SOOVMÕTLEMINE, ET VENEMAA SAAB KOHE KUIDAGI OTSA, ON LAIALT LEVINUD (05. august 2025)

SOOVMÕTLEMINE, ET VENEMAA SAAB KOHE KUIDAGI OTSA, ON LAIALT LEVINUD (05. august 2025)

Alates Ukraina sõja algusest on ilmunud kümned ja kümned artiklid ja arvamused teemal, kuidas Venemaa kohe laguneb ja Putin võimu kaotab. Soovmõtlemisel, et sinu vastane ise mingil kummalisel moel otsad annab, on pikk ajalugu. Sõda alustatakse ikka eeldades, et vastane ju kohe kaotab ja palju pingutada pole vaja. Sõjaajalugu on sellise soovmõtlemise näiteid täis. Ka Putin arvas, et Ukraina on kerge kolmepäevane saak, sõdib aga siiani, olles hõivanud vaid marginaalse osa sellest, mida kätte saada plaanis.

Samasugust viga tehakse Venemaad analüüsides. Sõnumid stiilis "kohe laguneb ära", "majandus kukub kokku", "rahvas hakkab mässama" ja kõik muud sellised soovmõtlemise eredad näited on kõigile tuttavad. Sellised asjad aga ei juhtu niisama lihtsalt. Meie analüütikute ja kommentaatorite sagedane suur viga on vaadata asju läänelike prillidega. Mäletame ehk ka mõne meie tuntud Venemaa eksperdi artikleid enne sõda, kus väideti, et Venemaa blufib ja mingit kallaletungi ei tule, sest see polevat lihtsalt loogiline? See polnud lääne inimese seisukohast tõesti loogiline. Sama loogika ei kehti paraku mitte kunagi diktatuurides.

Suurte riikide lagunemine on pikk protsess, mis enamasti algab kaua aega enne lõplikku kokku kukkumist nii, et alles tagantjärele oskavad ajaloolased hinnata - selles hetkes oli algus. Ajastus endas elavad inimesed ise seda arvata ei oska. Mõnikord toimub lagunemine ikka väga-väga kaua. Rooma Impeeriumi ja selle järglase Bütsantsi hääbumine on üks paremaid näiteid, kui kaua ühe impeeriumi taastamise soov võib püsida. Bütsantsiks nimetame me seda Rooma jäänukit praegu, nemad ise arvasid, et on ikka veel Rooma ja küll nad selle vana impeeriumi ka taastavad. Taastada ei suutnud nad midagi (ühtegi impeeriumit pole suudetud taastada), aga püsisid sellegi poolest uskumatult kaua.

Samas, mõni riik kaob ajaloo areenilt päris kiiresti, aga peaagu alati on selle põhjuseks suurem sõda või revolutsioon. Kõige rohkem revolutsioone on olnud Venemaal, aga selleks, et venelased ikka täiega mässama hakkaks, peab olukord olema majanduslikult nii halb, et rahval lihtsalt kõrini oleks. Teiseks peab ka keskvõim olema nõrk. Praegu pole kumbagi. Venemaa mõistmiseks tuleb aru saada, et keskvõimu positsioon on sõltub ainult kahest linnast - Peterburist ja Moskvast. Niikaua kui need kaks piirkonda ei virise, ega tunne end sitas seisus olevat, niikaua ei juhtu midagi. Lisaks on Putinil võimalusi kruve kinni keerata, enne kui liiga riskantseks läheb, veel väga palju.

Põhiliselt tuleb jälgida viite aspekti: 1. Majanduslik olukord Moskvas (ja Peterburis) 2. Sõtta värvatute ja seal surma saanute hulk, kes on käsu korras (mitte vabatahtlikult) võetud Moskvast ja Peterburist (mida teadupärast pole julgetud eriti teha ja see on loogiline käik) 3. Julgeolekuteenistuste (ja armee) toetus Putinile 4. Sõjaline seis Ukrainas (ja kuidas seda suudetakse sisepoliitiliselt eduna maha müüa) 5. Muidugi ka osalt temast sõltumatu aspekt ehk tema tervis. Tervisel (isegi kasvõi ainult näiliselt) on tähtis osa diktaatorite "tugeva käe" kuvandi loomisel ja võimu hoidmisel.

Niikaua, kui Putin suudab nendes küsimustes kontrolli hoida, ei ole tal vaja karta, et kaotab võimu. Kõiki muid soovmõtlemisel baseeruvaid väiteid ei tasu tõsiselt võtta.

Muide, hirmust Venemaal on kirjutatud üks väga hea raamat - "Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal." Seal mainitakse, kuidas lääne ajaloolastel on siiani keeruline mõista, miks venelased vastu ei hakanud, ega teinud isegi eriti katset OGPU eest põgeneda. Kümned tuhanded inimesed pakkisid Suure terrori ajal oma kompsud ukse kõrvale valmis juhuks kui järele tullakse. Hirm ja vägivald on olnud osa Venemaa ajaloost juba aastasadu. Putinil on veel laialt ruumi samale tasemele jõudmiseks, kuigi on praegu aeglaselt sinna teel. Ärgem unustagem ka venelaste suurriiklikku uhkust. See on võimas jõud.

Samas olen nõus, et Putini isiklik hirm määrab palju, aga eksitakse kui arvatakse, et ta kardab kedagi väljaspoolt. Diktaatorite suurim hirm on alati see, et keegi tema selja taga olijatest lööb noa selga. Diktatuurid põhinevad hirmul, demokraatiates on võimu vahetus automaatne, toimudes kindla aja järel läbi hääletuste ja see asjaolu annab demokraatliks riikides alati lootust, et midagi muutub. Diktatuurides lootust muutusteks pole, võimu hoidmiseks kasutatakse hirmu. See aga tähendab, et diktaatori jaoks on ohtlikud alati vaid need, kes on talle kõige lähemal. Teine variant on revolutsioon, aga selleks peavad olema kindlad eeldused. Neid täna Venemaal pole.