Suvi 2023 Ukraina Vabadussõjas

(Ennustuslik ülevaade. Kommentaaridesse lisan huvitavaid artikleid, uudiseid, analüüse jne)

SÕJALINE OSA

BAHMUT, LOODETAVASTI TEAB NÜÜD KOGU MAAILM SEDA NIME

Kui ma kirjutasin eelmise aasta 8nda sõjanädala ülevaates (22.04.2022) ennustades Venemaa sõjaliselt järgmised käigud ja tuues eraldi välja sel ajahetkel täiesti tundmatu linnakese nime

(väljavõte: loogilisem oleks suunduda nn Bahmuti kaare keskel seda valitseva Bahmuti suunda. Ründeteravik tuleks suunata Kramatorski ja Slovjanski peale. Bahmuti kaare sulgemiseks ründab venelane eelkõige suudmealadesse jäävaid sihtmärke - Slovjanskit ja Kramatorskit Izjumi poolt ja Kostjantõnivkat ning Bahmuti Gorlivka poolt. Bahmut valitseb kaare idapoolse osa üle, see on teede ristumiskoht ja seega sealt läbi käib suuresti ukrainlaste logistika ning sealt annaks ka igas suunas edasi rünnata. Küll õpime meediast peagi Bahmuti nime kõik ära)

siis ma ei osanud ette kujutada, et Bahmutist saab rindelinn nii pikaks ajaks. Et Venemaa ei ole suutnud sealt edasi edeneda piltlikult öeldes viimased sada aastat tähendab, et Venemaa ründevõimekuse piirid on ammu ületatud. Eelmise korra ülevaates pidasin mõistlikuks Ukrainal Bahmutist taganeda. Tundub aga et Ukraina soovib Bahmutis ja selle ümbruses hoida vastase peamisi jõude kinni, mille eesmärk näib olevat võimalikuks vasturünnakuks (või tõenäolisemalt pigem väiksemateks vasturünnakuteks) nõrgestada vastast piirkondades mis on Bahmutist piisavalt kaugel, et sinna ei jõuaks rünnakute ajal oma tugevamaid üksuseid ümber grupeeruda. Venemaa jaoks on linnakesest saanud aga justkui mingisugune Stalingradi sarnane sümbol ja linnakese kaotamine käiks isakese uhkuse pihta väga valusalt ja sööks tema poliitilist toetust kodumaal. Sellest saavad aru mõlemad pooled, mistõttu on lahing seal muutunud pigem poliitiliselt kui sõjaliselt motiveerituks nii nagu see oli ka tolle kuulsa suurlinnaga kus muudeti II MS käiku. On vaid iroonia, et Venemaa propaganda kasutab Berliini vallutamise võrdlust mis näitab kui kaugele reaalsusest see riik kandunud on.

UKRAINA ON ÜLDIST SUURPEALETUNGI LÜKKAMAS JÄRGMISESSE AASTASSE VÕI ISEGI ÜLEJÄRGMISESSE

Kõik märgid näitavad, et esialgu plaanitud suur vastupealetung (väheke pettumus aga teistpidi ka arusaadav, et piiratud ressursside tingimustes polegi mõtet üle riskida) on asendatud väiksemate rindeolukorda parandavatega sellel aastal ning suuremat üldist vasturünnakut plaanitakse hoopis järgmisel aastal või isegi ülejärgmisel kui kordades rohkem Läänes väljaõpetatud sõdureid ja rasketehnikat on Ukrainasse jõudnud kui seda on täna. Zelenskõi avalikult välja öeldu annab alust pakkuda, et nad ei tahaks veel sellel aastal üle riskida.

Lisaks on suurenenud ka surve lääneriikide sõjalennukite tarnimiseks Ukrainale ning NATOsse vastuvõtmise kiirendamine (seda sõja ajal kindlasti ei juhtu). F-16-le lendurite väljaõppe lubamise kokkulepe sündis üllatavalt kiiresti. Ka lubadused lennukite osas on mõned riigid juba andnud. Siinjuures tuleb tähele panna, et F-16 ei ole mingi imerelv nii nagu seda pole ka lääne tankid. Need on vaid tükid kogu puslest. Ega lääne tankid ega ka F-16ned ei saavuta võitu. Võidu saavutamiseks on vaja eelkõige inimtahet ja seda toetavat, vastasest üle olevaid ressursse. Aga selge on ka see, et lääne lennukid annaksid Ukrainale palju kergema võimaluse õhuülemvõimu konkurentsis domineerida ning see teeks igasuguse pealetungi palju lihtsamaks ja selle peale Ukraina panustabki.

