Ukraina Vabadussõda. Talv 2024 & 2025

 

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab. Vahepeal tegin ka kahe aasta ennustuste kokkuvõtte. Laias laastus läheb kolmandik sajaprotsendiliselt täppi, pool osalt täppi või on veel selgumata (sest paljud ennustused on päris pika aja peale) ja kolmandik läheb mööda.

Et kuna USA presidendivalimised määravad paljuski Ukraina saatuse, siis on huvitav enne seda lähinädalatel toimuvat sündmust ennustav ülevaade välja paisata. Pärast endalgi huvitav vaadata kui palju pihta või mööda läks. USAs levib muidugi nali, et vähemalt üks asi olevat kindlalt teada – Trump annab peale valimisi teada, et ta on võitnud või et ta ei ole kaotanud.

 

PEALE USA VALIMISI ALGAB UKRAINA SURVESTAMINE LÄBIRÄÄKIMISTELE

 

Seda, et lääneriigid vaid ootavad hetke millal rahuplaaniga ringi reisiv Želenskõi „paika panna“ on näha juba pikemat aega. Sealjuures ei olene väga palju kas USAs saab presidendiks Trump või Harris. Esimese puhul on Ukrainal kaotada rohkem, Trump on seda väga selgelt mõista andnud mis ta asjadest arvab ja kellega ta sõber on. Ta keeldus ka vastamast ajakirjaniku küsimusele, et kas äsja välja antud raamatus esitatud väide, et ta on korduvalt Putiniga telefoni teel rääkinud, on tõsi? Selge see, et ta imetleb Putinit aga ta pole seda ka kunagi varjanud. Harrise puhul jätkub ettevaatlik Bideni poliitika, mis samuti erilist edu Ukrainale ei too, küll aga ei survesta Ukrainat ehk nii otseselt rahule maa-alade hinnaga. Suuremat rolli hakkavad mängima Euroopa suurriigid, eelkõige Saksamaa kantslerile suunatud ärimeeste surve „business as usual“ taastamiseks, mis teeb Saksmaast peagi juhtriigi rahuläbirääkimiste nõudmisel.

Kes mu ennustusi lugenud teab, et pean järgmist aastat juba ammu sõja lõpu aastaks (sügist 2025 minu ennustuse järgi, kui ametlikult sõda vaherahuga lõppeb). Ennustan, et surve sõja lõpetamiseks läheb suureks saabuval talvel ning on ka loogiline, et läbirääkimised võtavad seejärel üsna pikalt aega. Läbirääkimiste survet näeme juba aastavahetuse paiku aga eriti tugev surve algab peale aastavahetust. Kevadeks on selge, et uut sõja aastat lääs enam näha ei soovi ja nii me näemegi kemplemist mis vorsti Ukrainale maa-aladest loobumise vastu pakutakse ja kui palju Moskvale järeleandmisi tuleb. Putin saab igal juhul veriste kaotustega vallutused vormistada venelaste jaoks justkui võiduna ja siis (nagu esimesel sõja päeval ennustasin) võtta ette Moldova, millele on surve sõja ajal märkimisväärselt suureks läinud. Moldovat hakatakse siin lähipäevadel juba valimiste ajal käristama, sedagi ennustasin pikalt ette ja võite oma silmaga kaeda kui hästi või halvasti see venelastel õnnestub.

 

VENE LUURE ON SÜGAVALT IMBUNUD VENE OPOSITSIOONI RIDADESSE

 

Vene opositsiooni viimased väljaütlemised on juba nagu koopia Vene luure orkestreeritud väljaütlemistest kõikjal mujal meedia ja sotsiaalmeedia kanalites. Opositsioon ei näigi enam süüdistavat Kremlit vaid kõiki teisi, kes olevat sõjas süüdi, Jeltsinist kuni kolleegidest opositsionäärideni, kes põgenenud välismaale. Tänane Vene opositsioon ei ole enam tõsiseltvõetav. See on lagundatud, luure kontrolli all olevatest reeturitest läbi imbunud Vene imperialismi õigustav kogum, mida ei tasu enam tõsiselt võtta. Mõrvad, vangistamised ja Stalini ajastule sarnane hirmutamise ja pealekaebamise kampaania on ennast diktaatorile ära tasumas.

Kasulikke idioote ilmub välja üllatuslikult ka mujal, kui opositsiooni ridadest. Hiljuti avaldasid kaks autorit artikli Al-Jazeeras (Why Europe’s leadership wants war), mis on justkui Kremli propagandalehtedelt maha kopeeritud. Sellise tegevuse kohta saab häid ülevaateid “Mitrohhini arhiivist”, raamatust mis kirjeldab Vene luure operatsioone peamiselt Külma sõja ajastul. Kasulike idiootide leidmine on Vene luure jaoks vana trikk.

Muide, Vene luure imbumine emigrantide ja opositsiooni ridadesse pole midagi uut. Stalini aegne tšekaa oli selles väga osav ja neilgi õnnestus emigratsioonis olevate venelaste lõhestamine ja omavahel riidu ajamine erakordselt hästi. Ka opositionääride tapmine pole Putini väljamõeldis, sedagi on venelased Stalini aegadest alates aktiivselt teinud.

 

LAVROV EI PÜSI AMETIS ENAM KAUA

 

Ennustan, et Lavrov ei säilita enam kaua oma positsiooni. Seda, et Putin kõrvaldab kõik oma poliitilised vastased füüsiliselt, see pole enam ammu mingi uudis. Selle teadmise pealt sai ennustatud pikalt ette ka Navalnõi ja Prigožini mõrvad. Aga Putin on hakanud kordama Stalini käitumismustreid ka mujal. Kremlis on lähiringi ümbertõstmine muutunud tavapäraseks, sest isake ei salli kedagi, kes võiks tema tähesära varjutama hakata või kes julgeb talle kuidagi vastu argumenteerida. Seetõttu ennustan, et näeme peagi Lavrovi välja vahetamist. Putin ei ole veel nii jõhkraks muutunud nagu oli Stalin aga kruvide kinnikeeramine ja isikukultuse tekkimine käib täie auruga.

 

EL VAJAB ENDA SÕJASATELLIITE

 

Sõltuvus USA andmetest on pannud Euroopa Ukraina abistamisel kahvlisse. Euroopal puudub oma võimekus kaugmaa rakette värskete satelliitluure andmetega varustada ning see seab Euroopa otsesesse sõltuvusse ameeriklastest. Kui USA ja Euroopa huvid julgeolekuküsimustes ühtäkki ei ühti, saab USA survestada Euroopa sõjalisi otsuseid. Pikas perspektiivis oleks Euroopal mõistlik luua EU INTCEN-i (Euroopa Liidu luureanalüüsi keskus) alla eraldi kosmoseluure osa. Selle osa võiks olla ühiselt rahastatav ja hallatav kosmoseluure. Kui väga täpne olla, siis on EL sellest juba ammu aru saanud ja töö satelliitluure võimekuse loomiseks käib aga sellega on see jama mis Euroopaga üldiselt – killustatus tekitab takistusi. Selge on muidugi see, et ELil ei jää muud lõpuks üle kui seda võimekust kiiremini arendada, see on kõigi julgeoleku huvides. Ühtlasi oleks mõistlik ITCENi võimekusi ja võimalusi laiendada. Tõhus ja hästi rahastatud luure on parim viis julgeolekut kaitsta. Praegu sõltub ITCEN liikmesriikide suvast aga see peaks olema täiesti omaette välisluurega tegelev asutus.

 

UKRAINA ELLUJÄÄMISE TULEVIK – NATO VÕI TUUMARELV

 

Kui lääneriigid survestavad Ukraina rahule maa-alade loovutamise hinnaga ning samas ei paku NATO liikmelisust, siis Ukrainal ei ole tegelikkuses enam väga palju võimalusi tulevikus sama stsenaariumi kordumise vältimiseks. Ilma NATOta ei jää Ukrainal üle muud kui teha tagasikäik. Varem loobuti tuumarelvast, saades vastu „turvagarantiid“ mida keegi ei kavatsenudki täita ja see on oluline õppetund kogu maailmale. Sõjaliselt oleks seega tuumarelva hankimine peaaegu, et ainuke loogiline variant Venemaa eemale hoidmiseks juhul kui Ukrainale NATO liikmelisust ei anta. Olen ka korduvalt varem kirjutanud ja rõhutan ka seekord mitmel korral, et Ukraina sõda on parim reklaam tuumarelvale. Kõik nägid kuidas lääs on andnud Venemaale tegelikkuses järele kartes, et ettearvamatu diktaator mingil hetkel selle käiku laseb. Nii tagati küll see, et sõda ei läheks käest ära aga teistpidi pani see kõik vähegi sõjandust jagavad eksperdid maailma riikides mõtlema – mis on parim kaitse? Eks ikka hirm. Kui see toimib, siis miks ei võiks meil ka midagi sellist olla? Seetõttu ennustan, et aastasaja lõpuks on maailmas tuumarelvadega riike kindlasti palju rohkem kui praegu.

Tüütuseni korratud teesid erinevatest varasematest ülevaadetest kokku võetuna:

 

SÕJA GEOPOLIITILISED TAGAJÄRJED:

 

1. VENEMAA ON KAOTANUD STRATEEGILISELT ROHKEM KUI VÕITNUD

Venemaa on läbi ajaloo püüdnud saada suureks impeeriumiks. Selle üheks alustalaks pole mitte lihtsalt suurus vaid pigem strateegiline geopoliitiline positsioon majanduslikult ja eelkõige sõjanduslikult. Sõjanduslikus ja kaubanduslikus mõttes on Venemaa jaoks ülitähtsad ligipääs ja kontroll kahe mere üle, mis tagab neile ligipääsu rahvusvahelisse kaubandusse. Tõsi, see positsioon pole lennunduse ajastul enam nii primaarne aga on siiski tähtis. Läänemerele ja Mustale merele ihub Venemaa igavesti hammast. Kontrolli kaotus nendel meredel on pikaajalises plaanis Venemaale probleem. Seetõttu on ülivajalik, et Ukraina suudaks Venemaa Musta mere laevastikku hävitada niipalju kui see võimalik on. Sellega tõuseks Mustal merel peamisteks tegijateks Türgi ja Ukraina. See on isegi tähtsam kui mõne külakese tagasi võtmine Ida-Ukrainas. Tulevikus tuleks lääneriikidel aidata Ukraina laevastik (mis pole sõja jooksul suutnud end üldse näidata) võimsalt ülesse ehitada, et kontrolli Mustal merel säilitada. See ei ole küsimus Ukrainast vaid küsimus teemal Euroopa julgeolek versus Venemaa.

 

2. TUUMARELVA POPULAARSUSE TÕUS

 

Üks õppetundidest on, et tuumarelv on piisav heidutus ka selleks, et keegi ei julge agressorit niiöelda paika panna. See tähendab omakorda, et riigid nagu Iraan ja Põhja-Korea ja ilmselt tulevikus veel paljud teised, jätavad selle meelde ning siis on erakordselt raske neile riikidele selgeks teha miks peaks tuumarelvast loobuma. Kõik diktatuurid ju näevad kui kergelt lääs annab järele. Lisaks õpitakse Ukrainalt sedagi, et tuumarelvast loobumine turvagarantiide vastu ei tähenda tegelikult mingeid turvagarantiisid. Keegi lihtsalt ei julgegi tuumarelva omava riigiga karmimalt rääkima hakata. Ukraina sõda on parim reklaam tuumarelvale. Miks lääs Iisraeli aitab taeva kaitsmisel ja Ukrainat mitte? Sest ühel vastaspoolel on tuumarelv, teisel mitte.

 

3. PROPAGANDA TASUB ÄRA

 

Välismaale suunatud propaganda ning lääneriikide suutmatus (ja sotsiaalmeedia platvormide omanike isiklik soovimatus) sellega hakkama saada on tekitanud olukorra, kus osa sõjast võideldakse (ja võidetakse) lääne inimeste peades juba ette ära, suunates neile propagandat, mis madalama haridustasemega inimeste hulgas erakordselt hästi funkab. Äärmuste esiletõus lääneriikides on paljuski otseselt Venemaa ja selle rohkem kui sajandi pikkuse kogemusega propagandamasina teene. Nii, et Putinile tasub väga hästi ära sellesse suunata miljoneid ja kasutada ära demokraatia omadust sõltuda inimeste arvamusest. Diktatuuris inimestel arvamust olla ei saa ja kui mõnel on seda liiga palju, siis hoonetel asuvad kõrgematel korrustel aknad, millest välja viskamisel rakenduvad vääramatud loodusseadused, teevad ülejäänutele kiirelt selgeks kui palju tasub oma arvamust väljendada. Lääneriikides aga on igal inimesel õigus oma arvamust avaldada ja läbi hääletamiste poliitika suunda muuta. Venemaa sekkumine lääneriikide valimistesse läbi propaganda agressiivse levitamise on demokraatiatele päris ohtlik ja see, et sellele pole suudetud piiri panna näitab kui haavatavad demokraatiad sellise sekkumise vastu on. Pole alust arvata, et Ukraina sõja lõppedes Venemaa oma propagandamasina töö lõpetaks, pigem vastupidi – läände suunatakse veel rohkem ressursse.

Ilmselt olete ka ise märganud kuidas, ei tea kuskohast, on ilmunud välja ikka päris selgelt natsimeelsed, kes end rahvuslastena määratlevad või siis Marxi õpetusi imetlevad noored (vaadake kasvõi üllatavat oktoobrikuu Müürilehe artikliteseeriat „klassivõitlusest“ ja marksismist). See on nagu nähtus omaette – ajaloost mitte õppivad noored põlvkonnad, kellele suunatud tõega segatud Venemaa propaganda tundub hästi peale minevat, isegi kui nad seda otseselt ei tarbi aga kuidagi kuskilt kajana endasse imevad. Ja nii näemegi ootamatult lääneriikides esile tõusvaid parem- või vasakäärmuslasi. Kui ajaloos kodusem olete, siis tundub kahtlaselt tuttav, eks ole?

 

4. HIINA ESILETÕUS

 

Venemaa langemine laua tagumisse nurka on tõstnud ette Hiina. Minu sõja algusest saadik tehtud ennustused, et Hiina valib Venemaa toetamise ja läbi Bricsi koondab oma liitlased ja vastandub otseselt läänele on hakanud selgemat kuju võtma. Sellest on aru saanud ka lääneriikide luureanalüütikud ning nüüd peetakse USAs Ukrainat Euroopa probleemiks ja Hiinat tõeliseks ohuks, millele tuleb pilgud suunata. Mõistlik. Kujunemas on selgelt kaks vastaspoolust nii nagu pakkusingi – Hiina juhitav läänevastane koalitsioon ning NATO/EL koalitsioon koos mõttekaaslastega. Hiina esiletõusu tõttu on Ukraina suurte abistajate hulka tõusnud ka Jaapan ja Austraalia, mis veab need kaks riiki sisuliselt NATO tiiva alla. Minu ennustus, et BRICSist saab uus AXIS on ka osalt realiseerumas kuid mitte veel päris nii nagu ma seda olen ennustanud. Suuresti sõltub see Hiina-India-Brasiilia telje omavahelistest suhetest ja sellest kas Brasiilia ja India kalduvad veel rohkem autokraatiasse või mitte. Selle telje üks suur mõjutaja on praegu ja saab olema tulevikus veel rohkem riik, mis otseselt justkui välispoliitikas eriliselt välja ei paista aga millel on tegelikult geopoliitiliselt tohutu mõju kogu maailmale – Venezuela. Miks? Tasub võtta ette maavarade kaart ja vaadata kellel midagi on ja kellel mitte.

 

5. SÕJATEHNIKA ARENG MEHITAMATUSE SUUNAS KASVAB HÜPPELISELT

 

Kõik arendavad nüüd meeletu kiirusega oma drooniüksuseid. See näitab, et tasub jälgida mida mõtlevad välja juudid, sest just nimelt Iisrael arendas natsi-Saksamaa ideid edasi (tundub irooniline küll aga nii käitusid kõik II MS võitjariigid) ja just nemad tegid esimesed sõjanduslikult masskasutatavad droonid ja võitsid nende abil sõja. Aga alles nüüd on droonide areng jõudnud selleni, et need on piisavalt odavad ja kerged toota, et kõik saaksid neid endale lubada. Iisraelil on veel edulugusid - Raudkuppel nimeline õhukaitsesüsteem on samuti tõestanud, et on väga efektiivne ning selle baasilt üritavad mitmed riigid (ntx Saksamaa) eeskuju võtta. Ameeriklased on juba pikemat aega arendanud mehitamata lennukeid ja tänaseks on neil kogu õhujõudude tehnoloogia prototüüpide või juba valmis lahendustega kaetud, luurelennukitest tankeriteni on mehitamata versioonid olemas. Äsja andis Rootsi teada, et Saab arendab mehitamata lennukit. Kes seda ei tee on juba võidujooksus maha jäämas. Ameeriklased arendavad ka mehitamata (ja elektrimootoritega) tanke, soomukeid ja laevu. Ukraina sõda on siiski esimene suurem õppetund kogu maailmale, et mehitamata tehnoloogia tasub end ära. Tõsi, veel mitte nii nagu me droonivideode järgi eeldaks, sest avaldatakse videosid ikka enda õnnestumistest, mitte tegelikkuses palju rohkematest ebaõnnestumistest. Kas droonid midagi ka suurelt muudavad? Taktikas küll, strateegias mitte. Lõppude lõppuks määrab lahingu ikkagi inimesest jalaväelase kohalolu mingis geograafilises punktis ja jääb veel pikaks ajaks määrama. Vähemalt nii kauaks kui inimest ei asenda robot aga eks liigutakse ju vaikselt ka juba sinna suunas. Ilmselt kunagi kaugemas tulevikus on sõda eemalt juhitava tehnika kokkupõrge, mille vahele jääb tsiviilelanikkond. Seega olemuslikult midagi sõdade ajaloo rindel ei muutu – tsiviilelanikkonda sureb ikka aina rohkem kui sõdureid.

