TALV 2023/2024 Ukraina Vabadussõjas (november 2023)
TALV 2023/2024 Ukraina Vabadussõjas (november 2023)
Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on
lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Aasta
lõpus teen siis jälle vaheülevaate kuipalju olen kõikidest ennustustest täppi
pannud, kuipalju on selgumata ja kuipalju mööda läinud. Lisan ülevaate
kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka
ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui
väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab.
LÄÄS ON ETTEVAATLIK JA SEE ON TEADLIK TAKTIKA
Juba üle aasta on küsitud küsimust, et mis saab siis kui Ukraina peaks jõudma
Krimmini, Putini võim kõikuma lööb ja ta laseb käiku taktikalise tuumarelva?
Sellele on ainuke mõistlik käik mitte tuumalöök vastu (sest see tähendaks suure
tõenäosusega suurt tuumasõda, millest meil kellelgi poleks võimalik eluga välja
tulla) vaid hoopis konventsionaalne löök Ukrainasse, kus koos lääneliitlaste
abiga Ukraina Venemaa okupeeritud aladelt välja lööks. Teoorias. Praktikas on
selleks ka ettevalmistavad sammud tehtud – Ukraina lähedal Rumeenias on USA
eriväed ja Vahemerel hoitakse jooksvalt lennukiemalaevu (need katavad ühtlasi
Iisraeli suunda). Aga tegelik küsimus oleks hoopis, kas lääneriikidel on
piisavalt ressursse ja tahet (sõda = inimtahe + ressursid) konflikti sekkuda
olukorras kus enda laskemoonalaod on Ukrainasse päris paljuski ära kulutatud ja
asendust pole jõutud toota? Vastus sellele on, et see mäng oleks liiga
riskantne. Palju kasulikum on lasta venelastel end aegamisi Ukrainas ära
kurnata, reaalsusega aeglaselt harjuda ja aina uusi ja võimsamaid relvaliike
aegamisi Ukrainasse suunata ning niimoodi pidevalt Moskva nn punaseid jooni
ületades justkui ajakirjanduse survele järele andes hoida Venemaa nõrgana.
Lahendus on kaval aga siingi on omad miinused. Esiteks, kaotatud aeg toob
lähemale võimaliku Ukrainale mittesõbralike vabariiklaste võidu USA
presidendivalimistel ja teiseks, sanktsioonid ei toimi tänu mõnedele riikidele tehtud
eranditele ning eelkõige ikkagi tänu Türgile ja Kasahstanile. Viimased kaks on
põhilised kustkaudu kogu keelatud kaup Venemaale liigub ja need riigid teenivad
selle pealt suuri summasid. Eriti keeruline on Türgi juhtum, sest Erdogan peaks
olema justkui lääneriikide liitlane, mängib aga kahe otsaga mängu. Ühtepidi ei
sobi talle tugev Venemaa, teistpidi ei tahaks ta ka tugevat Ukrainat enda
kõrvale. Tema sooviks, et ainult Türgi jääks piirkonna ülemvõimuks. Ei ole
sõpru ega vaenlaseid, on vaid ühised või erinevad huvid nagu võttis
välispoliitika alusreegli kokku juba ammu aega tagasi kardinal Richelieu. See
kehtib 110% ka täna, eriti autokraatiate puhul.
KÕIK ALGAB JALAVÄEST AGA SÕLTUB LENNUVÄEST
Kuna niipalju on seda minult vahepeal küsitud, siis selgitan võimalikult
lihtsustatult...jälle. Et pidada manööversõda (s.t sõda kus üksused liiguvad
maastikul võimalikult kiiresti olemasolevat transpordivõimelist tehnoloogiat
ära kasutades, püüdes vastasest läbi murda, teda ümber haarata jne), mis oleks
tempokas ja efektiivne, peavad kõik väeliigid teineteist toetama. Et seda teha
peab olema ressursse kõikide väeliikide osas piisavalt, neid pole aga kunagi
küllalt. Kõige tähtsam osa igast sõjaväest on alati jalavägi. Kõik tehnilised
ja taktikalised arengud sõjatehnoloogiates läbi ajaloo, alates ratsaväest ja
lõpetades satelliidiga, on maapinnal edasi liikuva või maa-ala kaitsva jalaväe
toetamiseks. Kus on jalavägi, seal on ka sõda. Selleks, et jalavägi saaks
hoogsalt edasi liikuda oleks vaja liikumisvahendit, eeldatavalt füüsilise
kaitsega ehk siis moodsal ajal tähendab see soomustatust (vanasti asendas
tänast tanki ehk rasket läbimurdejõudu raudrüütlitest ratsavägi, jalaväe veok
oli vanker ja hobused). Veok ja soomusmasin viivad jalaväe kiirelt edasi.
