SÜGIS/TALVE ALGUS 2023 Ukraina Vabadussõjas. Ennustav ülevaade.

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Aasta lõpus teen siis jälle vaheülevaate kuipalju olen kõikidest ennustustest täppi pannud, kuipalju on selgumata ja kuipalju mööda läinud. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab. Seekord avaldan mitu nädalat varem, sest puhkuse ajal ei jõuaks sellega tegeleda. Las laagerdub netiavarustes pika suvelugemisena.

IIRIMAA ON JÄRGMINE, KES LIITUDA SOOVIB

Minu esimesel sõjapäeval tehtud ennustus Soome ja Rootsi liitumisest, mis tundus sel hetkel paljude jaoks suhteliselt ulme, on saamas üheks paljudest täpsetest ennustustest. Teen samasisulise järgmise ennustuse. Hiljemalt järgmise aasta lõpuks annab liitumissoovist teada Iirimaa.

 

VENEMAA ALUSTAB KAMPAANIAT VARADE TAGASISAAMISEKS

Ennustan, et Venemaa on peagi alustamas tõelist kampaaniat läbi olemasolevate kanalite läänes, et survestada lääneriike mitte nende vara Ukrainale andma. Päris kindlasti näeme selle sõnumi peamiste levitajate hulgas paremäärmuslikke parteisid ning vaidlus jõuab üsna varsti suurde poliitikasse. Pange tähele, seda tüüpi arutelud on meedias, eriti veel suurte lääneriikide omas, veel enne selle aasta lõppu.

 

UKRAINA ON KINNI JÄÄNUD F-16 MÜÜTI AGA VÕIKS SIHTIDA HOOPIS NÄITEKS GRIPPENIT

Tankide saabumise ennustasin pikalt ette ja läks täppi. Olen ka korduvalt ennustanud (ka eraldi alamteemana), et F-16 (lääne lennukid üleüldse) ei saabu Ukrainasse niipea. Erinevalt tankidest on hävitajate tarnimine ja nendele väljaõpe päris keeruline (kes mu ülevaateid lugenud juba teab seda juttu aga kordan üle). Ühelt poolt peaks paigas olema logistika ja lennuväljade kaitse, teiselt poolt võtab pilootide väljaõpe aega minimaalselt poolteist aastat (ideaalis kordades rohkem), millest esimesed 8 kuud kuluvad lennukiga lendamise ja navigatsiooni õppele. Lahinglennu ajal pole enam aega mõelda mida mingi nupp teeb ja kuidas pardaarvutitega erinevaid süsteeme paari nupuvajutusega ümber seadistada. Sajad lühendid peavad (erialases inglise keeles) selged olema. See on aga osutunud palju keerulisemaks mureks kui esialgu arvati. Ukrainlaste jaoks oli koolides põhivõõrkeeleks vene keel ja seda kuni eelmise aasta keskpaigani. Alles seejärel muudeti haridussüsteemis reegleid ja nüüdseks on nemadki orienteeritud ümber inglise keelele. Seega, need põlvkonnad, kes räägivad inglise keelt sama vabalt nagu meil siin noored, on alles peale kasvamas. See ei päästa aga näiteks USA koolitajaid probleemist, et ukrainlastest lendurite kandidaadid ei oska peaaegu üldse inglise keelt. Õpetada algtasemel inglise keele oskajale keeruliste inglisekeelsete lühenditega täistuubitud arvutisüsteeme miljoneid maksvates lennukites kus üks vale nupuvajutus, mille peaks tegema mõne sekundi jooksul pingelises lahingusituatsioonis, võib maksma minna rohkem kui lihtsalt lennuki on sisuliselt ikkagi läbi kukkunud ettevõtmine. Läänes (peamiselt vene ja ukraina keeles tõlkide vahendusel) koolituse saanud lendurid, kes saabusid suviseks kampaaniaks tagasi Ukrainasse ja lendasid Ukraina enda lennukitega, said esimesi kaotusi tunda juba tagasituleku esimesel nädalal. Ukraina enda tehnika on vananenud selle sõja jaoks ja see annab tunda. Seega on lääne moodsaid lennukeid igal juhul vaja. Pealetungide edu sõltub suuresti õhu ülemvõimust ja suurtükiväe tulejõust. Ukraina võiks F-16 asemel sihtida esialgu hoopis alternatiive, et lääne poliitikuid ümber mõtlema panna ja harjuda lääne lennukite Ukrainas olemise mõttega. Rootslaste Grippen oleks selleks üks parimaid variante. Seega ennustan, et F-16 asemel jõuavad Ukrainasse enne hoopis alternatiivid. Selle ennustuse ainuke häda on see millest siin kirjutasin – väljaõppe pikkus. Ukraina poliitikute jutt, et piloote saaks välja õpetada paari kuuga, andke aga meile nüüd ja kohe lennukid on reaalsusest ikkagi nii kaugel, et selliste juttudega pidev pealekäimine jätab Ukrainast väga rumala mulje ja arvata on, et seda pole lääne sõjaväelased enda ülemustest poliitikutele märkimata jätnud. See on ka osa põhjustest miks ukrainlastele USA poolt siiani (augusti alguses mõeldi ümber) üsna külmalt ära öeldi. Naiivsusele ei saa jätta ruumi, sest see läheks kalliks maksma. On arusaadav, miks Ukrainal on hädasti lääne lennukid vaja kohe ja praegu aga survestamine peab olema realistlike argumentidega, mitte pehmelt öeldes muinasjutuline lugu sellest kuidas kõike on võimalik õppida üleöö. Kõike eelnevat kokku võttes käin välja ennustuse, et lääne lennukid ei saabu Ukrainas lahingutesse enne aastat 2025.

