TALV 2023/2024 Ukraina Vabadussõjas (november 2023)

 

TALV 2023/2024 Ukraina Vabadussõjas (november 2023)

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Aasta lõpus teen siis jälle vaheülevaate kuipalju olen kõikidest ennustustest täppi pannud, kuipalju on selgumata ja kuipalju mööda läinud. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab.

LÄÄS ON ETTEVAATLIK JA SEE ON TEADLIK TAKTIKA

Juba üle aasta on küsitud küsimust, et mis saab siis kui Ukraina peaks jõudma Krimmini, Putini võim kõikuma lööb ja ta laseb käiku taktikalise tuumarelva? Sellele on ainuke mõistlik käik mitte tuumalöök vastu (sest see tähendaks suure tõenäosusega suurt tuumasõda, millest meil kellelgi poleks võimalik eluga välja tulla) vaid hoopis konventsionaalne löök Ukrainasse, kus koos lääneliitlaste abiga Ukraina Venemaa okupeeritud aladelt välja lööks. Teoorias. Praktikas on selleks ka ettevalmistavad sammud tehtud – Ukraina lähedal Rumeenias on USA eriväed ja Vahemerel hoitakse jooksvalt lennukiemalaevu (need katavad ühtlasi Iisraeli suunda). Aga tegelik küsimus oleks hoopis, kas lääneriikidel on piisavalt ressursse ja tahet (sõda = inimtahe + ressursid) konflikti sekkuda olukorras kus enda laskemoonalaod on Ukrainasse päris paljuski ära kulutatud ja asendust pole jõutud toota? Vastus sellele on, et see mäng oleks liiga riskantne. Palju kasulikum on lasta venelastel end aegamisi Ukrainas ära kurnata, reaalsusega aeglaselt harjuda ja aina uusi ja võimsamaid relvaliike aegamisi Ukrainasse suunata ning niimoodi pidevalt Moskva nn punaseid jooni ületades justkui ajakirjanduse survele järele andes hoida Venemaa nõrgana. Lahendus on kaval aga siingi on omad miinused. Esiteks, kaotatud aeg toob lähemale võimaliku Ukrainale mittesõbralike vabariiklaste võidu USA presidendivalimistel ja teiseks, sanktsioonid ei toimi tänu mõnedele riikidele tehtud eranditele ning eelkõige ikkagi tänu Türgile ja Kasahstanile. Viimased kaks on põhilised kustkaudu kogu keelatud kaup Venemaale liigub ja need riigid teenivad selle pealt suuri summasid. Eriti keeruline on Türgi juhtum, sest Erdogan peaks olema justkui lääneriikide liitlane, mängib aga kahe otsaga mängu. Ühtepidi ei sobi talle tugev Venemaa, teistpidi ei tahaks ta ka tugevat Ukrainat enda kõrvale. Tema sooviks, et ainult Türgi jääks piirkonna ülemvõimuks. Ei ole sõpru ega vaenlaseid, on vaid ühised või erinevad huvid nagu võttis välispoliitika alusreegli kokku juba ammu aega tagasi kardinal Richelieu. See kehtib 110% ka täna, eriti autokraatiate puhul.

 

