TALVE LÕPP/KEVAD 2024 Ukraina Vabadussõjas

 

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Sõja-aasta lõpus (uskumatu aga kuu aja pärast algabki juba kolmas sõja aasta) teen siis jälle vaheülevaate kuipalju olen kõikidest ennustustest täppi pannud, kuipalju on selgumata ja kuipalju mööda läinud. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab.

 

ROTATSIOON ANNAB EELISE

 

Esimeses Maailmasõjas teenis oma kannused Prantsuse kindral Philippe Petain, kes hiljem maandus veel kuulsamana ajaloo lehekülgedele, saatuse keerdkäikude tõttu, hoopis natside käsilasena. Kuid I MS-s saatis Prantsuse ülemjuhataja marssal Joffre andeka kindrali päästma käest minevat Verduni lahingut. Petain võttis peaaegu kaotatud lahingu üle ja tegi armees vaid mõned liigutused ja päästis mõneks ajaks olukorra, andes sellega võimaluse ka lahingust edukana välja tulla. Petain, kes taipas kui tähtis on tagada toimiv logistika, korraldas piirkonna rinde logistika ümber ja pani selle kellavärgina tööle, suunates kogu olemasoleva transpordi lahingusse varustust vedama ja lahingust välja haavatuid vedama kellaajalise graafikuga. Ajaloolased on välja arvestanud, et ainsat logistikateed mööda sõitis lahingu tipphetkel varustusega veoauto iga 14 sekundi järel. See tähendas ühtlasi, et kogu liitlaste sõjatööstus oli pandud ööpäevaringse vahetusega tööle, tootma kindlalt standardiseeritud laskemoona (suur probleem NATO riikides, kus justkui peaks olema standardid aga tegelikkuses pole, sest iga kompanii toodab relvad nii, et ainult tema enda toodetud laskemoon sellesse sobiks. Kasum eelkõige. Üldistan muidugi aga laias laastus see nii on). Petain töötas välja ka nn vesiratta süsteemi, et ükski üksus ei oleks lahingutes üle paari päeva. Üksuseid roteeriti väga tihedalt, et mitte lasta diviise välja kurnata ning pihuks ja põrmuks lüüa. Samal ajal olid aga sakslased rindel nädalaid ja kuid, mis tähendas, et nad kaotasid oma kogenuimaid sõdureid ja eelkõige allohvitsere, mis omakorda ei lasknud ka värsketel sõduritel üksustesse sisse elada. Petain taipas, et kurnamissõjas on tähtis moraal, hästi toimiv logistika ja heade ohvitseride alles hoidmise võime. See andis talle sakslaste ees suure eelise. Rotatsioon on väga tähtis, seda eelkõige Esimesele Maailmasõjale äärmiselt sarnases Ukraina Vabadussõjas ja kui ukrainlased sellest aru ei saa (neil on olnud osad üksused puhkuseta rindel sõja algusest saadik) siis see annab eelise vaid sissetungijatele. Välja tuleb tõmmata terved üksused, mitte üksikute sõdurite kaupa vahetust teha, sest üksus töötab meeskonnana ja meeskond vajab kohanemiseks aega. Lõpetuseks peab ütlema, et Verduni otseseks päästjaks ei osutunud mitte kõik Petaini kavalused vaid alanud Somme´i lahing, mille järel olid sakslased sunnitud Verdunis kaitsesse jääma ja ressursid uude lahingusse suunama, sest teadupärast on ressursid alati piiratud ja võitlus käibki selle üle kellel neid kauemaks jätkub. Sõda Ukrainas ei erine selles osas mitte kuidagi võrreldes sõdadega läbi ajaloo ja ei erine ükski sõda ka tulevikus. Mida rohkem ressursse on kaitsjal, seda kauem ta suudab vastu panna. Paraku on Ukrainal mehi puudu ja seega on vajalikku rotatsiooni väga keeruline korraldada, mis annab suurema massiga Venemaale selge eelise.

