IISRAEL ON MUUTUNUD EUROOPA LIIDULE VÄGA KEERULISEKS PARTNERIKS

 Kui Palestiina terrorirühmitus Hamas, millel on arvestatavalt lai toetajaskond palestiinlaste seas, Iisraelis korraliku veresauna korraldas, hõiskasid Gazas tuhanded tänavatel. Videod pantvangide vedamisest maasturite kastides läbi Gaza (kellest arvestatav osa pärast tapeti), tänavad ääristatud inimmassist, kes pantvangidele kaasa ei tundnud, šokeerisid lääneriike sügavalt, aga polnud muidugi samas kellelegi ka suur üllatus. Iisrael on ümbritsetud riikidest ja terroriorganisatsioonidest, mille eesmärk on vaid üks - juudiriigi hävitamine. Kohe kui britid eelmise sajandi alguses enda okupeeritud territooriumile juutidele riiki looma hakkasid, alustati ka selle vastast võitlust. Sisuliselt on seal sõditud esimesest päevast peale ja ajaloos ka tuhandeid aastaid enne seda.

Iisrael, mida on peale II MS suuresti toetatud ka vabanduseks natsi-Saksamaa tegevuse pärast juutide vastu, on nüüd aga hakanud ise käituma riigina, mis lääneriikides kehtivate inimõigusnormide ja rahvusvahelise õigusega mitte kuidagi ei klapi. See seab lääneriigid (va USA, kus riigis endas on demokraatiaga juba aina küsitavamad lood, mis peaks tegema ELi ikka väga tõsiselt murelikuks) kahvlisse. Kui EL näiteks Iisraeli tegemisi ei tauni, siis muutub ebausaldusväärseks ka ELi kriitika kõikide teiste sarnaselt käituvate riikide, näiteks Venemaa osas. Kritiseerida Venemaa jõhkrat tegevust Ukrainas, jättes samasuguse käitumise mujal taunimata, näeks lihtsalt väga halb välja, kriitika ja survestamine poleks enam usutav. EL on seetõttu sunnitud midagi ette võtma. Probleemiks on aga EL riikide jagunemine kaheks - osad taunivad Iisraeli ja osad (suuresti hirmust USA kriitika ees) hoiavad kas suu kinni ja peidavad silmi või siis kaitsevad Iisraeli. Iisrael ise süüdistab kõiki enda kriitikuid järjekindlalt antisemitismis, muutes seda väljendit aina sisutühjemaks. Pikas perspektiivis on Iisraeli paremäärmuslikul valitsusel riigile pigem väga kahjulik mõju, sest kuigi sõjaliselt ollaksegi Hamasi vastu edukad, siis sõnades hammustatakse nüüdseks juba kõiki, kes nende poole näpuga julgevad vibutada. See tähendab aga üsna sihipäraselt Euroopa rahvaste usalduse kaotust. See ei juhtu üleöö, aga on juba protsessina käimas.

Iisraeliga on läänel selles mõttes keeruline suhe (lääne seisukohast), et lisaks natsi-Saksamaa korraldatule ja häbile juutide ees, on Iisraeli asukoht strateegiliselt ülioluline. Juudiriik saab kontrollida kogu Lähis-Ida ja suruda alla Venemaa ja Hiina toetatava Iraani jõulist esinemist piirkonnas. Koos Türgiga on neil laiem mõju ka nii Aafrika kui ka Aasia suunas ning ei saa mainimata jätta ka pidurdavat mõju islami levikule Euroopasse. Lisaks on just Iisrael, pideva sõdiva riigina, olnud väga paljude sõjaliste leiutiste niiöelda maaletoojaks. Näiteks droonide ajastu algas just nimelt sealt (nemad võitsid esimesena sõja, kasutades droone) ning nemad olid ka esimesed, kes AI ja droonide tegevuse edukalt ühendasid. Teised alles alustavad selles vallas, Iisrael on kaugel ees.

USA positsioon on praegu selgelt ilma emotsioonideta geopoliitiline valik ja Trumpi administratsioon pigistab lihtsalt silma kinni Iisraeli (ja selle äärmuslikumalt meelestatud asunike) agressiivse tegevuse osas palestiina tsiviilelanike vastu. See on üsna pragmaatiline lähenemine, inimõiguseid kõrvale heites. Nähes, mis toimub USAs sees, pole seegi vast enam teistele riikidele üllatus. USAs on toimunud mõtteviisi muutus ja IIsrael tajub seda. Ühtlasi näitab see, kui kaugele on EL ja USA teineteisest triivimas.

Nüüd oleks Euroopa Liidul võimalus särada uue geopoliitilise suurjõuna ja inimõiguste ning rahvusvahelise õiguse kaitsjana, paraku maksab meile igapäevaselt kätte aastatuhande alguses toimunud Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu hääletamise ebaõnnestumine (iroonia - Euroopa ühtsemaks muutumise vastu olid ainult kaks riiki, mis selleks ajaks olid juba hädas immigratsiooniga, olles väga kergelt immigrantidele kodakondust jaganud - Prantsusmaa ja Holland. Nende mõju hääletustele oli äärmiselt suur. Prantsusmaa lootis ühtlasi olla tuumariigina ELi juhtriik. Läks aga teisiti - UK taandus EList, jättes Pariisi Berliini vastu üksi ja Prantsusmaa on nüüd oma positsioone ELis sees aegamisi Saksamaale kaotamas. Tulevik on Berliini valitseda). Killustatus ning pidev jagelemine Venemaale sõbralike riikidega hävitab iga päev ELi võimalusi ning muudab ühenduse väga haavatavaks. Kallase tiim üritab midagi, aga on kaklevate liikmesriikide poolt üsna nurka ära surutud. USA vastane üsnagi õigustatud kriitika tegi lisaks veel oma töö. Kallast me meediapildis täna peaaegu üldse ei kohta. Seetõttu aga näemegi hoopis üksikute suurriikide soolosid. EL on killustumise tõttu lihtsalt hambutu (mis sunnib mingil ajahetkel tulevikus meid jälle põhiseaduse eelnõu hääletama ja jätab Venemaa sõbralikud riigid liidust lihtsalt välja. See oleks küll lagunemine, aga ühtlasi muudaks Euroopa poliitiliselt tugevaks).

Nii, et näeme Iisraeli teema pealt lähinädalatel üsna selgelt ära kui killustunud Euroopa Liit täna ikkagi on. Eesti (ja teiste Venemaa kasvava agressiooni kõrval tiksuvate väikeriikide) seis on siin üsna kurb, meil on mõistlik suu kinni hoida. Eestil on Iisraeliga tihedad suhted, oleme ostnud sealt kaitseväele kallist tehnikat ja teeme tõhusat luurekoostööd. Meile poleks Iisraeli torkimine mitte kuidagi kasulik, isegi kui see oleks moraalselt õigustatud. Väikeriigi ellujäämine on tugevalt sõltuv diplomaatilise vingerdamise oskusest.