SUVI 2024 Ukraina Vabadussõjas

 

SUVI 2024 Ukraina Vabadussõjas

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab. Vahepeal tegin ka kahe aasta ennustuste kokkuvõtte. Laias laastus läheb kolmandik sajaprotsendiliselt täppi, pool osalt täppi või on veel selgumata (sest paljud ennustused on päris pika aja peale) ja kolmandik läheb mööda. Võib päris rahul olla, tabamistäpsus on kõrge.

_______

TROLLIFARMID TASUVAD END ÄRA

Venelased suunavad trollifarmid „Palestiina abistamiseks”, et viia sotsiaalmeedias pilk Ukraina uudistelt ära. Igal uudisel, täiesti suvalisel teemal, võib leida juba nüüd sadu kommentaare stiilis „aga miks Palestiinat ei aita või neist ei räägi?”. See on siiski ajutine ning selle eesmärk on mõjutada Vene trollifarmide peamist sihtmärki – USA vabariiklaste hääletajaskonda. Mäng on, olenemata mõningatest tagasilöökidest, pikaajaline. USA sõjaline mõju on nii suur, et põhimõtteliselt on Euroopa suhteliselt kärbitud armeede ja sõjatööstuse võimalus Ukrainat abistada (ja ennast kaitsta) siiski üsna piiratud. See peaks olema äratuskell kogu Euroopale aga paraku ootab suur osa Kesk-Euroopast, et saaks jätkata rahulikku elu ja tavapärast äri Venemaaga. Iroonilisel kombel ootavad seda ka väga paljud Ida-Euroopa ärimehed. Inimene on ikka väga kergelt ära ostetav, midagi pole teha. Maailmas on ainult üks tõeline jumal kes suudab peaaegu kõiki tegutsema panna ja selleks on raha (loe: inimlik ahnus). USA vabariiklastest juba rohkem kui pooled hääletasid seekord Ukraina abistamise vastu, mis on märkimisväärne muutus. Vabariiklastele suunatud pikaajaline propagandalaine on Venemaale aina rohkem ära tasumas ja võib päris kindel olla, et sellele suunatakse aina rohkem ressursse.

HIINA ON VÄSIMAS

Hiina on tüdinemas Ukraina sõja venimisest ning saab peagi üheks määravaks jõuks, kes üritab sundida Ukrainat alasid loovutama. Nendega ühinevad kremlimeelsed jõud Slovakkia ja Ungari ning USA vabariiklaste paremäärmuslik tiib. Väsimust on tunda ka Kesk-Euroopas. Saksamaal ja Prantsusmaal oodatakse pikisilmi millal saab tavapärast äri edasi ajada ning justkui „kogemata juhtunu” unustada. Siinjuures saab määravaks kas Trump saab presidendiks või mitte. Juhul kui Trump saab presidendiks on see sobiv Kremlile, sest suure tõenäosusega survestab Trump Ukrainat alasid loovutama aga see oleneb väga palju küsitlustulemustest. Kui vabariiklaste enamus pooldab ühte, siis teeb Trump üht, kui teist, siis teeb teist. Selline ettearvamatus teeb temast ka Venemaa jaoks suhteliselt keerulise vastase/sõbra, rääkimata lääneliitlastest. Euroopale tähendaks aga selline võimalik asjade käik väga halba seisu. See tähendaks, et meile siin Baltikumis hakkab kell tiksuma ja „võidu” saavutanud Venemaa ihkaks uusi vallutusi. Ida-Euroopa kaotaks sama kiiresti usu vanade lääneriikide „vankumatusse toetusesse” kui kiiresti Ukrainat ”rahule” sunnitakse. Juhul kui see juhtubki, nii nagu ennustan, siis üldiselt tulebki ausalt hetkeseisule maailmas otsa vaadata ja küsida Mart Helme sõnadega – aga mis on meie plaan B? Mis saab siis kui USA ei taha või ei saagi sisepoliitilise jagelemise või kahe rindega sõja tõttu (minu ennustus, et 2028 ründavad Hiina ja Venemaa lääneriike koos – üks Taiwanis, teine Baltikumis) Ida-Euroopat aidata? Euroopal pole enam pika kokkuhoiu tulemusena endalgi kaitseks piisavalt võimekust, saati siis tulla piisava võimsusega Baltikumi kaitsma.

