Ott Kaldma teravast arvamusartiklist

https://epl.delfi.ee/artikkel/94499447/isamaa-poliitik-raagi-mulle-juunist-juunikommunistid-on-voltsrahvuslaste-naol-tagasi

Ott on varem samal teemal avaldanud arvamusartikli, mis on pehmema sõnastusega ja millega ilmselt enamik demokraatiat pooldavaid inimesi nõustub (vaata artiklit nimega "Ott Kaldma: vabaduse hind" https://www.err.ee/1147217/ott-kaldma-vabaduse-hind). On päris selge, et EKRE siht on autokraatliku riigikorra kehtestamine kus esiteks on kaotatud kõik, mis võiks Ekre ainuvõimu ohustada - kriitiline ajakirjandus (ajakirjandusvabadus tähendab ajakirjanike vabadust ilma ohtu kartmata kritiseerida võimulolijaid ja ametnikke), opositsioon (iga kodaniku õigus kandideerida ja olla valitud, maailmavaatest sõltumata) ja kohtuvõimu eraldatus poliitilisest võimust (Poola ja Ungari eeskujul). Väga hästi sobindub sellesse ritta ka soov kehtestada presidendi otsevalimised, sellega on tugevalt seotud soov anda presidendile seejärel võimutäiust juurde ehk lühidalt - koondada võim ühe isiku kätte. Ekre suurimaks hädaks on piir kust nende valijaskond enam edasi ei kasva. Nad koguvad enda ümber madala haridustasemega ja/või elus pettunud inimesi. Suuresti on need maal elavad ja vanemad inimesed, noorte hulgas nende populaarsus enam väga tõusnud pole. Populistide populaarsus akademilise kõrgharidusega inimeste hulgas on olnud läbi ajaloo alati väga madal, sellel on ka selge põhjus. Kõrgharitud inimesed koonduvad linnadesse, kus on rohkem tööd, suurem konkurents ja ühtlasi ka kõrgemad palgad. Madala haridustasemega inimesed ei pääse konkurentsisõelast läbi ja jäävadki oma unistusi kaugelt vaatama. Pettumus ja viha ei ole loomulikult suunatud enda tegematajätmiste ja eluotsuste suunas vaid kõikidele teistele, eriti nendele, kellel millegipärast paremini läheb, kindlasti on ju nemad süüdi. Ja kui see loogika seisab hapratel savijalgadel siis hakatakse sellele vundamendi toetuseks otsima uusi ja aina kummalisemaid argumente, sageli lõpetades vandenõuteooriate suure austajana. Nii kohtuvadki Ekre ukse taga kehva haridusega, elus pettunud vandenõuteoreetikud, kes süüdistavad kõiges liberaale ja Sorost. Olen konservatiiv aga õnneks mitte natsionalistliku partei austaja, selleks peaks minu intelligentsusetase olema paraku kolmveerandi väiksem. Mul on neist lihtsalt kahju ja kuigi ma ei ole Ott Kaldma arvamuse emotsionaalse osaga nõus, nõustun, et Ekre autokraatiaihalus on oht Eesti demokraatlikule riigikorrale.
Teistpidi jälle on natsionalismi (peene eestikeelse nimega - rahvusluse) sünd suuresti liberaalse demokraatia ja majanduslanguse tagajärg. Selle eest on hoiatatud korduvalt, et ajaloos on natsionalistid tõusnud just keerulistel aegadel ning saavutanud valimistel umbes 20% populaarsuse (kommunistid enne revolutsiooni duumavalimistel ja natsid enne diktatuuri kehtestamist Saksamaa parlamendivalimistel), võimu juurde pääsedes kasutatakse seda aga ära ja võetakse ainuvõim kas läbi demokraatlikult lubatud tee (Hitlerist tehti kantsler, Orban tuli samuti võimule läbi demokraatlike valimiste jne) või relva jõul (Lenin ja Trotski kasutasid ära segadust mille hiiglaslikud streigid ja mäss tõi). Naiivne usk, et Eestis seda teha ei saaks iseloomustab kõiki peale ekrelaste. Peab ekre tuliste toetajate auks ütlema, et erinevalt paljudest teistest ON neil selged sihid ja soovid olemas - väljumine EL ja Natost, riigipiiride sulgemine, põhiseadusliku parlamenarismi muutmine jne. See koondab nende fänne palju paremini kui visioonideta liberaalide austajaskonda. Paraku on nende kõikide soovide energeetiliseks jõuks ainult üks idee, mille andunud ekrelasest sõber kokku võttis lihtsa lausega - "Ma ei taha, et maailm muutuks". Mis teha, maailm muutub neist sõltumaltult ja populismil pole kunagi olnud pikaaegset ja laia kandepinda. See sunnib tegutsema kiiresti ja agressiivselt. EKs peagi näeme, mis sellise tegevuse tagajärjeks on.