 

6. UKRAINA OSADE ENDALE HAARAMINE KASVATAB ISU

 

Kui Ukraina sunnitakse loovutama osa oma territooriumist siis mõjub see Venemaale nii nagu Euroopa alade loovutamine mõjus ka natsi-Saksamaale – isu vaid kasvab. Seega jään oma kõige esimeses ülevaates (sõja esimesel päeval) ennustatu juurde, kus hoiatasin sarnase lahenduse tagajärgede eest: 2028 aastal üritab Venemaa Baltikumi suunal. Igal juhul peab see toimuma enne aastakümne lõppu, sest Putini aega hakkab tasapisi lõppema. Kui see ennustus tundus varem (nagu väga palju minu ennustused sõja esimesest aastast) veidi ulmeline, siis täna, kui mitmete luureorganisatsioonide juhid on hoiatanud avalikult sama asja eest, on see pigem juba reaalsus, millega peab iga riigi poliitiline juhtkond arvestama. Meie õnneks pole siiski ükski diktaator igavene ja ka Putini aeg saab otsa aga karta on, et Venemaa ühiskond niipea ei muutu. Pigem süveneb julmus ja imperialism selles riigis veel pikalt ja Venemaa naabrite jaoks on see üks igavene häda. See riik on arengus tammunud ühe koha peal ringiratast alates 1917 aastast ja ei suuda sellest hetkest enam mitte kuidagi välja tulla. Ükskord see muidugi juhtub aga meie põlvkonnad seda oma silmaga ei näe. Siiski on sõjal olnud ka üks positiivne pool. Me ei pea enam lääneriikidele selgitama kui ohtlik Venemaa on ning see on pannud ka kogu Euroopat oma armeesid kasvatama. Tõsi, Venemaa ohtlikkus pole veel Euroopale päris pärale jõudnud aga eks nad (meie kahjuks) ühel karmil päeval ärkavad.

Peagi saabub aastavahetus ja siis võtan ennustuste tabeli jälle kokku, et kuipalju on täppi läinud ja kui palju mööda. Enamik on küll veel selgumata aga riburada need siiski saavad linnukese kirja. Senikaua aga ootame ära USA valimised ja vaatame kuidas me siin oma saabuvate lumehunnikutega hakkama saame

SÜGIS/TALVE ALGUS 2024 Ukraina Vabadussõjas

 

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab. Vahepeal tegin ka kahe aasta ennustuste kokkuvõtte. Laias laastus läheb kolmandik sajaprotsendiliselt täppi, pool osalt täppi või on veel selgumata (sest paljud ennustused on päris pika aja peale) ja kolmandik läheb mööda.

(PS! Olin ülevaate juba varakult valmis kirjutanud, et täpselt suve keskel see välja anda aga tänaste sündmuste tõttu tuli lisada vaid üks lause Baltikumi osa algusesse. Eks see atendaadikatse muudab maailma ajalugu palju aga minu ennustusi mitte eriti, üllatav see polnud)

 

VENEMAA ÜLIKOOLIDES KÄIB PUHASTUSTÖÖ

 

Putini režiim on ette võtnud ülikoolid ning õppejõudude hulgas käib aktiivne puhastuslaine – kõik, keda on alust kahtlustada, et pole Putini meelne, otsivad peagi tööturul juba uut töökohta. Ühtlasi on Venemaa luureametid asunud jahtima välismaalt pärit üliõpilasi palju intensiivsemalt kui nad on seda teinud varem, püüdes neid enda kasuks tööle värvata. Seetõttu oleks Euroopa Liidul mõistlik käsitleda kõiki Venemaa ülikoolidest saabuvaid lõpetanuid võimalike julgeolekuohtudena või üldse mitte enam tunnistada mingeid Venemaa ülikoolide kõrgharidusdokumente. Baltikumis on aga sellised üliõpilased ekstra ohtlikud, sest siia suunda püüab Venemaa üliaktiivselt noori venemeelseid värvata. Eestil tasub mõelda milliseid samme sellise tegevuse takistamiseks ette võtta, kui ei taha uusi Petersone siiakanti koguneda lasta.

 

USAs ON TULEMAS SEGADUSTE KÜMNEND

 

Vabariiklased olid kuni 90ndateni partei, mis vastandus demokraatidele peamiselt ühe postulaadi kaudu – usk vabasse turgu ja vähestesse regulatsioonidesse. Demokraadid reguleerivat kõiki asju üle. Inimestel peaks olema vabam valik, ei tohi asju ette kirjutada. Interneti pealetulek ning konservatiivide ülemaailmselt sarnase hääletajaskonna (vähese haridusega ja vaesemad, maapiirkondades elavad vanemad generatsioonid) arusaamade muutumine, internetis tekkinud eri osapoolte arvamusruumide iseendasse mullistumise tagajärjel, on pannud nüüd vabariiklasi tegema seda, mis poleks veel 90ndatel tõenäoline olnud – ohtralt keelama ja piirama. See muutumine omakorda ning demokraatide aeglane liikumine vastaspositsioonidele, on varasema vaadetelt ühtlaselt keskele positsioneerunud enamiku hääletajaskonnast lükanud keskelt äärtesse. Ühisosa on kahel parteil aina vähem, pole enam ka keskele kokku koondunud tavapärast hääletajaskonda. Keskele koondunud hääletajad tasandasid ära parteide äärmuslikumad erinevused ja kompromissid olid kergemad tulema. Nüüd aga pole hääletajaid keskel enam ollagi, mis on väga selgelt esile tõstnud vabariiklaste äärmuslikuma tiiva ja tõstab esile aegamisi ka demokraatide vasakpoolsema tiiva. See on vedanud Ameerika Ühendriigid olukorda, mis pole enam teab mis kaugel suuremast segaduste ajast või lausa kodusõjast nagu paar aastat tagasi revolutsioone uurivad ajaloolased Guardianis avaldatud laineid löönud ühises artiklis ennustasid. Seda segaduste aega pakutakse Trumpi võimu aastatesse ja võimalikku katsesse seda võimu enam mitte käest ära anda. Ja just seda hetke Hiina ja Venemaa ootavadki. Aastat 2028, kui USAs peaks võimule tulema uus president. Rõhuga sõnal „peaks”. Seega ennustan – 2028 aastal ei loobu Trump võimust ja see omakorda viib USA sisepoliitilisse keerisesse, mis tipneb relvastatud kokkupõrgete, autokraatia kehtestamise katse ja võimalik, et ka pisema kodusõjaga. Ma ei usu, et USAs läheks suureks kodusõjaks, selle varasemas mõistes, sest USA armee annab vande konstitutsioonile, mitte presidendile. Kõik oleneb muidugi suuresti sellest, et mis on toimunud 2028 aastale eelneval neljal valitsemisaastal ja väejuhtidest. Ajaloos on muidugi olnud nii, et diktaatori ihalusega poliitik vahetab kõik relvastatud ametkondade ja armee juhid endale väga lojaalsete vastu välja ja nii saavutabki jõupositsiooni ülekaalu aga USAs see nii lihtne ikkagi pole. Seal on igaühel kodus relv ja just see asjaolu maksaks vabariiklaste püüdele ainuvalitsus kehtestada kohe kätte. Samas see asjaolu annab inimestele võimaluse oma äärmuslikum arvamus tänaval selgeks teha. Seega saaks olema väga tähtis, kellest saab vägede ülemjuhataja ja kas too on äärmuslik trumpist või mitte.

Sama situatsioon (aga teises versioonis) on toimumas ka Euroopas. Paremäärmuslaste esiletõus on nagu koopia eelmise sajandi kolmekümnendatest. See on tegelikult liberaalsete parteide vigade ja majanduskrahhide koostöö tulemus. Massiimmigratsiooni ja majanduskrahhide alahindamine, sellega selgelt kaasnev kultuuride kokkupõrge ning islami pealtung on viinud varem end keskele positsioneerinud ja erinevaid sobivaid parteisid otsinud niinimetatud ujuva hääletaja aina kindlamalt paremäärmuslasi valima. Isegi, kui valijale püütakse selgeks teha, et massiimmigratsioon ei ole probleem, saab igaüks ju Kesk-Euroopas (ja kasvõi Rootsis näiteks) aru, et see väide ei vasta tõele. Iseenesest pole immigratsioon paremäärmusluse peamine toitja, selleks on pigem lootusetus, et majanduslikult ollakse peagi jõudmas paremale tasemele. See on pettumus ja see valatakse lihtsate ja väheke kätte maksta lubavate lubadustega populistide valimisena välja. See seab demokraatia Euroopas päris arvestatava surve alla. Samal ajal on üks suur, ja alati agressiivne, Euroopa riik hakanud jälle oma naabreid vallutama. Poliitiline surve on pannud seetõttu Saksamaa taas muskleid kasvatama. Tuttav lugu, eks ole. Lihtsalt seekord on fookus liikunud Euroopast (mis ei ole enam sõjaliselt primaarne) USAsse (mis on maailma suurim sõjaline jõud) ja Euroopa julgeolek sõltub suuresti just sellest üle ookeani asuvast riigist. Oot, oot, me ju ajalootundidest vist ikka mäletame millega selline asjade käik lõppes? Või ei?

 

ÜLEVAADE MINU ENNUSTUSTEST BALTIKUMILE

 

Kuna seda küsitakse ikka väga palju siis püüan teha uuesti (juba ei tea mitmendat korda) ülevaate mida olen Baltikumi kohta kirjutanud. Kes on minu ennustusi põhjalikumalt lugenud teab, et Ukraina laiaulatusliku sõja esimesel päeval ennustasin, et Venemaa ründab Baltikumi 2028 aasta juunis. Mida ma veel olen ennustanud? Kirjutan ülevaate: nüüd, kui Trumpile on tehtud atendaadikatse ja USAs lähevad asjad veel rohkem käest ära, selle 2028 aasta juuni ennustuse positsioon vaid tugevneb. Pange tähele – 2027 on määratud Hiinas ajaks, kui väed peavad olema valmis Taiwani jõuga üle võtma. Seega, rünnak oleks võimalik juba 2028 aastal ja mida varem, seda parem (Hiina diktaatori vaatepunktist). Venemaal ja Hiinal ei ole võimalik üksi USA vastu saada, seega sobiks neile, kui USA sõjalised jõud lüüakse kaheks. Ennustasin, et Hiinast ja Venemaast saavad uue Axise loojad ja nad üritavad end positsioneerida selgelt lääne vastu. Axis loodi (minu arvates) Bricsi näol. Hiina algselt laveeris kahe vahel (ja teeb seda veel siiani) aga on aina selgemalt võtmas positsiooni lääne vastu ja Venemaa poolt. Isegi niipalju, et USA on selle nüüdseks juba välja öelnud – Hiina on valinud Venemaa toetamise Ukraina vastu. Pakun, et just Briscsist saab tulevikus uus sõjaliseks muutuv liit, mis on NATO vastu. Kõik selle ühenduse liikmed positsioneerivad end täna poliitiliselt nii, et ei vibuta näpuga Venemaa suunas Ukrainas toimuva pärast. See on hea algus tugevale poliitilisele aga hiljem tõenäoliselt juba sõjalisele liidule. Isegi kui mitte kõik ei liitu Hiina ja Venemaa avantüüridega, siis ei vali nad kindlasti vastaspoole poliitilist toetamist. Seetõttu võib pakkuda ka, et Brics laieneb peagi.

 

Teiseks – USAs läheb 2028 aastal korralikuks segaduseks juhul, kui minu ennustus peaks täituma, et Trump võimust ei loobu. See suunaks USAs tähelepanu riigi sisse ja mitte väljapoole Euroopa suunas. Seega oleks me sisuliselt ikkagi üksi, sest ausalt öeldes pole Euroopal sõjaliselt jõudu, et Venemaa sissetungile vastu hakata. Kui päris aus olla, pole Euroopal praegu veel piisavalt jõudu isegi ennast kaitsta, rääkimata meist.

 

Kolmandaks – juhul, kui Venemaa Baltikumi ründab, siis tuleb aru saada, et Euroopa üldväejuhi (SACEUR) jaoks on Baltikum kogu tema kaitseala väga väike lõik. See on raskelt kaitstav tiib ja siit on Kesk-Euroopa kaitseks lihtsam välja taganeda, kui siia elavjõudu ja tehnikat vastase rakettide ja suurtükiväe kätte hakkimiseks saata. Meie jaoks on seetõttu PEAMINE küsimus, kui palju on siin eelpositsioneeritud vägesid. Miks? Sest just eelpositsioneeritud vägede võime vastast kinni hoida annab piisavalt aega, et poliitikud jõuaksid võtta mingigi positsiooni, et kas kaitstakse või mitte. Kui edasitung on kiire, siis on ka taganemiskäsk kergem tulema.

 

Neljandaks – Balti riikide nõrk lüli on Läti. Olen sellest korduvalt kirjutanud, et Lätis vene poliitikute abil (kes on võimul liiga kergekäelise kodakondsuspoliitika tagajärjel) läbi surutud varasem kohustusliku ajateenistuse kaotamine on tekitanud olukorra, kus Lätil pole väljaõpetatud reservi ja ta on sisuliselt kaitsetu (on küll kutseline väike kergejalaväebrigaad aga arvuliselt ja tehnikalt, mis sellel on, on see ikkagi suht olematu tegija). Ajateenistus taastati, kui algas Ukraina sõda aga nüüd on juba hilja. Seetõttu pole Venemaal vaja teha väga palju:

 

1. Sulgeda Läänemeri Saaremaa ja Gotlandi vahel, neid saari sõjaliselt rünnates ja kontrollides. Sellega blokeerida merelt Eesti ja ühtlasi proovida samal ajal suruda alla Rootsi ja Soome laevastik ja õhuvägi. Näiteks Saaremaa ründamiseks pole vaja tervet saart kontrolli alla saada. Piisab Kuressaarest ja peamisest sihtmärgist – Kuressaare lennuväljast.

 

2. Rünnata läbi Läti Leedu suunas Kaunase peale ja sulgeda nii Suwalki koridor (jah, ei pea tugevamalt kaitstud Suwalki ju otse ründama) ja sealt tulev raudtee kui eluliin Eesti ja Läti kaitseks vajaliku juurde toomiseks. Toetav rünnak Kaliningradist Kaunase suunas lööks Leedu väed kaheks ja nõrgestaks väga palju Leedu võimet rünnak tõrjuda.

 

3. Tekitada Baltikumi (eelkõige Eesti ja Läti) kohale tugev õhukaitsekuppel, et suruda siit välja lääneriikide õhuvägi ja hoida Baltikum tugeva raketi ja pommisaju all. Siin hakkab mängima meie oma võimekus tekitada siia piisavalt tugev õhukaitsetsoon (Anti-access/area denial (A2/AD)).

 

4. Saavutada õhus ülemvõim suunates peamised õhulöögid Soome, Rootsi ja Norra õhuvägede vastu. Just nendes asuvad õhuväed saavad Venemaa peamiseks vastaseks esimestel päevadel, sest suure tõenäosusega hoiab SACEUR Kesk-Euroopa kaitseks (s.t Poola suunda) jäävat õhuväge väga hoolsalt ja ei kuluta seda siia (Saceuri seisukohalt oleks loogiline, kui USA lennukikandjad tulevad Norra lähistele Venemaad kimbutama aga sellega on üks teine häda, nimelt kas poliitiliselt on sellel hetkel keegi USAs valmis sellist käsku andma?). Ühtlasi paneb Venemaa raketisaju alla kõik Baltikumi vähesed lennuväljad, kus lennuväge hoitakse, mistõttu on näiteks meie Ämari pigem ajutine, kui alaline baas. Siit viiakse, sõja korral, lennukid kohe kaugemale tagalasse.

 

5. Takistada Poolat, Soomet ja Rootsit kui esmaseid võimalikke abistajad appi tulemast, rünnates neid riike toetavate rünnakutega.

 

Viiendaks – kas NATO meid kaitseb? Jah, kindlasti. Peamine on aru saada, et lubadus kaitsta ja isegi otsus seda teha ei pruugi tähendada kaitset sellises mahus nagu meie seda eeldame. Miks? Läheme tagasi ajalukku. Kui natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolat ründasid, siis oli selge, et sakslastega (ja nende liitlaste venelastega) ei saa enam rääkida stiilis „anname midagi rahu nimel ära”, sest seda oli juba korduvalt tehtud. Agressori isu vaid suurenes, kui nad nägid, et lääneriigid on arad ja ei taha sõtta minna. Mis oli muidugi valearvestus. Ja miks oli valearvestus? Sest London kalkuleeris nii – kui me nüüd ei kuuluta sõda Saksamaale (jättes NLiidu, kui võimaliku tulevase Saksamaa vastase teadlikult mängust kõrvale), siis ei võta meie lubadusi tulevikus sõjaliselt liitlasele appi tulla enam keegi tõsiselt. See oli lääneriikide selge tulevikku suunatud kalkulatsioon. Juhul, kui sõda poleks kuulutatud, ei oleks järgmisel paarisajal aastal enam keegi selliseid kaitselubadusi uskunud. Seega tehti poliitiline (aga mitte sõjaline) otsus, et liitlassuhted säiliksid. Poola ründamise eest kuulutati sõda olukorras, kus selgelt teati, et tegelikult pole sõjaliselt jõudu Poola kaitseks appi minna. Saate nüüd aru mida ma mõtlen? NATO ei saa mitte mingil juhul endale sõjalise rünnaku puhul lubada, et artikkel 5 ei käivitu, isegi mitte siis kui tegelikkuses selleks sõjaväge võtta pole. NATOl teadupärast polegi endal armeesid. Riigid annavad oma sõjajõud NATO käsutusse (ja pange tähele – USA armee on selle tuumik ja suurim sõjaline jõud maailmas, mis teeb USA presidendist sõja korral de facto NATO kõrgeima poliitilise juhi). Aga miks peaks Venemaa kontrollitav nukuvalitseja Orban või Slovakkias Kremlile kummardav Fico andma oma üksused meie kaitseks? Sellised riigipead ei tule kunagi meid päästma, vaid kukuvad lääneriike saboteerima nii nagu nad on seda siiani teinud. Aga mida kindlasti tehakse on artikkel viie käiku laskmine, isegi siis kui tegelikkuses pole SACEURil siia kedagi appi saata või seda poliitilisel tasandil teha ei soovita. Põhjendust oleks tuua ju väga lihtne – Kesk-Euroopa päästmine tuumasõjast Baltikumi äraandmise hinnaga. Kuidas? See käiks nii. Venemaa tungiks näiteks Ida-Virumaale ja ehk kuni Tallinnani. Lääs vaataks, et olukord on keeruline, mõistlikum oleks sõjajõudude säilitamiseks taganeda kusagile kaugemale. Venemaa korraldaks „referendumi” ja kuulutaks Baltikumi enda riigi osaks, mis tähendaks tuumarelvaga kaitstavat ala. Kas suurriigid oleks valmis riskima tuumasõjaga Baltikumis vallutatud alade tagasivõtmiseks? Vot, see on hea küsimus, kas pole?