Samas ajal püüab Hiina Venemaad ikkagi sõjaliselt toetada ning on suurendamas kaudset abi ning ostab aina rohkem naftat ja gaasi, mida neil endil küll otseselt vaja ei lähekski.

(Ennustasin varasemas ülevaates, et 2025 aastal istutakse läbirääkimiste laua taha ja Venemaa saab osad vallutatud alad endale. Sellel eelneb läbi kurnatud Ukraina õhukaitse ja armee liinidest läbi murdmise katse mais-juunis kuni sügiseni 2024, peamise sihtmärgina Siversk, seejärel suunatakse ründeteravik Kramatorskile)

ELEVANDID MUUTUVAD PAREMÄÄRMUSLIKUKS, MÕNEKS AJAKS

Ennustan, et USA vabariiklaste paremäärmuslik tiib kasvab ning umbes aastakümne lõpuks võime mõneks ajaks lugeda Vabariikliku Parteid (mille logoks on USA lipuvärvides elevant) üsna selgelt pigem paremäärmuslikuks parteiks. Nähtus on ajutine, sest vandenõuteooriatel pärmitaignana kerkiv paremäärmuslus, mis maailmas praegu kulutulena levib, ongi käinud lääneriikidest üle aeg-ajalt esineva lainena, mis on olnud peaaegu eranditult majanduslanguste perioodide tagajärg ja vastandub liberaalsete parteide ebaõnnestumistele. Edukaks pole see kunagi osutunud ega saagi osutuda, sest baseerub solvumisel ja vihkamisel ning kõnetab vaid madalama haridustasemega elus pettunuid (haridustasemel ja edukusel on enamasti väga suur seos). Parteil tuleb taas leida mõõduka konservatismi suund, mis jagaks lootust, mitte vihkamist või siis laguneda kaheks erinevaks parteiks. Iseenesest oleks USA sisepoliitikale äärmiselt kasulik kui domineeriks rohkem kui kaks parteid, sest siis ei jaguneks rahvas kaheks vastasleeriks aga tõenäosus, et mõni suur laguneb, on muidugi pigem väike. Isegi päris, päris väike aga samas mitte olematu. Mitmeparteilisel süsteemil on tugevad eelised kahe partei süsteemi ees, see vähendab polariseerumist ja võimalust sisepoliitilisteks relvastatud mässudeks või lausa kodusõjaks aga kahe partei süsteemis koondub enamik hääletajaskonnast keskele eeldusel, et pole toimunud mullistumist infomeedias ja see süsteem võimaldab parlamendis ka üldiselt kiiremaid kompromisse, sest osapooli on vähem.

Ühtlasi ennustan, et vabariiklased tagandavad peagi Johnsoni oma kohalt. Johnson sõltub nüüd vaid Trumpi armust, kes omakorda toetub aina rohkem partei paremäärmuslikule tiivale. Johnson sai Ukraina abi läbi suruda vaid tänud Trumpi suunamuutusele Ukraina abi küsimuses, kes omakorda toetusel küsitlustulemustele, mis näitasid Ukrainale tugevat toetust ning hirmule, et kaotatud sõda kirjutataks tema nimele. Johnson on aga nüüd Ukraina abistamisega omale nime teinud ja on täiesti võimalik, et näeme teda veel tulevikus ühel päeval presidendiks kandideerimas. Praegu on aga vaikselt ja järjekindlalt kasvamas Trumpi isikukultus ja tema mõju kogu vabariiklaste (ka mõõdukamale) hääletajaskonnale. Sellised tegelased, kelle ümber tekib isikukultus, on ajaloos väga sageli lõpetanud ainuvalitsejatena või vähemalt proovinud mingisugustki autokraatiat juurutada. Ilmselt näeme sedasorti otsest katset või vähemalt poliitilist kompamist ka USAs.

EUROOPA HAKKAB TAKISTAMA VENE VARADE KONFISKEERIMIST

Ennustan, et kuigi USA Kongress võttis vastu eestlaste esialgse algatuse – konfiskeerida Venemaa varad ja kasutada neid Ukraina abistamiseks, siis Euroopas on liiga palju neid jõudusid, kes hakkavad seda takistama ja päris tõsiselt selle vastu võitlema. Neid toetavad geopoliitilisel areenil Hiina ja Venemaa ning rida Aasia riike. Orban sööb enne oma mütsi ära kui annab selliseks seaduseks ELi tasandil loa. Ilmselt näeme tõsist vastuseisu tulemas ka Saksamaal ja Prantsusmaal, kindlasti aga Austrias ja Slovakkias. Sellest teemast saab 2024 aasta suve suurim poliitiline lahinguväli ELi tasandil.