Vastane üritab seda takistada miinidega, soomusevastase hävitusrelvastusega,
suurtükiväega, õhujõududega. Jalaväge pidurdav ja hävitav suurtükivägi saab
olla rinde lähedal kui miski seda liigselt ei häiri ega omakorda ei hävita. Kui
kaugele lasevad sinu suurtükid, raketid (või ründavad kamikazedroonid) nii
kaugele ulatub ka lahinguala (süvaoperatsioonide teooria lihtsustatud
selgitus). Kuid parim võimalus vastase suurtükivägi rindest (ja sinu jalaväest)
kaugele suruda on õhujõud. Õhujõudude vastu on vastasel omakorda õhutõrje ja
õhujõud. Siin tulebki mängu niinimetatud õhu ülemvõimu teooria. Selleks, et
jalavägi rünnakul sõna otseses mõttes jalutama poleks sunnitud peab see olema
kiire. Kiire saab see olla vaid mehhaniseeritud versioonis. Mehhaniseeritud
saab see olla vaid siis kui seda ei saa hävitada. Hävitamise takistamiseks peavad
olema miiniväljades puhastatud alad sees ja vastase suurtükivägi kaugemale
surutud ja taevas lahinguala kohal enda kontrolli all. Kaugele suruda saab vastase
suurtükke ka enda suurtükiväe üleolekuga aga kõige efektiivsemalt õhujõududega (Ukrainas
on seda puuduvat lüli asendamas osaliselt droonid). Pole õhujõude, pole
jalaväel võimalik kiiresti liikuda sest ta on lähedale toodud suurtükiväe tule
all, seega pole edu. Sellel loogikal baseerubki kogu lääneriikide
sõjandusteooria ja doktriinid (omakorda tuletatud süvaoperatsioonide teooriast,
mille arendasid välja paar andekat Nõukogude Liidu väejuhti enne kui Stalin nad
kõik kõrvaldada lasi) ehk siis õhu ülemvõimu teooria. Sellega on siiski üks suur
häda. Esiteks peavad su lennuväljad olema vastase löökide eest kaitstud – õhujõudude
ja raketilöökide eest kauguses või siis väga hea õhutõrje relvastusega alas.
Teiseks on iga lennuki maksumus ja lenduri koolitamine niivõrd kulukas, et iga
kaotus annab tunda terve sõja raamistikus. Ainult laevastik on veel kallim. Kas
lääs suudaks pakkuda Ukrainale piisavalt õhujõude teades, et arvestatav osa
sellest kaotatakse pealetungi tingimustes nagunii ja seda venelaste
suuremaarvulise lennuväe vastu? Olukorras kus ressursid on endalgi üsna
piiratud? Kindlasti mitte. F35 tellimused on alles täitmisel (pluss lendurid
koolitamata) enne kui vanad asjad saaks käest anda Ukrainale. Näib, et
lääneriigid ei julgegi Ukrainat piisava koguse tehnikaga varustada aga kui ei
anta vähekestki midagi (lootuses, et moodsamad lennukid paneks õhus lihtsalt
oma tehnilise üleolekuga venelased surve alla), pole ka erilist edu loota
manööversõja pidamiseks milleks lääne soomusjõud ju arendatud ongi. Miks saata ukrainlastele
tanke kui neid ei saa kasutada, sest venelaste suurtükivägi pommitab need
lihtsalt puruks enne kui need korralikult lahingussegi jõuavad? Venelaste suurtükivägi
ja õhujõud on vaja eemale suruda. Kõik on lahinguväljal omavahel seotud. Lähme
tagasi alguse juurde – kõik algab jalaväest. Seda Ukrainal on. Venemaal veel
rohkem. Keeruline seis. Andke lennukeid ja mäng muutub. Vähemalt mõneks ajaks.