KÕIK ALGAB JALAVÄEST AGA SÕLTUB LENNUVÄEST

Kuna niipalju on seda minult vahepeal küsitud, siis selgitan võimalikult lihtsustatult...jälle. Et pidada manööversõda (s.t sõda kus üksused liiguvad maastikul võimalikult kiiresti olemasolevat transpordivõimelist tehnoloogiat ära kasutades, püüdes vastasest läbi murda, teda ümber haarata jne), mis oleks tempokas ja efektiivne, peavad kõik väeliigid teineteist toetama. Et seda teha peab olema ressursse kõikide väeliikide osas piisavalt, neid pole aga kunagi küllalt. Kõige tähtsam osa igast sõjaväest on alati jalavägi. Kõik tehnilised ja taktikalised arengud sõjatehnoloogiates läbi ajaloo, alates ratsaväest ja lõpetades satelliidiga, on maapinnal edasi liikuva või maa-ala kaitsva jalaväe toetamiseks. Kus on jalavägi, seal on ka sõda. Selleks, et jalavägi saaks hoogsalt edasi liikuda oleks vaja liikumisvahendit, eeldatavalt füüsilise kaitsega ehk siis moodsal ajal tähendab see soomustatust (vanasti asendas tänast tanki ehk rasket läbimurdejõudu raudrüütlitest ratsavägi, jalaväe veok oli vanker ja hobused). Veok ja soomusmasin viivad jalaväe kiirelt edasi. Vastane üritab seda takistada miinidega, soomusevastase hävitusrelvastusega, suurtükiväega, õhujõududega. Jalaväge pidurdav ja hävitav suurtükivägi saab olla rinde lähedal kui miski seda liigselt ei häiri ega omakorda ei hävita. Kui kaugele lasevad sinu suurtükid, raketid (või ründavad kamikazedroonid) nii kaugele ulatub ka lahinguala (süvaoperatsioonide teooria lihtsustatud selgitus). Kuid parim võimalus vastase suurtükivägi rindest (ja sinu jalaväest) kaugele suruda on õhujõud. Õhujõudude vastu on vastasel omakorda õhutõrje ja õhujõud. Siin tulebki mängu niinimetatud õhu ülemvõimu teooria. Selleks, et jalavägi rünnakul sõna otseses mõttes jalutama poleks sunnitud peab see olema kiire. Kiire saab see olla vaid mehhaniseeritud versioonis. Mehhaniseeritud saab see olla vaid siis kui seda ei saa hävitada. Hävitamise takistamiseks peavad olema miiniväljades puhastatud alad sees ja vastase suurtükivägi kaugemale surutud ja taevas lahinguala kohal enda kontrolli all. Kaugele suruda saab vastase suurtükke ka enda suurtükiväe üleolekuga aga kõige efektiivsemalt õhujõududega (Ukrainas on seda puuduvat lüli asendamas osaliselt droonid). Pole õhujõude, pole jalaväel võimalik kiiresti liikuda sest ta on lähedale toodud suurtükiväe tule all, seega pole edu. Sellel loogikal baseerubki kogu lääneriikide sõjandusteooria ja doktriinid (omakorda tuletatud süvaoperatsioonide teooriast, mille arendasid välja paar andekat Nõukogude Liidu väejuhti enne kui Stalin nad kõik kõrvaldada lasi) ehk siis õhu ülemvõimu teooria. Sellega on siiski üks suur häda. Esiteks peavad su lennuväljad olema vastase löökide eest kaitstud – õhujõudude ja raketilöökide eest kauguses või siis väga hea õhutõrje relvastusega alas. Teiseks on iga lennuki maksumus ja lenduri koolitamine niivõrd kulukas, et iga kaotus annab tunda terve sõja raamistikus. Ainult laevastik on veel kallim. Kas lääs suudaks pakkuda Ukrainale piisavalt õhujõude teades, et arvestatav osa sellest kaotatakse pealetungi tingimustes nagunii ja seda venelaste suuremaarvulise lennuväe vastu? Olukorras kus ressursid on endalgi üsna piiratud? Kindlasti mitte. F35 tellimused on alles täitmisel (pluss lendurid koolitamata) enne kui vanad asjad saaks käest anda Ukrainale. Näib, et lääneriigid ei julgegi Ukrainat piisava koguse tehnikaga varustada aga kui ei anta vähekestki midagi (lootuses, et moodsamad lennukid paneks õhus lihtsalt oma tehnilise üleolekuga venelased surve alla), pole ka erilist edu loota manööversõja pidamiseks milleks lääne soomusjõud ju arendatud ongi. Miks saata ukrainlastele tanke kui neid ei saa kasutada, sest venelaste suurtükivägi pommitab need lihtsalt puruks enne kui need korralikult lahingussegi jõuavad? Venelaste suurtükivägi ja õhujõud on vaja eemale suruda. Kõik on lahinguväljal omavahel seotud. Lähme tagasi alguse juurde – kõik algab jalaväest. Seda Ukrainal on. Venemaal veel rohkem. Keeruline seis. Andke lennukeid ja mäng muutub. Vähemalt mõneks ajaks. Seda lühikest ajaakent ongi vaja, et kingitud soomus kasulikuks teha. Kumb jõuab kätte ennem – Trumpi võimule saamine või lennukite saatmine. Miks Venemaa püüab aega võita? Sest AEG on üks sõdade tähtsamaid komponente. Matemaatilistes teooriates (näiteks Jomini teooriates) on aeg üks komponente mis arvestatakse alati arvutustesse sisse. Loogiline, eks ole? Või keeruline? Ärge siis imestage miks staabiohvitseride koolitamine võtab aega aastaid. See ongi keeruline malemäng reaalsete inimeludega. Niipalju siis minu „lihtsustatud” selgitusest. Moodsamad (paraku vähesed) lennukid suruvad ehk venelaste õhujõud ja suurtükiväe eemale ja annavad võimaluse soomusväed mängu tuua. Capish?