RELVAABIST JÄTKUB VAID AASTAKS

Ennustan, et USA Kongressis vabastatud relvaabist piisab selle aasta suviseks kampaaniaks ja ilmselt kuni umbes järgmise aasta suve alguseni, peale seda hakkab jälle aeglaselt puudus kätte tulema. Meedia kirjutab, et abist jätkub vähemalt kaheks aastaks aga sõda on siiani näidanud, et laskemoona kulud on siiski palju suuremad kui esialgu eeldati. Seejärel on võimul suure tõenäosusega juba Trump ja ega me tegelikult tea mis tal Ukrainaga plaanis on. Trumpi puhul tulevad otsused tuule puhumise suunast – kui küsitlus näitab midagi, siis nii ta ka teeb. Ise on ta väga Putini meelne aga ta ei saa seda lõputult välja näidata ega öelda. Tema valijaskond on palju laiem kui lihtsalt kamp paremäärmuslasi, mis siis, et see tiib kasvab iga päevaga aina jõudsamalt. Samas on tal teine ametiaeg ja kaotada poleks enam midagi. Kui Trump peaks relvastusega abistamise päeva pealt lõpetama ja siis Ukraina rahuläbirääkimistesse sundima, siis oleme suurimad kaotajad meie siin. Kordan juba sajandat korda oma ülevaadetes, et meie kell hakkaks tiksuma päevast mil Ukraina on sunnitud oma alasid loovutama. Seetõttu on kaitsekulutuste kasvatamiseks vajalikud maksutõusud täna meie ellujäämise küsimus. Selge see, et see paneb väga paljud kulme kortsutama, kuid kui valida on maksutõus kaitsevõime tugevdamiseks või eos alla andmine, siis on valik Venemaa naaberriigis päris selge või noh, seda polegi.

Üks laskemoona kõrge kulu peamisi põhjuseid Ukrainas (mõlemal sõdival poolel) on olnud sõja algusest saadik sõdurite halb ja osalt peaaegu olematu väljaõpe. Mõlemal poolel kiirustatakse meeste rindele saatmisega ja see on maksnud kätte nii elude ja kalli tehnika kaotuse, kui ka üleliigselt kulutatava laskemoona näol. Videost videosse on näha kui palju lastakse nii-öelda „ehku” peale, kaugelt, sihtimata. Sellise sõjapidamise juures ongi kergema laskemoona kulu kõrge. Selle vältimiseks peaks suvel rindele minev sõdur olema õppinud terve sügise ja talve, mitte heal juhul kaks nädalat. Olks vähem ohvreid, vähem laskemoona kulu ja vähem ka soomustehnika kaotusi. Nii, et lääne suunas palvetamise asemel tuleks Ukrainal osalt ka iseendale otsa vaadata. Lääneriikide operatsioon Interflex tagab küll mingi osa sõdurite algtaseme väljaõppe aga ega seegi on oma olemuselt pigem kiirustav. Põhjus lihtne – suured kaotused rindel ja uue reservi pidev nõudlus. Seejuures oli eriti kurb, et eelmisel suvel pealetungioperatsioone läbi viinud ja väga pikalt läänes treenitud üksused kaotasid nii palju hea väljaõppega mehi ebaõnnestunud strateegiliste valikute tõttu. Selle tagajärg oli muidugi ette aimatav – ülemjuhataja välja vahetamine.

Näeme järgmise aasta kevadel/suvel uut algavat tralli relvaabi teemal ja siis ei pruugi kindel olla, et vabariiklased oma toetushääled sellele enam annaksid.