 

TRUMP VIIB EUROOPAST VÄED VÄLJA

 

Pakun, et kui Trump võimule tuleb, veab ta suure osa USA vägedest Euroopast välja. Spiiker Johnson pidas kõne Hudsoni Instituudis kus ta raamistas vabariiklaste välispoliitika lähitulevikuks – välismaal armee vähendamine, diktatuuridega tegelemine ei pea olema ainult USA mure ja maailma rahuvalvaja positsioon on kulukas. Vabariiklaste hulgas on laias laastus olema konsensus, et USA on lääneriikide turvamisele panustanud liiga palju ja see on omakorda andnud liitlastele võimaluse sõjalised kulud kokku tõmmata ja elada laia elu. Nüüd peaksid liitlased panustama lubatud protsendid oma kaitsevõimetesse ja kui nad seda ei tee, siis miks peaks neid kaitsma USA? Väga loogiline. Selge on muidugi ka see, et kohe kui USA peakski vedama oma sõjalised jõud Euroopast ära, läheks meil päris keeruliseks. Kesk-Euroopa ei ole ei sõjaliselt ega ka vaimselt valmis konfliktiks ntx Venemaaga ja jätaks meid väga suure tõenäosusega üksi, olenemata sellest mida kõike lubatakse või räägitakse. Reaalsuses pole Euroopal praegu piisavalt kaitsevõimekust ja selles on vabariiklastel õigus – Euroopa on võtnud USA vihmavarju enesestmõistetavana ja suunanud kaitsejõudude raha sotsiaalkuludesse. Ilmselt on tõesti aeg Kesk-Euroopa vaja unest ülesse raputada. Ainuke probleem on, et selleks piirkonnaks kus raputama hakatakse on peaaegu sajaprotsendilise kindlusega Venemaa naaberriigid.

 

SÕJALINE: ÕPPETUNNID 2

 

Kohe sõja esimesel nädalal tegin ülevaate õppetundidest. Lisan varasemale siis tänased tähelepanekud. Olen püüdnud inimeste küsimuste peale palju selgitada, et iga regionaalne sõda, ka Ukraina sõda, on pisut erandlik ja nende pealt ei maksa teha suuri strateegilisi põhjapanevaid järeldusi aga alati tasub tähele panna tehnoloogilisi arenguid. Need annavad kätte suuna, et kuhu sõjandusmaailm liigub. Oma olemuselt ei erine näiteks soomustatud raskerüütlitest ratsaväe rünnak tankide rünnakust. Lahingutes on need ajaloos mänginud sama rolli. Aga mis muutub, see on tehnoloogia arenguga saavutatud uued võimalused taktikaliselt vastast ületada ja üllatada.

 

Ukraina sõda õpetab siis mida? Raskesoomus on hetkel kaitserelvastuse arengust maha jäänud, on alanud droonide valitsemisaeg, mis minu arvates päris kindlasti juhib meid mehitamata (ja elektrimootoritega) tehnoloogiani sõjaväljal. See omakorda tähendab, et tuleviku sõdades sureb pigem tsiviilisik, mitte sõdur. Selles osas on Ukraina sõda väga suur erand, mille pealt ei tasu arvata, et tulevik selline lahinguväljadel ongi. Põhjus on lihtne – kummalgi sõja osapoolel EI OLE tehnilisi ressursse strateegilisteks läbimurreteks ning see sõda on maandunud ajaloos varasemalt nähtud arenguetappidesse, kus strateegiat kujundavad (tehnoloogilise ressursi puuduse tõttu) inimmass ja aeg ning nende omavaheline suhe. Juhul, kui Venemaa võtab sõjast kaasa õppetunni, et II MS aegne massiga peale minek on mõistlik ja tehnika areng pole nii tähtis, siis on meil tulevikus ikkagi hea võimalus vastu saada ja vastasest selgelt üle olla.

 

1. Vene armee ei ole muutunud. Säilinud on nõukogude ajale omane ülesehitus ja strateegiline juhtimistasand, käsuliinid ja arusaamad. See muudab nad vähe painduvaks ning toob ohtralt massiga peale surumist ja inimohvreid. Venemaa on rahvaarvult suur, kuid ka neil jõuab lõpuks kätte piir, kust edasi enam ohverdada ei saa. Mingi tasandini on neil võimalik konventsionaalses sõjas sellega edu saavutada aga ainult juhul, kui vastane hakkab vastu nende mängureeglitele alludes. Kohe, kui vastane tegutseb ebakonventsionaalselt, on vastane edukas. Ukraina sõja alguses kasutas Ukraina ohtralt sissitaktikat ning lõi valusalt venelaste logistikaliine, suutes panna Venemaa rünnaku kõikuma. Kui liiguti tagasi tavapärase sõjapidamise juurde ja rindesõtta, hakkas Ukraina tundma sama valusaid kaotusi. Seega on väikeriikidele väga vajalik võimalikult suure ja hästi välja õpetatud territoriaalkaitse olemasolu, mis ei kasutaks mitte mingil juhul rindesõja taktikaid. Ukrainas on laialdane sisside kasutamine keeruline puuduvate metsaste alade tõttu, meil on selleks aga kõik võimalused.

 

2. Sõjaajaloo peamine õppetund on olnud aastatuhandeid üks ja seesama – sõda liigub mööda teid linnadest linnadesse. Eesti on metsane ja soine, mis suruks ründaja veel rohkem teedele, suunaga asulatesse. Metsade ära kasutamine on meie võimalus. Ja ärgem unustagem teid. Teed mööda liiguvad armeede rünnakud ja neile järgnev logistika. Teede läbi lõikamine ja kaitsmine (metsad ju ümberringi) geograafiliselt sobivates (meil tasandik, seega jäävad meile sobivaks jõed, laiemad kraavid jne) kohtades on meie võimalus. Lahingud linnades on kulukad. Soomusega on seal keeruline, seega jäävad suurtükilöögid ja inimmass. Neid on vastasel kordades rohkem. See sunnib meid veel rohkem metsadele ning löö ja põgene taktikale panustama.

 

3. Strateegiline sügavus on tähtis. Kes ei tea, mis see on siis tsiviilkeeli selgitades – vastase suurtükkide, rakettide ja lennuväe sinu tagalasse ulatuv ründeala. Kõik mis sellesse jääb on 24/7 rünnatav ilma vastase poolse inimelude kaota. Võimalus sellest alast tahapoole reserve asetada (ja sinna taganeda) on seega ellujäämiseks esmatähtis. Paraku, meil sellist luksust pole. Meil EI OLE strateegilist sügavust, mis tähendab, et me sõltume liitlastest rohkem kui keegi teine. Liitlased on meie strateegiline sügavus. Soome, Rootsi, Norra ja Poola on Baltikumi otsesed strateegilise sügavuse partnerid, mis seab nad sissetungi korral koos meiega sõja eesliiniks. Meie koostöö nendega peab olema kordades läbi mõeldud, läbi harjutatud, läbi nämmutatud. Laskemoonalaod Baltikumis on küll tähtsad aga veel tähtsamad (strateegilises plaanis) on samasugused laod nendes riikides. Mida tugevad on meie naabrid, seda tugevamad oleme meie.

 

4. Sõda on oluliselt rohkem matemaatika kui arvame. Mina defineerin sõda nii: relvastatud konflikt, kus olemasolevate ressurssidega võideldakse uute ressursside (nii sõjalised kui ka poliitilised – maa-ala, poliitiline populaarsus, vastase armee nõrgendamine, tugevam positsioon geopoliitilisel kaardil jne. Ka aeg, kui selline, on ressurss) nimel, mida juhib inimtahe. Viimane on äärmiselt tähtis. Ükski armee ei liigu ega võitle, kui selleks puudub inimese soov võidelda. Aga numbrid on samuti tähtsad. Kui sul on üks moodne ja kallis tank, väga hea meeskonna ja relvastusega aga vastasel kakskümmend vana, siis pead sina tegema kakskümmend õnnestunud lasku aga nendest kahekümnest igaüks vaid ühe õnnestunud lasu. See asjaolu paneb armeejuhi seisu, kus ta ei saada seda vaest ühte supertehnoloogilist tehnikavidinat lahinguväljale üleliia riskima. Vastane aga saab oma ressursse kulutada, sest neid ju jagub. Numbrid on tähtsad, midagi teha ei ole. Ja see kõik maksab. Seetõttu, kui riik tahab ennast Venemaa jõhkruse eest kaitsta, tulebki riigil teha väga suuri kulutusi. Vastuargument, et see on raha tuulde loopimine ja meie koolil oleks hoopis uut katust vaja ei päde, sest mida hakkab kool selle uue katusega pihta, kui seda pommitama tullakse? Ajaloo õppetunnid on olnud alati selged – sinu vabadus on võrdeline sinu sõjalise võimekusega.

 

5. Armee peab õppima taganema. Õppuseid on tore teha stiilis, et kuidas me vastast võidame aga kõige paremini peavad olema läbi harjutatud hoopis sõja kõige keerulisemad lahingutüübid – viivitus ja taganemine. Ka viivituslahing ja taganemine on osa võidustrateegiast. Britid taganesid Euroopast II MS alguses välja, säilitades nii suure osa oma elavjõust, mida oli vaja hiljem Normandia dessandi ajal.

 

6. Droonid on muutnud raske soomustehnika kergelt haavatavaks. Unustage raskesoomus. On alanud mehitamata tehnika ajastu, kus paarisaja eurose drooniga on võimalik maha võtta mitmemiljoniline tank. Teiseks – ei mingit miinide keelustamise konventsiooni. Miinid on üks parimaid kaitsevahendeid, on Ukraina sõja õppetund. Ja ei mingit kobarmoona keelustamist. Nalja teete või? Milleks anda vastasele kerge võimalus?

 

7. Luure olulisus on samuti kõikide sõdade õppetund, läbi ajaloo. Luureametitele kulutatavad summad toodavad julgeolekuliselt riigile rohkem, kui pealtnäha paistab. Seetõttu on väga-väga oluline, et meie erinevad luureametkonnad oleksid korralikult rahastatud. Just luure on esimene, kes näeb ja kuuleb. Luurel on spioonid ja ülejooksikud, kes hoiatavad vastase plaanidest ette (kes mäletab näiteks Svetlana Drjuki aastast 2019? Ilmselt mitte keegi aga too Vene ohvitser hoiatas Ukrainat, et Venemaa plaanib peagi suurt sissetungi Donetskisse ja Luhanskisse 100tuhande sõduri osavõtul. Sel ajal peeti teda ebausaldusväärseks aga täna saame öelda, et tal oli õigus. Tema ületulek oli puhtalt SBU teene). Euroopa on rinda pistmas Venemaa kasvava terroriga, mis sisaldab mõrvu ja sabotaaži ja see seab vastuluureametitele veel lisakoormat juurdegi. Ühtlasi näitab see kui sügavale mülkasse naaberriik langemas on.

 

8. Peame arvestama, et arvestatav osa noortest sõja korral põgeneb. Eestissegi on aidatud täiesti teadlikult neid mehi, kes Ukrainast sõjaväe eest jalga lasid. Sama toimub päris kindlasti ka siin, kui peaks sõda hakkama. Seega tuleb meil arvestada oluliselt väiksemate numbritega väljaõppinud reservist, kui kirjas on. Kõik algab ikkagi inimtahtest ehk olulisest osast igas sõjas – moraalist ja soovist võidelda.

Ukrainas on mitu väejuhti kaotanud koha, sest nad riskivat liiga palju oma sõdurite eludega. Nende vastase võitluse peamiseks eestvedajaks on Ukraina naispoliitik Mariana Bezuhla, kelle arvates peaks Ukraina ohtrad vasturünnakud lõpetama, sest see toovat liiga palju oma sõdurite elude kaotust. Paraku meenutab too poliitik mulle naist, kes saatis 1945 aastal USA ajakirjandusele kirja, et USA lõpetaks sõjas osalemise, sest noored poisid saavad ju surma ("Please, for God's sake, stop sending our finest youth to be murdered on places like Iwo Jima. It is too much for boys to stand, too much for mothers and homes to take. It is driving some mothers crazy. Why can't objectives be accomplished some other way? It is most inhuman and awful—stop, stop!"). Talle vastas Ühendriikide mereväe sekretär James Vincent Forrestal, kes oli ka ise Iwo Jimal näinud seda väga verist lahingut, ausalt ja lihtsalt: 7. detsembril 1941 alustatud rünnakuga andis vaenlane meile lihtsa valiku: võidelge või hävige. ("On Dec. 7, 1941, the Axis confronted us with a simple choice: fight or be overrun. There was then, and is now, no other possibility. Having chosen to fight, we had then, and have now, no final means of winning battles except through the valor of the Marine or Army soldier who, with rifle and grenades, storms enemy positions, takes them and holds them. There is no short cut or easy way. I wish there were.").

Kui Venemaa 24. veebruaril 2022 aastal Ukrainat laiendatult ründas oli Putini eesmärk sõnastatud küll pikalt ja peenelt aga lühidalt kokku võttes oli sõnum sama: võidelge või saage hävitatud! Midagi ei ole teha, ilma vasturünnakuteta pole lootust võiduks olemaski. Ja vasturünnakutes saavad alati ka oma sõdurid ohtralt surma. Kui Ukrainas on populaarseks muutumas tolle naispoliitiku seisukoht, siis on lood inimtahtega (sooviga sõda võita) juba sitasti.

 

9. Lääneriigid peavad sõjas oluliseks õhu ülemvõimu, Venemaa maavägede ressursside numbrilist üleolekut ja suurtükiväge. Mõlemad lähenemised on õiged aga kuni teatud piirini. Õhu ülemvõimu idee on kontrollida taevast lahinguala kohal, mis omakorda suruks maapinnal asuvad väed logistilisse lõksu. Sa ei saa liikuda ilma, et sind õhust kohe ei rünnataks. Ukraina sõda näitab, et õhu ülemvõimu on rindejoonel üle võtnud droonid. Samas, strateegilisel tasandil sõltub kõik ikkagi lennuväest ja selle võimest rakettidega vastane üle külvata. Mis omakorda seab A2/AD võime olulisemaks, kui varasemas sõjaajaloos. Ühtlasi tuletab see meelde, et reegel „sa ei saa rünnata seda, mida sa ei näe” maksab veel rohkem, kui varem. Droonide edu põhjuseks on nende võime enda inimelusid ohtu seadmata NÄHA ja rünnata. See meenutab, et veel üks aspekt Ukraina sõjast on tähelepanuväärne – mulaažid. Pettesihtmärkide edu on selles sõjas olnud erakordselt suur. Seega tasuks Balti riikidel tõsiselt mõelda, et vastase lennuväele ja droonidele tuleb luua korralik pettesihtmärkide varu. Odav ja tõhus kaitsevahend, mis kulutab vastase kalleid ja hinnalisi raketiressursse.

 

10. Tsiviilelanikonna osa sõjas on märkimisväärselt suurem tänu tehnoloogiale, mis meil täna olemas on. Taskus asuv vidin võimaldab filmida ja jagada infot lahinguväljalt ja okupeeritud aladelt kiirusega, mis pole olnud mitte kunagi varem võimalik. Toimiva sidetehnoloogia kasvanud osatähtsust näitab kasvõi Starlinki osakaal lahingute edus. Elektrooniline side ja segajad on tõusnud selgelt strateegiliselt üheks kõige tähtsamaks komponendiks, mis määrab edu lahinguväljadel. Venemaal on väga hea elektroonilise segamise tehnoloogia (osa lääneriikide analüütikuid hindab, et Venemaa on selles osas läänest selgelt ees) ja me peame olema selleks valmis.

 

F-16 SAABUMINE SAAB OLEMA PIGEM VALUS TAGASILÖÖK

 

Kirjutasin ennustavates ülevaadetes sõja esimesel aastal, et lääne lennukeid niipea ei anta, sest on kaks suurt punkti, mida on nende eduks vaja täita. Praegu võib selgelt välja öelda, et kumbki pole kahjuks siiani täidetud. Esiteks – lendurite põhjalik väljaõpe. See, et Ukrainal on tohutu puudus inglise keelt oskavatest inimestest, on olnud näha läbi sõja. Varem vene keelt põhilise võõrkeelena õppinud rahvas muutis suunda alles sõja ajal. See varem tegemata hariduspoliitiline otsus maksab nüüd kätte ülivalusalt. Lisaks tähendab korralik väljaõpe ikkagi pigem mitmeaastast treeningut, mitte kiirülevaadet simulaatoris ja mõnekuulist lendamist lennuki tundma õppimiseks. Lahingulendur peab une pealt oskama käsitseda kõiki lennuki keerulisi juhtsüsteeme ja arvuteid, mille programmid kubisevad inglisekeelsetest lühenditest. Pead navigeerima, sidet pidama, tegema manöövreid, tulistama vastast väga suure füüsilise pinge all. Pealegi pead suutma, lisaks lihtsalt lendamisele ja arvutite käsitsemisele, teha lahingu ajal koostööd teiste lennukite, maapealsete lennujuhtide ja üksustega. See kõik peab olema põhjalikult läbi harjutatud. Tänapäeval võtab minimaalne väljaõpe aega pigem mitu aastat, mitte paar kuud. Teiseks pole Ukraina lennuväljadel korraliku õhukaitset. Mis kasu on lennukitest, kui sul pole võimalik neid lendamagi saada, sest need lastakse enne sodiks? Lisaks veel Kiievi surve lendurid ja lennukid minimaalselt lühikese ajaga Ukrainasse saada, mis on tekitanud USAga suure tüli. Põhjus lihtne – nimetatud kahe eduks vajaliku punkti mittetäitmine. Kiievist võib ka aru saada, sest hirm, et tulevane võimalik president Trump Ukrainat maa-alade kaotusega rahule sunnib on suur. Kui seejuures ei anta ka mingit võimalust saada osaks NATOst (mis oleks NATOle pigem väga kasulik), siis tuleb praegu püüda seis saada nii heaks kui vähegi võimalik enne, kui läbirääkimisteks läheb. Loota, et Venemaa ei tule katsele number kaks on selgelt naiivne ja sellest saavad ukrainlased hästi aru ja sellest saab ka lääs aru, mistõttu püütaksegi Ukraina NATOsse saamine pigem edasi lükata, tuues vabanduseks mida iganes. Katsu sa aga sõjast väsinud ja business as usual ootuses lääneriike veenda, et Ukraina edu on meie kõigi edu. Kõik need miinused lennukite andmisel, hilinemisel, kiirustamisel jne annavad peagi kokku pigem veel ühe suure pettumuse ja Ukraina süüdistab selles (osalt täiesti õigustatult) lääneriike ja lääs (samuti osalt täiesti õigustatult) Ukrainat. Loodetavasti saadakse lääne lennukitest (mis olevat juba madistamas osade vene blogijate teadete järgi) ikkagi niipalju kasu, et need suudavad vene lennuväge veidigi tagasi suruda, ise ilma suuremate kaotusteta. Parem ikka need mõned moodsamad lääne lennukid, kui mitte midagi. Ühel päeval tuleb ka rahu ja siis saab Ukrainast üks suurimaid lääne lennukitehaste tööandjaid, sest sõja õppetunnid on valusad. Sellest on ka lääneriikides ehk juba aru saadud?