 

LASERRELVAD TULEVAD...JA VÕIDAVAD. PARAKU MITTE JUBA UKRAINAS

Laserrelva peetakse üheks parimaks võimalikuks droonide vastaseks vahendiks ning USA eestvedamisel käib laserrelvastuse arendamisega kiirustamine. USA on paigutamas lasereid kõikjale – soomukitele, laevadele, lennukitele aga praegu eelkõige õhukaitse relvastusena. USA arendab praegu juba ka väiksema võimsusega elavjõu vastast relvastust (väga esialgsetes prototüüpides) ja võimalik, et see tõrjub edasi arenedes ajapikku kõrvale metalli pritsiva tulirelva. Põhjus selleks on väga lihtne – laser on relvana väga odav. Selle välja töötamine praegu maksab muidugi palju ja iga esialgne prototüüp on kallis aga selle kasutamine ei maksa peaaegu midagi. Võrreldes tulirelvaga on see lahingus väga odav relv ja see tagab sellele relvaliigile tuleviku. Igatahes on laser tänaseks arenenud piisavalt, et seda saab mingil määral droonide vastu kasutada ja kus oleks parim võimalus seda katsetada kui mitte seal kus madin parasjagu käib. Kuna relvastust on vähe ja see on suures osas prototüüpide tasemel siis on võimalik, et kui midagi proovitakse siis sellest avalikkusele infot ei tilgu, sest see on ikkagi tulevikurelv ja info selle plussidest ja miinustest oleks väga suur saladus. Kuid loodetavasti saavad ukrainlased võimaluse seda tehnoloogiat katsetada droonirünnakute vastu, sõjaliselt oleks Ukraina kõigile mõistlik uute relvade katsetamise koht. Ka siin Eestis võiks sellele juba mõelda. Nii nagu on mõistlik osta/arendada (oli mõistlik juba aastakümme tagasi) ründe- ja luuredroone on ka mõistlik mõelda juba täna laserrelvastuse peale. Meil on ilmselt olemas insenertehniline võimekus seda arendada ja kui täna magama ei jääda siis tulevikus ei pea ka kiruma, et miks me midagi varem ei teinud. Või olen ajas liiga kaugel ees? Ma ju kirjutasingi, et oleks aeg mõelda. Esialgu. Hiljaks jäävad 99% riikidest nagunii nagu ajalugu õpetab. Tõsi, kuigi suurriikides laserrelva arendustöö juba käib on samas keeruline hinnata kas me asume hetkel tulirelva ajastu lõpus või mitte. Kuna ka tulirelva püütakse veel arendada, need muutuvad aina kergemaks ja täpsemaks siis ilmselt ei tule laserrelvastus peale just suure hurraaga aga selle tulek on siiski juba õrnalt aimatav. Ei saa kindel olla, et sajandi lõpuks pole need võidujooksu võitnud kuigi sõjaajalugu näitab, et uus ja vana eksisteerivad reeglina koos veel päris pikka aega enne kui uus relvasüsteem osutub piisavalt arenenuks või ebaõnnestunuks.

 

VENEMAA ÜRITAB NEELATA NAABREID KINDLAS JÄRJEKORRAS + KUIDAS TA BALTIKUMI VALLUTAKS?

