FILM: Ocean 11

Alustame vanglast. Vangla loob absoluutselt selgepiirilise atmosfääri ja kui ekraanile ilmub veel üks tegelane keda näidatakse küsimustele vastamas (mida te teete kui vanglast vabanete) ning kes on, küsitlejate väidetel, keda me muide ei näe, sooritanud juba 12 pettust, on meile selge, et tegu on filmiga tegelasest kes teps mitte ausaid meetodeid elus läbilöömiseks ei kasuta. Selle lühikese dialoogi vältel saame teada, et Mr. Oceanil on veel naine ja ta paistab olevat väga kindel, et ta ühtegi pahandust vabanedes enam ei tee. Minu arvates parim võimalus vaatajale selgeks teha, et just seda ta teebki. Ah jaa- esimesest hetkest alates on meile ka raudselt paika pandud peategelane. Arvestades, et hiljem tuleb tegelasi veel päris suur kogus on see stsenaristi puhul väga osav lüke- olgu selge kes on nendest tegelastest tähtsaim ja kes on kogu sündmusteahela käivitaja ja peamootor.
Tutvume nüüd aga lühidalt selle filmi üldise sisuga enne kui me seda põhjalikumalt lahkama hakkame:

Daniel Ocean (George Clooney) ehk Danny on vilunud suli, kes järjekordselt vanglast vabanedes leiab enda arust väljapääsu, kuidas end kogu ülejäänud eluks rahaliselt kindlustada. Tal on hullumeelne idee röövida ühe õhtuga paljaks mitte üks ega kaks, vaid kolm Las Vegase suurimat kasiinot, mille turvasüsteemid on Danny sõnul "võrreldavad ülisalajaste raketibaaside omadega". See on midagi sellist, mida mitte keegi ei ole julenud varem proovida ja just seetõttu võibki see õnnestuda. Selleks on vaja vaid paari head meest, kes tööga toime tuleks. Kümnest peaks piisama. Tegelikult läheks vaja veel ühte…
"Ocean’s 11 – kõrged panused" on stiilne kriminaal-komöödia, milles on staare mitme filmi jagu. Kõige tähtsamat tegelast mängib filmis George Clooney, talle järgnevad Julia Roberts, Brad Pitt, Matt Damon, Don Cheadle, Alan Arkin, Andy Garcia, Casey Affleck, Elliot Gould, Scott Caan jt. Lavastas Steven Soderbergh, kelle tuntumateks teosteks on näiteks "Narkoäri" ja "Erin Brockovich".

Kui me loost rääkima hakkame siis peame mainima, et see on üks väheseid filme mille stsenariste võib ülesse lugeda tervelt viis, tänase loo on visandanud paberile Ted Griffin kuid seda suuresti eelmise nelja stenaristi varasemat tööd kasutades. Nimelt on tegu 1960 aasta uusversiooniga ning ega selle esialgset lugu tohutult muudetud ei olegi. Põhimõte ja tegelased on samad. Küll aga on lugu kahtlemata sobitatud tänasesse hoogsasse ja kiirelt areneva jutustamislaadiga filmikeelde. Hiljuti sain isegi päris suure üllatuse osaliseks kui avastasin, et enamus tänaseid noori ei viitsi filmi vaadata kui see on vähegi aeglasema ja sügavam-põhjaliku jutustamistiiliga. Arvuti või videomakk võimaldab lugu edasi kerida ning üldjoontes peamise ära näha. Seega on tänase filmistsenaristi ülesanne karm- ei tohi olla hetke kus vaataja tähelepanu hajub, põnevus kaob, pinge langeb liiga madalale. Ja olgem ausad- see ei ole lihtne ülesanne. Mina isiklikult pean stsenaristi tööd väga tähtsaks ja lähtun arvamusest, et hea stsenaariumiga võib isegi keskmine režisöör suurepärase tulemuse saada aga kehvast stsenaariumist ei võlu geeniusrežisöörgi midagi üllatavat välja. Hiljuti kuulsin ühte filmiüliõpilast ütlemas, et stsenaristikast tehakse liiga suur jumal. Mina väidaks vastupidist- liiga väike. Kasvõi antud filmi kontekstis on sulaselge, et lugu on piisavalt tugev, et režisöör ei saa väga alt minna. Ja see ongi hea filmi eelduseks.