 

PS! Tehti märkus, et minu ennustuste järgi oleks Trump juba justkui võimul. Tõenäosus selleks on tõesti pigem suur kui väike aga ega see, kui ta valimisi ei võida, ei muudaks olukorda, et tema andunud austajad mässama ei hakkaks. Tõsi, siis jääks samas ära autokraatia kehtestamise võimalikud katsed, vähemalt järgmisel neljal aastal aga 2028 läheks keeruliseks igal juhul.

SUVI 2024 Ukraina Vabadussõjas

 

SUVI 2024 Ukraina Vabadussõjas

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab. Vahepeal tegin ka kahe aasta ennustuste kokkuvõtte. Laias laastus läheb kolmandik sajaprotsendiliselt täppi, pool osalt täppi või on veel selgumata (sest paljud ennustused on päris pika aja peale) ja kolmandik läheb mööda. Võib päris rahul olla, tabamistäpsus on kõrge.

_______

TROLLIFARMID TASUVAD END ÄRA

Venelased suunavad trollifarmid „Palestiina abistamiseks”, et viia sotsiaalmeedias pilk Ukraina uudistelt ära. Igal uudisel, täiesti suvalisel teemal, võib leida juba nüüd sadu kommentaare stiilis „aga miks Palestiinat ei aita või neist ei räägi?”. See on siiski ajutine ning selle eesmärk on mõjutada Vene trollifarmide peamist sihtmärki – USA vabariiklaste hääletajaskonda. Mäng on, olenemata mõningatest tagasilöökidest, pikaajaline. USA sõjaline mõju on nii suur, et põhimõtteliselt on Euroopa suhteliselt kärbitud armeede ja sõjatööstuse võimalus Ukrainat abistada (ja ennast kaitsta) siiski üsna piiratud. See peaks olema äratuskell kogu Euroopale aga paraku ootab suur osa Kesk-Euroopast, et saaks jätkata rahulikku elu ja tavapärast äri Venemaaga. Iroonilisel kombel ootavad seda ka väga paljud Ida-Euroopa ärimehed. Inimene on ikka väga kergelt ära ostetav, midagi pole teha. Maailmas on ainult üks tõeline jumal kes suudab peaaegu kõiki tegutsema panna ja selleks on raha (loe: inimlik ahnus). USA vabariiklastest juba rohkem kui pooled hääletasid seekord Ukraina abistamise vastu, mis on märkimisväärne muutus. Vabariiklastele suunatud pikaajaline propagandalaine on Venemaale aina rohkem ära tasumas ja võib päris kindel olla, et sellele suunatakse aina rohkem ressursse.

HIINA ON VÄSIMAS

Hiina on tüdinemas Ukraina sõja venimisest ning saab peagi üheks määravaks jõuks, kes üritab sundida Ukrainat alasid loovutama. Nendega ühinevad kremlimeelsed jõud Slovakkia ja Ungari ning USA vabariiklaste paremäärmuslik tiib. Väsimust on tunda ka Kesk-Euroopas. Saksamaal ja Prantsusmaal oodatakse pikisilmi millal saab tavapärast äri edasi ajada ning justkui „kogemata juhtunu” unustada. Siinjuures saab määravaks kas Trump saab presidendiks või mitte. Juhul kui Trump saab presidendiks on see sobiv Kremlile, sest suure tõenäosusega survestab Trump Ukrainat alasid loovutama aga see oleneb väga palju küsitlustulemustest. Kui vabariiklaste enamus pooldab ühte, siis teeb Trump üht, kui teist, siis teeb teist. Selline ettearvamatus teeb temast ka Venemaa jaoks suhteliselt keerulise vastase/sõbra, rääkimata lääneliitlastest. Euroopale tähendaks aga selline võimalik asjade käik väga halba seisu. See tähendaks, et meile siin Baltikumis hakkab kell tiksuma ja „võidu” saavutanud Venemaa ihkaks uusi vallutusi. Ida-Euroopa kaotaks sama kiiresti usu vanade lääneriikide „vankumatusse toetusesse” kui kiiresti Ukrainat ”rahule” sunnitakse. Juhul kui see juhtubki, nii nagu ennustan, siis üldiselt tulebki ausalt hetkeseisule maailmas otsa vaadata ja küsida Mart Helme sõnadega – aga mis on meie plaan B? Mis saab siis kui USA ei taha või ei saagi sisepoliitilise jagelemise või kahe rindega sõja tõttu (minu ennustus, et 2028 ründavad Hiina ja Venemaa lääneriike koos – üks Taiwanis, teine Baltikumis) Ida-Euroopat aidata? Euroopal pole enam pika kokkuhoiu tulemusena endalgi kaitseks piisavalt võimekust, saati siis tulla piisava võimsusega Baltikumi kaitsma.

Samas ajal püüab Hiina Venemaad ikkagi sõjaliselt toetada ning on suurendamas kaudset abi ning ostab aina rohkem naftat ja gaasi, mida neil endil küll otseselt vaja ei lähekski.

(Ennustasin varasemas ülevaates, et 2025 aastal istutakse läbirääkimiste laua taha ja Venemaa saab osad vallutatud alad endale. Sellel eelneb läbi kurnatud Ukraina õhukaitse ja armee liinidest läbi murdmise katse mais-juunis kuni sügiseni 2024, peamise sihtmärgina Siversk, seejärel suunatakse ründeteravik Kramatorskile)

ELEVANDID MUUTUVAD PAREMÄÄRMUSLIKUKS, MÕNEKS AJAKS

Ennustan, et USA vabariiklaste paremäärmuslik tiib kasvab ning umbes aastakümne lõpuks võime mõneks ajaks lugeda Vabariikliku Parteid (mille logoks on USA lipuvärvides elevant) üsna selgelt pigem paremäärmuslikuks parteiks. Nähtus on ajutine, sest vandenõuteooriatel pärmitaignana kerkiv paremäärmuslus, mis maailmas praegu kulutulena levib, ongi käinud lääneriikidest üle aeg-ajalt esineva lainena, mis on olnud peaaegu eranditult majanduslanguste perioodide tagajärg ja vastandub liberaalsete parteide ebaõnnestumistele. Edukaks pole see kunagi osutunud ega saagi osutuda, sest baseerub solvumisel ja vihkamisel ning kõnetab vaid madalama haridustasemega elus pettunuid (haridustasemel ja edukusel on enamasti väga suur seos). Parteil tuleb taas leida mõõduka konservatismi suund, mis jagaks lootust, mitte vihkamist või siis laguneda kaheks erinevaks parteiks. Iseenesest oleks USA sisepoliitikale äärmiselt kasulik kui domineeriks rohkem kui kaks parteid, sest siis ei jaguneks rahvas kaheks vastasleeriks aga tõenäosus, et mõni suur laguneb, on muidugi pigem väike. Isegi päris, päris väike aga samas mitte olematu. Mitmeparteilisel süsteemil on tugevad eelised kahe partei süsteemi ees, see vähendab polariseerumist ja võimalust sisepoliitilisteks relvastatud mässudeks või lausa kodusõjaks aga kahe partei süsteemis koondub enamik hääletajaskonnast keskele eeldusel, et pole toimunud mullistumist infomeedias ja see süsteem võimaldab parlamendis ka üldiselt kiiremaid kompromisse, sest osapooli on vähem.

Ühtlasi ennustan, et vabariiklased tagandavad peagi Johnsoni oma kohalt. Johnson sõltub nüüd vaid Trumpi armust, kes omakorda toetub aina rohkem partei paremäärmuslikule tiivale. Johnson sai Ukraina abi läbi suruda vaid tänud Trumpi suunamuutusele Ukraina abi küsimuses, kes omakorda toetusel küsitlustulemustele, mis näitasid Ukrainale tugevat toetust ning hirmule, et kaotatud sõda kirjutataks tema nimele. Johnson on aga nüüd Ukraina abistamisega omale nime teinud ja on täiesti võimalik, et näeme teda veel tulevikus ühel päeval presidendiks kandideerimas. Praegu on aga vaikselt ja järjekindlalt kasvamas Trumpi isikukultus ja tema mõju kogu vabariiklaste (ka mõõdukamale) hääletajaskonnale. Sellised tegelased, kelle ümber tekib isikukultus, on ajaloos väga sageli lõpetanud ainuvalitsejatena või vähemalt proovinud mingisugustki autokraatiat juurutada. Ilmselt näeme sedasorti otsest katset või vähemalt poliitilist kompamist ka USAs.

EUROOPA HAKKAB TAKISTAMA VENE VARADE KONFISKEERIMIST

Ennustan, et kuigi USA Kongress võttis vastu eestlaste esialgse algatuse – konfiskeerida Venemaa varad ja kasutada neid Ukraina abistamiseks, siis Euroopas on liiga palju neid jõudusid, kes hakkavad seda takistama ja päris tõsiselt selle vastu võitlema. Neid toetavad geopoliitilisel areenil Hiina ja Venemaa ning rida Aasia riike. Orban sööb enne oma mütsi ära kui annab selliseks seaduseks ELi tasandil loa. Ilmselt näeme tõsist vastuseisu tulemas ka Saksamaal ja Prantsusmaal, kindlasti aga Austrias ja Slovakkias. Sellest teemast saab 2024 aasta suve suurim poliitiline lahinguväli ELi tasandil.

RELVAABIST JÄTKUB VAID AASTAKS

Ennustan, et USA Kongressis vabastatud relvaabist piisab selle aasta suviseks kampaaniaks ja ilmselt kuni umbes järgmise aasta suve alguseni, peale seda hakkab jälle aeglaselt puudus kätte tulema. Meedia kirjutab, et abist jätkub vähemalt kaheks aastaks aga sõda on siiani näidanud, et laskemoona kulud on siiski palju suuremad kui esialgu eeldati. Seejärel on võimul suure tõenäosusega juba Trump ja ega me tegelikult tea mis tal Ukrainaga plaanis on. Trumpi puhul tulevad otsused tuule puhumise suunast – kui küsitlus näitab midagi, siis nii ta ka teeb. Ise on ta väga Putini meelne aga ta ei saa seda lõputult välja näidata ega öelda. Tema valijaskond on palju laiem kui lihtsalt kamp paremäärmuslasi, mis siis, et see tiib kasvab iga päevaga aina jõudsamalt. Samas on tal teine ametiaeg ja kaotada poleks enam midagi. Kui Trump peaks relvastusega abistamise päeva pealt lõpetama ja siis Ukraina rahuläbirääkimistesse sundima, siis oleme suurimad kaotajad meie siin. Kordan juba sajandat korda oma ülevaadetes, et meie kell hakkaks tiksuma päevast mil Ukraina on sunnitud oma alasid loovutama. Seetõttu on kaitsekulutuste kasvatamiseks vajalikud maksutõusud täna meie ellujäämise küsimus. Selge see, et see paneb väga paljud kulme kortsutama, kuid kui valida on maksutõus kaitsevõime tugevdamiseks või eos alla andmine, siis on valik Venemaa naaberriigis päris selge või noh, seda polegi.

Üks laskemoona kõrge kulu peamisi põhjuseid Ukrainas (mõlemal sõdival poolel) on olnud sõja algusest saadik sõdurite halb ja osalt peaaegu olematu väljaõpe. Mõlemal poolel kiirustatakse meeste rindele saatmisega ja see on maksnud kätte nii elude ja kalli tehnika kaotuse, kui ka üleliigselt kulutatava laskemoona näol. Videost videosse on näha kui palju lastakse nii-öelda „ehku” peale, kaugelt, sihtimata. Sellise sõjapidamise juures ongi kergema laskemoona kulu kõrge. Selle vältimiseks peaks suvel rindele minev sõdur olema õppinud terve sügise ja talve, mitte heal juhul kaks nädalat. Olks vähem ohvreid, vähem laskemoona kulu ja vähem ka soomustehnika kaotusi. Nii, et lääne suunas palvetamise asemel tuleks Ukrainal osalt ka iseendale otsa vaadata. Lääneriikide operatsioon Interflex tagab küll mingi osa sõdurite algtaseme väljaõppe aga ega seegi on oma olemuselt pigem kiirustav. Põhjus lihtne – suured kaotused rindel ja uue reservi pidev nõudlus. Seejuures oli eriti kurb, et eelmisel suvel pealetungioperatsioone läbi viinud ja väga pikalt läänes treenitud üksused kaotasid nii palju hea väljaõppega mehi ebaõnnestunud strateegiliste valikute tõttu. Selle tagajärg oli muidugi ette aimatav – ülemjuhataja välja vahetamine.

Näeme järgmise aasta kevadel/suvel uut algavat tralli relvaabi teemal ja siis ei pruugi kindel olla, et vabariiklased oma toetushääled sellele enam annaksid.

DROONIDE EDU TÕSTAB ELEKTROONILISE SEGAMISE VAHENDID NÕUDLUSE ETTEOTSA

Tankid on osutunud nii haavatavaks droonidele ja nende juhitud suurtükilöökidele, et Ukraina ei saadagi enam oma kalleid lääne tanke rindele. Siiani on väidetavalt kaotatud viis Abramsit (mitu veel vigastatud) kolmekümne ühest ja umbes kolmkümmend erineva tüübi Leopardi. See tähendab, et Ukraina on puht sõjaliselt strateegiliselt seisus milles on olnud sõjaajaloos paljud – sul on vastasest parem tehnika aga seda on vähe. Venemaa on aga samas seisus milles ta on olnud paljudes sõdades läbi oma ajaloo. Nad ei suuda muudmoodi edu saavutada kui vaid massiga. Inimmassiga rünnates ja odavat tehnikat massina juurde tootes. Selle strateegia ilmselt parim näide sõjaajaloost on Prohhorovka lahing, milles sakslased kaotasid kõigest käputäie tehnikat (Vene ajalookirjutistes on see number muidugi müütiliselt suur, et varjata Punaarmee ebakompetentsust lahingus) ja venelased sadu tanke. Sakslastel polnud aga vähest tolleaegset tipptehnoloogiat millegagi asendada, venelastel oli aga odavat metalli ja tuhandeid mehi, keda asemele saata, jalaga segada. Lahing osutus selleks viimaseks pöördepunktiks mis II MS idarinde segi paiskas. Sakslased otsustasid, et ei taha kaotada vähest, mis neil on ja taandusid, andes strateegilise initsiatiivi venelastele. Olen palju kirjutanud, et sõda on ressursside võitlus ressursside vastu uute ressursside nimel (mitte ainult maatükk, naftapuurauk ja uhke lennuväli, vaid ka poliitiline kapital, ntx vallutajate puhul sageli ka poliitilise tugevuse näitamine), mida juhib inimtahe. Kellel rohkem, sellel sageli ka eelis, eriti pikaks veniva sõja tingimustes. Tank on kallis ja neid on vaja palju. Olukorras kus odavad droonid on muutunud tankidele ülekaalukalt ohtlikuks tähendab, et droonide vastu on vaja kaitset. Üheks variandiks (ja see on päris kindel tulevik) on tankide konstruktsiooni muutmine, teiseks füüsiline kaitserelvastus tankidel või nende lähedal. Tavaline lähimaa õhutõrje on osutunud väikeste ründedroonide vastases võitluses ebaefektiivseks ja ka kalliks, võrreldes droonide maksumusega. Praegu arendatakse selleks laserrelva, mis oleks odav ja tõhusam aga see pole veel lahinguväljadele jõudnud. Kõige efektiivsem on olnud elektrooniline segamine ja just seetõttu saab elektroonilise segamise vahenditest peagi üks kõige nõutavam kaup relvatööstuse turgudel. Nii, et lisaks droonitööstustesse investeerimisse püüavad armeejuhid nüüd teha poliitikutele selgeks ka kui vajalik on arendada elektroonilise segamise tehnoloogiat, sest need kaks on otseselt omavahel seotud.

EUROOPA ON HAMBUTU

Esiteks: lääneriikide ja Hiina survel Venemaaga äri ajavate firmade ja isikute musta nimekirja kaotamine oli väga suur löök Euroopa usaldusvääruse pihta, mida jäädakse meenutama veel pikka aega. See on tõeline häbiplekk ja siin tuleks näidata peamiselt kahe riigi suunas – Hiina ja Prantsusmaa (ka need kaks ajavad omavahel suuremat ja vabamat äri, Prantsusmaa sealjuures pigistab silma kinni väga paljude teemade osas mille eest Hiinat kritiseerida tuleks. Midagi pole teha, money talks). Meedia on välja nuhkinud, et Kiievile avaldasid nimekirja suhtes survet Austria, Hiina, Prantsusmaa ja Ungari. Kui Hiina ei üllata kedagi ja ka Austria ja Ungari, mis on päris selgelt Venemaa käpa all olevad lääneriigid, ei pane suurt kulmu kergitama, siis Prantsusmaa on endal jätkuvalt margi täis teinud. Macroni „soolod” oma näo päästmiseks poliitilisel tasandil ei määra siinjuures eriti midagi. Sõnad ja teod kipuvad lahku minema. Prantsusmaast tuleb samas ka aru saada, nad on olnud alati suurte poliitiliste muudatuste esirinnas ja püüavad Elis sees kuidagigi Saksamaa tõusvat tähtsust ja juhtriigiks muutumist kompenseerida. Mõlemal esikoha eest võistleval riigil on suuri probleeme ülevoolava majanduspõgenike lainega väljaspoolt EL-i ja sellest tuleneva kuritegevuse tõusu ja niinimetatud getostumisega (sisuliselt liigutakse Rootsi saatuse suunas), mis omakorda muudab popiks massiimmigratsiooni vastased paremäärmuslased. See on aga juba teine teema.

Teiseks: Euroopa Liidu kohus otsustas eemaldada Vene miljardärid Mihhail Fridmani ja Pjotr Aveni Venemaa kallaletungi eest Ukrainale Euroopa Liidu sanktsioonide all olevate isikute nimekirjast. See otsus on kõige parem näide mis ilmestab kui hambutu on Euroopa Liit agressiivse kurjuse vastu. Kes vähegi diktatuuride ajaloost midagi jagab, saab ju aru, et mitte keegi Venemaal ei aja enam ammu iseenda asja. Kõik on režiimi teenistuses ja kontrolli all. Selline (tahtmatu) sanktsioonide nõrgendamine on viisakalt öeldes rumal ja saeb vaid iseenda jalge alla seatud demokraatia nimelist palki.

