Ukraina Vabadussõda. Talv 2024 & 2025

 

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab. Vahepeal tegin ka kahe aasta ennustuste kokkuvõtte. Laias laastus läheb kolmandik sajaprotsendiliselt täppi, pool osalt täppi või on veel selgumata (sest paljud ennustused on päris pika aja peale) ja kolmandik läheb mööda.

Et kuna USA presidendivalimised määravad paljuski Ukraina saatuse, siis on huvitav enne seda lähinädalatel toimuvat sündmust ennustav ülevaade välja paisata. Pärast endalgi huvitav vaadata kui palju pihta või mööda läks. USAs levib muidugi nali, et vähemalt üks asi olevat kindlalt teada – Trump annab peale valimisi teada, et ta on võitnud või et ta ei ole kaotanud.

 

PEALE USA VALIMISI ALGAB UKRAINA SURVESTAMINE LÄBIRÄÄKIMISTELE

 

Seda, et lääneriigid vaid ootavad hetke millal rahuplaaniga ringi reisiv Želenskõi „paika panna“ on näha juba pikemat aega. Sealjuures ei olene väga palju kas USAs saab presidendiks Trump või Harris. Esimese puhul on Ukrainal kaotada rohkem, Trump on seda väga selgelt mõista andnud mis ta asjadest arvab ja kellega ta sõber on. Ta keeldus ka vastamast ajakirjaniku küsimusele, et kas äsja välja antud raamatus esitatud väide, et ta on korduvalt Putiniga telefoni teel rääkinud, on tõsi? Selge see, et ta imetleb Putinit aga ta pole seda ka kunagi varjanud. Harrise puhul jätkub ettevaatlik Bideni poliitika, mis samuti erilist edu Ukrainale ei too, küll aga ei survesta Ukrainat ehk nii otseselt rahule maa-alade hinnaga. Suuremat rolli hakkavad mängima Euroopa suurriigid, eelkõige Saksamaa kantslerile suunatud ärimeeste surve „business as usual“ taastamiseks, mis teeb Saksmaast peagi juhtriigi rahuläbirääkimiste nõudmisel.

Kes mu ennustusi lugenud teab, et pean järgmist aastat juba ammu sõja lõpu aastaks (sügist 2025 minu ennustuse järgi, kui ametlikult sõda vaherahuga lõppeb). Ennustan, et surve sõja lõpetamiseks läheb suureks saabuval talvel ning on ka loogiline, et läbirääkimised võtavad seejärel üsna pikalt aega. Läbirääkimiste survet näeme juba aastavahetuse paiku aga eriti tugev surve algab peale aastavahetust. Kevadeks on selge, et uut sõja aastat lääs enam näha ei soovi ja nii me näemegi kemplemist mis vorsti Ukrainale maa-aladest loobumise vastu pakutakse ja kui palju Moskvale järeleandmisi tuleb. Putin saab igal juhul veriste kaotustega vallutused vormistada venelaste jaoks justkui võiduna ja siis (nagu esimesel sõja päeval ennustasin) võtta ette Moldova, millele on surve sõja ajal märkimisväärselt suureks läinud. Moldovat hakatakse siin lähipäevadel juba valimiste ajal käristama, sedagi ennustasin pikalt ette ja võite oma silmaga kaeda kui hästi või halvasti see venelastel õnnestub.

 

VENE LUURE ON SÜGAVALT IMBUNUD VENE OPOSITSIOONI RIDADESSE

 

Vene opositsiooni viimased väljaütlemised on juba nagu koopia Vene luure orkestreeritud väljaütlemistest kõikjal mujal meedia ja sotsiaalmeedia kanalites. Opositsioon ei näigi enam süüdistavat Kremlit vaid kõiki teisi, kes olevat sõjas süüdi, Jeltsinist kuni kolleegidest opositsionäärideni, kes põgenenud välismaale. Tänane Vene opositsioon ei ole enam tõsiseltvõetav. See on lagundatud, luure kontrolli all olevatest reeturitest läbi imbunud Vene imperialismi õigustav kogum, mida ei tasu enam tõsiselt võtta. Mõrvad, vangistamised ja Stalini ajastule sarnane hirmutamise ja pealekaebamise kampaania on ennast diktaatorile ära tasumas.