Teiseks – lennukitele väljaõpe võtab minimaalselt 8 kuud. Selle jooksul õpitakse seda konkreetset lennukitüüpi haldama aga mitte sellega lahingut pidama ega ka koostöös teistega keerulisi operatsioone korraldama. Väljaõpe võtab aega terve järgmise aasta ja korraliku väljaõppe puhul oleks piloodid valmis alles aastal 2025. Lisaks tuleks välja arendada logistika ning lennuväljade õhutõrje, sest üks rakett, mis lennuväljale jõuab, teeb kogu ettevalmistustöö olematuks. Lennuväljal purustatud F-16st kasu pole. Ärgem unustagem ka, et lennuvägi sööks ära pea poole Ukrainale mõeldud rahalisest abist, mistõttu kannataks teised vajalikud osad.

Lisaks on veel üks probleem, peale sõjalise. Poliitika on ajas muutuv ja lääneriikides tulevad valimised. USA valimised võivad kogu toetuse ära süüa, sest kui võimule tuleks vabariiklased, siis Ukraina aitamisele seal laiapõhjalist toetust pole. Nii Trump kui ka DeSantis on Venemaa poole kaldu.

Muide, olen juba kaks korda puusse pannud Ukraina vastupealetungi ennustamisel – talvel ja nüüd kevadel. Lootsin, et pealetung algab peagi. Pakkusin, et hiljemalt mai kuus alustatakse pealetungi, sest kui see hilisemaks jääb, siis on liiga vähe aega selle arendamiseks. Tundub, et olen Ukraina jõudu üle hinnanud. Või siis olengi lihtsalt ajaga eksinud. Eks me näe.

UKRAINA ON LAIENDAMAS SILLAPEAD HERSONI ALL ÜLE DNEPRI

Aprilli lõpus ründasid Ukraina üksused kehvalt kaitstud ala Hersoni vastaskaldal. Tänaseks on ala laienenud juba selliseks, et venelastel on raskusi ukrainlaste tagasi surumisega. Kui sillapea suudetakse laiendada veelgi oleks see ideaalne ala laiapõhjalise vasturünnaku korraldamiseks suunaga Krimmile. Aga see on pigem kaugem tulevikumuusika. Ideaalis võiks sellele tulla toetav tiibrünnak ning uued sillapead aga kas Ukraina väejuhatus seda vajalikuks peab või kas selleks ka jõudu on, eks see selgub veel sellel suvel. Igatahes on see sillapea venelaste jaoks väga suur probleem, sest võimaldab väga kiirelt rünnakuala laiendada kui sellesse ressursse pumbata. Samas on sillapäid raske kaitsta vastase suurema vasturünnaku eest.

AVDIIVKA KAITSMINE NÄIB OLEVAT SELLE SUVE PEAMINE KÜSIMUS

Avdiivka on pika surve peale ümber haaratud ja selle kaitsmine muutub samasuguseks vastastikuseks mõõduvõtmiseks nagu Bahmut oli. Venemaa kulutab ressursse, mida neil on siiani rohkem kui Ukrainal ning Ukraina taganeb aegamisi linnast välja, jättes Venemaale võimaluse oma sõdureid, tähtsusetu punkti pärast kaardil, surma saata. Venemaal paraku aga elavjõudu jagub. Kuid selge on ka see, et mida rohkem Venemaa noori mehi surma saab, seda kuumemaks Putini tagumiku alune pada podiseb. Teistpidi jälle keerab Putin kruve Venemaal aina rohkem kinni, et keegi podiseda ei julgeks ning saadab aga järgmised tuhanded surema. Venemaa ajaloos pole paarkümmend tuhat surmasaanut mingi eriline number. Venemaa ajalugu on täis lahinguid kus kaotuste number tundub ikka päris utoopiline. Venelaste jaoks pole see midagi uut ega üllatavat.