Kolmandaks: naaberriiki vallutava diktatuuririigi ja seda toetava naabrist diktatuuririigi sportlaste lubamine Pariisi olümpiale on veel üks ehe näide kui nõrk ja lõhestunud on Euroopa Liit. Euroopa Liidu suur häda on, et puudub tsentraliseeritus välis- ja kaitsepoliitikas. Euroopa Liit toimib hetkel juba kui konföderatsioon aga see tähendab, et igaüks ajab justkui oma asja. Kui majandusküsimustes peakski säiluma iseseisvus ja riikide konkurents, siis julgeoleku küsimustes peaks otsustavust olema märksa rohkem. Seda tagaks vaid rohkem otsustusõigust Brüsselile, nii ebamugav kui see siit vaadates ka ei tundu. Brüsselil on poliitiliselt vajalik ja väga kasulik sõjaliselt tugevam EL aga paraku on meil rida diktatuuridega mestis olevaid liikmesriike, kes suudavad kõik mõistlikud otsused kas ära nullida või neid viivitada. Olümpia on siin üks hea indikaator kui palju vaadatakse diktatuuririikidele nii Euroopas, kui ka maailmas laiemalt, läbi sõrmede.

Neljandaks: võime kihla vedada, et kui läks USAs õnneks, siis läheb Kremli arvates ka Euroopas samamoodi ning Kreml pingutab täiega, et sekkuda Euroopa valimistesse nüüd ja ka edaspidi. Paremäärmuslastest poliitikud, kes Kremli rahadega vahel jäänud, samal ajal nende propat levitades, näitavad seda eriti hästi. Nii, et pole vaja muud teha kui vaadata, kes Kremli jutupunkte räägib ja siis piiluda, kui kaugelt üle seltsimehe õla Moskva punased kindlused muidu ka paistavad?

Viiendaks: Euroopa on täis Ukraina põgenike abistajaid, mis on inimlik ja õige tegu aga kurva poole pealt tuleb olla aus ja öelda, et nende seas on olnud palju neid, kes täiesti teadlikult aitasid või aitavad siiani Ukraina sõjaväeealiste meeste põgenemist armeekutse eest. Ka Eestis. See on tahtlik Ukraina kaitsevõime nõrgestamine ning tuleks kuulutada karistatavaks.

Headus ei tohi muutuda kurjusele kasulikuks.

Kuuendaks: Venemaa suunab nüüd palju ressursse Moldova destabiliseerimiseks, mida Venemaa näeb enda järgmise ohvrina enne võimaliku otsekonflikti NATOga. EL-il pole erilisi võimalusi Venemaa sekkumist selles väikeriigis takistada.

SAKSAMAA ANNAB UKRAINALE LÕPUKS KA TAURUSE RAKETID

Ennustan, et veel selle aasta jooksul tarnib Saksamaa Ukrainale Taurused. See oleks sõjaliselt mõistlik käik, kuigi sisepoliitilistel põhjustel pole Saksamaa seda veel teinud. Sisuliselt on see sama sisepoliitilise kemplemise ring mis läbiti Leopardide puhul. On vaid aja küsimus, kui jõutakse seisu, kus positiivne otsus ära tuleb. Loodame, et see ennustus läheb sinna täppi läinute hulka.

MITTE MISKI POLE OHTLIKUM KUI ISLAMIRIIK, MIS SAAB TUUMARELVA

Me räägime Ukrainast ja seda ründavast Venemaast kui ohust. Me räägime Hiinast, kes valmistub piire laiendama. Aga tegelikkuses on just Iraan igas lääneriikide võrrandis. Miks? Kas kujutate ette mis saab läänemaailma demokraatlikest riikidest või üldse kristlikust maailmast kui mõnest islamiriigist saaks tuumarelva omav riik? See läheb küll juba kaugesse spekulatsioonide maailma nii, et liigume tänapäeva tagasi. Kuidas Iraan saaks üldse sellised teadlased ja insenerid? Sest Venemaa (ja väheke ka Hiina) toetab ja aitab arendada selle riigi tuumavõimekust, koolitades islamiriigile teadlasi. Siit edasi pole enam palju maad tuumarelva ehitamise oskuste omandamiseks ja ühel ajahetkel nende teadmiste jõudmiseks islamiäärmuslastele, keda ei huvitaks ükski ratsionaalne argument, miks seda „uskmatute” vastu ei peaks kasutama. Maailma üldise ellujäämise huvides on Iisraeli konfliktil ja Iraanis toimuval märksa laiemad tagajärjed kui sõjal Ukrainas või võimalikul Hiina sissetungil Taiwani. Need kaks ohustaks lääneriikide ülemvõimu ja demokraatiat kui sellist kuid vaid Iraanist leviv tuumateadlaste oskusteave ohustab maailma tervikuna. Usul on halb omadus kaotada ära ratsionaalsus ja loogiline mõtlemine. Äärmusliku islamifundamentalisti jaoks poleks tähtis mis saab maailmast peale tema enda hukkumist. Seetõttu on kogu maailma huvides, et Iraan (ega ükski islamiriik, sest islam kui selline ei näe demokraatiat ühiskonna ülesehituse lahendusena, vähemalt mitte praeguses selle usu arenguetapis) ei suudaks kunagi ehitada tuuma- või bioloogilisi massihävitusrelvi. Iisraeli - Palestiina konflikti puhul kipub (Venemaa propaganda osalise tulemina) kergelt ununema, kes ründas alanud sõjas esimesena ja millist hävingut see põhjustas, kuid silmi ei saa sulgeda ka Iisraeli valimatu Palestiina tsiviilelanikkonna ründamise suhtes. Samas on selge, et Iisraeli sõduritel on väga keeruline tsiviilisikute hulka peitunud Hamasi liikmeid tavalistest tsiviilisikutest eristada (samas mure oli lääneriikidel Iraagis ja Afganistanis), eriti veel siis kui nood kasutavad, elanikkonna aktiivsel toetusel, avalikke tsiviilobjekte (näiteks haiglaid) relvastatud vastupanupunktidena. Hamas ei sõdi rahvusvaheliste sõjapidamise reeglite järgi ja see on pannud Iisraeli samasse seisu. Siit edasi on väga kerge Iisraelile näpuga näidata kuigi näpuga peaks näitama mõlema osapoole suunas. Niikaua kui osa Palestiinast võitleb jätkuvalt Iisraeli hävitamist põhieesmärgiks seades ja osa Iisraelist soovib sama Palestiinale, ei tule seal mingit rahu. Seetõttu on Iraanile tuumavõimekuse andmine, piirkonnas kus muud ei käi kui üks teineteise eesmärgipärane lõplik hävitamine, äärmiselt ohtlik ja seda kogu maailma kontekstis. Lääneriikide karmim aktiivsus seal on strateegiliselt täiesti õigustatud.

Siinjuures soovitan ära vaadata nii lääne- kui ka Venemaa kriitiline Ukraina sõja algpõhjuseid kokku koondav ajaloo teemaline dokkseriaal „Turning Point: The Bomb and the Cold War” (Netlix). Tuumarelval on suur osa selles miks lääneriigid selliseid otsuseid teevad nagu nad teevad. See väga pikk ja põhjalik (ja veidi naiivselt patsifistlik) seriaal aitab neid algpõhjuseid mõista.

Ukraina Vabadussõja ennustuste ülevaade. Vol. 3

 

Ukraina Vabadussõda. Aastate jooksul tehtud ennustuste kokkuvõte.

Minu esialgsest igapäevasest ülevaadetest said peagi iganädalased, seejärel igakuised ja lõpuks iga paari kuu tagant tehtavad ülevaated, mis erinevalt teistest ülevaadetest on algusest saadik rohkem keskendunud tulevaste sündmuste ennustamistele ja lahti selgitamistele, mitte eilsetele sündmustele hinnangu andmisele, mis on minu meelest kerge ja ühtlasi igav. Meedia on eilsete sündmuste analüüse täis. Palju raskem on sadade artiklite ja infokildude analüüsimine ja selle pealt tuleviku ette ära arvamine. Poliitikal ja sõjal on oma kindel loogika ja seetõttu on need suuresti ette ennustatavad. Vaatame siis uuesti üle (nagu ka eelmistel aastatel sai tehtud) kuidas mu suurematel ennustustel läinud on. Tuli üsna pikk, ilmselt on neid ka vähe, kes viitsivad selle läbi lugeda aga vähemalt on peamised asjad siis ühes kohas olemas ja hea üle vaadata endalgi. Ühtlasi annab pildi kogu konfliktist ja teemadest.

👉Katkend postitusest ja seejärel hinnang:

✅- õnnestunud ennustus

🔀- nii ja naa

🔎- veel selgumata

❌- ebaõnnestunud

👉Kaks aastat enne, 6. jaanuar 2020: kordan siis veelkord oma ammust ennustust, et 2019 oli viimane rahuaasta meie jaoks. Noh, et selle aasta lõppedes oleks näha kui kehv ennustaja ma olen.

🔀 minu ennustus, et 2020 aasta veebruaris Putin Ukraina suunas üritab läks koroonapandeemia saabumisega vett vedama. Venemaa sõjaväe moderniseerimisplaanid olid lõppenud, armee tehniliselt valmis ja Ukraina vastane propaganda käis täie hooga. Koroona tuli peale ja lükkas tõenäoliselt planeeritud sissetungi lihtsalt kahe aasta võrra edasi. Ajakirjandus on kirjutanud, et Putin peab varasemaid korduvaid edasilükkamisi tagantjärele suureks veaks.

👉Neli kuud enne, 5. oktoober 2021: minu ennustus 2020 aasta kohta on lükkunud pandeemia tõttu edasi aga see aeg on nüüd käes - aastal 2022 enne kevadist sula peab Putin üritama, muidu hakkab tema aeg otsa saama. Seega 2022 aasta veebruar-märts saab olema see aeg kui oleks loogiline. Suvel oleks ka fine aga see sobiks Ukrainale vastupanuks rohkem.

✅Seekord olin pikalt juba kõiki oma juttudega ära tüüdanud, et nüüd läheb päris kindlasti Ukrainal keeruliseks. Pakkusin isegi kuupäeva, 9. veebruari väga pikalt ette aga Hiina nõudmisel lükati rünnaku algus olümpia järgsesse aega nagu täna teame.

👉24. veebruar. Sõja esimene päev. Pikk postitus mis sisuliselt ongi ennustus Baltikumile ja selles kirjeldan kuidas Venemaal oleks võimalik Baltikum ära võtta. Alguses ennustan: Kes on järgmine? Baltikum? Nõup. Järgmine on Moldova. BALTIKUMINI LÄHEB VEEL AEGA, SEE EELDAB UKRAINA KAOTUST. TEEN UUE ENNUSTUSE, ET SELLEKS ON JUUNI 2028.

🔎Mingisugunegi võit või sellelaadne variant Ukrainas annaks Venemaale võimaluse jätkata. Kuipalju selle ennustusega täppi läheb näeme alles aastakümne lõpus. Moldova osas võiks juba praegu linnukese ära panna. Kes vähegi julgeolekupoliitikat jagab, sellele ei tulnud Moldovas alanud probleemid üllatusena.

👉24. veebruar, sõja esimene päev: SOOME JA ROOTSI LIITUMINE NATOGA ON POLIITILISELT JA SÕJALISELT LOOGILINE JA ILMSELT VAID LÄHIAASTATE KÜSIMUS.

🔎Selgumata veel. On jäänud vaid Orbani vastuseisu murdmine.

👉Sõja teine päev, 25-s veebruar. 25nda veebruari postituses kirjutan mida on juba õppida Ukrainas alanud sõjast. Viies punkt sellest tasuks eraldi välja tuua: 5. Mobilisatsiooni väljakuulutamine alles peale sõjategevuse algust on sõjaajaloos niipalju tehtud viga, et täitsa kohe imestan, miks seda ikka veel tehakse. Selle loogika on poliitiline - mitte anda vastaspoolele casus belli jaoks võimalust. Balti riigid tegid selle vea 39ndal ntx (lõpuks lasidki väed sisse ja loobusid mobilisatsioonist) ja me polnud ainukesed. Mobilisatsioon tuleks välja kuulutada varem, kasvõi õppuste sildi all. Mida suuremaks paisub vastase armee piiri taga, seda suuremaks tuleb ajada ka enda oma. Kui sa seda alles peale sissetungi teed, siis on lihtsalt hilja.

🔀 Ukraina kuulutas mobilisatsiooni välja peale sõjategevuse algust. Pean seda siiani Ukraina üheks suurimaks veaks.

👉4-s päev, 28. veebruar: Tundub, et venelastel on suuri logistikaprobleeme, muresid kütuse ja muu varustusega. Lisaks on venelaste moraal kindlasti madalam kui ukrainlastel. Nüüd tuleks Ukrainale püüda tarnida niipalju varustust kui see võimalik on.

🔀 Nagu näeme, vaidlused kas ja kuipalju ikkagi aidata ja ehk veel rohkem või hoopiski mitte, käivad siiani. Ka Saksamaa, keda alguses sai palju kirutud, on 180 kraadi ulatuses suunda muutnud ja jõudnud Ukraina suurimate abistajate etteotsa.

👉Kuues päev. 2. märtsi kirjutises pakun, et Ukrainal oleks mõistlik taanduda põhjas kõikide üksustega Kiievi alla. Oma ennustustes pakun ka, et Kiiev suudetakse ümber piirata kui venelane jõuab Borõsbili lennuväljani.

❌Ukraina tegi õigesti ja ei taandunud kõikide üksustega Kiievi alla, vaid hakkas territoriaalkaitse ja eriüksuste abiga survestama ning hävitama venelaste tarneliine, päästes nii Kiievi. Selle pakkumisega eksisin kõvasti. Olin üsna kindel, et venelane suudab Kiievi ümber piirata aga venelaste edasitung pandi enne Borõspili lennujaamani jõudmist seisma ning linn jäi piiramisrõngasse võtmata. Kiievi eeslinnades suudeti kokku koondatud suurtükiväe ja vasturünnakute abiga linna sissetung samuti seisma panna ning seejuures mängiski väga tähtsat osa Ukraina peamiselt noorte, vähese väljaõppega kuid riskialtite territoriaalkaitsjate enesetapjalikud rünnakud Venemaa tanki- ja transpordikolonnidele. Ukrainlased on tunnistanud, et vähene väljaõpe tuli isegi kasuks, sest noored mehed ei taibanud üldse, et lähirünnakutest kümnete tankide vastu nii vähese tankitõrjerelvastuse ja suurtükiväe toeta eluga välja tulla pole enamasti võimalik. See-eest oli tulem täpselt see mida väejuhatus soovis ja venelaste tarneahel kukkus kokku.

👉Samas postituses märgin: Harkivis toimunud pommitamine näitab, et venelased lülitavad sõjas peagi ümber lauspommitamisele, see linn käib-käest kätte ja ennustan, et pommitatakse rusudeks. Venelased on valinud linnade purukspommitamise tee, mis tähendab, et selle lõpetamiseks peaksid ukrainlased alustama vasturünnakute seeriaid aga kas neil ikka on kaitsest tugevatele vasturünnakutele üleminekuks ka jõudu, see on iseasi.

🔀 see pole siiani muutunud. Sõjast on saanud suurtükisõda ja Ukrainal pole võimekust laiale üldpealetungile minna. Küll aga suutis Ukraina kokku koondada lokaalse läbimurde jaoks vajaliku ressursi ning suutis puhastada kogu Harkivi ümbruse kuni Izjumi ja Lõmanini.

👉8-s päev, 3. märts: Odessa on tähtis sihtmärk. Kindla peale proovivad venelased sinna ka meredessanti. Ukrainlaste äralõikamine merest on strateegiliselt loogiline käik.

❌kuna tiivalt suunduv toetav rünnak jäi Mõkolaivi juures seisma jätsid venelased ka dessandi ära. Eksisin ennustusega.

👉9-s päev, 4. märts: Venelaste ründekiirus on maha surutud. Samas on sõjaliselt pilt muutumas ikkagi aeglaselt aga järjekindlalt ukrainlaste kahjuks. Seda, et Ukraina on siiani vastu pidanud ja suutnud Vene rünnaku sisuliselt seisma panna võiks nimetada isegi mitte väikeseks vaid päris suureks imeks. Paraku on Ukraina ressursid palju piiratumad kui Venemaa omad, Ukraina sõltub aina rohkem ja rohkem lääne abist.

🔎kümne päeva reegel kehtis nagu valatult. Sõjanduses arvestatakse, et umbes 10 päevaga selgub modernses vallutussõjas mis seis sõjas jääb, kas üks pooltest saavutab suure ülekaalu. Ukrainasse sissetung 24. veebruaril oli eesmärgistatud kui Ukraina riigi, kultuuri ja rahva hävitamine ning Venemaa okupeeritud alaks tegemine. See ei läinud nii. Peamine eesmärk ehk Kiievi vallutamine ja Zelenskõi valitsuse mahavõtmine ebaõnnestus. Ja nagu näha Ukraina sõltub nüüd sisuliselt ainult lääne abist.

👉10-l päeval, 5 MÄRTSIL KIRJUTAN VÄLJANOPITUD INFOKATKETELE TOETUDES, ET VALGEVENEL POLE KELLEGAGI RÜNNAKULE APPI MINNA, SEST SÕDURID KEELDUVAD. ENNUSTAN, ET VALGEVENE EI SEKKU SÕTTA.

✅nii läkski. Valgevene pole siiani sõjaliselt otseselt sekkunud kuigi riigi territooriumi kasutab Venemaa õhurünnakuteks ja raketirünnakuteks.

👉10-s päev, 5 märts: LAIAS LAASTUS ON TEGU PATISEISUGA, KUS VENELASEL ON VEEL MÕNINGANE RESSURSSIDE ÜLEKAAL. LÄÄNE RELVAAABI TASANDAB SELLE VÄHEKE VÕRDSEMAKS JA SEDA KÕIGE VAJALIKEMATES OSADES - TANKITÕRJES JA LÄHIMAA ÕHUTÕRJES. VÄGA SUUR PUUDUS ON RASKESUURTÜKIVÄEST, MILLEGA OLEKS VÕIMALIK SUUREMAID RÜNNAKUID MAHA SURUDA.

✅seis on üldjoontes sama kuigi lääneriigid on üritanud seda probleemi lahendada. Paraku mitte piisavas koguses.