Kasulikke idioote ilmub välja üllatuslikult ka mujal, kui opositsiooni ridadest. Hiljuti avaldasid kaks autorit artikli Al-Jazeeras (Why Europe’s leadership wants war), mis on justkui Kremli propagandalehtedelt maha kopeeritud. Sellise tegevuse kohta saab häid ülevaateid “Mitrohhini arhiivist”, raamatust mis kirjeldab Vene luure operatsioone peamiselt Külma sõja ajastul. Kasulike idiootide leidmine on Vene luure jaoks vana trikk.

Muide, Vene luure imbumine emigrantide ja opositsiooni ridadesse pole midagi uut. Stalini aegne tšekaa oli selles väga osav ja neilgi õnnestus emigratsioonis olevate venelaste lõhestamine ja omavahel riidu ajamine erakordselt hästi. Ka opositionääride tapmine pole Putini väljamõeldis, sedagi on venelased Stalini aegadest alates aktiivselt teinud.

 

LAVROV EI PÜSI AMETIS ENAM KAUA

 

Ennustan, et Lavrov ei säilita enam kaua oma positsiooni. Seda, et Putin kõrvaldab kõik oma poliitilised vastased füüsiliselt, see pole enam ammu mingi uudis. Selle teadmise pealt sai ennustatud pikalt ette ka Navalnõi ja Prigožini mõrvad. Aga Putin on hakanud kordama Stalini käitumismustreid ka mujal. Kremlis on lähiringi ümbertõstmine muutunud tavapäraseks, sest isake ei salli kedagi, kes võiks tema tähesära varjutama hakata või kes julgeb talle kuidagi vastu argumenteerida. Seetõttu ennustan, et näeme peagi Lavrovi välja vahetamist. Putin ei ole veel nii jõhkraks muutunud nagu oli Stalin aga kruvide kinnikeeramine ja isikukultuse tekkimine käib täie auruga.

 

EL VAJAB ENDA SÕJASATELLIITE

 

Sõltuvus USA andmetest on pannud Euroopa Ukraina abistamisel kahvlisse. Euroopal puudub oma võimekus kaugmaa rakette värskete satelliitluure andmetega varustada ning see seab Euroopa otsesesse sõltuvusse ameeriklastest. Kui USA ja Euroopa huvid julgeolekuküsimustes ühtäkki ei ühti, saab USA survestada Euroopa sõjalisi otsuseid. Pikas perspektiivis oleks Euroopal mõistlik luua EU INTCEN-i (Euroopa Liidu luureanalüüsi keskus) alla eraldi kosmoseluure osa. Selle osa võiks olla ühiselt rahastatav ja hallatav kosmoseluure. Kui väga täpne olla, siis on EL sellest juba ammu aru saanud ja töö satelliitluure võimekuse loomiseks käib aga sellega on see jama mis Euroopaga üldiselt – killustatus tekitab takistusi. Selge on muidugi see, et ELil ei jää muud lõpuks üle kui seda võimekust kiiremini arendada, see on kõigi julgeoleku huvides. Ühtlasi oleks mõistlik ITCENi võimekusi ja võimalusi laiendada. Tõhus ja hästi rahastatud luure on parim viis julgeolekut kaitsta. Praegu sõltub ITCEN liikmesriikide suvast aga see peaks olema täiesti omaette välisluurega tegelev asutus.

 

UKRAINA ELLUJÄÄMISE TULEVIK – NATO VÕI TUUMARELV

 

