalt veel praegusel tehnoloogilisel ajastul. Tuleviku moderne tank hakkab olema küll elektrimootoriga (vähendab ühtlasi ka soojusjälge), küll mehitamata, küll droonide ja hunniku lisasensoritega aga hetkel on tankid kaitserelvastuse arengust maha jäänud ja ootavad inseneride lahendusi tekkinud probleemile.

Plaanitav suvine vastupealetung lääne tankidega saab olema väga-väga tähtis õppetund modernsete tankide kasutegurist konventsionaalses sõjas. See muudab kogu maailma sõjandusteooriaid rohkem kui miski muu.

 

16-s nädal (16. juuni): Bahmuti-Siverski tähtust on koguaeg alahinnatud ja räägitud kahe kaare tipus asuva linna (Severodonetsk ja Lõssõtsansk) juures käivatest lahingutest, mis justkui olevat määravad. Ei ole. Määrav on kotisuu külgedel toimuv ja võimalus, et kaks raskelt vallutatavat linna piiratakse tagantpoolt ümber kas tiibadelt üle jõe minnes või siis Bahmuti-Siversk suunast.

Otsustavaks saigi küljelt tulev rünnak Bahmuti ja Lõssõtsanski vahelt. Sealjuures maksiski Ukraina kaitsele kätte Bahmuti varustusteede üle kontrolli kaotamine nagu olin korduvalt ülevaadetes hoiatanud. Kaks kuud olin hoiatanud, et Bahmutist tulevad varustusteed on määrava tähtsusega. Meenutab ühtlasi kui palju kurje kirju sain justkui pro-kremlimeelsete ennustuste eest. Lõssõtsansk seisvat nagu kalju, kirjutati mulle üsna tuliselt. Minu vastupidised väited olevat jama. Läks jälle nii nagu ennustasin. Paraku. Peamine on see, et ma olen täiega Ukraina poolt aga püüan näha ette vigu mida tehakse ja nende eest ka hoiatada oma lugejaid, et neile midagi üllatusena ei tuleks. Paljudele see ei meeldi. Nojah, mis teha.

 

16-s nädal (16. juuni): Kui venelased ei suuda Hersoni kaitseks mujalt vägesid üle tuua (nõrgendades omakorda neid piirkondi), siis on võimalik, et Herson vabastatakse ja see oleks võiduna kordades tähtsam kui Severodonetski kaotamine. Hersoni vabastamine seaks tõsiselt kahtluse alla venelaste suure unistuse Novorussia väljakuulutamisest ning näitaks, et Ukraina on võimeline sõda võitma.

Läks täppi, selle vahega, et kaotuse asemel (mida arvasin tulevat) venelased nägid võimaliku kotti jäämise ette ära ja taganesid ise Hersonist välja, mis oli strateegiliselt loogiline käik. Ühtlasi on loogiline, et Hersoni vabastamisega pandi punkt sõja esimesele etapile ja venelased kaotasid initsiatiivi nagu püüdsingi kaua-kaua Hersoni tähtsust lugejatele selgitada. 

 

17-s nädal (23. juuni): Saksamaa ideest mitte saata alaliselt baseeruvaid üksuseid Baltikumi saab ilmselt standartne lahendus, kuid see tõstatab küsimuse, et kui sõjaline seis peaks muutuma selliseks, et ressursse on raske kohe sisse saata, siis seda lõpuks ei tehtagi.

See on üks nendest ennustustest mida olen koguaeg korranud kui tõsist hoiatust. See kehtib veel kaua, kuni siia reaalselt ka alaline brigaad (minimaalselt) juurde tuuakse. Kui tuuakse. Karta on, et seda ei juhtu. Venemaa sissetungi korral maksaks see otsus meile väga valusalt kätte.

 

17-s nädal (23. juuni): Soome ja Rootsi NATOga liitumise takistamisest on saamas Türgi pikaajaline poliitika.

Selles ennustuses kordan enda varem kirjutatud mõtet, seekord siis selgelt ja arusaadavalt. Türgi hakkab Soome ja Rootsi liitumist blokeerima veel kaua, mis on seotud lähenevate Türgi presidendivalimiste ja sooviga saada USAlt soodsalt sõjatehnikat. Seda ei tee Türgi tõenäoliselt aga lõputult, sest see seaks Türgi poliitiliselt nurka ja ta kaotaks liitlaste usalduse.