Seda lühikest ajaakent ongi vaja, et kingitud soomus kasulikuks teha. Kumb
jõuab kätte ennem – Trumpi võimule saamine või lennukite saatmine. Miks Venemaa
püüab aega võita? Sest AEG on üks sõdade tähtsamaid komponente. Matemaatilistes
teooriates (näiteks Jomini teooriates) on aeg üks komponente mis arvestatakse
alati arvutustesse sisse. Loogiline, eks ole? Või keeruline? Ärge siis imestage
miks staabiohvitseride koolitamine võtab aega aastaid. See ongi keeruline malemäng
reaalsete inimeludega. Niipalju siis minu „lihtsustatud” selgitusest. Moodsamad
(paraku vähesed) lennukid suruvad ehk venelaste õhujõud ja suurtükiväe eemale
ja annavad võimaluse soomusväed mängu tuua. Capish?
LASERRELVAD TULEVAD...JA VÕIDAVAD. PARAKU MITTE JUBA UKRAINAS
Laserrelva peetakse üheks parimaks võimalikuks droonide vastaseks vahendiks
ning USA eestvedamisel käib laserrelvastuse arendamisega kiirustamine. USA on
paigutamas lasereid kõikjale – soomukitele, laevadele, lennukitele aga praegu eelkõige
õhukaitse relvastusena. USA arendab praegu juba ka väiksema võimsusega elavjõu
vastast relvastust (väga esialgsetes prototüüpides) ja võimalik, et see tõrjub edasi
arenedes ajapikku kõrvale metalli pritsiva tulirelva. Põhjus selleks on väga
lihtne – laser on relvana väga odav. Selle välja töötamine praegu maksab
muidugi palju ja iga esialgne prototüüp on kallis aga selle kasutamine ei maksa
peaaegu midagi. Võrreldes tulirelvaga on see lahingus väga odav relv ja see tagab
sellele relvaliigile tuleviku. Igatahes on laser tänaseks arenenud piisavalt,
et seda saab mingil määral droonide vastu kasutada ja kus oleks parim võimalus
seda katsetada kui mitte seal kus madin parasjagu käib. Kuna relvastust on vähe
ja see on suures osas prototüüpide tasemel siis on võimalik, et kui midagi
proovitakse siis sellest avalikkusele infot ei tilgu, sest see on ikkagi
tulevikurelv ja info selle plussidest ja miinustest oleks väga suur saladus.
Kuid loodetavasti saavad ukrainlased võimaluse seda tehnoloogiat katsetada
droonirünnakute vastu, sõjaliselt oleks Ukraina kõigile mõistlik uute relvade katsetamise
koht. Ka siin Eestis võiks sellele juba mõelda. Nii nagu on mõistlik osta/arendada
(oli mõistlik juba aastakümme tagasi) ründe- ja luuredroone on ka mõistlik
mõelda juba täna laserrelvastuse peale. Meil on ilmselt olemas insenertehniline
võimekus seda arendada ja kui täna magama ei jääda siis tulevikus ei pea ka
kiruma, et miks me midagi varem ei teinud. Või olen ajas liiga kaugel ees? Ma
ju kirjutasingi, et oleks aeg mõelda. Esialgu. Hiljaks jäävad 99% riikidest
nagunii nagu ajalugu õpetab. Tõsi, kuigi suurriikides laserrelva arendustöö
juba käib on samas keeruline hinnata kas me asume hetkel tulirelva ajastu lõpus
või mitte. Kuna ka tulirelva püütakse veel arendada, need muutuvad aina
kergemaks ja täpsemaks siis ilmselt ei tule laserrelvastus peale just suure
hurraaga aga selle tulek on siiski juba õrnalt aimatav. Ei saa kindel olla, et
sajandi lõpuks pole need võidujooksu võitnud kuigi sõjaajalugu näitab, et uus
ja vana eksisteerivad reeglina koos veel päris pikka aega enne kui uus
relvasüsteem osutub piisavalt arenenuks või ebaõnnestunuks.
VENEMAA ÜRITAB NEELATA NAABREID KINDLAS JÄRJEKORRAS + KUIDAS
TA BALTIKUMI VALLUTAKS?