Kui lääneriigid survestavad Ukraina rahule maa-alade loovutamise hinnaga ning samas ei paku NATO liikmelisust, siis Ukrainal ei ole tegelikkuses enam väga palju võimalusi tulevikus sama stsenaariumi kordumise vältimiseks. Ilma NATOta ei jää Ukrainal üle muud kui teha tagasikäik. Varem loobuti tuumarelvast, saades vastu „turvagarantiid“ mida keegi ei kavatsenudki täita ja see on oluline õppetund kogu maailmale. Sõjaliselt oleks seega tuumarelva hankimine peaaegu, et ainuke loogiline variant Venemaa eemale hoidmiseks juhul kui Ukrainale NATO liikmelisust ei anta. Olen ka korduvalt varem kirjutanud ja rõhutan ka seekord mitmel korral, et Ukraina sõda on parim reklaam tuumarelvale. Kõik nägid kuidas lääs on andnud Venemaale tegelikkuses järele kartes, et ettearvamatu diktaator mingil hetkel selle käiku laseb. Nii tagati küll see, et sõda ei läheks käest ära aga teistpidi pani see kõik vähegi sõjandust jagavad eksperdid maailma riikides mõtlema – mis on parim kaitse? Eks ikka hirm. Kui see toimib, siis miks ei võiks meil ka midagi sellist olla? Seetõttu ennustan, et aastasaja lõpuks on maailmas tuumarelvadega riike kindlasti palju rohkem kui praegu.

Tüütuseni korratud teesid erinevatest varasematest ülevaadetest kokku võetuna:

 

SÕJA GEOPOLIITILISED TAGAJÄRJED:

 

1. VENEMAA ON KAOTANUD STRATEEGILISELT ROHKEM KUI VÕITNUD

Venemaa on läbi ajaloo püüdnud saada suureks impeeriumiks. Selle üheks alustalaks pole mitte lihtsalt suurus vaid pigem strateegiline geopoliitiline positsioon majanduslikult ja eelkõige sõjanduslikult. Sõjanduslikus ja kaubanduslikus mõttes on Venemaa jaoks ülitähtsad ligipääs ja kontroll kahe mere üle, mis tagab neile ligipääsu rahvusvahelisse kaubandusse. Tõsi, see positsioon pole lennunduse ajastul enam nii primaarne aga on siiski tähtis. Läänemerele ja Mustale merele ihub Venemaa igavesti hammast. Kontrolli kaotus nendel meredel on pikaajalises plaanis Venemaale probleem. Seetõttu on ülivajalik, et Ukraina suudaks Venemaa Musta mere laevastikku hävitada niipalju kui see võimalik on. Sellega tõuseks Mustal merel peamisteks tegijateks Türgi ja Ukraina. See on isegi tähtsam kui mõne külakese tagasi võtmine Ida-Ukrainas. Tulevikus tuleks lääneriikidel aidata Ukraina laevastik (mis pole sõja jooksul suutnud end üldse näidata) võimsalt ülesse ehitada, et kontrolli Mustal merel säilitada. See ei ole küsimus Ukrainast vaid küsimus teemal Euroopa julgeolek versus Venemaa.

 

2. TUUMARELVA POPULAARSUSE TÕUS

 

Üks õppetundidest on, et tuumarelv on piisav heidutus ka selleks, et keegi ei julge agressorit niiöelda paika panna. See tähendab omakorda, et riigid nagu Iraan ja Põhja-Korea ja ilmselt tulevikus veel paljud teised, jätavad selle meelde ning siis on erakordselt raske neile riikidele selgeks teha miks peaks tuumarelvast loobuma. Kõik diktatuurid ju näevad kui kergelt lääs annab järele. Lisaks õpitakse Ukrainalt sedagi, et tuumarelvast loobumine turvagarantiide vastu ei tähenda tegelikult mingeid turvagarantiisid. Keegi lihtsalt ei julgegi tuumarelva omava riigiga karmimalt rääkima hakata. Ukraina sõda on parim reklaam tuumarelvale. Miks lääs Iisraeli aitab taeva kaitsmisel ja Ukrainat mitte? Sest ühel vastaspoolel on tuumarelv, teisel mitte.