 

18-s nädal (30. juuni). Ülevaate alalõigus „SBU vajab puhastamist“ kirjutan, et SBU-l on probleeme, selle juhtkond vajaks välja vahetamist ja julgeolekusüsteemid üleüldse suuremat reformimist.

Ka selle kirjutise kohta sain kurja tagasisidet süüdistatuna, nagu tavaliselt, nii-öelda liigses Ukraina vastasuses (üldse näib, et Ukraina kritiseerimist ükskõik mis iganes variandis, isegi kui see on tegelikult vägagi põhjendatud, võetakse peaaegu, et reetmisena). SBU tegevat väga head tööd ja vastupidised väited ei kannata kriitikat. Kriitikute kiuste otsustas kõigest paar nädalat hiljem Zelenskõi, et tuleb teha täpselt kõike seda millest kirjutasin. 

 

19-s nädal (7. juuli): Moraal on langemas ja see ei ole hea. Ukraina vajab nüüd mingitki suuremat võitu, et moraali taastada. Silmapiiril paistab ka hinnatõusust muserdatud Euroopa poliitilise suhtumise märgatav muudatus – Ukraina aitamise vastased on pead tõstmas. Kui sügiseks pole ette näidata muud kui pidev taganemine hakkab Ukraina toetamise populaarsus sulama nagu kevadine lumi.

Ukraina suutis septembriks saada initsiatiivi sõjaväljal enda kätte. Mitte veel palju aga piisavalt, et naaberriigi diktaator nurka suruda ja sundida talle peale ebapopulaarne piiratud ulatusega mobilisatsioon. Ukraina edu on nii suur, et neid mobilisatsioone tuleb tõenäoliselt veelgi, mis omakorda murendab Putini jalgealust.

 

19-s nädal (7. juuli): Sama rööpmelaiusega eluliin Euroopast Baltikumi (Rail Baltic), mille valmimine on venima jäänud peamiselt bürokraatlike probleemide ja sisepoliitiliste kemplemiste tõttu, võib osutuda konflikti korral ainukeseks kiirelt toimivaks varustusliiniks, seda eriti siis kui Türgi jätkab Rootsi ja Soome NATOga liitumise blokeerimist.

Vaevalt, et keegi kahtlebki selles, et Suwalki koridor ja raudtee sellest läbi (ilma rööpmevahe muudatuseta) on sõjaolukorras eluliselt tähtis. Selleks pole vaja olla teab mis ennustaja. 

 

20-s nädala (14. juuli) ülevaates kordan alalõigus „Usa ja Hiina on kiirelt teineteisest eemaldumas“ oma varasemat ennustust, et Hiina ja Venemaa ühelt poolt ning lääneriigid teiselt poolt moodustavad kaks eralduvat poliitilist gruppi, mis tulevikus teineteisega sõjaliselt kokku lähevad kolmandates riikides (Baltikum/Poola ja Taiwan): Pikas perspektiivis, geopoliitilisel tasandil, on Ukraina sõja suurimaks tulemiks Venemaa langemine laua tagumisse nurka, Hiina ebaleva positsiooni kindlustumine ning Euroopa Liidu tugev tõus poliitilise jõuna. Putin on Venemaa nurka mänginud. Nüüd ei jää tal muud üle kui loota lokaalset sõjalist võitu, lääne demokraatiate lagunemist majanduskriisi tingimustes ning Hiina abi. Sõja suurim võitja ongi viimane nimetatud riik.

 

21-ne nädal (21. juuli): tõenäoliselt annetab Poola peagi järelejäänust osa või kõik vene päritolu tankid Ukrainale ja seejärel tuleks ka lääne tankide järjekord, sest vene päritolu tanke poleks liitlastel enam kuskilt võtta. Kuid selleks peaks hakkama juba täna ukrainlasi lääne tankidele koolitama. Ennustan, et veel suve jooksul kuuleme vastavasisulisest otsusest.