👉11-s päev, 6-s märts: Esimene vaimustus poliitilisest ühtsusest on möödumas ning lääneriigid (nii nagu Venemaa isegi) on taipamas, et Ukraina paneb vastu (mis on hea) ja Venemaa ei ole nii tugev kui arvati (mis on ka hea) ja see tähendab, et sõda jääb venima ja võib halvimal juhul muutuda pikaks külmutatud konfliktiks (mis on halb). See tähendaks, et majanduslik surve Venemaale tapaks küll väga palju Vene majandust ja viib juba praegu Venemaa tagasi NL aegsesse suletud majandusega vaesusesse. Lääneriikides hakkab toimuma aga samasugune suundumus ja kuigi siin ei saa see olema mitte kümmet protsendikestki sellest mis toimub Venemaal, siis vene inimene on harjunud igasuguse jamaga, lääne inimene tuleb tänavale aga juba siis kui hommikul on pakk mahla läinud euro kallimaks, rääkimata sellest kui gaasi ja kütuse hinnad kerkivad kiiresti. Oleme harjunud hea eluga ja ei taha midagi teada selle lõppemise põhjustest, sest nii karm kui see ka ei ole, meile pole veel ju tääki nina alla lükatud ja niikaua kui seda pole juhtunud nõuame head elu edasi. Poliitikud peavad sellega hakkama juba varsti arvestama, eriti USA-s ja kesk-Euroopas.

🔎Sellega on läinud siiani nii ja naa variandis aga lõplik vastus on samas saamata. Kas läänel jätkub ka peale valimisterallit uute juhtidega innukust Ukrainat kaua edasi aidata? Eks näeme.

👉13-s päev, 8. märts: VENEMAA JA HIINA ON MOODUSTAMAS SELGET LÄÄNERIIKIDE VASTAST KOALITSIOONI JA ON AINULT AJA KÜSIMUS MILLAL NEED KAKS VÕTAVAD SISSE II MS EELSETE LIITLASTE JAAPANILE JA NATSI-SAKSAMAALE SARNASE SELGE VASTANDPOSITSIOONI LÄÄNEGA.

🔎kuigi Hiina on ettevaatlik, on trend süvenev. Hiina küsimus on konflikti üks tähtsamaid, sest Pekingi valikust sõltub päris palju ka sõja lõpptulemus. Praegu on Peking kahe vahel. Poliitiliselt tahetakse olla Moskva poolel, majanduslikult lääne poolel. Kas nad üritavad Moskvat salaja toetada? Võimalik aga kindlasti mitte arvestatavas ulatuses ja otse. Kaudselt, näiteks Vene naftat ostes.

👉15-s päev, 10 märts: VENELASTEL JÄTKUB RESERVE PIKAKS VENIVA SÕJA JAOKS ROHKEM KUI NEID ON UKRAINLASTEL. VAJADUSEL VÕIB PUTIN KASUTADA PIIRATUD MOBILISATSIOONI VÕIMALUST.

✅Olen korduvalt ka kirjutanud, et venelastel on ühe sõda muutva käiguna ka üldmobilisatsiooni variant kuid see on režiimi ellujäämise seisukohalt riskantne käik, sest võib hävitada igasuguse toetuse riigi lääneosas, millest võimul olemine suuresti sõltub. Varjatud mobilisatsioonist sai ametlikult piiratud ulatusega mobilisatsioon 21. septembril 2022. Ennustus oli seega täpne. Piiratud ulatusega mobiliseerimist on toimunud ka hiljem, mille lõpptulemina on Venemaa armee suurus Ukrainast suurem siiani.

👉15-s päev, 10 märts: ALANUD ON SUUR POMMITAMISKAMPAANIA JA PEAGI NÄEME ILUSATEST UKRAINA LINNADEST SAMASUGUSEID PILTE NAGU VAREM VÕIS NÄHA SÜÜRIA VÕI TŠETSEENIA LINNADEST. MARIUPOLIST TEHAKSE PILTLIK NÄIDE, MIS VASTUHAKU KORRAL LINNADEGA JUHTUB NING SEALT EI LASTA TSIVIILELANIKKE VÄLJA.

✅Õige ennustus.

👉18-s päev, 13. märts: Putinil hakkavad kaardid käes otsa saama. Kui niipea Kiievit ümber piirata ei õnnestu püüab ta üle riskima hakates kasutada veel jõhkramaid vahendeid - keemiarelva, okupeeritud aladel arreteerimislainet ja meeleavalduste jõuga laiali löömist ja piiratud ulatusega mobilisatsiooni.

🔀 keemiarelv on ainuke, milles siinses ennustuses olen eksinud kuigi ukrainlased vaidlustavad selle mitme juhtumi põhjal. Laias plaanis pole keemiarelvast siiski sõjas igapäevast vahendit saanud. Samas on see variandina siiani olemas, kuid pakun, et Washingtoni välja öeldud punasest joonest, keemia- ja tuumarelva kasutamisest, mööda ei minda. See saab juhtuda vaid siis kui tõesti enam muid käike pole ja režiimi vundament hakkab nähtavalt murenema. Niipea seda veel ei juhtu.

👉19-s päev, 14. märts: Venemaa on suunamas oma jõudu lõunarindele. Mina nende asemel üldse Odessale dessanti ei teeks vaid viiks väed Krimmi ja sealtkaudu ülesse läbi Hersoni Mõkolaivist mööda Lõuna-Ukraina tuumajaama ründama ning osa vägedest suunaks läbi Krõvõi Rigi Zaporizzija-Dnipro peale. Sellega saaks lausa kolm väga tähtsat strateegilist sihtmärki korraga sihikule.

🔀seda nad üritasidki aga nende ebaõnneks nägi Ukraina väejuhatus selle idee läbi ning lõi rünnakud tagasi. Küll aga läks venelastel õnneks Krimmist saabunud toetuse abil ära võtta, peale pikka piiramist, Mariupol. Tõsi, pakkusin, et kahel ilusa ilmaga päeval (14-15 märts) Odessa dessandiks sobiv aken on ja venelane ikkagi proovib aga selles osas eksisin. Dessanti pole Ukraina õnneks siiani toimunud ja ei toimu ka.

👉22-ne päev, 17. märts: VENELANE KOONDAB ÜKSUSEID HOOPIS LÕUNA-UKRAINASSE, ET SEAL NOVOROSSIA PROJEKT ELLU VIIA KUI MUUD ENAM EI SUUDETA.

✅Vallutatud piirkonnad annekteeriti viimasel septembripäeval 2022. Iroonia, et vaid päev hiljem, 1. oktoobril, möödus 84 aastat päevast mil Natsi-Saksamaa annekteeris Sudeedimaa. Erinevused? Lihtsalt 84 aastat ja ei midagi muud. Venemaa käitub okupatsioonitsoonis sama jõhkralt nagu natsid oma okupatsioonitsoonides II MS ajal ja põhjendab oma vallutusi samade argumentidega. Venemaa suurimaks kaotuseks pole mitte sõda vaid imidž.

👉24-s päev, 19. märts. Olen oma Novorussia ennustusega veel enesekindlam: umbes järgmise nädala lõpuks saavutavad Vene väed oma jõu maksimaalse haripunkti, millest edasi pole võimalik enam intensiivset ründetegevust arendada. Ülejärgmiseks nädalaks ei jää venelastel muud üle kui kaitsesse asuda. Selleks ajaks aga soovivad nad vallutada eelkõige lõunas kindlasti tuumajaama ja võimalusel jõuda välja Krõvõi Rigi ja ehk ka edasi Dnipro suunas. Ennustan, et venelased külmutavad seejärel konflikti ja kuulutavad vallutatud lõunarinde tagalas välja nn NovoRossia või Hersoni Rahvavabariigi...või noh, mingisuguse uue moodustise, mis palub end Venemaa koosseisu liita. See on ka põhjus miks praegu just lõunas toimub arreteerimislaine ja puhastusaktsioon meeleavalduste mahasurumiseks.

🔀sellega läks nii ja naa. Krõvõi Rigi prooviti aga selleni ei jõutud. Hersoni vabastasid ukrainlased hiljem. Küll aga Novorussia ennustus täitus viimasel septembripäeval. Ka ei ole venelased sõja külmutamist kordagi plaaninud ning nende esialgsed eesmärgid on säilinud siiani.

👉24-s päev, 19. märts: MARIUPOLI LANGEMINE POLE ENAM KAUGEL, kuid kaitsjad teevad selle venelastele väga valusaks. Samas on venelased käiku lasknud I MS aegse purukspommitamise strateegia, mis toob kaasa väga palju tsiviilohvreid.

✅Mariupol langes kaks kuud hiljem, sõja 83-ndal päeval, 17-ndal mail.

👉29-s päev, 24. märts: täna on NATO kohtumine, kus ilmselt otsustatakse kas ja kuipalju idatiivale midagi juurde saadetakse ja kas see on ikka veel roteeruv või edaspidi saavad siin olema alalised baasid. Lühidalt - meie julgeolek ja võimalik, et ka tulevik on otsustamisel. Kas NATO meid kaitseb? Jah, ta teeb seda kindlasti aga kas sealpool ka aru saadakse, et see tähendab, et Venemaad ei saa usaldada ja siin peab olema tugev väekoondis, see on juba teine küsimus. Kas kaitstakse, selles ma ei kahtle aga kas ollakse valmis ka Kesk-Euroopa kaitseks tiibadelt lahingutest välja taganema, vot see on see küsimus mida tuleb meil karta. Seepärast on tähtis, et siin oleks alalised baasid ja oma kolm-nelituhat meest kindlasti. Ideaalis oleks siia vaja minimaalselt ühte, hea oleks kui saaks näha kahte tugevalt soomustatud brigaadi.

🔀sittagi siia miskit väga juurde tuleb nagu näha. Liigutatakse küll, et näidata, et midagi tehakse aga tegelikkuses on kõigil kiire enda armeede jõudluse taastamisega, mis vahepeal täiega unarusse on jäänud. Õnneks kurnab Venemaa end mõneks ajaks Ukrainas ära ja mida kauem see toimub, seda kasulikum Euroopale, ka meile. Paraku.

👉30-ndal sõjapäeval, 25-ndal märtsil tegin pikema vahekokkuvõtte, kirjutades muuhulgas: venelane jääb sisse (plaanitavatesse rahvavabariikidesse), külmutab konflikti, sest ukrainlasel ei ole jõudu suuremateks pealetungideks ja venelastel pole ka eriti jõudu ise edasi minna.

🔎Sõja lõpptulemus on veel selgumata nii, et jääb küsimärk. Hetkel soovivad veel mõlemad osapooled esialgsete eesmärkide täitumist – üks tahaks naabrit ära vallutada ja pihuks ja põrmuks teha, teine sissetungija kõikjalt välja lüüa. Tõenäoliselt ei näe me kummagi soovide täitumist.

👉samas postituses lisan: Ungari ei ole ELi liige olemuselt juba ammu, vaid Putini käepikendus Euroopas. Orban peab tegema valiku kummal poolel olla tahab.

🔎Ungaril seisab ees karmide valikute aeg, mis on juba sundinud võimu säilitada püüdvat autokraatlikku Orbanit laveerima Elis liitlaste vahel, püüdes Ukraina saboteerida niipalju kui annab. Ilmselt astuks Orban EList ka välja kui sealt mingeid rahasid enam ei tuleks. Paraku on Ungari rahvas üks eurosõbralikumaid EL-is üldse. Ennustan siin siis ühtlasi juba lisaks, et see sunnib Orbanit alustama veel suuremalt kruvide kinni keeramisega ning veab Ungari selgelt läänest eemaldumise ja Putinile lähenemise teele, kus see riik juba ammu olnud ongi. Iroonia on, et Elis pole varsti enam riiki, kellel oleks Ungari väljumise vastu miskit. Küll aga on selge, et ei Ungari ise ega ka NATO pole huvitatud teineteisest eemaldumisest, toimugu poliitilisel tasandil ELis mis tahes.

//lõpetasin igapäevaste ülevaadete tegemise ning jätkasin nädala ülevaadetega//

👉5 nädal: Samal ajal kui sõda Ukrainas jääb veel kauaks kestma (mina olen pakkunud aastaid, sest ega venelane kuskile sealt taganeda kavatse, loob aga oma Novorussia ära nagu ennustasin juba esimestel nädalatel ja nii see tiksuma jääb) on lääs hakanud vaikselt lagunema ning pakun üsna julgelt, et sama kiiresti kui üksmeelt näidati toimub ka lagunemine kui hinnad hakkavad sõjast kaugel olevates riikides valijatele meelehärmi tegema.

🔎Lagunemist pole siiani õnneks toimunud. Hoopis vastupidi. Küll aga on lääneriikides näha huvi selget vähenemist ning tüdimust, mis pole ka üllatav. Valimiste laine on ka saabumas ja see näitab peagi ära lääneriikide elanike suhtumise Ukraina toetamisse. Kus ollakse Ukraina aitamise poolt, seal Ukrainat mitte toetama ässitavad äärmuskonservatiivid ei võida. Selle minu targutuse tulemused selguvad enamikes riikides alles aastate pärast. Eestis valiti 2023 aastal selgelt Ukraina poolt ning nii jäi Ukrainale viltu vaatav EKRE ilma oma paljudest võimalikest häältest, mis andis võimaluse noorele ja sisepoliitiliselt vähekogenud kui välispoliitiliselt väga tugevale peaministrile Kaja Kallasele. Samasugust suundumust on näha olnud ka mujal Ida-Euroopas. Kaugemates lääneriikides aga on majanduslangusest tingitult paremäärmuslusel ees kuldsed ajad. Paraku toob see häda Ukrainale ja ka meile. 

👉6-s nädal (08.04): kui mujalt lahingute piirkondadest on ikka näha olnud nii ühe kui teise poole vangivõetud vastaspoole sõdureid siis üks erand torkab eredalt silma - Mariupol. Tšetseenide videod "lahingus osalemisest" on selgelt lavastatud ja mina väidan, et nende ülesandeks on hoopis sõjavangidega ja elanikega tegelemine ning tagada, et ellujääjaid ei oleks. Lisaks olevat seal ka nn mobiilsed krematooriumid, et jälgi ei jääks.

🔎Ka hiljem tulnud infokillud vihjavad, et see võib olla täpne väide. Selle tõestamine aga jääb tulevikku ajaloolaste ja rahvusvaheliste uurijate pärusmaaks, kui Ukraina peaks kunagi need alad tagasi saama. Senikaua on see vaid üks teooria ja muud ei midagi.

👉8-s nädal (22.04): Väidan, et Ukraina on üldjoontes nüüd juba sõda võitmas. Praeguseks on tekkinud lahinguväljal patiseis – venelane ei suuda enam tempokalt edasi tungida ning ukrainlane suuremat vastupealetungi alustada. Venelaste vähene edu üksikutes kohtades tuleb suuresti kahest asjast – rasketehnika arvulisest ülekaalust ja võimsast suurtükiväest. Ukrainlaste ainsaks probleemiks on suuremate ründeoperatsioonide korraldamise võimekuse puudumine, mille põhjuseks on raskerelvastuse suur puudus. Siin jääb loota vaid lääneliitlaste abile.

🔎Harkivi ja Hersoni alused pealetungid parandasid Ukraina olukorda märgatavalt ja andsid mõista, et initsiatiiv on kaldunud (vähemalt mõneks ajaks) Ukrainale. Venemaa üritab seda tasandada masside saatmisega lahinguväljale. Ajaloos on see neile väga suurte vastaste vastu pikapeale edu toonud ja muudab pilti ka Ukrainas. Kui lääneriikide toetus kaob on selle efekt veel suurem.

👉 8nda nädala ülevaates (22.04) ennustan ka Venemaa sõjaliselt järgmised käigud: LOOGILISEM OLEKS SUUNDUDA NN BAHMUTI KAARE KESKEL SEDA VALITSEVA BAHMUTI SUUNDA. Ründeteravik tuleks suunata Kramatorski ja Slovjanski peale. Bahmuti kaare sulgemiseks ründab venelane eelkõige suudmealadesse jäävaid sihtmärke - Slovjanskit ja Kramatorskit Izjumi poolt ja Kostjantõnivkat ning Bahmuti Gorlivka poolt. Bahmut valitseb kaare idapoolse osa üle, see on teede ristumiskoht ja seega sealt läbi käib suuresti ukrainlaste logistika ning sealt annaks ka igas suunas edasi rünnata. KÜLL ÕPIME MEEDIAST PEAGI BAHMUTI NIME KÕIK ÄRA.

✅Ennustuse täitumine võttis üllatavalt kaua aega. Enne seda langesid siiski Severodonetsk ja Lõssõtsansk. See näitab kui aeglaselt venelane liigub ja kui suuri inimohvreid on venelane valmis tooma Putini unistuste täitumiseks. Kaotada tuhandeid inimelusid mõne kilomeetri võrra edenemiseks pikkade kuude jooksul? Mille nimel? Lihtsalt kurb.

👉🔎Samas ülevaates teen ka veel kaugemale ulatuva ennustuse: peame veel selle dekaadi jooksul arvestama eelkõige ameeriklastega, mingil määral ka brittidega, kuigi viimase sõjaline võimekus on ka Külma Sõja järgselt suhteliselt kokku kuivanud. Õnneks kurnab Venemaa end Ukrainas päris korralikult ära. Karta muidugi on, et kui olukord peaks enam-vähem „normaliseeruma” ei taha keskmine eurooplane kuulda midagi sõjavägede eelarvete edasisest suurendamisest ning lootus, et USA kaitsva vihmavarju all ka enda võimekust jõuliselt arendatakse jääb loodetavast tagasihoidlikumaks. Samas Venemaa jagab ka keerulises olukorras kopika pigem armeele kui kuskile mujale.

👉10-s nädal: USA toetus ja uus Lend-Leasi programm, mis mõeldud Ukraina abistamiseks, on ajaloolise tähtsusega. Miski ei oma majanduslikult suuremat mõjujõudu tuleviku Ukrainale kui see Kongressi otsus. Ühtlasi näitab see ära kuhu lääs on suundumas.

🔎Ukraina sõja tähtsaim tulem geopoliitiliselt on, et lääneriigid on moodustamas ühe ja Venemaa, tirides poliitilise toetajana esineva Hiina endaga kaasa, moodustab teise selgelt eristatava grupi. Nüüd jääb rida riike, kes kas laveerivad või siis valivad üsna otseselt ühe nendest gruppidest. Kahe vahel olekuks ruumi eriti enam ei jää. Ühtlasi liiguvad need kaks gruppi sõjalise kokkupõrke teed, millest tõenäolisemaks pean Hiina ja Venemaa katset tekitada ainsale sõjalisele arvestatavale jõule ehk USAle kahe rindega sõda, rünnates kaugemas tulevikus (ennustan 2028 aasta suve) korraga üks siis Baltikumi-Poola suunda ja teine Taiwani. Lend-Lease ei saanud paraku teoks, sest Biden ei lasknudki Kongressi lubatud abi käiku.

