POKROVSKIST TAGANEMINE ON LÄHIPÄEVADE KÜSIMUS (24. november 2025)

 

POKROVSKIST TAGANEMINE ON LÄHIPÄEVADE KÜSIMUS

Ennustada pole vaja, pilt on igaühele, kes kaardile vaatab juba selge. Ukraina on sunnitud tegema sõjaliselt mõistliku, aga poliitiliselt väga keerulise otsuse - taganema Pokrovskist. Tuleb tähele panna, et kuigi kisa selle linnakese langemise üle jätab mulje nagu oleks Ukraina kohe-kohe kaotamas, siis tegelikkuses ei muuda piirkonna langemine impeeriumit taastava Venemaa kätte oluliselt midagi. Kui me räägime nn grand-strategy tasemest, siis selle mõju on üsna olematu, kuid kui me räägime kohalikust strateegilisest seisust rindel (ja selle üldpoliitilisest mõjust), siis selles piirkonnas tekitab olulise sõlmpunkti langemine loomulikult Ukrainale palju probleeme. Kuna see langeb ajaliselt kokku rahulepingu üle arutlemisega, siis annab linnast taganemine teataval määral paremad poliitilised kaardid kätte USAle ja Venemaale (kuidagi kummaline on neid kahte ühte paati panna, aga paraku oleme täna sellises geopoliitilises olukorras) Ukraina survestamiseks ja seab Euroopa samuti keerulisemasse seisu. Kuna poliitiline kahju on suur, siis see tähendab, et Ukraina proovib Pokrovskit kaitsta kauem, kui see ehk sõjaliselt mõistlik oleks. Kuid igal juhul on nad sunnitud sealt välja taganema ja seda lähiajal, ilmselt selle nädala jooksul.

Peamine on vaadata suurt pilti – Venemaa on aastate jooksul selle väikese piirkonna vallutamiseks kulutanud palju rohkem ressursse, kui selle strateegiline kasutegur on. Üldpildis on Ukraina noppinud siit justkui rohkem sõjaliselt punkte, samas on ikkagi Ukraina see, kes taganeb. Midagi pole teha, ressursid versus ressursid võitluses on Venemaal pisike eelis ja see on rindel ka näha. Selles kontekstis oleks USA abi kadumine tõsine katastroof ning see võib osutuda ka põhjuseks, miks Ukraina ei saa 28st punktist koosnevale venelaste ettepanekule (mis on edastatud justkui USA poolne rahulepingu

plaan) täiesti ära öelda. Oleme olukorras, kus lääneriikide võimsaim riik mängib Putini kaartidega. Nädal saab tulema väga keeruline ja iga otsus, mis tuleb, mõjutab otseselt ka meie (Baltikumi iseseisvuse) tulevikku. Kui Venemaa saab Ukraina sõja kuidagigi võiduna vormistada, siis nad katsetavad edasi niikaua kuni neil seda teha lastakse, olgu see siis Ukrainas, Moldovas või Baltikumis. Mida rohkem neid raamidesse surutakse Ukrainas, seda kindlam on kõigi Venemaa Euroopa poolsete naabrite seis. See on nagu koolikiusajaga, niisama noomimisest pole kasu. Kui vastu näppe kuidagi ei saa, siis möllab edasi ja veel julgemalt.

PS! Pange tähele, kuidas maid loovutatakse. Jant hakkab käima kahe mõiste ümber - de jure ja de facto. Venemaa tahab esimest, Ukraina (ja lääneriigid) võivad leppida vaid teisega. Siingi on erand, nimelt Krimm. Tõenäoliselt on kompromissivõimalus just nimelt seal. Krimm de jure, ülejäänud de facto tunnustamisega. Kokkuleppekohti oleks mujalgi, mis mõlemale osapoolele võiks teoreetiliselt sobida. Näiteks, selle asemel, et sundida Ukrainale peale armee vähendamine (mille selge eesmärk on tulevase rünnaku puhuks Ukraina nõrgaks tegemine) võib kokku leppida elavjõu arvus vastastikku piirnevatel aladel. Või siis, et Nato välistatakse, aga ELi ei mainita (mis tähendaks võimalust tulevikus ELi raames kaitselepete jaoks). Sellest 28 punktilisest saaks asja küll, kui venelastel on tegelikku soovi omalt poolt ka järele anda. Kui on.