Gruusia on minemas üsna konkreetselt Moskva käepikenduseks ja sellega saab Moskva peagi ilmselt juurde ühe autokraatia oma tiivale, mis annab Moskvale vabamad käed Moldova suunale. Olen ennustustes varem juba korduvalt kirjutanud, et vallutamise (kontrolli saavutamise) järjekord on selline -> Ukraina (majanduslikult tähtis ja kontrollib ka geograafiliselt Musta merd), Gruusia, Moldova, Baltikum. Paljud arutlevad, et Venemaa ründaks ilmselt ka Soomet aga mina seda tõenäoliseks ei pea. Soome on selleks liiga tugev ja geograafiliste iseärasuste tõttu keeruline vallutada. Soome ja Poola ründamise peamine eesmärk oleks tõenäoliselt, suurema sõja korral, pigem vallutatavate alade (Baltikum) tiibade kaitse ja nendest tulevate logistikaliinide katkestamine, mitte nende riikide vallutamine.
Baltikumi puhul on reeglid ka geograafiaga seotud. Esiteks ümbritseb Baltikumi meri mis teeb võimalikuks maismaa ümber haaramise. Kuna meil puudub seetõttu ka strateegiline sügavus (s.t lihtsustatult, et meil pole kauglaskerelvade ja üldse rünnakute eest kuhugile taganeda) siis peame hakkama kaitsma oma maad esimesest meetrist. Teoorias. Praktikas see nii lihtne pole, sest sõltub jälle paljudest nüanssidest. Kõige tähtsamaks neist on tagada logistikateed naabritega ja nendeks on kolm võimalust. Üks võimalus on üle mere – mistõttu ka meie soov, et Rootsi oleks osa NATOst. Rootsil on arvestatav mere- ja õhuvägi. Sellel riigil on väidetavalt ka maailma kõige vaiksemad allveelaevad. Allveelaevade puhul pole tähtis nende suurus vaid kaks omadust – vee all püsimise aeg ja nähtamatus. Vee all oled nähtav kui sind on sonariga kuulda. Mida vaiksem, seda parem. Seega Rootsi ei tohi Venemaa seisukohast mingil juhul NATO liikmeks saada ja Moskva kasutab kogu oma mõjuvõimu kolmandates riikides nagu Türgis ja Ungaris, et Rootsi liitumist takistada. Türgi puhul on vastuseis pigem kauplemise laadi (a´la andku USA meile paremat relvastust) aga Ungari reedab oma liitlasriike juba igapäevaselt ning on sisuliselt sajaprotsendiliselt Moskva käepikendus. Mina isiklikult ei saa aru miks lääneriigid, eelkõige aga Baltikum, sellel teemal midagi ette ei võta? Orbani tegutsemine on meile täna juba eksistentsiaalselt ohtlik. Hammustavat koera seltskonnas ei hoita.
Teine võimalus oleks üle õhu. Ka sel juhul käiks see suuresti üle Läänemere ja Rootsi NATOs olemine oleks soovitatav aga mitte vajalik. Põhiline oleks sel juhul, et lääneriigid suudaksid Venemaa Balti mere laevastiku hoida Saaremaa-Gotlandi liinist üleval pool. Need kaks saart tuleb hoida Venemaa meredessantidest puhtad. Olen tegelikult üsna hämmastunud juba kaua olnud, et Saaremaal puudub reaalne kaitsejõudude kohalolu ja see on meil kuidagi täiesti ära unustatud. Veame kihla, et Venemaal pole keegi seda saart ja selle tähtsust ära unustanud. Pealegi, Venemaa ründaks Gotlandi ka siis kui Rootsi ei ole NATO liige, puhtalt sõjaliselt strateegiline vajadus. Üle õhu logistika Eestisse ja Lätti langeb ära kohe kui Venemaa suudab Saaremaa ja Gotlandi enda kontrolli alla saada ja Baltikumi ümbritsevast merest lääneriikide laevad välja suruda.