PRIGOŽIN RISKIS AGA MITTE LÕPUNI, SEE LÄHEB TALLE PEAGI MAKSMA ELU

Prigožin tajus hästi Putini ebapopulaarsust aga ülehindas enda oma. Julgeolekujuhid ja armeejuhid ei soovinud mitte niivõrd Putinit hoida kuivõrd vältida kodusõda. Ajalugu õpetab, et riigipöördekatsete tegijad, kes pole lõpuni läinud, kaua ei ela. Seejuures poleks olnud tähtis kui suur või väike oli tema sõjaline ülekaal Moskvale pealetungil. Wagnerile poleks vastu astutud. Venemaal valitseb see kes on pealinnas pukis, olenemata sellest kuidas ta sinna sai. Katariina II võttis võimu kõigest käputäie sõduritega, jõudes tolleaegsesse pealinna vahetult enne oma abikaasat. Sellest piisas. Näiteid on veel küll ja küll. Kui lähed võimu üle võtma, siis mine lõpuni, vastasel juhul jagub sulle elu väga lühikeseks ajaks. Prigožin katsetas kuid loobus viimasel hetkel. Ta lõi teda varem toetanud väejuhtide ja julgeolekubosside kõhklemiste tõttu araks. Lääne luure ütleb, et Kremlis valitses terve päev tegelikult täielik kaos ja Prigožinil olid suured võimalused saada uueks ainuvalitsejaks. Ta lõi araks ja kaotas. Oleksin üllatunud kui ta näeb ära aastanumbri 2025. Tegin sündmustest Facebookis reaalajas ülevaadet ja kammisin erinevaid infoallikaid läbi, ennustades samal päeval sündmuste ülevaate kommentaaris, et ta „saadetakse tööle” Aafrikasse. Selge on ka see, et nii tema ise kui ka Wagner tervikuna on nüüd ohtlikud nii Putinile kui ka nendele, kes Wagnerit enne toetasid. Võim võib avalikult väita mida tahes aga nende jaoks on Wagner režiimi reetnud ja oleks olnud imelik kui nad poleks seda kohe järgmisel päeval lammutama hakanud. Samamoodi on ohtlik ka elus Prigožin. Selle kõige tagajärg on vaid kruvide veel suurem kinnikeeramine ning erasõjafirmade Kremli kontrolli alla võtmine. Ärgem unustagem võrrandist Putini soovi ellu jääda. Ainuvalitseja võim ja elu on diktatuurides tihedalt seotud – kaotad esimese, kaotad enamasti ka ka teise.