DROONIDE EDU TÕSTAB ELEKTROONILISE SEGAMISE VAHENDID NÕUDLUSE ETTEOTSA

Tankid on osutunud nii haavatavaks droonidele ja nende juhitud suurtükilöökidele, et Ukraina ei saadagi enam oma kalleid lääne tanke rindele. Siiani on väidetavalt kaotatud viis Abramsit (mitu veel vigastatud) kolmekümne ühest ja umbes kolmkümmend erineva tüübi Leopardi. See tähendab, et Ukraina on puht sõjaliselt strateegiliselt seisus milles on olnud sõjaajaloos paljud – sul on vastasest parem tehnika aga seda on vähe. Venemaa on aga samas seisus milles ta on olnud paljudes sõdades läbi oma ajaloo. Nad ei suuda muudmoodi edu saavutada kui vaid massiga. Inimmassiga rünnates ja odavat tehnikat massina juurde tootes. Selle strateegia ilmselt parim näide sõjaajaloost on Prohhorovka lahing, milles sakslased kaotasid kõigest käputäie tehnikat (Vene ajalookirjutistes on see number muidugi müütiliselt suur, et varjata Punaarmee ebakompetentsust lahingus) ja venelased sadu tanke. Sakslastel polnud aga vähest tolleaegset tipptehnoloogiat millegagi asendada, venelastel oli aga odavat metalli ja tuhandeid mehi, keda asemele saata, jalaga segada. Lahing osutus selleks viimaseks pöördepunktiks mis II MS idarinde segi paiskas. Sakslased otsustasid, et ei taha kaotada vähest, mis neil on ja taandusid, andes strateegilise initsiatiivi venelastele. Olen palju kirjutanud, et sõda on ressursside võitlus ressursside vastu uute ressursside nimel (mitte ainult maatükk, naftapuurauk ja uhke lennuväli, vaid ka poliitiline kapital, ntx vallutajate puhul sageli ka poliitilise tugevuse näitamine), mida juhib inimtahe. Kellel rohkem, sellel sageli ka eelis, eriti pikaks veniva sõja tingimustes. Tank on kallis ja neid on vaja palju. Olukorras kus odavad droonid on muutunud tankidele ülekaalukalt ohtlikuks tähendab, et droonide vastu on vaja kaitset. Üheks variandiks (ja see on päris kindel tulevik) on tankide konstruktsiooni muutmine, teiseks füüsiline kaitserelvastus tankidel või nende lähedal. Tavaline lähimaa õhutõrje on osutunud väikeste ründedroonide vastases võitluses ebaefektiivseks ja ka kalliks, võrreldes droonide maksumusega. Praegu arendatakse selleks laserrelva, mis oleks odav ja tõhusam aga see pole veel lahinguväljadele jõudnud. Kõige efektiivsem on olnud elektrooniline segamine ja just seetõttu saab elektroonilise segamise vahenditest peagi üks kõige nõutavam kaup relvatööstuse turgudel. Nii, et lisaks droonitööstustesse investeerimisse püüavad armeejuhid nüüd teha poliitikutele selgeks ka kui vajalik on arendada elektroonilise segamise tehnoloogiat, sest need kaks on otseselt omavahel seotud.

EUROOPA ON HAMBUTU

Esiteks: lääneriikide ja Hiina survel Venemaaga äri ajavate firmade ja isikute musta nimekirja kaotamine oli väga suur löök Euroopa usaldusvääruse pihta, mida jäädakse meenutama veel pikka aega. See on tõeline häbiplekk ja siin tuleks näidata peamiselt kahe riigi suunas – Hiina ja Prantsusmaa (ka need kaks ajavad omavahel suuremat ja vabamat äri, Prantsusmaa sealjuures pigistab silma kinni väga paljude teemade osas mille eest Hiinat kritiseerida tuleks. Midagi pole teha, money talks). Meedia on välja nuhkinud, et Kiievile avaldasid nimekirja suhtes survet Austria, Hiina, Prantsusmaa ja Ungari. Kui Hiina ei üllata kedagi ja ka Austria ja Ungari, mis on päris selgelt Venemaa käpa all olevad lääneriigid, ei pane suurt kulmu kergitama, siis Prantsusmaa on endal jätkuvalt margi täis teinud. Macroni „soolod” oma näo päästmiseks poliitilisel tasandil ei määra siinjuures eriti midagi. Sõnad ja teod kipuvad lahku minema. Prantsusmaast tuleb samas ka aru saada, nad on olnud alati suurte poliitiliste muudatuste esirinnas ja püüavad Elis sees kuidagigi Saksamaa tõusvat tähtsust ja juhtriigiks muutumist kompenseerida. Mõlemal esikoha eest võistleval riigil on suuri probleeme ülevoolava majanduspõgenike lainega väljaspoolt EL-i ja sellest tuleneva kuritegevuse tõusu ja niinimetatud getostumisega (sisuliselt liigutakse Rootsi saatuse suunas), mis omakorda muudab popiks massiimmigratsiooni vastased paremäärmuslased. See on aga juba teine teema.