Gruusia on minemas üsna konkreetselt Moskva käepikenduseks
ja sellega saab Moskva peagi ilmselt juurde ühe autokraatia oma tiivale, mis
annab Moskvale vabamad käed Moldova suunale. Olen ennustustes varem juba korduvalt
kirjutanud, et vallutamise (kontrolli saavutamise) järjekord on selline ->
Ukraina (majanduslikult tähtis ja kontrollib ka geograafiliselt Musta merd),
Gruusia, Moldova, Baltikum. Paljud arutlevad, et Venemaa ründaks ilmselt ka
Soomet aga mina seda tõenäoliseks ei pea. Soome on selleks liiga tugev ja
geograafiliste iseärasuste tõttu keeruline vallutada. Soome ja Poola ründamise
peamine eesmärk oleks tõenäoliselt, suurema sõja korral, pigem vallutatavate
alade (Baltikum) tiibade kaitse ja nendest tulevate logistikaliinide
katkestamine, mitte nende riikide vallutamine.
Baltikumi puhul on reeglid ka geograafiaga seotud. Esiteks ümbritseb Baltikumi
meri mis teeb võimalikuks maismaa ümber haaramise. Kuna meil puudub seetõttu ka
strateegiline sügavus (s.t lihtsustatult, et meil pole kauglaskerelvade ja üldse
rünnakute eest kuhugile taganeda) siis peame hakkama kaitsma oma maad esimesest
meetrist. Teoorias. Praktikas see nii lihtne pole, sest sõltub jälle paljudest
nüanssidest. Kõige tähtsamaks neist on tagada logistikateed naabritega ja
nendeks on kolm võimalust. Üks võimalus on üle mere – mistõttu ka meie soov, et
Rootsi oleks osa NATOst. Rootsil on arvestatav mere- ja õhuvägi. Sellel riigil
on väidetavalt ka maailma kõige vaiksemad allveelaevad. Allveelaevade puhul
pole tähtis nende suurus vaid kaks omadust – vee all püsimise aeg ja
nähtamatus. Vee all oled nähtav kui sind on sonariga kuulda. Mida vaiksem, seda
parem. Seega Rootsi ei tohi Venemaa seisukohast mingil juhul NATO liikmeks
saada ja Moskva kasutab kogu oma mõjuvõimu kolmandates riikides nagu Türgis ja
Ungaris, et Rootsi liitumist takistada. Türgi puhul on vastuseis pigem
kauplemise laadi (a´la andku USA meile paremat relvastust) aga Ungari reedab
oma liitlasriike juba igapäevaselt ning on sisuliselt sajaprotsendiliselt
Moskva käepikendus. Mina isiklikult ei saa aru miks lääneriigid, eelkõige aga
Baltikum, sellel teemal midagi ette ei võta? Orbani tegutsemine on meile täna
juba eksistentsiaalselt ohtlik. Hammustavat koera seltskonnas ei hoita.
Teine võimalus oleks üle õhu. Ka sel juhul käiks see suuresti üle Läänemere ja
Rootsi NATOs olemine oleks soovitatav aga mitte vajalik. Põhiline oleks sel
juhul, et lääneriigid suudaksid Venemaa Balti mere laevastiku hoida
Saaremaa-Gotlandi liinist üleval pool. Need kaks saart tuleb hoida Venemaa
meredessantidest puhtad. Olen tegelikult üsna hämmastunud juba kaua olnud, et
Saaremaal puudub reaalne kaitsejõudude kohalolu ja see on meil kuidagi täiesti
ära unustatud. Veame kihla, et Venemaal pole keegi seda saart ja selle tähtsust
ära unustanud. Pealegi, Venemaa ründaks Gotlandi ka siis kui Rootsi ei ole NATO
liige, puhtalt sõjaliselt strateegiline vajadus. Üle õhu logistika Eestisse ja
Lätti langeb ära kohe kui Venemaa suudab Saaremaa ja Gotlandi enda kontrolli
alla saada ja Baltikumi ümbritsevast merest lääneriikide laevad välja suruda.
Kolmas võimalus oleks üle maa rünnata Suwalki koridori. Võin kihla vedada, et
kuigi Suwalkile tuleks ka otserünnak Valgevenest (see on ka põhjus miks
Valgevene ei tohi Moskva kontrolli alt väljuda, ilma selleta oleks Baltikumi
ründamine keerulisem ning see ja õppused sellel suunal näitavad, et just
sellised pikaajalised plaanid venelastel on) tuleks tegelikult peamine löök
Lätti. Miks Läti Vabariiki? Sellel on kaks põhjust. Esiteks geograafiline.