 

TUUMARELVADEGA ÄHVARDAMINE TOIMIB JA SEE ON MUUTNUD NEED VÄGA AHVATLEVAKS

Venemaa pidev ähvardamine tuumarelvadega tekitab ühe geopoliitilise väga tõenäolise tulevikustsenaariumi. Kuna lääs otseselt sellele justkui ei allu ja vähemalt sõnades ründab justkui vastu aga tegelikkuses näevad kõik, et just see hirm paneb lääne ettevaatlikuks muutuma siis sellisel tegevusel on kurb pikaajaline tagajärg. Nimelt paneb see kõik need tuumarelvata riigid, kes näevad kuidas agressorile, kes tuumarelva omab, antakse de facto koguaeg järele ja andeks, mõtlema selle peale, et tegelikult oleks väga mõistlik ise ka sellist relva omada. Ennustan, et me näeme sarnase mõtteviisi geopoliitikasse ilmumist veel selle kümnendi jooksul eriti veel siis kui Ukraina sunnitakse läbirääkimiste laua taha ja lääs Ukrainat aktiivselt edasi aidata justkui ei soovi ja seda eelkõige sellepärast, et Venemaa muutub aina julgemaks oma tuumarelva ähvardustega (a´la „Suurbritannia on saar ja selle saab paari pommiga mustaks mullaks” ja „lääs ütleb, et saab ka ilma Venemaata, maailm saab ka ilma lääneriikideta, me ei karda surma ja laseme kõik maatasa”– just sellist juttu on räägitud Venemaa propagandakanalites juba mitu kuud) ja lääneriikide pealinnades tajutakse, et nupuvajutused Ukraina vastu poleks enam väga kaugel. Seejärel Venemaa pääseks, sest keegi ei julgeks tuumarünnaku hirmus sellist riiki karistama mitte kunagi hakatagi. Mis oleks teistele riikidele lahendus sellest pääsemiseks? NATO on üks variant ja kui sa sellesse seltskonda ei pääse siis tuumarelv. Muid variante polekski. Kui Ukrainat NATOsse ei võetaks oleks nad sunnitud enda ellujäämise nimel sellisele käigule päris tõsiselt mõtlema hakkama. Nii nemad kui ka kõik teised. Ja miks? Sest hirmutamine toimib ja heaoluühiskondade elanikkond ei tahaks midagi kuulda oma elu sitemaks minemisest, et hirmutajaid veel rohkem karistada. Sõda on ju nii kaugel, pole justkui meie probleem. Miks me peame neile relvi andma ja raha saatma? Vaata poodi mis hinnad on? Ära räägi meile Ukraina sõjast, meil endalgi raske. Neid argumente olen kuulnud sel aastal juba väga palju. Milline lühinägelikkus aga paraku mis teha. Enda särk on ikka ihule lähemal. Praegused lääneriikide liidrid aitavad Ukrainat üsna julgelt üle oma populaarsuse piiride ja annavad sellega opositsioonidele võimaluse ennast tümitada. Biden riskeerib sisepoliitiliselt kõvasti ja annab kõikidele nendele vandenõuteoreetikutest poliitikutele, kes tema tegevuse vastu on ja igapäevaselt Venemaa jutupunkte levitavad, head võimalused esile tõusta. Majanduslangused selliseid äärmuslasi soosivad ja on seda ajaloos alati teinud. Seetõttu ka Ukraina hirm, et nende aeg saab otsa. Valimised tooksid üsna laialdaselt ilmselt etteotsa liidrid, kes Ukrainat enam ei aitaks. Oleks vaja kiirelt Venemaa välja suruda aga paraku ei jagu laskemoona, relvi, pole lennukeid. See pole muidugi ka lääne praeguste poliitikute süü, sest erinevalt Venemaast, mis valmistus sõjaks terve Putini valitsemisaja jooksul on lääneriigid, eriti aga Euroopa, käitunud vastupidi ja tõmmanud oma sõjavägede eelarveid kokku. Nüüd on tagajärg käes. Baltikum ja Poola hoiatasid juba ammu aga meis nähti vaid pessimiste. Lääne naiivsus on nüüd kätte maksnud ja maksab muudkui edasigi, sest isegi praegu pole see veel päris ära kadunud ja karta on, et ei kao ka.
Selleks, et Venemaa ei ohustaks enam ennast ümbritsevaid demokraatiaid peaks lääneriikidel olema vaid üks eesmärk – Putin peab võimu kaotama. Et Putin võimu kaotaks peab ta kaotama sõja Ukrainaga. Et sõda Ukrainas oleks Venemaale kaotus, peab lääs Ukrainat relvastama maksimumi piires. Hirm selle ees, et Putini kaotades oleks Venemaal kaos ja tuumanupu vajutus tuleks liiga lihtsalt on lääne nõrkus. Nõrkus tuleb osalt ka hirmust majanduskriisi süvenemise ees, mis muudaks lääneriikides sisepoliitilisi jõujooni, andes paremäärmuslusele veel lihtsamini võimalused võimule tulla ja riike autokraatiatesse vedada aga see teekond on juba nagunii alanud. Nii, et keerulised seisud, sest lääneriikide sisepoliitika mõjutab Ukraina abistamise poliitikat päris tugevalt. Tahad tulevikus sellise naabri vastu julgelt seista? Ehita endale tuumarelv. Punkt.