Ukrainal ei ole lõputult jõudu venelasi Avdiivkast eemale hoida (ressursse tuleb hoida pigem vastupealetungideks) aga see ei näi ka peamine eesmärk olevat. Venemaal lastakse ennast kulutada. Ukraina on valmis mängima pikka mängu, et õigel ajal sooritada vasturünnakud mis kurnatud venelased tagasi suruvad.

LÄÄNERIIGID PEAVAD KA TEGUDES VALMISTUMA, ET SÕDA KESTAB VEEL AASTAID

Kas ka lääneriigid on valmis mängima pikka mängu? Kirjutasin eelmisel aastal sõja alguses ülevaates (04.03.2022):

//Putin on nõuks võtnud Ukraina täieliku vallutamise ükskõik mis hinnaga. Tema seisukohast ei ole tal enam midagi kaotada - kui ta taganema peaks nähakse selles kodumaal diktaatori nõrkust. Putinil tuleb Ukrainas käivast sõjast rohkem karta sanktsioonide ja rahvusvahelise isoleerituse tõttu tekkivat nurinat kodumaal. Hirm mässu ees on pannud võimud karmiks muutuma ja kui nii edasi läheb (ja kindlasti ka läheb, taganeda on nüüd juba raske) siis on Siberi vangilaagritel peagi jälle tööd.//

Kremli seadus – sõja kaotanud liider enam kaua liider (s.t ilmselt mitte ka elus) pole kehtib ka täna ja seda teab Putin hästi. Tal ei ole kaotada midagi. On päris kindel, et täna on Venemaa veel isegi normaalne võrreldes sellega mis me näeme seda olevat paari aasta pärast. Kui Putin sel ajal veel elus on ei eristu ta Stalinist terrori osas oma enda rahva vastu enam ilmselt milleski. Loodetavasti pole skaala küll miljonites aga ega seda ei tea keegi. Kogu selle masinavärgi aur suunatakse lähitulevikus ühtlasi kättemaksuks Ukraina abistamise eest oma naaberriikidele. Lääneriikide jaoks tähendab see, et kõik, ka kaugemad riigid, on ühtäkki huvitatud NATO vihmavarjust. Euroopas pole peagi riiki, kes poleks huvitatud olemast NATO osa ning siiani neutraalsed riigid (v.a Šveits) soovivad olla osa alliansist. Iirimaal on näiteks teema hetkel popp ja poleks midagi üllatavat kui nemadki soovivad olla peagi NATOs.

Seda, et Ukraina peab valmistuma pikaks madinaks on üldiselt muidugi aru saadud. Operatsioon Interflex on selle hea näide. Lääs koolitab välja instruktorid, kes omakorda koolitavad välja Ukraina sõdureid. Nii see teadmine levib ja tase tõuseb, mis pikas perspektiivis peaks andma selge ja nähtava tulemi isegi siis kui lääneriikides peaks näiteks peale USA valimisi poliitiline ühtsus Ukraina relvasaadetiste ja abirahade osas murenema. Selles mõttes on tänased liidrid olnud kavalad ja mõelnud sellelegi ette. De facto pole läänel ka valikut kuigi Ungari ja mõned veel siis vastu töötavad. Eks Ungarile see hästi ei lõpe, selle ennustamiseks ei pea teab mis ekspert olema.

Kuid jääb küsimus, kas läänel püsib tahtmine saata miljardite eest relvaaabi ka järgnevatel aastatel? See on ise juba miljoni dollari küsimus. Loogika ütleb, et üldises plaanis jääb, sest see on Euroopa jaoks kõigi ühine julgeolekuküsimus. Aga kui palju seda tahtmist alles jääb? Olgem ausad, ega ju praegugi ei tehta kõike mida oleks võimalik teha. Samas tunnistan, et nii suurt ühtsust ei osanud ma ette näha. Pakkusin, et nurin ja vastuseis on suurem, mida pole õnneks juhtunud.