 

ÕHUTÕRJE VÄLJA KURNAMINE VENEMAA KEVADISE PEALETUNGI EEL

 

Venemaa üritab saavutada initsiatiivi. Nende ilmselge plaan on panna maksma oma ressursside ülekaal ning minna ise enne kevadet pealetungile enne kui Ukrainasse saabuvad F-16 hävitajad mille tehnoloogiline ülekaal Vene hävitajate ees on selge mõlemale poolele. Selleks, et rünnakule minna on neil vaja õhus ülemvõimu ja seda saavutab omakorda kui kulutada ära Ukraina õhukaitse laskemoonavarud. Lastes sadu rakette tsiviilelanike pihta (samal ajal korrates riiklikes propagandakanalites, et kõik olid sihitud „militaarobjektidele” ja majadesse kukuvad justkui ainult alla tulistatud raketid, mis on muidugi sulaselge jama) sunnitakse Ukraina reageerima ning oma vähenevaid varusid kulutama. Venemaa loodab, et lääne relvaabi kuivab veel rohkem kokku ning lääs ei suuda niipalju toota juurde kui vaja ning ühtlasi kaob ka poliitiline motivatsioon relvi saata. Selles osas võib neil isegi õigus olla nagu igaüks siinpool piiri isegi aru saab. Eelkõige on siin võtmemängijateks ameeriklased ning sealne paremäärmustuv vabariiklaste partei, mille liikmete sotsiaalmeediasse on Putini trollivabrikud juba aastaid oma sõnumite teraviku suunanud. Nüüd hakkab see lõpuks ka reaalseid tulemusi andma ning „aktiivmeetmed” (vene keeles активные мероприятия, nagu selliseid infosõja operatsioone ehk valeinfo ja vandenõuteooriate levitamist ning nn kasulike idiootide kasvatamist juba sügaval nõukogude ajal KGB poolt nimetama hakati) on osutumas väga kasulikuks, seda eelkõige tänu interneti levikule ning poliitiliste vastaspoolte kogukondade mullistumisele internetifoorumites ja sotsiaalmeedia kommuunides. Infooperatsioonide mõju on parteis juba nii suur, et on tekkinud selge lõhe aru saamises mis on demokraatia ja mida on USA-l kasulik teha liitlassuhete hoidmiseks. Ukraina „üle laskmisest” on saanud juba osa vabariiklaste poliitikast ja sellega avatakse ka tee Ida-Euroopa hülgamiseks tulevikus, mis omakorda on täpselt see mida Putin sihib. Samal ajal kurnab sõda ka Venemaa ressursse ja niivõrd suurel hulgal, et laskemoona oli vaja juurde hankida lausa Iraanist ja Põhja-Koreast. Põhja-Koreast laskemoona saamine näitab selgelt ka Põhja-Korea tegeliku isanda ehk Hiina seisukohta selles küsimuses.

Ukraina peab olema valmis, et kevadeks on poliitiline toetus veel rohkem jahtunud ning laskemoona ja sõjatehnika varud veel rohkem kokku kuivanud. See annab selge eelise Venemaa kahuriliha massile. Venemaa on varasematest sõdadest ammu ära õppinud, et suurel massil on oma kasutegur. Nii sunnitakse vastane oma laskemoonavarusid läbi kulutama ja lõpuks tungitakse ikkagi edasi, muidugi eeldusel, et vastane ressursse taastada ei suuda. Olen sõja algusest alates kirjutanud, et Putin võitleb muuhulgas ka enda ellujäämise nimel ning seetõttu pole tema jaoks mingi probleem sadu tuhandeid surma saata. Parem surgu keegi teine kui tema ise. See ongi põhjus miks lääs kardab otseselt sekkuda. Sellise nurka surutud diktaatori käes oleval tuumanupul on oma mõju. On päris selge, et Venemaa üritab ise kevadel suurt pealetungi ette võtta ja seetõttu ka praegune raketisadu, kulutamaks Ukraina niigi nappivaid ressursse.