 

ÜLIPOPP JUNARMIJA ON MEIE VASTU SUUNATUD TÄISFAŠISTLIKKU KASVATUST SAAV PÕLVKOND

Läheme siis veel sinna kaugemasse tulevikku, aega peale Ukraina sõja lõppu. Eelmine kord kirjutasin: //Samal ajal aga kasvatab Venemaa hoogsalt noort põlvkonda kes lasteaiast peale saavad sisuliselt ikkagi väga sarnast ideoloogiat pähe tampida nagu noored said natsi-Saksamaal eelmise sajandi kolmekümnendate lõpul ja II MS alguses. See uus fašistlik põlvkond on ilmselt veel agressiivsem kui nende vanemad. Nemad Euroopale juba Ukraina toetamise eest andeks ei anna. Baltikumile aga kindlasti mitte isegi mitte järgnevate põlvkondade jooksul// See Ukraina sõjas kaotuse eest kättemaksu ihkav väga agressiivne põlvkond valmistub päris kindlasti ette vaid üheks – NATO välja tõrjumiseks Vene Impeeriumi varasematelt aladelt. Impeeriumi taastamisest on saamas kinnisidee mis ei kao enne kui Venemaa on sõna otseses mõttes põlvili surutud. See tähendab aga et Venemaa peaks kaotama liitlaste vastu suure sõja või Venemaast peaks üle pühkima korralik revolutsioon või kodusõda, mis muudaks ühiskonna ideoloogilisi alustalasid. Jutud sellest, et Venemaal ei saa demokraatia toimida, mida nõukaaegsed inimesed mulle päevast-päeva üritavad pähe määrida, on jama. Sama juttu vabariikluse/demokraatia mõttetusest ja monarhiate säilitamise vajadusest räägiti aastasadu kogu Euroopas. I MS tegi omad korrektuurid ja II MS vaid kinnistas Euroopa arengu paratamatud sammud. Demokraatiast paremat pole inimkond suutnud leiutada ja see saab olema ka Venemaa ajaloo osaks. Kuid selge on see, et selleni jõudmine saab olema sama valus kui on olnud ka kõikidel teistel riikidel. Ajalugu õpetab, et suurriikide puhul tähendab see ilmselt mingit konflikti ja suurt hukkunute arvu. Küsimus on vaid selles kas need väga tõenäolised tulevased sündmused on seotud ka naabritega ja mida see naabritele tähendada võiks? Selles kontekstis on Ukraina liitumine läänega hädavajalik ning sõjalise liidu tugevnemine ümber agressiivse Venemaa ellujäämise küsimus. Mis ei tähenda, et Venemaa ei tahaks seda liitu proovile panna. See on vaid aja küsimus millal nad seda teevad. Selleks hetkeks peame aga valmis olema maksimaalsel võimalikul moel.