 

3. PROPAGANDA TASUB ÄRA

 

Välismaale suunatud propaganda ning lääneriikide suutmatus (ja sotsiaalmeedia platvormide omanike isiklik soovimatus) sellega hakkama saada on tekitanud olukorra, kus osa sõjast võideldakse (ja võidetakse) lääne inimeste peades juba ette ära, suunates neile propagandat, mis madalama haridustasemega inimeste hulgas erakordselt hästi funkab. Äärmuste esiletõus lääneriikides on paljuski otseselt Venemaa ja selle rohkem kui sajandi pikkuse kogemusega propagandamasina teene. Nii, et Putinile tasub väga hästi ära sellesse suunata miljoneid ja kasutada ära demokraatia omadust sõltuda inimeste arvamusest. Diktatuuris inimestel arvamust olla ei saa ja kui mõnel on seda liiga palju, siis hoonetel asuvad kõrgematel korrustel aknad, millest välja viskamisel rakenduvad vääramatud loodusseadused, teevad ülejäänutele kiirelt selgeks kui palju tasub oma arvamust väljendada. Lääneriikides aga on igal inimesel õigus oma arvamust avaldada ja läbi hääletamiste poliitika suunda muuta. Venemaa sekkumine lääneriikide valimistesse läbi propaganda agressiivse levitamise on demokraatiatele päris ohtlik ja see, et sellele pole suudetud piiri panna näitab kui haavatavad demokraatiad sellise sekkumise vastu on. Pole alust arvata, et Ukraina sõja lõppedes Venemaa oma propagandamasina töö lõpetaks, pigem vastupidi – läände suunatakse veel rohkem ressursse.

Ilmselt olete ka ise märganud kuidas, ei tea kuskohast, on ilmunud välja ikka päris selgelt natsimeelsed, kes end rahvuslastena määratlevad või siis Marxi õpetusi imetlevad noored (vaadake kasvõi üllatavat oktoobrikuu Müürilehe artikliteseeriat „klassivõitlusest“ ja marksismist). See on nagu nähtus omaette – ajaloost mitte õppivad noored põlvkonnad, kellele suunatud tõega segatud Venemaa propaganda tundub hästi peale minevat, isegi kui nad seda otseselt ei tarbi aga kuidagi kuskilt kajana endasse imevad. Ja nii näemegi ootamatult lääneriikides esile tõusvaid parem- või vasakäärmuslasi. Kui ajaloos kodusem olete, siis tundub kahtlaselt tuttav, eks ole?

 

4. HIINA ESILETÕUS

 

Venemaa langemine laua tagumisse nurka on tõstnud ette Hiina. Minu sõja algusest saadik tehtud ennustused, et Hiina valib Venemaa toetamise ja läbi Bricsi koondab oma liitlased ja vastandub otseselt läänele on hakanud selgemat kuju võtma. Sellest on aru saanud ka lääneriikide luureanalüütikud ning nüüd peetakse USAs Ukrainat Euroopa probleemiks ja Hiinat tõeliseks ohuks, millele tuleb pilgud suunata. Mõistlik. Kujunemas on selgelt kaks vastaspoolust nii nagu pakkusingi – Hiina juhitav läänevastane koalitsioon ning NATO/EL koalitsioon koos mõttekaaslastega. Hiina esiletõusu tõttu on Ukraina suurte abistajate hulka tõusnud ka Jaapan ja Austraalia, mis veab need kaks riiki sisuliselt NATO tiiva alla. Minu ennustus, et BRICSist saab uus AXIS on ka osalt realiseerumas kuid mitte veel päris nii nagu ma seda olen ennustanud. Suuresti sõltub see Hiina-India-Brasiilia telje omavahelistest suhetest ja sellest kas Brasiilia ja India kalduvad veel rohkem autokraatiasse või mitte. Selle telje üks suur mõjutaja on praegu ja saab olema tulevikus veel rohkem riik, mis otseselt justkui välispoliitikas eriliselt välja ei paista aga millel on tegelikult geopoliitiliselt tohutu mõju kogu maailmale – Venezuela. Miks? Tasub võtta ette maavarade kaart ja vaadata kellel midagi on ja kellel mitte.