CV-90 ON UKRAINAS

Minu varasem pakkumine (Talve ülevaade 26. jaanuar 2023, alamteema „Võiks olemas olla ka CV-90 koalitsioon”), et CV-90test võiks olla suur abi ja oleks tore kui läänes oleks ka ka nn CV-90 koalitsioon ei paistagi enam nii ulmelise soovina. Selgus, et esimeste CV-90 meeskondade treeningud on lõppenud ning sellel nädalal filmiti ronge Ukrainas millel CV-90ned peal. CV-90 on väga võimekas jalaväe lahingumasin, mis oma olemuselt on pigem juba kergetank. Ukrainal on just sellisest relvastusest suurem puudus kui tankidest. CV-90neid on õnneks päris palju ja neid suudaks lääneriigid, eelkõige siis Põhjamaad, tarnida Ukrainale sadu. Planeeritavate vastupealetungide toetamisel on just sellisest tehnikast väga palju abi. Tanke jaguks vajadusel Ukrainal endalgi aga just hea tuletoetusega jalaväemasinaid on vähe. Olin valmistanud alamteema ette pealkirjaga „CV-90 on peagi Ukrainas” aga elu jõudis ette. Üldse on hea vaadata, et lääs on palju kiirem kui ma olen eeldanud aga samas poliitilist vastuseisu ja pidurdajaid on ka ikkagi palju rohkem kui praeguseks oleks kuidagi loogiline. Eks see lääneriikide demokraatiate käitumine on üsna keeruline kompleks eri otsustusmehhanisme mistõttu on poliitiliste käikude ette ennustamine vähe ettearvamatum kui autokraatiate puhul. Viimased käituvad üsna loogilist mustrit pidi ja on seda alati ajaloos samamoodi teinud. Loodame siis, et CV-90neid ja üldse jalaväe tuletoetuseks mõeldud soomustatud tehnoloogiat liigub Ukrainasse ohtralt. Ilma nendeta (ja eelkõige suurtükkideta) pealetung edukas olla ei saa. Ühtlasi on nende tarnimisega kiirustamine hea vihje, et mingit sorti rünnakuid ikkagi plaanitakse. Aga julgen riskida ennustusega mida eelnevas alapeatükis kirjutasin – suurt vastupealetungi ei tule veel sellel aastal.

POLIITILINE OSA

KAJA KALLASE VÕIT VÄIKESES BALTI RIIGIS ON ERAKORDSESELT TÄHTIS KA UKRAINALE

Kaja Kallas ja liberaalsed parteid tervikuna on Ukraina toetamise suured pooldajad. Kallase edu välispoliitiliselt oleks rumal alahinnata. Milles ta pole hea kodus on ta hea külas. Tema välispoliitilist tugevust peetakse isegi nii tähtsaks, et Baltikumi mõju tohutu tõus tähtsates lääneriikide organisatsioonides, milleks talle tegid teed ette kaks väga head välispoliitilist sahka – presidendid Ilves ja Kaljulaid, on märgatud ka suurtes ja tähtsates välispoliitika analüüse tegevates ajakirjandusväljaannetes, poliitilistest tagatubadest rääkimata. Äärmuskonservatiivide võit oleks tähendanud päris kindlasti eelkõige Eesti toetuse kui mitte just kadumist siis väga suurt vähenemist Ukrainale. Eesti oli aga esimesi toetajaid ja relvastuse saatjaid, samuti häirekella lööjaid ammu enne sõja algust. Kuna väikeriigil on olnud peaaegu kõiges järjest ja järjest õigus, siis pannakse meie tegevust nüüd eriti hästi tähele ja hea karismaatilise naisliidri olemasolu ülikonnastatud meestemassi keskel tuleb sellele ainult kasuks. Selles kontekstis oli välispoliitiliselt nii Ukrainale kui ka Euroopa Liidule tervikuna väga tähtis, et ei tekkinud Ida-Euroopasse uut Ungarit, kes venesõbraliku koogutajana lääneliitlastele keskmist sõrme näitaks. Meiesugusele väikeriigile oleks see olnud välispoliitiliselt häving ja oleks seda ka edaspidi.