AI JA DEEPFAKE HAKKAB MÕJUTAMA POLIITIKAT JA VALIMISI JUBA HOMME

Kuigi see ei tundu Ukrainaga justkui otseses seoses olevat on see siiski juba tänapäev. Niipalju deepfake ehk võltsitud uudiseid kui praegu pole kunagi olnud. Bideni tagasivalimist ja seega ka Ukraina toetamist hakkavad otseselt mõjutama AI ja deepfake, millega püütakse juba täna väga suures koguses toota uudisnupukesi justkui oleks Biden seniilne, et vähendada tema usutavust ja populaarsust. Häda on selles, et tehnoloogia on nii uus, et see petab suure osa vaatajaid ära. Piiranguteta sotsiaalmeedia saab olema deepfake’i leviku peamiseks allikaks ja mõjutama USA presidendivalimisi rohkem kui maailm oskaks arvatagi. Peale valimisi loeme uudistest kuidas deepfake tehnoloogia abil loodi valimisteks foon mis valimisi tohutult mõjutas. AI ja deepfake on tulnud, et jääda ja esimene lahinguväli laotub meie ette aastal 2024, mis omakorda mõjutab otseselt või kaudselt ka Ukraina sõda ja selle tulemust, rääkimata poliitikast kui sellisest üldse laiemalt ka pikas perspektiivis. Ukraina sõja tulemusel on aga meie riigi tulevikule väga otsene mõju.
Ühtlasi oleks aeg luua seadusandlus mis määraks selgelt, et olemasoleva inimese kohta deepfake’i kasutamine ilma tema loata oleks karistatav.

 

ÜLDMOBILISATSIOON TULEB

Venemaa valmistub juba pikemat aega üldmobilisatsiooniks. Selleks tehtud juriidilised ettevalmistused lõppesid juuli viimasel nädalal ja Riigiduuma võttis vastu seadustepaketi, mis karmistas oluliselt sõjaväeteenistuse seadusandlust. Kreml on taibanud, et kuigi üldmobilisatsioon võib olla režiimile ohtlik siis peale Prigožini mässu mahasurumist pole uut sisepoliitilist ohtu enam oodata, vähemalt mitte relvastatud mässu näol. Lisaks annaks sõdurite mass Ukraina vastu suure eelise. Liigutuse peab tegema ära enne kui Ukraina suudab Krimmini jõuda. Seega ennustan, et üldmobilisatsioon tuleb veel enne järgmise aasta juunit. Et rahva meelepaha mitte endale kaela saada serveeritakse seda kas etapiviisilise mobilisatsiooni või lihtsalt ajateenistuse uue suure lainena. Režiimi jaoks on üldmobilisatsioon ohtlik käik, sest võib Putini populaarsuse väga kiiresti väga madalale viia aga sõjaliselt pole enam palju käike jäänud. Kõige ohtlikum on kaotada toetus Moskvas ja Peterburis, mistõttu pole sealtkandist praeguseni sõtta noormehi eriti saadetud. Võimalik, et seda liini püütakse hoida ka tulevikus.

 

UKRAINA SÕDA ÕPETAB KUI TÄHTIS ON HOIDA ELEKTRITOOTMINE HAJUTATULT

Väike hoiatussõnum ka siia sekka, kaugemast võimalikust tulevikust rääkides – üks tuumajaam kuskile (ja veel kolme riigi peale) on julgeoleku mõttes väga halb valik. Mida hajutatum on meie elektritootmise võimekus, seda raskem on seda ühe löögiga hävitada. Punkt.

 

ELEKTROONILISED SEGAJAD MÄNGIVAD AINA SUUREMAT ROLLI

Elektroonilise segamise tehnika hakkab Ukraina sõjaväljal aina rohkem rolli mängima ja venelastel on siin Ukraina ees suured eelised, sest Ukraina üritab peale tungida. Pealetungil on vaja tegevust pidevalt korrigeerida ning droone juhtida. Kui seda teha ei saa tegutsetakse pimesi ja see annab kaitsjale suure eelise. Sinna lisaks veel ohtralt miinivälju ja palju kaitseliine, mis vastaseid täis, kel laskemoona jagub. Selline seis rindel teeb eriüksuste tegevuse väga raskeks. Venelaste elektroonilise segamise tehnika on väga hea ja Ukraina siiani end väga efektiivsetena näidanud eriüksustel, rääkimata teistest, on seetõttu pidevalt probleeme. Tegutsemine vastase tagalas, kus droone kasutada on ilma töötava GPSita keeruline ja satelliitside ei tööta, ilma enda omadega tegevust koordineerimata, teeb operatsioonid kordades ohtlikumaks. Ukrainlased ütlevad, et just eriüksuste tegevuse toetamisel on HIMARS olnud väga tõhus, venelased on seda tähele pannud ja koondanud oma elektroonilise segamise tehnika nendesse piirkondadesse kus Ukraina eriüksused on siiani edukalt tegutsenud. Nüüd käibki siis vastastikune mõõduvõtmine – ukrainlased üritavad maha võtta venelaste segajaid, venelased omakorda nendega ukrainlaste tegevust saboteerida, eriüksuseid aina rohkemate segajatega tegelema sundida ja neid tegelikelt eesmärkidelt kõrvale meelitada, sellega endale saabuvaks talveks aega juurde võites. 