Lennukitele õpe võtab kõvasti aega ja seetõttu ennustan, et kõigepealt katsetatakse moodsate lääne tankidega. Ennustus oli täpne aga minu lootus, et asjad kiiremini liiguvad kui nad senini liiguvad, oli liialt optimistlik nagu alati. 

 

// Alustasin hooajapõhiste ennustuste-ülevaadetega //

 

Sügise 2022 ülevaade (31. august). Alateema pealkirjaga „Läänel seisab eest putinismi võrdsustamine stalinismi ja natsismiga”: Lääneriikidel on ees Venemaa suunalise välis- ja julgeolekupoliitika täielik ümbermõtestamise ajastu. Ukrainas toimuv on toonud välja Putini Venemaa tõelise pale ka Ida-Euroopast kaugemal asuvate riikide jaoks – tsiviilisikute vangistamised, piinamised, vägistamised, mõrvad. Need ei ole olnud üksikjuhtumid vaid teadlikult juhitud poliitika ning päris kindlasti ka otseste käskude tulem. Butša ja Irpin on vaid Ukraina poolt vabastatud aladel tõestatavalt nähtu. Venemaa on lasknud käiku kõik millega eelmisel sajandil hiilgasid Euroopas Stalin ja Hitler, kelle diktatuuride all hukkusid miljonid inimesed. Lääneriikidel on poliitilisel tasandil aeg hakata inimõigusorganisatsioonide raporteid tõsisemalt võtma ja tunnistama avalikult, et võideldakse otsese kurjuse vastu.

See tegevus juba toimub. Tasapisi aga õnneks järjekindlalt. Rahvusvahelise tribunali loomine on võetud ette juba päris tõsiselt ja see on hea.

 

Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober). Alamteema „Ukraina sõja lähitulevik” lühidalt kokku võttes: Venemaa valmistub kasutama taktikalist tuumarelva. USA juhtimisel on lääneriigid valmistumas võimalikuks vastukäiguks. Lahinguväljadel on kontroll pea täielikult Ukraina käes. Hersoni kaotamisel pole Venemaal peale panuste tõstmist tuumarelvani enam väga muid variante, väljaõpetamata meestemassi rinnetele saatmisel on vaid aja venitamise efekt. Putin võitleks Hersoni kaotamise hetkest alates enda võimul püsimise ja otseselt elu eest ja ei kõhkleks enam riske tõstmast. Ühtlasi tähistaks Hersoni võitmine Ukrainale sisuliselt võitu sõjas, sest tee Krimmini oleks lahti.

See pika aja peale ette tehtud ennustus on veel lahtine (v.a Hersoni vabastamine) ja selgub alles siis kui sõda on lõppenud. Tõsi on see, et sellel tohutul meeste massil on pidurdav efekt, mis vaid venitab sõda pikemaks. Venemaa üritab konflikti külmutada, et veel enda käes olevad vallutatud alad jääks Venemaa omandusse. Praegu pole aga näha, et kumbki pool tahaks järele anda. Meeste massi võime Ukrainat kurnata võib osutuda ka Ukrainale üle jõu käivaks, nii loodab Kreml ja võib juhtuda, et minu ennustus Ukraina edust läheb vett vedama.

 

Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober). Alamteema „On alanud paremäärmusluse ülikiire võidukäik lääneriikides”: Ajaloos varemgi on äärmused esile tõusnud just majanduslike kriiside ajal ning selle tagajärjeks on olnud liitude lagunemine ja sõdade perioodid. Selle põhjusteks lühidalt – kõrghariduseta inimeste allajäämine konkurentsis paremate töökohtade nimel ja lootuse kadumine majanduslikule edule mida majanduskriis väga tugevalt võimendab. See omakorda paneb pettunud valima lihtsaid lahendusi pakkuvaid populiste. Populistide parteide peamiseks probleemiks on autokraatiaihalus, mis võtab tegelikkuses kõige rohkem võimalusi ja vabadusi ära just nendelt, kes nende poolt hääle andsid.

valimiste periood on veel ees ning lähiaastatel selgub kui palju muutusi äärmuskonservatiivide esiletõus toob. Nende populaarsus on suuresti ka liberaalsema poliitika tagajärg, mitte asi iseeneses. Küll aga ühendab neid parteisid paljuski Ukraina toetamise vastasus ja see on tõsiselt muret tekitav, sest Ukraina edust sõltub meie julgeolek tulevikus väga palju.