 

UKRAINA KAOB VAIKSELT UUDISTEMAAILMAST

 

Selles pole Ukrainale endal muidugi üldse süüd. Lihtsalt, inimloomusele on omane, et ühest teemast ei viitsita kaua kinni hoida. See on seesama mure millega lapsevanemad igapäevaselt müttavad, et laps ikkagi mingist hobist huvituma jääks või ärimehed püüavad klientide jaoks oma kaupadega pidevalt uuesti pildile tõusta. Inimene lihtsalt tüdineb. Samade muredega maadleb ka Ukraina. Sõda on kestnud nii kaua, et isegi ukrainlaste enda jaoks hakkab see muutuma selliseks „normaalsuseks” nagu oli Venemaa sissetung 2014 aastal, mis vinduma jäi. Loota muidugi, et Putin enda eluajal järele annab ja uuesti ei proovi kuidagi muudmoodi või annab mingid vallutatud alad niisama heast peast „rahu nimel” ära nagu osad lääne poliitikud ja ajakirjanikud nii naiivselt pakuvad, on muidugi ulme. Venemaa jaoks on impeerium ja rahvuslik uhkus omavahel seotud, vähemalt hetkel. Imperialism on üldse visa kaduma nagu teame ajaloost erinevate impeeriumide lagunemise järgselt, olgu selleks siis Rooma impeerium mille järeltulija Bütsants (mille järeltulijaks Venemaa end omakorda peab, isegi vapi on sealt võtnud) üritas vana impeeriumi taastada kogu oma olemasolu aja jooksul kuni ise lõpuks kokku varises või olgu selleks kasvõi Briti impeerium, mida mõned siiamaani loodavad taastada või vähemalt hoida seda mis sellest veel alles on. Ajalool on muidugi olnud alati üks õppetund – impeeriumid ei püsi kunagi lõputult. Naaberrahvaste vallutamine ei tasu end ära kui sa just naaberrahvast ja tema identiteeti ei hävita. Täpselt see mida Putin teha tahabki. Seetõttu on väga tähtis, et Ukraina püsiks uudistes, sest ilma selleta kaob ka hääletava lääneriikide kodaniku surve poliitikutele ja see tähendab ka, et poliitikud pole enam huvitatud Ukraina maksimaalsest võimalikust toetamisest. 

 

LINNADE POMMITAMINE EI TASU ÄRA

 

Sõjaajalugu on õpetanud, et lihtsalt tsiviilelanike tapmine ja nende peale oma kalli relvastuse kulutamine annab tegelikult eelise vastasele. Kuigi eesmärk on venelastel kurnata Ukraina õhutõrjet ja ühtlasi kätte maksta ja hävitada niipalju naaberriigi elanikke kui vähegi võimalik, siis saavutatakse hoopis vastupidine efekt. II MS näide on kõigil silme ees – emotsioonide pealt antud käsk Londoni ja teiste suurlinnade pommitamiseks andis inglastele võimaluse säilitada radarid, lennuväljad ja lennukid ning võita lahing õhu ülemvõimu üle piirkonnas, mis omakorda hiljem sakslastele kätte maksis. Sama vea teevad venelased Ukrainas. Soov kätte maksta ja ennast võimsana näidata ajendab ründama suurlinnu niigi väheneva rakettide varuga ning selle ainuke tulem on, et sõjalised sihtmärgid jäävad terveks. Ukrainale sobib selline vastase käitumine ideaalselt. Esiteks ei kuluta sa relvastust selleks milleks see mõeldud on ja teiseks näitad sa kogu maailmale mida sa esindad – kurjust selle kõige otsesemas mõistes. Paraku on see diktatuuride igavene häda. Nende ainukeseks keeleks on hirm, mitte lootus. Demokraatia eeliseks on alati olnud lootus, et kogu aeg midagi muutub ja alati on võimalus paremale elule, sest rahval on võimalus valida endale juhid ja nood ei saa olla eluaeg võimul. Diktaator seda lubada ei saa ning peab kõik oma vastased hävitama, olgu need riigis sees või väljas. Ja nii ta annabki käsu pommitada vastase linnu ja kulutab oma ressursse mitte millelegi.