Kõigepealt on meile kätte antud peategelane, kes vabaneb vanglast kus ta istus pettuste eest. Esimene koht kuhu ta läheb on kasiino. Seega on meile antud kätte vihje tulevasele tegevuskohale. Ta kohtub mustanahalise kasiinotöötajaga kellest me midagi muud teada ei saa kui seda, et tegelased on varem kohtunud. Viiendal minutil tuuakse sisse teine tähtis tegelane, keda mängib Brad Pitt- Ross ehk Rusty, kes omakorda kohtub vaataja jaoks juba neljanda tegelasega. Muidugi on stsenaristil kiire, sest nagu pealkirigi ütleb, tuleb tal ära tutvustada üksteist peamist tegelaskuju, sest just nii suur ongi grupeering mida Danny juhtima hakkab. Iseenesest ei ole kerge sujuvalt tutvustada nii palju tegelasi, pealegi on ju veel kõrvaltegelased. Kahetunnise filmi standard on, et sissejuhatus ja tegelaste tutvustus jääb umbes esimese kümne minuti sisse. Seejärel algab loo arendamine kulminatsiooni suunas. Kui seda veidi rohkem laiali lammutame siis kõigepealt tuleb muidugi püstitada probleem, meil on aga hetkel alles tegelaste tutvustus pooleli. Võib julgelt pakkuda, et probleem tuleb välja tuua selle suure tegelastehulga tutvustamise vahel. Lugu peab hakkama sujuvalt arenema sest vaataja põnevust ei tohi kaotada. Muidugi on vaataja kinnihoidmisel oma osa ka suure hulga ülipopulaarsete näitlejate kasutamisel, isegi väiksemaid kõrvalosasid mängivad näitlejad kelle nägu igale filmisõbrale tuttav ja kes ehk vääriksid ise peategelaste rolle. Muidugi ei ole see juba stsenaristika vaid turustamine kuid nagu mainitud, sellisel valikul on oma osa raske alguse ülevalhoidmisel.
Tegalasi tuleb hakata tasapisi seostama Danny Oceaniga ning kaardilaua taga kohtuvadki Danny ja Ross. Muide- esimese kümne minuti jooksul pole vaataja näinud ühtegi muud tegevuskohta peale kaardilauataguse kui vangla ja paar liikumissteeni välja arvata. Kõik toimub ümber kaardimängu. Ja peale Danny ja Rossi kaardimängu saamegi teada Danny plaani- tema idee röövida kasiinot. Kuid see oleks ju liiga tavaline- vaataja jäetakse küsimuste otsa istuma, sest Dannyl on veel võimsam plaan, ta tahab röövida korraga kolme kasiinot. Nüüd on probleem olemas, vaataja lõa otsas kuid nagu arvata oli, kõiki tegelasi pole veel ära tutvustatud. Stsenarist on nüüd järgmise ülesande ees: lahendused ja asjade käik ei tohi paista lihtsalt kavalad, need peavad panema vaataja üllatuma ning tunduma ahhetamaajavalt geniaalsed. Või teine võimalus, mis on sageli parem- vaataja ei tea tegelikult täpsetest plaanidest midagi ning ta tahab hirmsasti teada saada kas tema kangelastel õnnestub võetud keeruline ülesanne täita. Muidugi ei tohi seda neile kergeks teha. Takistused mis neile ette veeretatakse peavad olema nii suured, et kohati jääb mulje, et tõepoolest- ülesande täitmine on võimatu, sest lahendust pole võimalik leida. Kuid siin peab stsenarist olema see kavalpea, kes justkui inimmõistuse kõige peidetumatest soppidest leiab selle ülilihtsa ja kavala lahenduskäigu. Ja kangelased ekraanidel suudavad vaatajat järjest rohkem ja rohkem üllatada.