Teiseks: Euroopa Liidu kohus otsustas eemaldada Vene miljardärid Mihhail Fridmani ja Pjotr Aveni Venemaa kallaletungi eest Ukrainale Euroopa Liidu sanktsioonide all olevate isikute nimekirjast. See otsus on kõige parem näide mis ilmestab kui hambutu on Euroopa Liit agressiivse kurjuse vastu. Kes vähegi diktatuuride ajaloost midagi jagab, saab ju aru, et mitte keegi Venemaal ei aja enam ammu iseenda asja. Kõik on režiimi teenistuses ja kontrolli all. Selline (tahtmatu) sanktsioonide nõrgendamine on viisakalt öeldes rumal ja saeb vaid iseenda jalge alla seatud demokraatia nimelist palki.

Kolmandaks: naaberriiki vallutava diktatuuririigi ja seda toetava naabrist diktatuuririigi sportlaste lubamine Pariisi olümpiale on veel üks ehe näide kui nõrk ja lõhestunud on Euroopa Liit. Euroopa Liidu suur häda on, et puudub tsentraliseeritus välis- ja kaitsepoliitikas. Euroopa Liit toimib hetkel juba kui konföderatsioon aga see tähendab, et igaüks ajab justkui oma asja. Kui majandusküsimustes peakski säiluma iseseisvus ja riikide konkurents, siis julgeoleku küsimustes peaks otsustavust olema märksa rohkem. Seda tagaks vaid rohkem otsustusõigust Brüsselile, nii ebamugav kui see siit vaadates ka ei tundu. Brüsselil on poliitiliselt vajalik ja väga kasulik sõjaliselt tugevam EL aga paraku on meil rida diktatuuridega mestis olevaid liikmesriike, kes suudavad kõik mõistlikud otsused kas ära nullida või neid viivitada. Olümpia on siin üks hea indikaator kui palju vaadatakse diktatuuririikidele nii Euroopas, kui ka maailmas laiemalt, läbi sõrmede.

Neljandaks: võime kihla vedada, et kui läks USAs õnneks, siis läheb Kremli arvates ka Euroopas samamoodi ning Kreml pingutab täiega, et sekkuda Euroopa valimistesse nüüd ja ka edaspidi. Paremäärmuslastest poliitikud, kes Kremli rahadega vahel jäänud, samal ajal nende propat levitades, näitavad seda eriti hästi. Nii, et pole vaja muud teha kui vaadata, kes Kremli jutupunkte räägib ja siis piiluda, kui kaugelt üle seltsimehe õla Moskva punased kindlused muidu ka paistavad?

Viiendaks: Euroopa on täis Ukraina põgenike abistajaid, mis on inimlik ja õige tegu aga kurva poole pealt tuleb olla aus ja öelda, et nende seas on olnud palju neid, kes täiesti teadlikult aitasid või aitavad siiani Ukraina sõjaväeealiste meeste põgenemist armeekutse eest. Ka Eestis. See on tahtlik Ukraina kaitsevõime nõrgestamine ning tuleks kuulutada karistatavaks.

Headus ei tohi muutuda kurjusele kasulikuks.

Kuuendaks: Venemaa suunab nüüd palju ressursse Moldova destabiliseerimiseks, mida Venemaa näeb enda järgmise ohvrina enne võimaliku otsekonflikti NATOga. EL-il pole erilisi võimalusi Venemaa sekkumist selles väikeriigis takistada.

SAKSAMAA ANNAB UKRAINALE LÕPUKS KA TAURUSE RAKETID

Ennustan, et veel selle aasta jooksul tarnib Saksamaa Ukrainale Taurused. See oleks sõjaliselt mõistlik käik, kuigi sisepoliitilistel põhjustel pole Saksamaa seda veel teinud. Sisuliselt on see sama sisepoliitilise kemplemise ring mis läbiti Leopardide puhul. On vaid aja küsimus, kui jõutakse seisu, kus positiivne otsus ära tuleb. Loodame, et see ennustus läheb sinna täppi läinute hulka.