Suwalki sulgemiseks pole vaja Suwalki ennast ära võtta. Peamine on lõigata ära
raudteed ja maanteed mis sellest tulevad Läti ja Eesti suunas. Selleks on vaja
suunata pealöök näiteks üle Läti-Leedu piiri suunal Daugavpils-Kaunas (samasse
suunda toetav löök ka Kaliningradist), et Leedu kahvlisse võtta ja Eestist ja
Lätist eraldada ja sellest piisaks. Teine põhjus on venelastel juba lätlaste
enda käega paika seatud. Nimelt puudub (eelmisel aastal taastati) Lätil
ajateenistus, mis tähendab, et sisuliselt pole Lätil reserve ja ilma
reservideta on Läti kaitsetu, sõltudes (liialdades öeldes aga üldiselt üsna
ausalt) pea sada protsenti ainult välisabist. Kuidas see saavutati? Ikka nii,
et kõigepealt nõuti venelastele kergemalt kodakondsust. Seejärel said
parlamenti Moskva poliitikat ajavad saadikud ja seejärel survestati nende abiga
Läti ajateenistusest loobuma. Kõige tähtsam julgeolekupoliitiline otsus Ida-Euroopas
ON ALATI kodakondsuspoliitika. Demokraatia annab Venemaale võimaluse vastast
tema enda kätega kägistada. Niisiis, kolm võimalust mis sõja puhul suure
tõenäosusega kõik korraga käiku lähevad.
Ärgem siis unustage, et kui Ukrainas surutakse peale mõned Venemaale antavad
okupeeritud alad siis Ukraina ei saa kunagi NATOga liituda. Sama ei saa ka
Gruusia. Gruusia on juba langemas tagasi Moskva kontrolli alla ja ilmselt näeme
seal lähiajal autokraatia teket. Seejärel oleks käes Moldova kord ja kui
Moldova paks langema jõuab kätte meie kord. Meie puhul tuleks aga agressiivsel naaberriigil
arvestada, et ainult Baltikumi ründamisest ei piisaks. NATO oleks liiga suur
suutäis ilma Hiina abita, sest tähendaks maailmasõda ja seda, et Venemaa võiks
laksu vastu saada ka mujalt kui ainult Baltikumi ümbrusest. Hiina saab aga
samal ajal Taiwani rünnates NATO alustala USA jõud kaheks sundida. Selline USA
sõjajõudude kahele rindele sundimine sobiks mõlemale diktatuurile. Seda peaks
tegema enne kui vabariiklaste paremäärmuslik president (lootuses, et Trump
valimised ikka võidab järgmisel aastal, sellele on suunatud kogu Venemaa tänane
toetav propaganda) võimult lahkuma peaks hakkama ehk aastal 2028. Too on juba
öelnud, et ei kavatse Ukrainat enam aidata ja vihjanud, et Ida-Euroopa abistamine
ei peaks olema USA probleem. Lisaks võib arvata, et on täiesti võimalik, et ülejärgmine
presidendi valimise aasta võib osutuda presidendi katseks võimule jäädagi.
Saate nüüd aru miks ennustasin aastat 2028 (suve algus 2028) Baltikumile
ellujäämisvõitluse aastaks? Kogu geopoliitiline loogika on sinna suunatud. Isegi
minu ennustus, et selleks suureks konfliktiks vajalik uus AXIS tuleb on
täitunud BRICSi näol. Võrrandisse sobib ideaalselt ka Hiina juhi käsk, et 2027
aastaks peab armee arendamine valmis olema. Kas täppi panen on muidugi iseasi
(seda me veel ei tea) aga tundub, et sündmused on minemas ennustatud suunas. Kas
me oleme selleks (ajaks) valmis? Või panen täiega puusse ja ei juhtugi midagi?
Mõlemad head küsimused, mille vastust me ei tea.
OPERATSIOON „UNUSTAGE OPOSITSIONÄÄRID”
Putin alustas rünnakut opositsionääre esindavate juristide vastu, lastes
vangistada Navalnõi kaitsjad. See on üks-ühele koopia Stalini sarnasest tegutsemisest
ning näitab kuhu see riik omadega jõudnud on. Meie siin Ida-Euroopas ei imesta
selle üle, sest Venemaa ajalugu on täis sadu kui mitte isegi tuhandeid
selliseid juhtumeid, peamiselt kommunismiajastust. Näiteks tsaari ajal, eriti
peale Katariina IIst, võis peaaegu iga Venemaa kodanik reaalselt ka isegi
tänapäeva standardite järgi üsna õiglast kohtupidamist oodata. Revolutsionääridele
mõisteti Nikolai II ajal üsna leebeid karistusi, saadeti nad kuskile kaugele
asumisele, millest väga paljud läände põgenesid ja ega neid püütud eriti
takistada. Hiljem tulid needsamad mehed ja naised tagasi ja lammutasid Venemaa
maatasa, muutes seni sõnades eksisteerinud terroriähvardused reaalseks
poliitikaks. Kommunistid õppisid iseenda pealt, et teisitimõtlejad tuleb maha
lasta, muidu tulevad veel tagasi kätte maksma. Putin on ajaloost õppust võtnud.