VIIMANE SUUR SUURTÜKIDUELL

Ukraina sõda on kahe sarnase relvastusega riigi konflikt, mis on maandunud suurtükisõjaks suuresti seetõttu, et vastaspooltel pole korralikku manööversõja võimekust. Venemaal enam pole ja Ukrainal veel pole. Suurtükid on tähtsad aga tuleviku suured konfliktid ei ole päris kindlasti enam I MS sarnased paigaltammumised ja suurtükkidega paugutamised. Sellisel viisil sõjapidamine on kurnav, ei anna mingit sõjalist eelist ja kulutab ressursse. Tuleviku sõda iseloomustavad pigem kõrgtehnoloogilised lahendused nii suurtükivägedes kui ka mujal, vargtehnoloogia ülemvõim, droonide saabumine lahinguväljale igas võimalikus variandis ja kiire manöövervõime. See on lihtsalt Ukraina sõja osapoolte omapära, et sõda on läinud tagasi sõjaajaloo varasemasse arenguetappi. Suuresti on selles süüdi ka Ukrainal puuduv õhuülemvõim. Kui te loete meediast väiteid, et tulevikusõjad just sellised ongi nagu Ukrainas praegu toimuv, siis lugege seda tõsise kriitikameelega. Päris kindlasti ei ole tulevikusõjad sellised. Jah, suurtükiväe rolli oli lääne poolel enne alahinnatud (kirjutasin sellest alguses ülevaadetes korduvalt, et Venemaa on arengus eelistanud suurtükiväe arendust, mitte õhujõude, erinevalt läänest ja see teeb Ukraina jaoks õhujõud erakordselt tähtsaks) kuid nüüd ei tasuks seda omakorda üle hinnata. Suurtükiväe tähtsus langeb kohe kui algab korralikult toimiv manööverlahing, mida toetab õhuülemvõim.

VENE SÕJABLOGIJATE KRIITIKA NULLITAKSE

On päris selgelt nähtav, et Venemaa sõjablogijad ei julge viimasel kuul enam niimoodi armeed ja režiimi kritiseerida nagu varem. Mulle tundub, et selles on oma osa Prigožini mässu ebaõnnestumises. Wagnerit kiideti varem kõvasti. Lisaks on hakanud režiim sõjablogijaid ette võtma ja esimesed arreteerimised tähendavad, et sõnum on edasi antud. Hirm teeb oma töö ja edaspidi kuuleme vaid kiidulaulu. See kaotab ära Telegrami Venemaa sõjablogijad üsna usaldusväärse (Venemaa kohta muidugi) allikana ja tähendab, et peagi me ei näe enam üldse sõjablogijatelt enam-vähema täpseid lahingusituatsioonide kaarte ega pole lugusid mis täpselt toimub. Algab üleüldine „Putin on meie ainus päästja” ajastu ka Telegramis ja sõjaudu tiheneb.

AGA MILLAL SÕDA LÕPPEB?

Ennustasin üsna täpselt aastaid ette sõja alguse. Veebruar 2022. Lõpupoole pakkusin ka kuupäeva. See oli muidugi rohkem selline juba väheke üle pingutamine. Pakkusin, et ründama peab kuu alguses, hiljemalt 9ndal veebruaril. Ma unustasin muidugi olümpia üldse ära. Hiljem on selgunud, et kuu alguses oligi plaan aga Hiina survel lükkas Putin alguse edasi. See maksis aga venelastele valusalt kätte. Saabunud sulailmad sundisid raskesoomuse teedele ukrainlaste vasturünnakute saagiks ja sõna-otseses mõttes päästsid Ukraina hullemast.