Muidugi ei saa kogu rööv olla ju ainult raha pärast, mingi inimlik mõõde peab ka olema ja see mõõduvahend on otse loomulikult armastus. Naine, kes siin juhtivat osa mängib on justkui juhuslikult Danny endine ning hetkel röövitavate kasiinode bossu kaaslanna. Kas see pole mitte isiklik kättemaks? Muidugi, nüüd on mängus juba midagi palju igapäevasemat ka meiesuguse vaataja jaoks- tunded. Miljoneid me ise röövima ei hakka aga armastus pole vaatajale võõras. Pealegi peab mingi armastuse liin kuskil jooksma ka ning tavaliselt pöörab see kõik pea peale, vähemalt filmides on see nii ja ega ka Ted Griffin saa siis seda vana filmistsenaristika tõde kasutamata jätta.
Kahekümnendal minutil hakatakse meeskonda kokku ajama ja toimub tõeline tutvustamismäng, kus kõikide uute tegelaste nn. värbamist näidatakse. Minu arust on kõige raskem stsenaristi seisukohalt see, et kogu lugu juhtivad Danny ja Ross peavad oma tegevuses olema kavalad. Vaataja peab tunnetama, et temast ollakse üle, ta ei suuda tegevust ette ennustada, alati on midagi üllatavat varuks, mis on ju iseenesest loogiline, sest kasiinoröövi planeerijad peavadki olema kavalad. Näiteks viimase, üheteistkümnenda liikme värbamisel röövib Danny ise taskuröövlina tegutsevat värvatavat, seega on ta oma värvatavast osavam ja teab mida teha ja kuidas. Ühtlasi on see märk, et Danny on kunagi ise samasuguse “tööotsaga” tegelenud.
Saabub kolmekümnes minut, kolmandik filmist on selja taga. Algab järgmine osa filmist mida võiks nimetatada arenduseks. Kogu meeskond on koos ja hakatakse arutlema plaani üle.Kui vaatajal oli siiani ainult vähesed teadmised mingistki plaanist siis nüüd ta õpib koos ülejäänud meeskonnaga. Alanud on tõeline vaataja tümitamine. Tegelased, ja muidugi ka vaataja koos nendega, saavad teada, et tegu on maailma kõrgeimate turvatasemetega kasiinoga, mis on turvatud samal tasemel nagu ülisalajased tuumabaasid, mille lukkude koode vahetatakse iga 12 tunni järel, liftid ei liigu ilma tuvastatud sõrmejäljeta ja ilma häälkinnituseta kuskilt kolmandast ruumist, muidugi on seif varustatud ülimoodsate liikumisanduritega, seifini jõudes ootab ründajaid aga relvastatud valve ning kõige kindlam seifiuks mis maailmas seni tehtud. Kas pole veel piisavalt lahendamatuid takistusi? Miks maa alt ei lähe? Ei saa, sest seal on samuti liikumisandurid. Ütleme nii, et iga vaataja saab aru- tegu on võimatu ülesandega kuid kahtlemata ei jää ju film siinkohal pooleli või mis? Järelikult on stsenaristil ikkagi mingi lahendus pakkuda ja just siin lähebki tõeliselt põnevaks. Kuidas on loo autor selle ilmvõimatu ülesande lahendanud? Kas tõesti on võimalik leida mingi trikk kõikidest nendest takistustest möödapääsemiseks.
Tegelasi mõjutab muidugi Danny teadanne, et röövipäeval on seifis 150 miljoni dollari väärtuses raha. Seega saaks eestlane, kes oleks näiteks üks röövlitest, õnnestumise korral umbes 180 miljoni krooni võrra rikkamaks. Tegelaskujud oma karakteristikat ei riku ning naeratavad õnnelikult- muidugi, kurjategija soovunelm on käeulatuses. Jääb vaid küsimus nii tegelasele kui vaatajale- mis on need kavalad lahenduskäigud kogu eelnevate takistuste võitmiseks? Ja peamine küsimus mis vaevab kõiki- kui ka sisse saadakse siis kuidas saab kõige selle rahaga sealt välja?