Kui tahad diktaatorina võimul püsida, siis pead täitma viis reeglit –
vaigistama vaba ajakirjanduse, tasalülitama opositsiooni, kontrollima kohtusüsteemi,
panema oma mehed julgeoleku ja armee etteotsa ja koondama võimu ühe inimese
kätte. Kui keegi kuskil demokraatlikus riigis üritab samu asju läbi suruda,
siis teadke, et sellel kambal on ainult üks eesmärk – ainuvõim.
Venemaa ajalugu muide näitab, et opositsionääride hävitamisel on omad plussid.
Neid ei mäletagi keegi pärast, sest inimeste mälu on lühike ja aeg matab nende
nimed inimeste peades uute murede ja rõõmude kuhila alla. Kas keegi mäletab
Stalini vastasest opositsioonist kedagi peale jõhkralt mõrvatud Trotski (väga
sarnane lõpp Prigožinile, kas pole)? Ütlevad teile midagi omaaegsed tuntud nimed
Beloborodov, Boguslavski, Andrei Dubnov, Nikolai Krestinski jne jne? Ilmselt
mitte. Miks? Sest nad kadusid kuskile Stalini kättemaksulainesse. Võin kihla
vedada, et kunagi tulevikus ei mäletata suurt midagi ka Putini vastastest
opositsionääridest, sest nad maeti kuskile vangikongidesse silme alt ära kus nad
kuidagi kummalisel kombel surid. Aga Putini nime mäletab kogu maailm.
ARAABIAMAAILM LIITUB PEAGI BRICSi (sisuliselt uue AXISe)
LEERIGA
Iisraelis lahvatanud pinged mis on kulmineerunud järjekordse sõjaga mõjutavad
nii Ukraina sõda otseselt (USA sõjalist abi) kui ka geopoliitikat laiemalt. Nii
nagu sai varem ennustatud, et peagi moodustub autokraatiatest uus demokraatliku
lääne vastane Axis, nii võib julgelt ennustada ka uue Axise ehk BRICSi (mis ju
tuligi nagu ennustasin) tuleviku – esialgne majandusliit liigub kiiresti
sõjalise liidu suunas ning koondab endasse muuhulgas ka Iisraeli sõja tõttu
taas ühise keele leidnud islamiriigid. Midagi pole teha, poliitiliselt pole
seda korrektne öelda aga reaalsus on see, et islamiriigid ei näe demokraatiat sellisena
nagu meie, peavad seda isegi ohtlikuks ja seetõttu ei saa näha neid ohutuna. Selle
usundi mõju nendes riikides, kus islam on peamine usk, on nende riikide
poliitikasse sarnane katoliikluse mõjuga keskaja Euroopas – usuliidrid määravad
kõik elu aspektid, sealjuures mõjutavad väga tugevalt välispoliitikat. Maailmas
pole ühtegi demokraatlikku islamiriiki (mõningal määral oli Tuneesia erand aga
paraku on sealgi just usuliidritel suur mõju sellele, et demokraatia on kadumas)
ja lääneriikidel tuleb olla toimuva vastu aus. Mitte islamiusk iseenesest kui
selline pole probleem vaid inimesed kes seda kasutavad ajupesuks ja vabaduste
vähendamiseks enda võimutäiuse nimel. Nii nagu omal ajal ei lasknud kristlust levitanud
vaimulikud teadusel ja vabadustel õitseda (mida muutis usurevolutsioon ehk reformatsioon
ja mis muide tähistas just oma sünnipäeva – 31. oktoober 1517, tasub meelde
jätta, sest see on kõige rohkem Euroopa ajalugu muutnud sündmus), ei lase seda
täna ka islamiusu liidrid. Usuliidrid on olnud alati (ja jäävad alati)
poliitikat mõjutavateks tegelasteks püüeldes ilmaliku võimu haaramise või selle
kaotamise poole. Lääneriikides (ja ka osaliselt Aasias) on see mõtteviis õnneks
suuresti hääbunud aga mujal mitte. Araabiamaailm on seetõttu autokraatlik ja
jääb selleks veel kauaks ajaks ning seetõttu ennustangi, et need riigid on peagi
osa BRICsist, mis laieneb veelgi ja omakorda suurendab Hiina mõjuvõimu tõmmates
USA ja Hiina teineteisest veel rohkem eemale.