👉11-s nädal (13. mai): Ennustan – SELLEKS, ET DONBASSI RINDEL LÕUNAST TULEVAT SURVET LEEVENDADA RÜNDAB UKRAINA JÄRGMISENA ODESSA IDATIIVALE JÄÄVAT HERSONI ja selle taga asuvat ruumi ning üritab ära lõigata Krimmist tulevad varustusteed. Kui ukrainlastel peaks kuidagi korda minema venelaste au ja uhkus ehk Krimmi sild ka maatasa teha, siis oleks Hersoni kaitse venelaste jaoks juba tõsine probleem. Kui nii ka läheks, siis selle (Hersoni) rünnakuga hakkaks ukrainlased dikteerima juba kogu sõja käiku.

✅täpne ennustus. Herson vabastati 14-ndal novembril.

👉11-s nädal (13. mai): Vene sõdurid on asendamas Föderatsiooni lipukest käisemärgina Nõukogude Liidu omaga. Kui varem räägiti läänele, et Ida-Euroopa väide NL taastamise soovidest on jama, siis nüüd enam ei varjatagi. Seda utsitab tagant tugev rahva toetus ning selle põhjuseks on omakorda režiimi kontrollitav lauspropaganda, mis on ajanud oma juuri väljapoole Venemaadki. Sakslased nimetavad seda kollektiivseks süüks – kogu rahvas vastutab koleduste eest, mis nende nimel on korda saadetud. Kui Saksamaa suruti II MS lõpuks maha ja pandi oma tehtut tunnistama, siis Venemaad keegi sõjaliselt torkima minna ei kavatse ja lootust, et Venemaa „mõistuse pähe võtab” nagu nii paljud naiivsed lääne poliitikud soovivad, on täiesti lootusetu unelm. See riik jääb naabritele ohtlikuks sellise imperialistliku välispoliitika ajajana veel väga-väga kauaks. Karta on, et me ei räägi siin aastatest ega isegi mitte aastakümnest vaid veel pikemast ajaühikust.

🔎Ja karta on, et selle karmi ennustusega panen täiega täkkesse.

👉11-s nädal (13. mai): Putin olevat andnud käsu FSB üksused Ukrainast välja tõmmata ja asendada need GRUga. Selle põhjuseks on kaks asja – esiteks nn süüdlaste otsimine ja FSB sobib patuoinaks hästi (sõjaväelt süü ära veeretamise eesmärgil) ja teiseks on see Venemaa võimumängudes nii suurt osa etendavate julgeolekuametite omavahelise jagelemise tagajärg. /-/ Teistpidi tähendab aga FSB allajäämine võimuvõitluses tervele hulgale hästi informeeritud ja haritud luuretöötajatele karjäärivõimaluste kadumist ja pettumist režiimis. See on kuldne võimalus lääne luurele, sest ületulevat saaki hakkab peagi jaguma piisavalt, et paremini salajase sõja puzzletükke kokku sobitada. „Akvaarium” on alati olnud lojaalsem kui „Keskus” nagu öeldakse ning nüüd pole lääne luurel vaja muud teha kui õnged vette lasta.

✅seda, et FSB töötajad läände põgenevadki üsna märkimisväärses ulatuses andis sama suve lõpus oma postituses teada Vene luuret hästi tundev Ghristo Grozev.

👉12-s nädal (3 kuud sissetungist, 20.mai): Ja et oleks selge – Ukraina survestamine sõda lõpetama nii, et nad peaksid justkui veel oma maad venelastele loovutama ”rahu nimel Euroopas” on väga-väga ohtlik meile. See looks pretsedendi, et justkui võimaliku konflikti korral kus kokku lähevad NATO ja Venemaa, poleks probleemi piltlikult öeldes ”ülejäänud Euroopa päästmiseks loovutada kuskilt midagi”. Karta on, et see mida loovutama hakatakse oleks meetrid meie tagumiku alt. Sellisele variandile peame vastu seisma absoluutselt kõigi vahenditega, isegi kui see tähendaks korraliku tüli mõnede liitlastega. Meie seisukohalt peab Ukrainas olukord olema minimaalselt sama mis enne 24. veebruari.

see peab olema poliitikutele ja diplomaatidele (üldse kõigile) selge nagu seebivesi

👉13-s nädal (26.mai): mobilisatsioon, mida olen nii ammu pakkunud (ja ühtlasi selgitanud kui ohtlik see režiimile on) näib aina enam ja enam lähemale tulevat. Siiani pole mu pikaajaline pakkumine küll õigeks osutunud aga ma ei kahtle, et see tuleb. Kui ainuvalitsejal on valida paljude halbade variantide vahel, et sõda edasi kestaks (ja sellega ka tema režiimi ellujäämislootus), siis mobilisatsioon võib sisepoliitiliselt küll ohtlik olla aga tegelikult on juba ammu käes aeg kus ilma selleta edasi minek on veel ohtlikum. Kreml loodab Kesk-Euroopa Ukraina suunalise toetuse lagunemisele ja püüab sõda hoida käimas niikaua kuni võimalik. Selleks peaks Venemaa suutma Ida-Ukrainas survet üleval hoida vähemalt kuni suve lõpuni. Putinil tuleks „vastu pidada” kolm kuud. Kas Saksamaa ja Prantsusmaa valivad Ukraina toetamise lõpuni või algabki suuremat sorti Ukraina survestamine rahule kasvõi maa-alade loovutamise hinnaga? See ongi põhiküsimus, sest mida lähemale talvele, seda rohkem hinnatõus ja energiakriis Kesk-Euroopa hea eluga harjunud riike närima hakkavad.

🔀Mobilisatsioon, piiratud ulatuses, tuli septembri lõpus. Lääs veidi kõigub aga tegelikult on saanud väga hästi hakkama. Võiks pigem pidada ebaõnnestunud ennustuseks aga tegelikkuses on tulem veel selgumata nii, et jätan "nii ja naa" märgi.

👉14-s nädal (2. juuni): Ungarist on saamas reaalne oht nii Ukraina võiduvõimalustele ja läbi selle ka meie tulevikule, mis on Ukraina sõja lõpptulemusega otseselt seotud. Ungari blokeerib juba peaaegu iga EL-i Venemaa suunalist algatust (ja kaupleb endale erandeid). Autokraadist Orban sai äsja valimistel (mille demokraatlikkuses põhjusega kaheldakse) endale poliitilise mandaadi, mis lubab tal kruvisid veel rohkem kinni keerata sisepoliitiliselt ja välispoliitiliselt vetodega kergelt mõjutatava ELI-i kavad põhja lasta, kui tema soove ei taheta arvestada just sellisena nagu ta tahab, et need läbi läheks.

✅Trend on süvenev ning sellest saab lähiaastate üks peamisi probleeme Ida-Euroopa suunalt. Naiivne on ka arvata, et Ungari on ainuke. Kui vaadata millised riigid on kehtestanud nii sanktsioonid, relvastusega aidanud kui ka rahalist abi saatnud siis selliseid riike on maailmas vaid 17. Kõik kuuluvad lääneriikide hulka. Päris arvestatav kogus riike maailmas on neutraalsel positsioonil. Tõsi, Venemaad toetab vaid paar riiki. Selles mõttes on Ukraina välispoliitiline positsioon parem.

👉15-s nädal (9. juuni): Üldpilt sõjaväljal on aina rohkem kurnamissõja moodi. Seisud on võrdsustunud, kummalgi poolel pole jõudu suuremaid pealetungioperatsioone enam ette võtta. Kord on kaalukauss kaldumas justkui Ukraina poole, siis jälle survestab Venemaa rohkem. Praegu veel viimane. Elavjõu kaotused aga on mõlemal suured ja kusagilt jookseb ka piir, kust edasi enam pole võimalik. Augusti keskpaigaks on see piir kätte jõudnud. Ootame talve tuleku ära. Kui selle ajani pole venelane suutnud Siverskit ja Bahmuti kätte saada, siis on põhimõtteliselt kaalukauss kaldumas Ukraina kasuks. Järgmise aasta suveks on Ukraina vast suuremaks vastupealetungiks valmis aga kas lääneriigid senikaua kannatavad on hoopis omaette küsimus. Sellest sõltub aga Ukraina edu.

🔎Ukraina kaotas Bahmuti 2023 aasta mais ja hiljem sarnase lahingu Avdiivkas veebruaris 2024. Venemaa on initsiatiivi aeglaselt aga järjekindlalt tagasi võitnud ja selles on suures osas süüdi lääneriikide kaduv toetus.

👉15-s nädal (9.juuni): Moskva eesmärk on ilmne – Ukraina põllumajanduse hävitamine ja viljasaadetiste takistamine. Olenemata sellest mida rahvusvahelisel tasandil räägitakse ei ole kohapeal neil mingit kavatsust lasta ukrainlastel viljatarneteks võimalusi anda.
🔀Venemaa siiski allus eelkõige Türgi survele ja oli nõus viljatarneid lubama ning viljatarned toimisid kuni Venemaa viljaleppest taandus. Selleks ajaks oli aga Venemaa juba kontrolli Musta mere üle suures osas kaotanud ja ei suuda hetkel viljatarneid takistada.

👉16-nda nädala (16. juuni) ülevaates pööran pikas alalõigus „Venemaa tankide moderniseerimine” detailselt tähelepanu millises seisus Venemaa tankid üldse on. Sisse juhatan selle aga üleüldise ennustusena tankide tulevikust: tankide kasutegur on vähenenud eelkõige tankitõrjerelvade vahepealse kiire arengu tõttu aga selge on see, et tank jalaväe toetajana eelkõige rünnakus on asendamatu, vähemalt veel praegusel tehnoloogilisel ajastul. Tuleviku moderne tank hakkab olema küll elektrimootoriga (vähendab ühtlasi ka soojusjälge), küll mehitamata, küll droonide ja hunniku lisasensoritega aga hetkel on tankid kaitserelvastuse arengust maha jäänud ja ootavad inseneride lahendusi tekkinud probleemile.

🔎tankide kasuteguri vähenemine tuli eriti ehedalt välja 2023 aasta suve vastupealetungil, kus droonid, miiniväljad ja suurtükilöögid suutsid Ukraina soomusrünnaku väga kiiresti seisma panna. See aga pole muidugi veel näitaja, et tankid on iganenud. Pigem on see konkreetse sõja omapära.

👉16-s nädal (16. juuni): BAHMUTI-SIVERSKI TÄHTUST ON KOGUAEG ALAHINNATUD JA RÄÄGITUD KAHE KAARE TIPUS ASUVA LINNA (SEVERODONETSK JA LÕSSÕTSANSK) JUURES KÄIVATEST LAHINGUTEST, MIS JUSTKUI OLEVAT MÄÄRAVAD. EI OLE. MÄÄRAV ON KOTISUU KÜLGEDEL TOIMUV JA VÕIMALUS, ET KAKS RASKELT VALLUTATAVAT LINNA PIIRATAKSE TAGANTPOOLT ÜMBER KAS TIIBADELT ÜLE JÕE MINNES VÕI SIIS BAHMUTI-SIVERSK SUUNAST.

✅Otsustavaks saigi küljelt tulev rünnak Bahmuti ja Lõssõtsanski vahelt. Sealjuures maksiski Ukraina kaitsele kätte Bahmuti varustusteede üle kontrolli kaotamine nagu olin korduvalt ülevaadetes hoiatanud. Meenutab ühtlasi kui palju kurje kirju sain justkui pro-kremlimeelsete ennustuste eest. Lõssõtsansk seisvat nagu kalju, kirjutati mulle üsna tuliselt. Minu vastupidised väited olevat jama. Läks jälle nii nagu ennustasin. Paraku. Peamine on see, et ma olen täiega Ukraina poolt aga püüan näha ette vigu mida tehakse. Paljudele see ei meeldi. Bahmut langes aasta hiljem, mais 2023.

👉16-s nädal (16. juuni): kui venelased ei suuda Hersoni kaitseks mujalt vägesid üle tuua (nõrgendades omakorda neid piirkondi), siis on väga võimalik, et Herson vabastatakse ja see oleks võiduna kordades tähtsam kui Severodonetski kaotamine. Hersoni vabastamine seaks tõsiselt kahtluse alla venelaste suure unistuse Novorussia väljakuulutamisest ning näitaks, et Ukraina on võimeline sõda võitma.

✅Läks täppi, selle vahega, et kaotuse asemel (mida arvasin tulevat) venelased nägid võimaliku kotti jäämise ette ära ja taganesid ise Hersonist välja, mis oli strateegiliselt loogiline käik. Ühtlasi pandi Hersoni vabastamisega punkt sõja esimesele etapile ja venelased kaotasid sellega vahepeal initsiatiivi nii nagu püüdsingi kaua-kaua Hersoni tähtsust lugejatele selgitada.

👉17-s nädal (23. juuni): Saksamaa ideest mitte saata alaliselt baseeruvaid üksuseid Baltikumi saab ilmselt standartne lahendus, kuid see tõstatab küsimuse, et kui sõjaline seis peaks muutuma selliseks, et ressursse on raske kohe sisse saata, siis seda lõpuks ei tehtagi.

❌Saksamaa mõtles ümber ning tänaseks on Leedus 5000 Saksamaa sõjaväelast. See pole teab mis suur number kui venelane peaks saja tuhande mehega ründama Baltikumi aga parem see kui mitte midagi.

👉17-s nädal (23. juuni): SOOME JA ROOTSI NATOGA LIITUMISE TAKISTAMISEST ON SAAMAS TÜRGI PIKAAJALINE POLIITIKA. Selles ennustuses kordan enda varem kirjutatud mõtet, seekord siis selgelt ja arusaadavalt. Türgi hakkab Soome ja Rootsi liitumist blokeerima veel kaua, mis on seotud lähenevate Türgi presidendivalimiste ja sooviga saada USAlt soodsalt sõjatehnikat. SEDA EI TEE TÜRGI TÕENÄOLISELT AGA LÕPUTULT, SEST SEE SEAKS TÜRGI POLIITILISELT NURKA JA TA KAOTAKS LIITLASTE USALDUSE.
✅ Nii läkski. Türgi pidurdas täpselt nii kaua kuni poliitiliselt vajalik. Selles valguses on aga Orbani käitumine seda reetlikum ning näitab veelkord ära, et Orban EI OLE liitlane.

👉18-s nädal (30. juuni). Ülevaate alalõigus „SBU VAJAB PUHASTAMIST” kirjutan, et SBU-l on probleeme, selle juhtkond vajaks välja vahetamist ja julgeolekusüsteemid üleüldse suuremat reformimist.

✅ Ka selle kirjutise kohta sain kurja tagasisidet süüdistatuna, nagu tavaliselt, nii-öelda liigses Ukraina vastasuses (üldse näib, et Ukraina kritiseerimist ükskõik mis iganes variandis, isegi kui see on tegelikult vägagi põhjendatud, võetakse peaaegu, et reetmisena). SBU tegevat väga head tööd ja vastupidised väited ei kannata kriitikat. Kriitikute kiuste otsustas kõigest paar nädalat hiljem Zelenskõi, et tuleb teha enamik sellest millest kirjutasin.

👉19-s nädal (7. juuli): Moraal on langemas ja see ei ole hea. Ukraina vajab nüüd mingitki suuremat võitu, et moraali taastada. Silmapiiril paistab ka hinnatõusust muserdatud Euroopa poliitilise suhtumise märgatav muudatus – Ukraina aitamise vastased on pead tõstmas. Kui sügiseks pole ette näidata muud kui pidev taganemine hakkab Ukraina toetamise populaarsus sulama nagu kevadine lumi.

❌Ukraina suutis septembriks saada initsiatiivi sõjaväljal enda kätte. Mitte veel palju aga piisavalt, et naaberriigi diktaator nurka suruda ja sundida talle peale ebapopulaarne piiratud ulatusega mobilisatsioon. Ukraina edu on nii suur, et neid osalisi mobilisatsioone tuleb tõenäoliselt veelgi, mis omakorda murendab Putini jalgealust. See sunnib Putinit aga veel rohkem siseriiklikult kruve kinni keerama ja mehi Ukrainasse surema saatma.

👉19-s nädal (7. juuli): Sama rööpmelaiusega eluliin Euroopast Baltikumi (Rail Baltic), mille valmimine on venima jäänud peamiselt bürokraatlike probleemide ja sisepoliitiliste kemplemiste tõttu, võib osutuda konflikti korral ainukeseks kiirelt toimivaks varustusliiniks, seda eriti siis kui Türgi jätkab Rootsi ja Soome NATOga liitumise blokeerimist.

🔎Vaevalt, et keegi kahtlebki selles, et Suwalki koridor ja raudtee sellest läbi (ilma rööpmevahe muudatuseta) on sõjaolukorras eluliselt tähtis. Selleks pole vaja olla teab mis ennustaja.

👉🔎20-s nädala (14. juuli) ülevaates kordan alalõigus „USA JA HIINA ON KIIRELT TEINETEISEST EEMALDUMAS” oma varasemat ennustust, et Hiina ja Venemaa ühelt poolt ning lääneriigid teiselt poolt moodustavad kaks eralduvat poliitilist gruppi, mis tulevikus teineteisega sõjaliselt kokku lähevad kolmandates riikides (Baltikum/Poola ja Taiwan): PIKAS PERSPEKTIIVIS, GEOPOLIITILISEL TASANDIL, ON UKRAINA SÕJA SUURIMAKS TULEMIKS VENEMAA LANGEMINE LAUA TAGUMISSE NURKA, HIINA EBALEVA POSITSIOONI KINDLUSTUMINE NING EUROOPA LIIDU TUGEV TÕUS POLIITILISE JÕUNA. PUTIN ON VENEMAA NURKA MÄNGINUD. NÜÜD EI JÄÄ TAL MUUD ÜLE KUI LOOTA LOKAALSET SÕJALIST VÕITU, LÄÄNE DEMOKRAATIATE LAGUNEMIST MAJANDUSKRIISI TINGIMUSTES NING HIINA ABI. SÕJA SUURIM VÕITJA ONGI VIIMANE NIMETATUD RIIK.

👉21-ne nädal (21. juuli): tõenäoliselt annetab Poola peagi järelejäänust osa või kõik Vene päritolu tankid Ukrainale ja SEEJÄREL TULEKS KA LÄÄNE TANKIDE JÄRJEKORD, SEST VENE PÄRITOLU TANKE POLEKS LIITLASTEL ENAM KUSKILT VÕTTA. KUID SELLEKS PEAKS HAKKAMA JUBA TÄNA UKRAINLASI LÄÄNE TANKIDELE KOOLITAMA. ENNUSTAN, ET VEEL SUVE JOOKSUL KUULEME VASTAVASISULISEST OTSUSEST.