Algab ettevalmistus. Kasiino kohta tuleb kõik detailideni välja uurida. Samuti tuleb saada pilt kasiinost ehk siis see mida turvakaamerad näevad. Ja muidugi ei tohi kõik sujuda libedalt kuid samas ei tohi see ka kogu lugu mõtetus suunas liiklema panna. Niiöelda väikesed valearvestused käivad igasuguse pingekruttimise juurde aga need peavad olema niinimetatud “peaaegu vahelejäämised”.
Tutvustatake ka kasiinode omanikku Mr. Benedicti, keda mängib tuntud kurikaeltekehastaja Andy Garcia. Vastupidiselt positiivsetena mõjuvatele röövlimeeskonna liikmetele jääb rikkast Benedictist külm, kalkuleeriv ja kuidagi ka halastamatu mulje. Stsenarist on tegelase vastandanud Elevenile kuigi tegelikult on ju tema ohver. Kuid muidugi- tema "võttis üle” Danny naise ja seda juba ei andestata, vähemalt Danny seda ei tee kuigi jah- ise väidab ta vastupidist. Kuid iseenesest on tegu haritud, edasipüüdva ja korraliku kasiinobossiga, kes hoiab oma valdustel kullipilku peal ja teeb oma tööd kahtlemata hästi.
Käimas on filmi 44 minut, seega on möödunud juba veidi alla poole filmist, rööv ise aga pole veel alanudki ja sisse tuuakse veel üks väga tähtis tegelane- naine! Julia Robersti kehastatav Tess Ocean on kahtlemata filmi üks säravamaid tegelasi ja mitte ainult sellepärast, et ta on ainuke naine meeskonnas. Tegelikult ta pole nende meeskonnas aga segatakse väga efektselt oma endise mehe afääridesse. Meile tehakse ka selgeks, et Tess ei saa Benedictiga mitte just kõige paremini läbi, selleks ei kasutata riidlemist vaid lihtsat Benedicti karakteri omadust- ta ei lase naisel ennast suudelda, sest temale kuuluvates hoonetes on kaamerad igas võimalikus nurgas ja “alati keegi jälgib”. Tessile selline külm suhtumine muidugi ei meeldi aga ta ka ei ütle midagi. Nii lihtsast hetkest piisab aga vaataja jaoks täiesti ja on ainult stsenaristi oskus kuidas ta selliseid märgiliselt mõjuvaid hetki filmi toob ja neid lahendab. Igatahes on meile selge, et Danny armastab oma naist endiselt aga Benedicti jaoks on Tess ainult ilus varandus mida ta omab nagu kõike ja kõiki teisi.
Kohtuvad Tess ja Danny. Muidugi ei saa nende vahel olla mingisugust positiivset tunnetest lõhkevat taaskohtumisrõõmu. Naine on endise mehe peale pahane, sest too kadus vanglasse ja naise üllatus sellisest ootamatust “tõe teadasaamisest” oli suur. Naine teeb mehele selgeks, et oli suur viga talle valetada. Ja dialoog on võrratu!

Danny: Kas ta ajab sind naerma?
Tess: Ta vähemalt ei aja mind nutma!

Nii lihtsa ja lühikese dialoogiga on suhe vaataja jaoks paika pandud.
Film on jõudnud poole peale, käimas on 58 minut ning seltskond läheb röövima kuid mitte veel kasiinot vaid veidi lihtsamat asja- elektromagnetilist pommi, mis oleks võimeline välja lülitama terve linna voolu. Kogu rööv aga ei suju nii nagu plaanitud ning see tekitab väikest hõõrumist. Omavaheline hõõrumine aga läheb veel suuremaks kui kogu meeskond saab teada, et Danny käis oma eksabikaasaga kokku saamas ja Benedict lasi ta panna nn. punase lipu alla mis tähendab, et teda jälgitakse kasiinos pidevalt ja teda ei saa enam plaanis ära kasutada. Tülitsemine lõppeb sellega, et meeskonna juhiks saab Rusty, kes paneb äsja väikese röövi untsu keeranud taskuröövlist uustulnuka tähtsama rolli peale. Tundub, et see on punkt kus plaan hakkab veidi kiiva kiskuma.