MITTE MISKI POLE OHTLIKUM KUI ISLAMIRIIK, MIS SAAB TUUMARELVA

Me räägime Ukrainast ja seda ründavast Venemaast kui ohust. Me räägime Hiinast, kes valmistub piire laiendama. Aga tegelikkuses on just Iraan igas lääneriikide võrrandis. Miks? Kas kujutate ette mis saab läänemaailma demokraatlikest riikidest või üldse kristlikust maailmast kui mõnest islamiriigist saaks tuumarelva omav riik? See läheb küll juba kaugesse spekulatsioonide maailma nii, et liigume tänapäeva tagasi. Kuidas Iraan saaks üldse sellised teadlased ja insenerid? Sest Venemaa (ja väheke ka Hiina) toetab ja aitab arendada selle riigi tuumavõimekust, koolitades islamiriigile teadlasi. Siit edasi pole enam palju maad tuumarelva ehitamise oskuste omandamiseks ja ühel ajahetkel nende teadmiste jõudmiseks islamiäärmuslastele, keda ei huvitaks ükski ratsionaalne argument, miks seda „uskmatute” vastu ei peaks kasutama. Maailma üldise ellujäämise huvides on Iisraeli konfliktil ja Iraanis toimuval märksa laiemad tagajärjed kui sõjal Ukrainas või võimalikul Hiina sissetungil Taiwani. Need kaks ohustaks lääneriikide ülemvõimu ja demokraatiat kui sellist kuid vaid Iraanist leviv tuumateadlaste oskusteave ohustab maailma tervikuna. Usul on halb omadus kaotada ära ratsionaalsus ja loogiline mõtlemine. Äärmusliku islamifundamentalisti jaoks poleks tähtis mis saab maailmast peale tema enda hukkumist. Seetõttu on kogu maailma huvides, et Iraan (ega ükski islamiriik, sest islam kui selline ei näe demokraatiat ühiskonna ülesehituse lahendusena, vähemalt mitte praeguses selle usu arenguetapis) ei suudaks kunagi ehitada tuuma- või bioloogilisi massihävitusrelvi. Iisraeli - Palestiina konflikti puhul kipub (Venemaa propaganda osalise tulemina) kergelt ununema, kes ründas alanud sõjas esimesena ja millist hävingut see põhjustas, kuid silmi ei saa sulgeda ka Iisraeli valimatu Palestiina tsiviilelanikkonna ründamise suhtes. Samas on selge, et Iisraeli sõduritel on väga keeruline tsiviilisikute hulka peitunud Hamasi liikmeid tavalistest tsiviilisikutest eristada (samas mure oli lääneriikidel Iraagis ja Afganistanis), eriti veel siis kui nood kasutavad, elanikkonna aktiivsel toetusel, avalikke tsiviilobjekte (näiteks haiglaid) relvastatud vastupanupunktidena. Hamas ei sõdi rahvusvaheliste sõjapidamise reeglite järgi ja see on pannud Iisraeli samasse seisu. Siit edasi on väga kerge Iisraelile näpuga näidata kuigi näpuga peaks näitama mõlema osapoole suunas. Niikaua kui osa Palestiinast võitleb jätkuvalt Iisraeli hävitamist põhieesmärgiks seades ja osa Iisraelist soovib sama Palestiinale, ei tule seal mingit rahu. Seetõttu on Iraanile tuumavõimekuse andmine, piirkonnas kus muud ei käi kui üks teineteise eesmärgipärane lõplik hävitamine, äärmiselt ohtlik ja seda kogu maailma kontekstis. Lääneriikide karmim aktiivsus seal on strateegiliselt täiesti õigustatud.

Siinjuures soovitan ära vaadata nii lääne- kui ka Venemaa kriitiline Ukraina sõja algpõhjuseid kokku koondav ajaloo teemaline dokkseriaal „Turning Point: The Bomb and the Cold War” (Netlix). Tuumarelval on suur osa selles miks lääneriigid selliseid otsuseid teevad nagu nad teevad. See väga pikk ja põhjalik (ja veidi naiivselt patsifistlik) seriaal aitab neid algpõhjuseid mõista.