REISIMINE VENEMAALE ON MUUTUNUD ELUOHTLIKUKS

USA teatas juba eelmisel aastal, et reisimine Venemaale on muutunud väga riskantseks ning andis soovituse seda mitte teha. See oli mõistlik teade. Kui teie isik võib olla sümboolselt tähtis, olete sportlane, ajakirjanik või mis iganes muul viisil tuntud isik, siis see kätkeb ohtu teie elule. Mitte, et venelased oleksid huvitatud teie maha löömisest vaid esiteks võib meesterahvas sattuda Ukraina sõtta Venemaa poolel. On teateid, et lihtinimesi, eriti vöörtöölisi, on selleks sunnitud sadade ja võib-olla ka tuhandete kaupa kuid kui olete vähe tuntum nina, siis satute luureasutuste huviorbiiti eesmärgiga, et teid kasutada vahetuskaubana läänes vahele jäänud Venemaa heaks töötanud spioonide välja vahetamiseks. Neid „lääne spioonideks” tembeldatuid, kes ilmselgelt pole eluilmaski selle peale tulnudki on juba nii palju, et on lausa ime, et läänest pärit ajakirjanikud on nii julged, et teevad Venemaal seda riskantset tööd. Mis viib meid järgmise teemani.

VENEMAA SUURENDAB SURVET AJAKIRJANDUSELE VEEL JA VEEL

Ja pole tähtis kas tegu on Venemaa enda ajakirjaniku või lääne omaga. Kõik peavad kummardama, noogutama isandale ja kuuletuma. Walter Duranty ja temataoliste piinlike lääne ajakirjanike ajastut proovitakse tagasi tuua, mis on vaid järjekordne näide kui sügavale stalinismi naaberriik tagasi vajumas on. Pea 300 välisajakirjaniku protest USA ajakirjaniku arreteerimise vastu, kes ilmselgelt ei tegelenud spionaažiga, on pea ees vastu seina jooksmine. See näitab kui vähe lääne inimesed Venemaa ajalugu teavad ja kui naiivselt loodavad, et midagi muutub. Selline protest oli küll ainuke käik mida nad teha said kuid samas sunnib see „küll me neile näitame” suhtumisega venelasi vaid kruve veel rohkem kinni keerama. Või, noh, mis sunnib, see toimub juba lumepalliefektina kogu Venemaa ühiskonnas nagunii. Kui opositsionääridele juba 25 aastaseid vanglakaristusi jagatakse nagu Stalini ajal siis ega enam tagasipööramist ei ole. Hirm võimu kaotada on muutunud juba nii suureks, et minu terve aasta jooksul poolenisti naljaga tehtud pidev märkus, et Siber on ju veel tühi ja Gulag taaskäivitamata ei tundugi enam nii ebareaalne huumor. Pange tähele, see päev pole enam kaugel kui Gulag taasluuakse.