Kuid plaani hakatakse järjekindlalt ellu viima. Rahulikult aga enesekindlalt läheb kogu tegevus kiiremaks ning pingelisemaks- rööv algab. Me näeme kuidas Benedicti hoitakse tegevuses, kuidas väikest kasvu akrobaat sokutatakse seiffi tühjas rahakastis, kuidas Danny tõmbab turvameeste tähelepanu endale kui ta Tessiga kokku saada üritab jne. Kuna tegelasi, kellel ühel ja samal ajal igaühel oma osa suurest plaanist mängida, on nii palju siis vahelduvad nende näitamised üsna kiirelt ja kohati tuleb isegi raskusi kiireks aetud loo jälgimisega mis aga seda põnevam on kuigi peab tunnistama, et just tegelaste paljusus ajab segamini loost arusaamise, liiga palju omavahel seostuvaid otsi. Samas on aga põhitegevus jälgitav ning kaasaelamine garanteeritud. Pealegi teeb asja veelgi huvitavamaks eemalejäetud Danny isepäine liitumine ning kuna tema on ju peategelane siis ei saa teda niisama lihtsalt ka välja jätta,just tema on see kes olukorra keerukad kohad silub ja uustulnukat aitab.
Mõnusalt on lahendatud mitu kohta. Näiteks on väga lihtsalt põnevust tõstetud seifiukse õhkulaskmisstseeni juures. See ei saa ju muidugi niisama lihtsalt juhtuda ning nii jääbki seifis sees olev mees sensori paigaldamisel ukse külge käesideme tõttu, mille ta sai esimeses väikeses röövis, kinni ning seejärel tekib meeskonnas (kes kogu lugu ülevõetud turvakaamerate abil jälgivad) paanika, sest väljaspool seifiust olevad mehed lasevad ukse kohe õhku. Kuid võta näpust, uustulnukas oli unustanud sütikut juhtivasse pulti panna patareid ning nii jõuabki seesolija end enne vabastada kui väljasolijad ukselukud õhkida. Lihtne aga hästi töötav lahendus.
Osav lahendus on aga manipuleerida ka Benedictiga näidates talle, et teda röövitakse. Vaataja üllatus on küll ääretu, sest ükski normaalne röövija ju nii ei teeks ning nüüd tekibki küsimus- miks nii? Sulaselge on, et stsenarist ei ole sellist käiku niisama teinud ning seda huvitavam on teada saada kuidas see kõik omavahel seotud on. Röövlid on seifis, omanik on röövist teadlik ning olukord tundub sõna otseses mõttes ootamatult lootusetu olevat. Kuid siinjuures ei meenu vaatajale kohe küsimus mis stsenaristil aga kindlasti meeles mõlgub- sisse sai tegelased lihtsalt kuid lõpp peab olema võimas ja küsimus- kuidas röövlid kasiinost märkamatult koos raha ja tõenäoliselt ka koos Tessiga välja saada, vajab lahendamist. Siin hakkab esile tõusma stsenaristi anne- lõpplahendus. Olgu algus ja keskpaik milline tahes, lõpplahendus jääb meelde ja otsustab kõik.
Ja ega pole raske ära arvata kuhu lõpuks jõutakse! Rööv õnnestub ja Tess ning Danny saavad lõpuks kokku. Ja otse loomulikult tuli hästi müünud filmile järg ja muide tuleb veel. Aga ei ole ju eriti tark otsus lõppu ette rääkida, film jäägu ikkagi sinna kuhu ta mõeldud- ekraanile!

Kokkuvõtteks- erandlik on see teos selles mõttes, et tegelik tegevus algab poole filmi ajal, enne seda on ettevalmistus ja üsnagi pikk tegelaste tutvustamisperiood. Ülejäänud pool filmist on aga tihe andmine ning lõpplahendus paneb ahhetama.
Film noppis ka riburada auhindu üle maailma kuid Oscarini ei jõudnud. Üks minu vaieldamatutest lemmikutest on ikkagi ja seda just hea loo pärast.