Nüüd küsitakse minult väga-väga palju, et kas julgeksin pakkuda ka sõja lõppu? Ok. Riskime ja ennustame siis. Nagunii olen teinud ennustavaid ülevaateid, mitte tagantjärele sündmuste üle targutanud. Viimane on nii lihtne, meedia on selliseid ülevaateid täis, võite neid igas keeles lugeda ja valida on sadade vahel. Ennustame siis parem homset ja vaatame mis täppi läheb ja mis mitte. Kristallkuuli pole, see-eest lapsepõlvest saadik olnud tugev lugemishuvi ajaloo ja poliitika teemadel. See õpetab panema sündmuseid konteksti. Kasutan siis seda konteksti ja väheke seda olematut kristallkuuli ka.
Pakun, et sõda lõppeb 2025 aasta sügisel läbirääkimiste laua taga. Sihiks siis veel täpsemalt, et pärast oleks hea vaadata kui paljuga mööda panin. Siin on minu ennustus: septembris 2025 istutakse läbirääkimiste laua taha ja sõja aktiivne osa lõppeb. Ennustan, et Krimm jääb Venemaale aga Venemaa taganeb välja mujalt Ukraina lõunaosast ja taastub vähemalt 22. veebruari 2022 eelne seisukord.
Reaalsuses oleks selline variant küll äärmiselt halb, sest see annaks Venemaale võimaluse väita, et nad on ikkagi midagi võitnud ja selline rahu oleks väga-väga suure tõenäosusega ajutine enne kui agressiivne naaber kõik ressursid sõjaväele suunaks, selle taas ülesse ehitaks ja jälle kuskil prooviks aga me ei tohi ära unustada ka lääneriikide hirmu tuumarelva ja kaose ees Venemaal ning eelkõige nende huvi jätkata Venemaaga kasumlikku äri. See pole siiani kuskile kadunud ja seda on näha kuidas lääneriikide kompaniid üritavad meeleheitlikult Venemaal edasi püsida. See on väga piinlik aga paraku ärimehe jaoks raha ei haise. Lääne naiivsus jääb selle võrrandi osaks ja meie ülesanne oleks seda naiivsust muuta. Paraku pole see nii lihtne kui ka meil siin endal ärimehed üsna sarnaselt mõtlevad.
Selles sõja lõpu ennustuses pole palju muutujaid, mis sündmuseid eriti kiirendada või aeglustada saaks. Kui pilootide koolitamisega kiirustada (mitte ka üleliia, alla 8 kuu kestvad treeningud oleks ebamõistlikult vähe ja see oleks pigem lausa kahjulik) ja enne valimisi lennukite saatmise otsus Kongressis vastu võtta siis olekski vaid kaks muutujat – USA presidendivalimised 5. novembril 2024 aastal ja tähtsaks osaks on ka see kui palju Putin veel reaalset võimu omab või ei oma. Juba praegu on tema varasem võimutäius kadunud ja Prigožini mäss vaid kinnitas nõrgenevat positsiooni. Ühendriikides oleneb palju sellest, kes võimule saab, kas Venemaa sõbralikud vabariiklased või Ukraina sõbralikud demokraadid. Seepärast Ukraina üritabki enne seda läbi murda, sest see muudaks kõike ja oleks alus Putini režiimi hävingule. Rahu Eestis lähitulevikus sõltub Ukraina sõjast. Kui on veel keegi Eestis, kes pole sellest aru saanud siis … nojah, mis teha. Tarkust paraku söögiga sisse pole võimalik ajada. Niisiis – september 2025. Vähemalt huvitav ehk vaadata kui paljuga mööda panen? Ärgem unustagem ka, et juba eelmise aasta esimesel sõjapäeval ennustasin, et Venemaa üritab Baltikumi vastu samal ajal kui Hiina Taiwani vastu – 2028 aasta suvel. Tuleb küll kaua oodata enne kui näeme mis mu nendest ennustustest saab ja loota, et panen nendega puusse.

 

Nagu lubatud, aastavahetusel vaatame üle kuidas sõja eel ja ajal tehtud ennustustel läinud on.