LÄÄNE SUURRIIKIDE KÄITUMINE UKRAINAGA ON IGAS ASPEKTIS ÕPPETUND MEILE

Juhul kui lääneriigid, eelkõige Kesk-Euroopa riigid, hakkavad Ukrainat rahule survestama 24. veebruarist alates okupeeritud maa-alade kaotamise hinnaga, on see väga-väga suur hoiatus meile, et suure sõja puhul, kus vastamisi läheksid NATO ja Venemaa/Hiina, oleks Kesk-Euroopa päris kindlasti valmis käituma Ida-Euroopaga oma naha päästmiseks üsna samalaadselt. Ei tasu olla naiivne ja uskuda kõiki lubadusi mida avalikkuses välja käiakse. Välispoliitikas kehtib Richelieu ütlus – poliitikas pole olemas sõpru ega vaenlaseid, on vaid ühised või erinevad huvid (millele lisan täienduse – mis aja jooksul muutuvad). Jah, demokraatlik maailm on kriisiolukordades väga ühtehoidev kuigi aeglane reageerima kuid tegelikud võimed ja huvid on ikkagi midagi, millega peame arvestama. Baltikumil tasub väga tähelepanelikult jälgida mida teevad Kesk-Euroopa suurriigid Saksamaa ja Prantsusmaa ning ka teised, eelkõige näiteks venesõbralikud Austria ja Ungari. Kas ja kui kergelt on nad valmis Ukraina üle laskma, et minna võimalikult kiiresti tagasi „business as usual” juurde. Sõda on ressursside võitlus uute ressursside nimel, mida juhib inimtahe. Kas seda tahet jätkub? On arusaadav, et Euroopa on olnud varem väga pikalt uinunud olekus ja pole mida Ukrainale saata aga ühtlasi on ka näha, et ega seda nagunii väga kergelt ka ei taheta teha. Saadetised on sageli pigem sümboolse väärtusega ja palju on jäänudki lihtsalt lubaduseks. Ajakirjanduse osa on olnud Ukraina abistamisel märkimisväärne, mis ongi vaba ajakirjanduse roll – tuletada poliitikutele meelde, et sõnade ja tegude vahel peaks olema võrdusmärk. Kriitikaga on saavutatud palju ning sunnitud poliitikud tegutsema. Meie hõiskamisest hoolimata, et lääs on olnud üllatavalt ühtne (mis on tõsi) ei saa me siiski silmi kinni pigistada kui lääne suurriigid hakkavad Ukrainat survestama rahule, mida nood ei taha. See oleks väga suur punane ohumärk meile, sest näitaks eriti hästi ära kui kergelt ollakse valmis enda naha päästmiseks sõpradest üle sõitma ja pange tähele – kui nii läheb Ukrainas ei saa keegi enam Ida-Euroopas kindel olla, et samamoodi ei talitataks Kesk-Euroopa päästmiseks suure sõja korral uue „Axisega” (Venemaa ja Hiina) ning ei ohverdataks midagi Ida-Euroopast. Puht sõjaliselt võttes oleks strateegiliselt mõistlik Baltikumist välja taganeda (mängu muudab väga palju Soome ja Rootsi lisandumine, sest tekib strateegiline sügavus kuid Baltikumi haavatavuse osa jääb ikkagi alles) kui surve rinnetel suureks läheks. Kas ka tagasi vallutada? See on juba raskemat sorti küsimus. Praegu on muidugi selge, et niipea sellist jõudu Venemaal ei oleks, et NATOga rinda pistma hakata aga aastakümne lõpuks oleks arvestatav osa sellest jõust taastatud, millele lisanduks Ukraina sõja kaotuse ja alanduse õppetund ning mida võimendaks soov kätte maksta. Nii, et pange hoolikalt tähele mida suurriigid teevad. See on õppetund tulevikuks meile.

MACRON ON KAOTAMAS IDA-EUROOPA RIIKIDE USALDUST

Macroni pidevad soolod Putini rehabiliteerimiseks ja ka Pekingiga omapäi flirtimiseks asetavad ta riigi positsiooni millest Prantsusmaal on hiljem väga keeruline välja tulla. See omakorda vaid võimendab minu hoiatust juba sissetungi esimesel päeval, et Baltikumil ei tasu loota Kesk-Euroopa toetusele suure konflikti korral, toetuda saab kindlalt vaid USA ja brittide sõjalisele abile. Jälle kordan ennast ja juba tüütuseni ka lugejate jaoks. Paraku näitab elu, et minu lootus, et ehk ei ole selles osas mul õigus kipub ikka sedapsi minema nagu juba alguses ennustasin.