 

Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober): Ukraina ründab Harkivi ümbruses edasi ning vabastab alad kuni Starobilskini, avades sellega tee Severodonetski selja taha, mis sunnib venelased linna ümberpiiramise vältimiseks maha jätma. Starobilski vabastamine annaks kogu Luganski ja Severodonetski põhjatiiva üle kontrolli Ukrainale, misjärel kontrolliks lahinguvälja täielikult Luganski ja Harkivi vahel Ukraina. Lõunas saab tempo olema madalam, sest seal on venelastel ka suuremad väeüksused. Ukrainal saab olema kõige keerulisem suruda venelased välja Bahmuti ümbrusest. Üldiselt pole nendel sellega ka kiiret. Esmatähtis on lasta täielikult kokku kukkuda venelaste Harkivi rinde vägedel, mis avaks ühelt tiivalt vaba rünnakuala Vene vägede selja taha. See suund oleks eelistatav ka seetõttu, et see survestaks muuhulgas Bahmutis asuvaid Vene üksuseid tagasi tõmbuma, et vältida lõksu jäämist.

(Detsembri ülevaates lisan teise võimaliku suuna) Pakun, et teine loogiline rünnaku suund oleks Melitopoli, Berdjanski ja Mariupoli vahelisele alale, mis lõikaks vastase väed kaheks, avaks tee Hersoni selja taha ning sulgeks venelastele sadamaalad Musta mere äärsel rannikul.

Kas ka nii läheb, see selgub veel sellel aastal.

 

Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober) alamteema "Venemaa on üle võtmas Valgevenet":

Venemaa on Valgevenest tegemas oma osariiki. Lukašenka on nüüdseks vaid marionett. Kas Venemaa suudab valgevenelased enda eest sõdima panna? Ei. Poliitiliselt on kontroll siiski tänaseks suures osas Kremli käes ja Minskist seda riiki enam sisuliselt ei juhita. Tuumarelva paigutamine Valgevenesse ei oma siinjuures vaid lääneriikide hirmutamise eesmärki. Sellel on ka selge sõnum valgevenelastele, et kelle käpa all nad nüüdsest on.

Veebruaris lekkinud dokumendid näitavad, et kolme kuu tagune hoiatus oli korrektne.

 

Talv 2022 Ukraina Vabadussõjas (7. detsember): Talv ja külmunud maapind on Ukraina lageda ja künkliku maastikuga aladel parim raskesoomusega ründamise aeg. Kui külm ilm kestab, siis rünnakuks sobiv aken avaneb umbes jaanuari teisest nädalast ja kestab umbes veebruari keskpaigani, jäädes umbes sinna 9. jaanuari ja 19. veebruari vahele.

polnud külma ilma ja polnud jõudu. Lootus oli, et Ukrainal on paremad seisud aga tegelikkus on pigem muret tekitav.

 

Talv 2022 Ukraina Vabadussõjas (7. detsember) alamteema „Leopardid on peagi lahinguväljal”: Raskerelvade tuletoetus mõlemal sõjapoolel väheneb, tõuseb jalaväelaste ja soomuse osakaal, seega suureneb ka Ukraina surve saada raskesoomust lääneriikidest. Ootan päeva millal Leopardid veerevad lahingutesse ja kui keegi selles kahtleb, siis mina küll mitte. See päev on tõenäoliselt lähemal kui praegu julgeks arvatagi.

Ennustus, mida olin teinud ka varem aga mitte eraldi teemana ja milles kaheldi palju nagu kirjadest ja kommentaaridest näha oli. 

 

Talv 2022 Ukraina Vabadussõjas (7. detsember) alamteema „Ukraina jätkab rünnakuid Venemaa territooriumile”: Ukraina kasutab ära aina rohkem tehnilisi võimalusi mis neil Venemaal asuvate sõjaliste sihtmärkide jaoks olemas on olenemata sellest, et USA Atacms võimekuse Himarsitelt ära võttis. Ühelt poolt näitab see, et lääs ei soovi sõtta sekkuda, teiselt poolt jälle Ukraina otsustavust. See on õige otsus ja kõik kes püüavad Ukrainat hoiatada et nii ei tohi tahaksid saada vaid odavat gaasi ja kütust. Ukraina tohib ja peab, sest see on tark käik.