 

5. SÕJATEHNIKA ARENG MEHITAMATUSE SUUNAS KASVAB HÜPPELISELT

 

Kõik arendavad nüüd meeletu kiirusega oma drooniüksuseid. See näitab, et tasub jälgida mida mõtlevad välja juudid, sest just nimelt Iisrael arendas natsi-Saksamaa ideid edasi (tundub irooniline küll aga nii käitusid kõik II MS võitjariigid) ja just nemad tegid esimesed sõjanduslikult masskasutatavad droonid ja võitsid nende abil sõja. Aga alles nüüd on droonide areng jõudnud selleni, et need on piisavalt odavad ja kerged toota, et kõik saaksid neid endale lubada. Iisraelil on veel edulugusid - Raudkuppel nimeline õhukaitsesüsteem on samuti tõestanud, et on väga efektiivne ning selle baasilt üritavad mitmed riigid (ntx Saksamaa) eeskuju võtta. Ameeriklased on juba pikemat aega arendanud mehitamata lennukeid ja tänaseks on neil kogu õhujõudude tehnoloogia prototüüpide või juba valmis lahendustega kaetud, luurelennukitest tankeriteni on mehitamata versioonid olemas. Äsja andis Rootsi teada, et Saab arendab mehitamata lennukit. Kes seda ei tee on juba võidujooksus maha jäämas. Ameeriklased arendavad ka mehitamata (ja elektrimootoritega) tanke, soomukeid ja laevu. Ukraina sõda on siiski esimene suurem õppetund kogu maailmale, et mehitamata tehnoloogia tasub end ära. Tõsi, veel mitte nii nagu me droonivideode järgi eeldaks, sest avaldatakse videosid ikka enda õnnestumistest, mitte tegelikkuses palju rohkematest ebaõnnestumistest. Kas droonid midagi ka suurelt muudavad? Taktikas küll, strateegias mitte. Lõppude lõppuks määrab lahingu ikkagi inimesest jalaväelase kohalolu mingis geograafilises punktis ja jääb veel pikaks ajaks määrama. Vähemalt nii kauaks kui inimest ei asenda robot aga eks liigutakse ju vaikselt ka juba sinna suunas. Ilmselt kunagi kaugemas tulevikus on sõda eemalt juhitava tehnika kokkupõrge, mille vahele jääb tsiviilelanikkond. Seega olemuslikult midagi sõdade ajaloo rindel ei muutu – tsiviilelanikkonda sureb ikka aina rohkem kui sõdureid.

 

6. UKRAINA OSADE ENDALE HAARAMINE KASVATAB ISU

 

Kui Ukraina sunnitakse loovutama osa oma territooriumist siis mõjub see Venemaale nii nagu Euroopa alade loovutamine mõjus ka natsi-Saksamaale – isu vaid kasvab. Seega jään oma kõige esimeses ülevaates (sõja esimesel päeval) ennustatu juurde, kus hoiatasin sarnase lahenduse tagajärgede eest: 2028 aastal üritab Venemaa Baltikumi suunal. Igal juhul peab see toimuma enne aastakümne lõppu, sest Putini aega hakkab tasapisi lõppema. Kui see ennustus tundus varem (nagu väga palju minu ennustused sõja esimesest aastast) veidi ulmeline, siis täna, kui mitmete luureorganisatsioonide juhid on hoiatanud avalikult sama asja eest, on see pigem juba reaalsus, millega peab iga riigi poliitiline juhtkond arvestama. Meie õnneks pole siiski ükski diktaator igavene ja ka Putini aeg saab otsa aga karta on, et Venemaa ühiskond niipea ei muutu. Pigem süveneb julmus ja imperialism selles riigis veel pikalt ja Venemaa naabrite jaoks on see üks igavene häda. See riik on arengus tammunud ühe koha peal ringiratast alates 1917 aastast ja ei suuda sellest hetkest enam mitte kuidagi välja tulla. Ükskord see muidugi juhtub aga meie põlvkonnad seda oma silmaga ei näe. Siiski on sõjal olnud ka üks positiivne pool. Me ei pea enam lääneriikidele selgitama kui ohtlik Venemaa on ning see on pannud ka kogu Euroopat oma armeesid kasvatama. Tõsi, Venemaa ohtlikkus pole veel Euroopale päris pärale jõudnud aga eks nad (meie kahjuks) ühel karmil päeval ärkavad.

Peagi saabub aastavahetus ja siis võtan ennustuste tabeli jälle kokku, et kuipalju on täppi läinud ja kui palju mööda. Enamik on küll veel selgumata aga riburada need siiski saavad linnukese kirja. Senikaua aga ootame ära USA valimised ja vaatame kuidas me siin oma saabuvate lumehunnikutega hakkama saame