Kolmas võimalus oleks üle maa rünnata Suwalki koridori. Võin kihla vedada, et kuigi Suwalkile tuleks ka otserünnak Valgevenest (see on ka põhjus miks Valgevene ei tohi Moskva kontrolli alt väljuda, ilma selleta oleks Baltikumi ründamine keerulisem ning see ja õppused sellel suunal näitavad, et just sellised pikaajalised plaanid venelastel on) tuleks tegelikult peamine löök Lätti. Miks Läti Vabariiki? Sellel on kaks põhjust. Esiteks geograafiline. Suwalki sulgemiseks pole vaja Suwalki ennast ära võtta. Peamine on lõigata ära raudteed ja maanteed mis sellest tulevad Läti ja Eesti suunas. Selleks on vaja suunata pealöök näiteks üle Läti-Leedu piiri suunal Daugavpils-Kaunas (samasse suunda toetav löök ka Kaliningradist), et Leedu kahvlisse võtta ja Eestist ja Lätist eraldada ja sellest piisaks. Teine põhjus on venelastel juba lätlaste enda käega paika seatud. Nimelt puudub (eelmisel aastal taastati) Lätil ajateenistus, mis tähendab, et sisuliselt pole Lätil reserve ja ilma reservideta on Läti kaitsetu, sõltudes (liialdades öeldes aga üldiselt üsna ausalt) pea sada protsenti ainult välisabist. Kuidas see saavutati? Ikka nii, et kõigepealt nõuti venelastele kergemalt kodakondsust. Seejärel said parlamenti Moskva poliitikat ajavad saadikud ja seejärel survestati nende abiga Läti ajateenistusest loobuma. Kõige tähtsam julgeolekupoliitiline otsus Ida-Euroopas ON ALATI kodakondsuspoliitika. Demokraatia annab Venemaale võimaluse vastast tema enda kätega kägistada. Niisiis, kolm võimalust mis sõja puhul suure tõenäosusega kõik korraga käiku lähevad.
Ärgem siis unustage, et kui Ukrainas surutakse peale mõned Venemaale antavad okupeeritud alad siis Ukraina ei saa kunagi NATOga liituda. Sama ei saa ka Gruusia. Gruusia on juba langemas tagasi Moskva kontrolli alla ja ilmselt näeme seal lähiajal autokraatia teket. Seejärel oleks käes Moldova kord ja kui Moldova paks langema jõuab kätte meie kord. Meie puhul tuleks aga agressiivsel naaberriigil arvestada, et ainult Baltikumi ründamisest ei piisaks. NATO oleks liiga suur suutäis ilma Hiina abita, sest tähendaks maailmasõda ja seda, et Venemaa võiks laksu vastu saada ka mujalt kui ainult Baltikumi ümbrusest. Hiina saab aga samal ajal Taiwani rünnates NATO alustala USA jõud kaheks sundida. Selline USA sõjajõudude kahele rindele sundimine sobiks mõlemale diktatuurile. Seda peaks tegema enne kui vabariiklaste paremäärmuslik president (lootuses, et Trump valimised ikka võidab järgmisel aastal, sellele on suunatud kogu Venemaa tänane toetav propaganda) võimult lahkuma peaks hakkama ehk aastal 2028. Too on juba öelnud, et ei kavatse Ukrainat enam aidata ja vihjanud, et Ida-Euroopa abistamine ei peaks olema USA probleem. Lisaks võib arvata, et on täiesti võimalik, et ülejärgmine presidendi valimise aasta võib osutuda presidendi katseks võimule jäädagi. Saate nüüd aru miks ennustasin aastat 2028 (suve algus 2028) Baltikumile ellujäämisvõitluse aastaks? Kogu geopoliitiline loogika on sinna suunatud. Isegi minu ennustus, et selleks suureks konfliktiks vajalik uus AXIS tuleb on täitunud BRICSi näol. Võrrandisse sobib ideaalselt ka Hiina juhi käsk, et 2027 aastaks peab armee arendamine valmis olema. Kas täppi panen on muidugi iseasi (seda me veel ei tea) aga tundub, et sündmused on minemas ennustatud suunas. Kas me oleme selleks (ajaks) valmis? Või panen täiega puusse ja ei juhtugi midagi? Mõlemad head küsimused, mille vastust me ei tea.