Saksamaa eelmise aasta otsus siia piirkonda mitte eelpositsioneeritud vägesid saata tähendab, et sissetungi korral peaks Euroopa hakkama otsustama kas hakata Venemaa okupeeritud piirkondi tagasi vallutama olukorras kus vastane ähvardab endale haaratud alade, mis on päris kindlasti võimalikult kiiresti kuulutatud Venemaa territooriumiks, tagasi vallutamist olukorras kus Venemaa ähvardaks vasturünnaku korral tuumarelvi kasutada. Suure tõenäosusega ei sooviks suurriigid tuumasõjaga riskida ning oleksid valmis loovutama „rahu nimel kuskilt midagi” ja need jupid oleksid tõenäoliselt osad Baltikumist. Kuna kõik teavad, et suurema konflikti korral ollakse ilmselt vajadusel valmis ohverdama Ida-Euroopast alasid Kesk-Euroopa päästmiseks, eriti juhul kui USA toetus oleks parasjagu probleem (sellepärast olengi ennustanud, et Venemaa ja Hiina tegutsevad koos – üks Baltikumi suunas, teine Taiwanis ja sellest omakorda ka minu varasem ennustus, et nood kaks moodustavad uue läänevastase Axise) siis selles kontekstis on Macroni nn „Putini näo päästmise” poliitika juba varajane eelhoiatus, et enda tagumiku päästmisega ollakse valmis tegelema juba praegu. Prantsusmaal ja Saksamaal tajutakse hästi, et välispoliitiliste otsuste kaalukauss on Washingtoni jaoks nihkunud Pariisist ja Berliinist Tallinnasse ja Varssavisse ning Macron üritab eelkõige Pariisi mõju päästa, tagades ühtlasi riigile Hiinaga (ja ehk ka Venemaaga tulevikuks) paremaid majanduslikke diile. Paraku pole Pariis, erinevalt Berliinist, ikka veel aru saanud, et seda mõjuvõimu kaotust enam tagasi pöörata ei saa. Hoiatuse, et fookus on nihkumas vanadelt pealinnadelt uutele tegi juba ammu USA välispoliitika endine raskekahurväelane Donald Rumsfeldt George W. Bushi valitsusajal, Pariisis ei osatud seda vist tähele panna ja kui pandigi, ei taheta sellega siiani leppida. Arvestage, et siia võrrandisse lisandub ka Saksamaa sõjatööstuse plahvatuslik kasv lähiajal ning Saksamaa plaan armee uuesti ülesse ehitada, mis surub Pariisi veel rohkem mängust välja. Seetõttu hoiatangi, et Macron on mängimas Prantsusmaad välispoliitiliselt nurka, mis tähendab peagi tagatubade tülisid Ida-Euroopa riikidega. Häda on selles, et Macroni alternatiiv Le-Peni näol, kelle populaarsus on aina rohkem tõusmas, oleks Ida-Euroopa jaoks veel eriti halb, kuna too on sisuliselt Kremli käpik Euroopas. Nii, et meil tuleb praegu Macroni soolosid taluda ja suu võimalikult kaua kinni hoida, samal ajal lootes, et Macroni soolod suuremat kahju ei tekita.

EUROOPA ON SÕJALISELT OHTLIKULT NÕRK

Kogu II MS järgne julgeolekusüsteem on ülesse ehitatud USA sõjalise vihmavarju all elamisele. Paraku on sellel ühe tugeva sõbra toetusele lootmisel ka halbu külgi ja üks nendest on see, et Euroopa on oma laiskuses jäänud nii nõrgaks, et see paistab autokraatlikule Venemaale üsna ahvatlevana. Just kirusin Macroni poliitikat Venemaa suunal kuid samas pean tõdema, et tema väljaütlemised Euroopa sõjalise jõu suurendamise nõudmisel (mis siis, et ajendatud USA mõju vähendamise plaanidest) on mõistlikud. NATO ei saa olla ainult USA ja Suurbritannia üksused. NATO peab olema ka arvestatav Euroopa sõjaline jõud. Saksamaa nüüd kiiruga suurendab oma armeed ja kaugemas tulevikus hakkab Euroopa seetõttu sõltuma Berliini otsustest. Prantsusmaa tunneb ennast seetõttu aina rohkem välispoliitiliselt kõrvale jäetuna, millel lisanduvad veel sisemised probleemid ja nende üle kuhjumine. Macroni idee luua mingi ühtsem Euroopa armee sarnane asi tasuks tegelikult pikas perspektiivis kaalumist. See pole nii halb kui meie poliitikud siin ütlevad. Vähemalt ta on selles mõttes aus, et tunnistab Euroopa sõjalist nõrkust ja tahaks selle parandamiseks midagi sisulisemat ette võtta. Samal ajal aga kasvatab Venemaa hoogsalt noort põlvkonda kes lasteaiast peale saavad sisuliselt ikkagi väga sarnast ideoloogiat pähe tampida nagu noored said natsi-Saksamaal eelmise sajandi kolmekümnendate lõpul ja II MS alguses. See uus fašistlik põlvkond on ilmselt veel agressiivsem kui nende vanemad. Nemad Euroopale juba Ukraina toetamise eest andeks ei anna. Baltikumile aga kindlasti mitte isegi mitte järgnevate põlvkondade jooksul.