UKRAINALE ANTAVA ABI TAKISTAMISEST SAAB VABARIIKLASTE POLIITIKA
Ennustan, et kuigi vabariiklaste seast valitud uus spiiker, paremäärmuslasest Mike
Johnson, andis teada, et on oma vaateid muutnud ja Ukrainat tuleks justkui
abistada siis tegelikkuses ta seda teha ei lase, hakates peagi sellele kaikaid
kodaratesse viskama. Kuigi suur osa vabariiklastest pole Ukraina abistamise
vastu ei ole vabariiklased nõus, et seda peab tegema justkui ainult USA ja
Euroopa sörgib sabas (mis pole päris korrektne). Vabariiklaste paremäärmusliku
tiiva (mille tinglikuks juhiks on Trump) arvates aga ei tohiks üldse Venemaa
vastu midagi teha ning nad on üldjoontes nõus Putini mõjusfääride ideega (või
noh, põhimõtteliselt siiski mitte Putini enda väljamõeldisega vaid vana sajanditaguse
arusaamaga enne kui demokraatia laiemalt levima hakkas). Sellest kumab (nagu
kõikide parem- või vasakäärmuslike parteide puhul) läbi karmi käe ja
autokraatiaihaluse soov mistõttu ka imetlus Putini suguste liidrite vastu. Kuid
üldjoontes on kogu vabariiklaste partei arvamusel, et Euroopa peaks ise rohkem
oma kaitsesse panustama, mitte niivõrd lootma USA alatisele abile. Isiklikult
olen nendega põhimõtteliselt nõus kuigi detailide üle võiks kõvasti vaielda. Miks
nõus? Näiteks majanduslikus mõttes on Euroopal ühiselt jõudu pea sama palju kui
USAl või Hiinal, paraku on Euroopa poliitiliselt väga killustunud ning
heaoluühiskonnas, kus sõda pole nähtud peaaegu terve sajandi vältel, on raske
inimestele selgeks teha, et sinu leib laual ja vorst selle peal on võimalik
ainult siis kui keegi tankiga maja ette ei tule sind ja sinu võileiba mürsuga
sodiks laskma ja selleks, et ta nii kaugele ei jõuaks on vaja see
vallutamissooviga isik juba varakult paika panna. Inimesed annavad ikka hääle
sellele, kes lubab neile paksema vorsti võileivale, mitte sellele kes ütleb, et
ehk hoiaks vallutamisihaga idioodi tankiga kuskil kaugel eemal aga selleks
oleks ka palju raha vaja. Paradoksaalne on, et Ukraina abistamise vähenemine,
mis on justkui koputamine Euroopa südametunnistusele, et „kuulge teie seal,
tehke ise ka midagi enda kaitsmiseks” tuleb kaarega tagasi lõpuks
ameeriklastele endale kui tankidega idioodid näevad, et saab küll ju vallutada,
sest vastupanu ei kesta kaua. Ja ühel päeval kaugemas tulevikus tuleb lõpuks ameeriklastel
oma sõdurid sõtta saata, sest muidu poleks enam endal ühtegi sõpra. Usalduse
kaotamist ei saa endale lubada keegi, USA veel eriti.
Pakun, et Ukraina ja Iisraeli abi eraldatakse eri pakettidesse, millest
Iisraeli oma läheb ludinal hääletusel läbi aga vabariiklased blokivad ära
Ukraina abi kas täielikult või osaliselt, peamiselt selleks, et toetada
presidendivalimiste kampaaniat ja Trumpi.
Nagu eelmine kord juba lubatud, aastavahetusel vaatame üle kuidas sõja eel ja ajal tehtud ennustustel läinud on. Nii pika aja peale peaks saama ka mingi statistilise protsendi juba kui täpne tegelikult ikkagi olen või ei ole.