Oleks ka imelik kui see ennustus poleks olnud õige ja ka edaspidi õige. Sest see on lihtsalt tark käik.

 

Talv 2022 Ukraina Vabadussõjas (7. detsember) alamteema „Hirm tuumarelva ees on põhjendatud”: Macroni ja Scholtzi väljaütlemised võivad meid päris kurjaks ajada kuid samas tuleb aru saada, et nüüdsest režiimi (ja enda) ellujäämise eest võitlev Putin võib ühel hetkel, kui Kremlis sisepoliitiline surve võimule väga suureks läheb, tõesti tunda, et taktikaline tuumarelv paneks sõjas jooned paika ja laseks tal säilitada mingidki vallutatud alad. Lääs on juba teada andnud, et tuumarelvaga vastust ei tuleks.

Olen korduvalt hoiatanud, et tuumarelva ajastul on taktikalise tuumarelva mängu toomine küll igatepidi rumalus aga sama rumal oli ka impeeriumi taastamise sooviga sõda Euroopas. Diktaatorid ei käitu ratsionalistlikult kui küsimuseks kerkib nende võimule ja seega ka ellu jäämine.

 

Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „Hävitajaid lääs niipea ei anna”: Logistika keerukus ja väljaõppe ajaline pikkus nullivad moodsate lääne hävitajate saatmise idee juba varakult. Nii, et siin on minu uus ennustus (rohkem küll varasemates ülevaadetes kirjutatu üle kordamine) – lääne lennukeid me lähiaastatel Ukraina relvastuses ei näe.

nii nagu korduvalt ennustasin, et Ukrainasse jõuavad lääne tankid ennustan ka, et lääne lennukeid me seal niipea ei näe. Kindlasti mitte lähiaastatel.

 

Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „Väljaõppega kiirustamine ei too häid tulemusi”: Loodetavasti ei anna lääs Kiievi survele tankimeeskondade väljaõppe lühendamise osas järele ning alles peale põhjalikku väljaõpet jõuab kallis ja vajalik tehnika lahingutesse. See on erakordselt tähtis edu saavutamiseks. Parem hiljem ja korraliku väljaõppega ja hea tehnika lahingusse minna kui varem meeskondadega, kes ei mäleta mida üks või teine nupp tegema pidi, rääkimata võõrkeelse tehnika kasutamise probleemidest ehk palju kirjeldatud inglise keele oskamise madalast tasemest Ukraina sõjaväeealiste hulgas.

Hoiatan veelkord – väljaõppega kiirustamine nullib juba eos suurema edu võimalused tulevasel pealetungil. Paraku venitas lääs tankide saatmisega nii, et väljaõppega kiirustamine on suve lähenemisega otseselt seotud. Viga on suuresti mõlemapoolne. Ukraina tahab kiirustada ja lääs pidurdab piisava koguse abi andmisega õigel ajal. Võidab vaid Venemaa.

 

Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „Venemaa üritab uuesti suuremat pealetungioperatsiooni piiratud alal”: Ennustan, et erinevalt varasemalt proovitud laiast üldpealetungist valmistub Venemaa ründama ühes kindlas piirkonnas koondades sinna eelnevalt kokku vajaliku arvulise ründevõimsuse. Tõenäoliselt on selleks Zaporižžja suund. Kui Vene armee väejuhatus on eelnevast midagi üldse õppinud, siis on tulemas üks põhipealetung, millele eelneb petterünnak kuskilt mujalt suunast varem, lootuses Ukraina üksusi õigest kohast ära meelitada. Tõenäoliselt üritatakse Bahmuti ümbruses survet suurendades ning justkui „suuremale pealetungile“ minnes sundida Ukrainat sinna vägesid juurde saatma.

Tundub, et Vene väejuhatus pole suurt midagi õppinud ja üritab korrata Maailmasõja aegset edu rünnates Bahmuti ümbruses lihtsalt massiga. 