 

DNEPRIST SAAB SUVE PEAMINE LAHINGUVÄLI

 

Hersoni alt edasi tungides ja sillapead hoides on isegi väheste ressurssidega võimalik venelaste suuremaid üksuseid tagasi Hersoni suunale grupeeruma sundida. Seda sel lihtsal põhjusel, et kui ukrainlane peaks sinna koondama suuremad jõud ja sealt sissetungi alustama arvestatava ressursiga oleks venelastel tiib kaitseta ja kuna nüüdseks on laevastik ka eemale surutud siis poleks, peale miiniväljade, ukrainlaste edasitungi takistamas mitte miski. Seega, tiiva kaitseks on venelased sunnitud piirkonda tagasi viima aina rohkem üksuseid ning kui kummagi poole pealetungikatsed (venelased kavatsevad proovida veebruaris nagu me kõik juba meediast lugenud oleme) talvel ja kevadel ei õnnestu siis saab just Dnepri sillapeast järgmine tõsine mängulava, sest seal on strateegiline seis kõige lahtisem ja mõjutatavam. Pealegi on see logistiliselt venelastel kõige haavatavam ja kaugem piirkond ning piisaks Krimmi silla hävitamisest ja see piirkond oleks venelastel tõsiselt hädas.

 

VABARIIKLASED JÄTKAVAD UKRAINA ABI TAKISTAMIST

 

Nii nagu ennustasin eelmine kord, et sellest saab vabariiklaste pikaajalisem poliitika, jätkan selle ennustusega hoiatamist ka nüüd. Trumpi juhtimisel on vabariiklaste isolatsionistide tiib minemas Ukraina abi takistamisega veel karmimaks (isegi juhul kui demokraadid annaksid piiri julgeoleku küsimuses järele) ning arvestades milline ülistamine paljudelt selle partei austajate sotsiaalmeedia lehtedelt Venemaale vastu vaatab, on selge, et Euroopa peab tõsiselt valmistuma liitlassuhteid üle laskva presidendi saabumiseks. See tähendab, et Ida-Euroopa peab valmistuma Venemaa agressiivsuse tõusuks NATO piiridel olukorras kus uus president ei pruugi anda oma vägedele ühtegi käsku liitlaste kaitseks. Ühtlasi teeb USA presidendi positsioon vägede ülemjuhatajana temast ka de facto NATO ülemjuhataja sõjaolukorras, sest tema otsusest oleneb kas suurim ja võimsaim liitlane tegutseb või mitte. Selles valguses on Kesk-Euroopa poliitikute viimaste nädalate sõnavõtud, et Euroopa vajab NATOs sees enda kiirreageerivat ja arvestatava sõjalise võimsusega armeed, täiesti arusaadavad. Kui Ameerika tagasi tõmbub siis on Euroopa sunnitud ellu jäämiseks looma omaenda armee, mis iroonilisel kombel viib Euroopa aeglaselt aga järjekindlalt ühtse üliriigi tekkele lähemale. Seda on Venemaa ja Hiina püüdnud poliitiliselt kogu aeg takistada, sest Euroopa majanduslik võimsus on USAga võrdne, mis omakorda tähendab, et Euroopa suudaks kokku panna ka armee, kunagi kaugemas tulevikus, mis oleks Venemaale ja Hiinale tõsiseks konkurendiks. Prantsusmaa hääletas Euroopa suurriigi plaani kunagi aastatuhande vahetuse ajal maha aga nüüd on just Pariis see, kes ideed kõige rohkem tagant on torkinud. Et Venemaa muutub aina agressiivsemaks siis peab selle vastu astuma juba täna kindlaid samme ja Euroopa oma armee NATO raames, mis saaks tegutseda Washingtonist sõltumatult ja ilma suurema USA abita, oleks üsna mõistlik lahendus, sest suruks agressiivseid diktatuuririike veel rohkem nurka ja lahustaks ühtlasi USA mõjuvõimu Euroopas.