 

OPERATSIOON „UNUSTAGE OPOSITSIONÄÄRID”

Putin alustas rünnakut opositsionääre esindavate juristide vastu, lastes vangistada Navalnõi kaitsjad. See on üks-ühele koopia Stalini sarnasest tegutsemisest ning näitab kuhu see riik omadega jõudnud on. Meie siin Ida-Euroopas ei imesta selle üle, sest Venemaa ajalugu on täis sadu kui mitte isegi tuhandeid selliseid juhtumeid, peamiselt kommunismiajastust. Näiteks tsaari ajal, eriti peale Katariina IIst, võis peaaegu iga Venemaa kodanik reaalselt ka isegi tänapäeva standardite järgi üsna õiglast kohtupidamist oodata. Revolutsionääridele mõisteti Nikolai II ajal üsna leebeid karistusi, saadeti nad kuskile kaugele asumisele, millest väga paljud läände põgenesid ja ega neid püütud eriti takistada. Hiljem tulid needsamad mehed ja naised tagasi ja lammutasid Venemaa maatasa, muutes seni sõnades eksisteerinud terroriähvardused reaalseks poliitikaks. Kommunistid õppisid iseenda pealt, et teisitimõtlejad tuleb maha lasta, muidu tulevad veel tagasi kätte maksma. Putin on ajaloost õppust võtnud. Kui tahad diktaatorina võimul püsida, siis pead täitma viis reeglit – vaigistama vaba ajakirjanduse, tasalülitama opositsiooni, kontrollima kohtusüsteemi, panema oma mehed julgeoleku ja armee etteotsa ja koondama võimu ühe inimese kätte. Kui keegi kuskil demokraatlikus riigis üritab samu asju läbi suruda, siis teadke, et sellel kambal on ainult üks eesmärk – ainuvõim.
Venemaa ajalugu muide näitab, et opositsionääride hävitamisel on omad plussid. Neid ei mäletagi keegi pärast, sest inimeste mälu on lühike ja aeg matab nende nimed inimeste peades uute murede ja rõõmude kuhila alla. Kas keegi mäletab Stalini vastasest opositsioonist kedagi peale jõhkralt mõrvatud Trotski (väga sarnane lõpp Prigožinile, kas pole)? Ütlevad teile midagi omaaegsed tuntud nimed Beloborodov, Boguslavski, Andrei Dubnov, Nikolai Krestinski jne jne? Ilmselt mitte. Miks? Sest nad kadusid kuskile Stalini kättemaksulainesse. Võin kihla vedada, et kunagi tulevikus ei mäletata suurt midagi ka Putini vastastest opositsionääridest, sest nad maeti kuskile vangikongidesse silme alt ära kus nad kuidagi kummalisel kombel surid. Aga Putini nime mäletab kogu maailm.

 

ARAABIAMAAILM LIITUB PEAGI BRICSi (sisuliselt uue AXISe) LEERIGA

Iisraelis lahvatanud pinged mis on kulmineerunud järjekordse sõjaga mõjutavad nii Ukraina sõda otseselt (USA sõjalist abi) kui ka geopoliitikat laiemalt. Nii nagu sai varem ennustatud, et peagi moodustub autokraatiatest uus demokraatliku lääne vastane Axis, nii võib julgelt ennustada ka uue Axise ehk BRICSi (mis ju tuligi nagu ennustasin) tuleviku – esialgne majandusliit liigub kiiresti sõjalise liidu suunas ning koondab endasse muuhulgas ka Iisraeli sõja tõttu taas ühise keele leidnud islamiriigid. Midagi pole teha, poliitiliselt pole seda korrektne öelda aga reaalsus on see, et islamiriigid ei näe demokraatiat sellisena nagu meie, peavad seda isegi ohtlikuks ja seetõttu ei saa näha neid ohutuna. Selle usundi mõju nendes riikides, kus islam on peamine usk, on nende riikide poliitikasse sarnane katoliikluse mõjuga keskaja Euroopas – usuliidrid määravad kõik elu aspektid, sealjuures mõjutavad väga tugevalt välispoliitikat. Maailmas pole ühtegi demokraatlikku islamiriiki (mõningal määral oli Tuneesia erand aga paraku on sealgi just usuliidritel suur mõju sellele, et demokraatia on kadumas) ja lääneriikidel tuleb olla toimuva vastu aus. Mitte islamiusk iseenesest kui selline pole probleem vaid inimesed kes seda kasutavad ajupesuks ja vabaduste vähendamiseks enda võimutäiuse nimel. Nii nagu omal ajal ei lasknud kristlust levitanud vaimulikud teadusel ja vabadustel õitseda (mida muutis usurevolutsioon ehk reformatsioon ja mis muide tähistas just oma sünnipäeva – 31. oktoober 1517, tasub meelde jätta, sest see on kõige rohkem Euroopa ajalugu muutnud sündmus), ei lase seda täna ka islamiusu liidrid. Usuliidrid on olnud alati (ja jäävad alati) poliitikat mõjutavateks tegelasteks püüeldes ilmaliku võimu haaramise või selle kaotamise poole. Lääneriikides (ja ka osaliselt Aasias) on see mõtteviis õnneks suuresti hääbunud aga mujal mitte. Araabiamaailm on seetõttu autokraatlik ja jääb selleks veel kauaks ajaks ning seetõttu ennustangi, et need riigid on peagi osa BRICsist, mis laieneb veelgi ja omakorda suurendab Hiina mõjuvõimu tõmmates USA ja Hiina teineteisest veel rohkem eemale.