 

Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „Laskemoona juurdetootmisest saab suveks probleem number üks”: Tõsiasi on aga, et relvastuse varud on lääneriikidel vähenemas tohutu kiirusega ja sügiseks seisab ka lääs olukorras, kus abi justkui anda võiks ja poliitilist pidurit ka enam ammu pole aga pole lihtsalt mida anda. Venemaa on enda riigis sisse seadnud sõjaaja tootmise, lääs on aga siiani uinunud olekus.

Laskemoona raiskamise mure on suuresti tingitud mõlema poole kehvast väljaõppest. Videost videosse vaatad ja imestad kuidas mõlemad osapooled teevad samu vigasid. Vaatan videost kuidas ukrainlased on venelaste rünnaku all oma kaevikutes ja imestan, et kus on laskepesad? Kus on tuletoetuse arvestusega asetatud kaevikud? Kus on sihitud lasud? Väljaõppe puudulikkus vaevab ja ka Ukraina pole suutnud olukorda oluliselt parandada. Kiievi surve väljaõppega kiirustada maksab Ukrainale elude kaotuse hinnaga kätte iga päev. Teiseks suureks mureks on, et Nõukogude väljaõppega ohvitseridel on väga raske muutuda. Ukraina võõrleegionärid kurdavad, et mikromanageerimine on vanematel ohvitseridel nii veres, et NATO stiilis väejuhtimist pole niipea sõjaväljale jõudmas. Kui kõrge staabi ohvitserid tulevad ja panevad paika kus sinu kaevik meetri pealt olema peab, siis ei saa me paraku rääkida mõistlikust väejuhtimisest. Õnneks teeb Venemaa kõike veel sitemini.

 

Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „Kobarpommide tarnimine Ukrainale on järgmine loogiline käik”: Kuigi märkimisväärne osa maailmast on liitunud kobarpommide keelustamise leppega on kobarpommide antav eelis lahinguväljal nii mõjus, et mitmed suurriigid pole seda siiani teinud ja ilmselt ei tee ka kunagi. Seetõttu eeldan, et Ukraina huvi moodsate USA kobarpommide vastu on arvestatav ning ennustan, et tõenäoliselt annavad ameeriklased neid peagi Ukraina relvastusse.

Minu ennustus on küll USA põhine aga juba praegu arutatakse seda teemat elavalt ka mujal riikides kellel kobarpommide varusid on.

 

Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „Türgi ei pidurda lõputult”: Türgi pardaletulek sõltub suuresti USA sõjatehnika ja eelkõige lennukite saamisest nagu samuti olen kirjutanud korduvalt. Kui Erdogan hakkab Põhjamaid lõputult blokeerima, mängib ta end poliitiliselt nurka. Seega julgen jätta kehtima oma esimesel sõjapäeval tehtud ennustuse – Soome ja Rootsi liitumine NATOga on vaid aja küsimus.

Varem tehtud ennustuse uuesti selgitamine.

 

Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „Baltikum ja Poola on muutumas Euroopa välispoliitilisteks suunajateks”: Ukraina sõda on nihutanud ELi ja NATO otsustajate raskuspunkti Berliinist ja Pariisist Tallinnasse ja Varssavisse. Nendest kahest pealinnast tulevad tänaste liidrite hulgast tulevased ELi ja NATO tippjuhid. Kaja Kallasel on väga suur võimalus sihtida ELi-s kohti mis täna tunduksid veel päris ulmelised. Seetõttu teen järgmise ennustuse: Kaja Kallasest saab veel selle aastakümne lõpuks ELi üks tippjuhtidest.

Poliitilisest loogikast tulenev ennustus. Kas ka täitub näeme alles aastakümne lõpuks. Mis omakorda tuletab meelde, et selleks ajaks peaks olema selgunud ka minu ennustuse, et Venemaa üritab 2028 aasta suvel Baltikumi suunas, tulem.

Mõned ennustused kipuvad kattuma aga loodetavasti on huvitav jälgida kuipalju midagi pihta läks ja mis mööda läks. Suuresti on paljud ennustused veel lahendust ootamas. Jätkan oma ennustavate ülevaadetega peagi edasi.

 

Lõppu lisan väga hea kokkuvõtva reportaaži möödunud sõja-aastast

https://scrippsnews.com/.../ukraine-impacts-of-invasion/...