 

UKRAINALE ANTAVA ABI TAKISTAMISEST SAAB VABARIIKLASTE POLIITIKA

Ennustan, et kuigi vabariiklaste seast valitud uus spiiker, paremäärmuslasest Mike Johnson, andis teada, et on oma vaateid muutnud ja Ukrainat tuleks justkui abistada siis tegelikkuses ta seda teha ei lase, hakates peagi sellele kaikaid kodaratesse viskama. Kuigi suur osa vabariiklastest pole Ukraina abistamise vastu ei ole vabariiklased nõus, et seda peab tegema justkui ainult USA ja Euroopa sörgib sabas (mis pole päris korrektne). Vabariiklaste paremäärmusliku tiiva (mille tinglikuks juhiks on Trump) arvates aga ei tohiks üldse Venemaa vastu midagi teha ning nad on üldjoontes nõus Putini mõjusfääride ideega (või noh, põhimõtteliselt siiski mitte Putini enda väljamõeldisega vaid vana sajanditaguse arusaamaga enne kui demokraatia laiemalt levima hakkas). Sellest kumab (nagu kõikide parem- või vasakäärmuslike parteide puhul) läbi karmi käe ja autokraatiaihaluse soov mistõttu ka imetlus Putini suguste liidrite vastu. Kuid üldjoontes on kogu vabariiklaste partei arvamusel, et Euroopa peaks ise rohkem oma kaitsesse panustama, mitte niivõrd lootma USA alatisele abile. Isiklikult olen nendega põhimõtteliselt nõus kuigi detailide üle võiks kõvasti vaielda. Miks nõus? Näiteks majanduslikus mõttes on Euroopal ühiselt jõudu pea sama palju kui USAl või Hiinal, paraku on Euroopa poliitiliselt väga killustunud ning heaoluühiskonnas, kus sõda pole nähtud peaaegu terve sajandi vältel, on raske inimestele selgeks teha, et sinu leib laual ja vorst selle peal on võimalik ainult siis kui keegi tankiga maja ette ei tule sind ja sinu võileiba mürsuga sodiks laskma ja selleks, et ta nii kaugele ei jõuaks on vaja see vallutamissooviga isik juba varakult paika panna. Inimesed annavad ikka hääle sellele, kes lubab neile paksema vorsti võileivale, mitte sellele kes ütleb, et ehk hoiaks vallutamisihaga idioodi tankiga kuskil kaugel eemal aga selleks oleks ka palju raha vaja. Paradoksaalne on, et Ukraina abistamise vähenemine, mis on justkui koputamine Euroopa südametunnistusele, et „kuulge teie seal, tehke ise ka midagi enda kaitsmiseks” tuleb kaarega tagasi lõpuks ameeriklastele endale kui tankidega idioodid näevad, et saab küll ju vallutada, sest vastupanu ei kesta kaua. Ja ühel päeval kaugemas tulevikus tuleb lõpuks ameeriklastel oma sõdurid sõtta saata, sest muidu poleks enam endal ühtegi sõpra. Usalduse kaotamist ei saa endale lubada keegi, USA veel eriti.
Pakun, et Ukraina ja Iisraeli abi eraldatakse eri pakettidesse, millest Iisraeli oma läheb ludinal hääletusel läbi aga vabariiklased blokivad ära Ukraina abi kas täielikult või osaliselt, peamiselt selleks, et toetada presidendivalimiste kampaaniat ja Trumpi.  

 

Nagu eelmine kord juba lubatud, aastavahetusel vaatame üle kuidas sõja eel ja ajal tehtud ennustustel läinud on. Nii pika aja peale peaks saama ka mingi statistilise protsendi juba kui täpne tegelikult ikkagi olen või ei ole.