✅Lennukitele õpe võtab kõvasti aega ja seetõttu ennustasin, et kõigepealt katsetatakse moodsate lääne tankidega. Ennustus oli täpne aga minu lootus, et asjad kiiremini liiguvad kui nad senini liiguvad, oli liialt optimistlik nagu alati.

// Alustasin hooajapõhiste ennustuste-ülevaadetega //

👉Sügise 2022 ülevaade (31. august). Alateema pealkirjaga „LÄÄNEL SEISAB EEST PUTINISMI VÕRDSUSTAMINE STALINISMI JA NATSISMIGA”: Lääneriikidel on ees Venemaa suunalise välis- ja julgeolekupoliitika täielik ümbermõtestamise ajastu. Ukrainas toimuv on toonud välja Putini Venemaa tõelise pale ka Ida-Euroopast kaugemal asuvate riikide jaoks – tsiviilisikute vangistamised, piinamised, vägistamised, mõrvad. Need ei ole olnud üksikjuhtumid vaid teadlikult juhitud poliitika ning päris kindlasti ka otseste käskude tulem. Butša ja Irpin on vaid Ukraina poolt vabastatud aladel tõestatavalt nähtu. Venemaa on lasknud käiku kõik millega eelmisel sajandil hiilgasid Euroopas Stalin ja Hitler, kelle diktatuuride all hukkusid miljonid inimesed. Lääneriikidel on poliitilisel tasandil aeg hakata inimõigusorganisatsioonide raporteid tõsisemalt võtma ja tunnistama avalikult, et võideldakse otsese kurjuse vastu.

✅See tegevus juba toimub. Tasapisi aga õnneks järjekindlalt. ICC otsus anda välja Putini vahistamiskäsk on selle otsene tulem.

👉Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober). Alamteema „Ukraina sõja lähitulevik” lühidalt kokku võttes: Venemaa valmistub kasutama taktikalist tuumarelva. USA juhtimisel on lääneriigid valmistumas võimalikuks vastukäiguks. Lahinguväljadel on kontroll pea täielikult Ukraina käes. Hersoni kaotamisel pole Venemaal peale panuste tõstmist tuumarelvani enam väga muid variante, väljaõpetamata meestemassi rinnetele saatmisel on vaid aja venitamise efekt. Putin võitleks Hersoni kaotamise hetkest alates enda võimul püsimise ja otseselt elu eest ja ei kõhkleks enam riske tõstmast. Ühtlasi tähistaks Hersoni võitmine Ukrainale sisuliselt võitu sõjas, sest tee Krimmini oleks lahti.

🔎Tõsi on see, et sellel tohutul meeste massil on pidurdav efekt, mis vaid venitab sõda pikemaks. Venemaa üritab initsiatiivi hoida ja Ukraina seda tagasi saada. Praegu pole aga näha, et kumbki pool tahaks järele anda. Meeste massi võime Ukrainat kurnata võib osutuda ka Ukrainale üle jõu käivaks, nii loodab Kreml ja võib juhtuda, et minu ennustus Ukraina edust läheb vett vedama. Tuumarelv on loodetavasti ikka väga üle pingutatud ennustus.

👉Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober). Alamteema „ON ALANUD PAREMÄÄRMUSLUSE ÜLIKIIRE VÕIDUKÄIK LÄÄNERIIKIDES”: Ajaloos varemgi on äärmused esile tõusnud just majanduslike kriiside ajal ning selle tagajärjeks on olnud liitude lagunemine ja sõdade perioodid. Selle põhjusteks lühidalt – kõrghariduseta inimeste allajäämine konkurentsis paremate töökohtade nimel ja lootuse kadumine majanduslikule edule mida majanduskriis väga tugevalt võimendab. See omakorda paneb pettunud valima lihtsaid lahendusi pakkuvaid populiste. Populistlike parteide peamiseks probleemiks on autokraatiaihalus, mis võtab tegelikkuses kõige rohkem võimalusi ja vabadusi ära just nendelt, kes nende poolt hääle andsid.

🔎 lähiaastatel selgub kui palju muutusi äärmuskonservatiivide esiletõus toob. Nende populaarsus on suuresti ka liberaalsema poliitika osalise ebaõnnestumise ja samuti äärmustumise tagajärg, mitte asi iseeneses. Küll aga ühendab neid parteisid paljuski Ukraina toetamise vastasus ja see on tõsiselt muret tekitav, sest Ukraina edust sõltub meie vabadus tulevikus väga palju.

👉Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober): Ukraina ründab Harkivi ümbruses edasi ning vabastab alad kuni Starobilskini, avades sellega tee Severodonetski selja taha, mis sunnib venelased linna ümberpiiramise vältimiseks maha jätma. Starobilski vabastamine annaks kogu Luganski ja Severodonetski põhjatiiva üle kontrolli Ukrainale, misjärel kontrolliks lahinguvälja täielikult Luganski ja Harkivi vahel Ukraina. Lõunas saab tempo olema madalam, sest seal on venelastel ka suuremad väeüksused. Ukrainal saab olema kõige keerulisem suruda venelased välja Bahmuti ümbrusest. Üldiselt pole nendel sellega ka kiiret. Esmatähtis on lasta täielikult kokku kukkuda venelaste Harkivi rinde vägedel, mis avaks ühelt tiivalt vaba rünnakuala Vene vägede selja taha. See suund oleks eelistatav ka seetõttu, et see survestaks muuhulgas Bahmutis asuvaid Vene üksuseid tagasi tõmbuma, et vältida lõksu jäämist.

(Detsembri ülevaates lisan teise võimaliku suuna) Pakun, et teine loogiline rünnaku suund oleks Melitopoli, Berdjanski ja Mariupoli vahelisele alale, mis lõikaks vastase väed kaheks, avaks tee Hersoni selja taha ning sulgeks venelastele sadamaalad Musta mere äärsel rannikul.

🔎Ukraina vastupealetungid pole enam õnnestunud aga neid katseid tuleb ilmselt veel. Seega, tulemus on veel selgumata.

👉Sügis/talv 2022 ülevaade (24. oktoober) alamteema "VENEMAA ON ÜLE VÕTMAS VALGEVENET":

Venemaa on Valgevenest tegemas oma osariiki. Lukašenka on nüüdseks vaid marionett. Kas Venemaa suudab valgevenelased enda eest sõdima panna? Ei. Poliitiliselt on kontroll siiski tänaseks suures osas Kremli käes ja Minskist seda riiki enam sisuliselt ei juhita. Tuumarelva paigutamine Valgevenesse ei oma siinjuures vaid lääneriikide hirmutamise eesmärki. Sellel on ka selge sõnum valgevenelastele, et kelle käpa all nad nüüdsest on.

✅Veebruaris 2023 lekkinud dokumendid näitasid, et kolm kuud varasem hoiatus oli korrektne.

👉Talv 2022/2023 (7. detsember): Talv ja külmunud maapind on Ukraina lageda ja künkliku maastikuga aladel parim raskesoomusega ründamise aeg. Kui külm ilm kestab, siis rünnakuks sobiv aken avaneb umbes jaanuari teisest nädalast ja kestab umbes veebruari keskpaigani, jäädes umbes sinna 9. jaanuari ja 19. veebruari vahele.

❌polnud külma ilma ja polnud jõudu.

👉Talv 2022/2023 (7. detsember) alamteema „LEOPARDID ON PEAGI LAHINGUVÄLJAL”: Raskerelvade tuletoetus mõlemal sõjapoolel väheneb, tõuseb jalaväelaste ja soomuse osakaal, seega suureneb ka Ukraina surve saada raskesoomust lääneriikidest. Ootan päeva millal Leopardid veerevad lahingutesse ja kui keegi selles kahtleb, siis mina küll mitte. See päev on tõenäoliselt lähemal kui praegu julgeks arvatagi.

✅Ennustus, mida olin teinud ka varem aga mitte eraldi teemana ja milles kaheldi palju nagu kirjadest ja kommentaaridest näha oli. Tankide teema kulmineerus jaanuari keskel 2023 aastal kui lääneriigid nõustusid.

👉Talv 2022/2023 (7. detsember) alamteema „UKRAINA JÄTKAB RÜNNAKUID VENEMAA TERRITOORIUMILE”: Ukraina kasutab ära aina rohkem tehnilisi võimalusi mis neil Venemaal asuvate sõjaliste sihtmärkide jaoks olemas on olenemata sellest, et USA Atacms võimekuse (esialgu) Himarsitelt ära võttis. Ühelt poolt näitab see, et lääs ei soovi sõtta väga tugevalt sekkuda, teiselt poolt jälle Ukraina otsustavust. Rünnata Venemaad tema enda territooriumil on õige otsus ja kõik kes püüavad Ukrainat hoiatada et nii ei tohi tahaksid saada vaid odavat gaasi ja kütust. Ukraina tohib ja peab, sest see on tark käik.

✅Oleks ka imelik kui see ennustus poleks olnud õige ja ka edaspidi õige. Sest see on lihtsalt tark käik.

👉Talv 2022/2023 (7. detsember) alamteema „HIRM TUUMARELVA EES ON PÕHJENDATUD”: Macroni ja Scholtzi väljaütlemised võivad meid päris kurjaks ajada kuid samas tuleb aru saada, et nüüdsest režiimi (ja enda) ellujäämise eest võitlev Putin võib ühel hetkel, kui Kremlis sisepoliitiline surve võimule väga suureks läheb, tõesti tunda, et taktikaline tuumarelv paneks sõjas jooned paika ja laseks tal säilitada mingidki vallutatud alad. Lääs on juba teada andnud, et tuumarelvaga vastust ei tuleks.

🔎Olen korduvalt hoiatanud, et tuumarelva ajastul on taktikalise tuumarelva mängu toomine küll igatepidi rumalus aga sama rumal oli ka impeeriumi taastamise sooviga sõda Euroopas. Diktaatorid ei käitu ratsionalistlikult kui küsimuseks kerkib nende võimule ja seega ka ellu jäämine.

2023 AASTA

👉Talve lõpp/kevad 2023 (26.jaanuar 2023). Alamteema „HÄVITAJAID LÄÄS NIIPEA EI ANNA”: Logistika keerukus ja väljaõppe ajaline pikkus nullivad moodsate lääne hävitajate saatmise idee juba varakult. Nii, et siin on minu uus ennustus (rohkem küll varasemates ülevaadetes kirjutatu üle kordamine) – lääne lennukeid me lähiaastatel Ukraina relvastuses ei näe.

🔎 Jätan selgumata ennustuseks, sest lennukeid pole veel Ukrainasse jõudnud.

👉Talve lõpp/kevad 2023 (26.jaanuar 2023). Alamteema „VÄLJAÕPPEGA KIIRUSTAMINE EI TOO HÄID TULEMUSI”: Loodetavasti ei anna lääs Kiievi survele tankimeeskondade väljaõppe lühendamise osas järele ning alles peale põhjalikku väljaõpet jõuab kallis ja vajalik tehnika lahingutesse. See on erakordselt tähtis edu saavutamiseks. Parem hiljem ja korraliku väljaõppega ja hea tehnika lahingusse minna kui varem meeskondadega, kes ei mäleta mida üks või teine nupp tegema pidi, rääkimata võõrkeelse tehnika kasutamise probleemidest ehk palju kirjeldatud inglise keele oskamise madalast tasemest Ukraina sõjaväeealiste hulgas.

✅ Hoiatus, et väljaõppega kiirustatakse liialt oli ülitäpne. Peale suvise pealetungi ebaõnnestumist 2023 aastal kirjeldasid ukrainlased lääne meediale, et osad tankimeeskonnad polnud isegi kahurist kordagi ühtegi lasku teinud enne kui päriselt lahingusse saadeti.

👉Talve lõpp/kevad 2023 (26.jaanuar 2023). Alamteema „VENEMAA ÜRITAB UUESTI SUUREMAT PEALETUNGIOPERATSIOONI PIIRATUD ALAL”: Ennustan, et erinevalt varasemalt proovitud laiast üldpealetungist valmistub Venemaa ründama ühes kindlas piirkonnas koondades sinna eelnevalt kokku vajaliku arvulise ründevõimsuse. Tõenäoliselt on selleks Zaporižžja suund. Kui Vene armee väejuhatus on eelnevast midagi üldse õppinud, siis on tulemas üks põhipealetung, millele eelneb petterünnak kuskilt mujalt suunast varem, lootuses Ukraina üksusi õigest kohast ära meelitada. Tõenäoliselt üritatakse Bahmuti ümbruses survet suurendades ning justkui „suuremale pealetungile” minnes sundida Ukrainat sinna vägesid juurde saatma.

❌Zapporizzjas ei läinud nii nagu pakkusin, küll aga suutis Venemaa Bahmutis massiga Ukraina ära survestada ja linna ära vallutada.

👉Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „LASKEMOONA JUURDETOOTMISEST SAAB SUVEKS PROBLEEM NUMBER ÜKS”: Tõsiasi on aga, et relvastuse varud on lääneriikidel vähenemas tohutu kiirusega ja sügiseks seisab ka lääs olukorras, kus abi justkui anda võiks ja poliitilist pidurit ka enam ammu pole aga pole lihtsalt mida anda. Venemaa on enda riigis sisse seadnud sõjaaja tootmise, lääs on aga siiani uinunud olekus.

✅Laskemoona raiskamise mure on suuresti tingitud mõlema poole kehvast väljaõppest. Videost videosse vaatad ja imestad kuidas mõlemad osapooled teevad samu vigasid. Vaatan videost kuidas ukrainlased on venelaste rünnaku all oma kaevikutes ja imestan, et kus on laskepesad? Kus on tuletoetuse arvestusega asetatud kaevikud? Kus on sihitud lasud? Väljaõppe puudulikkus vaevab ja ka Ukraina pole suutnud olukorda oluliselt parandada. Kiievi surve väljaõppega kiirustada maksab Ukrainale elude kaotuse hinnaga kätte iga päev. Teiseks suureks mureks on, et Nõukogude väljaõppega ohvitseridel on väga raske muutuda. Ukraina võõrleegionärid kurdavad, et mikromanageerimine on vanematel ohvitseridel nii veres, et NATO stiilis väejuhtimist pole niipea sõjaväljale jõudmas. Kui kõrge staabi ohvitserid tulevad ja panevad paika kus sinu kaevik meetri pealt olema peab, siis ei saa me paraku rääkida mõistlikust väejuhtimisest. Õnneks teeb Venemaa kõike veel sitemini.

👉Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „KOBARPOMMIDE TARNIMINE UKRAINALE ON JÄRGMINE LOOGILINE KÄIK”: Kuigi märkimisväärne osa maailmast on liitunud kobarpommide keelustamise leppega on kobarpommide antav eelis lahinguväljal nii mõjus, et mitmed suurriigid pole seda siiani teinud ja ilmselt ei tee ka kunagi. Seetõttu eeldan, et Ukraina huvi moodsate USA kobarpommide vastu on arvestatav ning ennustan, et tõenäoliselt annavad ameeriklased neid peagi Ukraina relvastusse.

✅ Täpne.

👉Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „TÜRGI EI PIDURDA LÕPUTULT”: Türgi pardaletulek sõltub suuresti USA sõjatehnika ja eelkõige lennukite saamisest nagu samuti olen kirjutanud korduvalt. Kui Erdogan hakkab Põhjamaid lõputult blokeerima, mängib ta end poliitiliselt nurka. Seega julgen jätta kehtima oma esimesel sõjapäeval tehtud ennustuse – Soome ja Rootsi liitumine NATOga on vaid aja küsimus.

✅Varem tehtud ennustuse uuesti selgitamine. Türgi kinnitas Soome liitumise märtsis 2023 ja Rootsi liitumise jaanuaris 2024.

👉Talve lõpp/kevad 2023 Ukraina Vabadussõjas (26.jaanuar 2023). Alamteema „BALTIKUM JA POOLA ON MUUTUMAS EUROOPA VÄLISPOLIITILISTEKS SUUNAJATEKS”: Ukraina sõda on nihutanud ELi ja NATO otsustajate raskuspunkti Berliinist ja Pariisist Tallinnasse ja Varssavisse. Nendest kahest pealinnast tulevad tänaste liidrite hulgast tulevased ELi ja NATO tippjuhid. Kaja Kallasel on väga suur võimalus sihtida ELi-s kohti mis täna tunduksid veel päris ulmelised. Seetõttu teen järgmise ennustuse: Kaja Kallasest saab veel selle aastakümne lõpuks ELi üks tippjuhtidest.

🔎Poliitilisest loogikast tulenev ennustus. Kallase võimalustega on muidugi, peale tema abikaasa uskumatut bläkki, väheke kahtlane kuid Ida-Euroopa esiletõus geopoliitikas on olnud selle paari sõja aasta jooksul silmnähtavalt selge. Kallas on välispoliitikas üks maailma tugevamaid naispoliitikuid, tema õnnetuseks on ta sisepoliitikas sama kehv kui tugev on ta välispoliitikas. Euroopa Liidu mõnel kõrgel ametipostil oleks ta Eestile erakordselt kasulik.

👉 Alamteemad „MOODUSTUMAS ON UUS „AXIS” (17.märts 2023) + ARAABIAMAAILM LIITUB PEAGI BRICSi (sisuliselt uue AXISe) LEERIGA (Talv 2023/2024 Ukraina Vabadussõjas (november 2023)): Brics laieneb ja sellest saab uus „Axis” ennustus. Kes on hoolikamalt mu ennustusi jälginud on märganud, et kogu minu pikaajaliste ennustuste fookus on suunatud Hiina-Venemaa sõjalise liidu sündimisele. Selle juhtriigiks on Hiina ja ennustasin, et Brics laieneb ja esialgsest majandusliidust kasvab kiiresti välja pigem poliitilis-sõjaline ühendus. Laienemine toimuski ja ka ennustatud araabia riikide huvi ja liitumine käib kiiremini kui esialgu osati pakkuda. Eesmärk on ikka üks – lääne demokraatiate nõrgendamine või hävitamine.

🔎 Suund on selgelt nähtav aga kindlat lõpptulemit me praegu veel muidugi ei tea.

👉Suvi 2023 Ukraina Vabadussõjas (Mai 2023). Alamteema „VENELASED ON VALEINFO KAMPAANIA TERAVIKU SUUNANUD USA VABARIIKLASTELE”. (Mai 2023) Kui venelastel õnnestub vabariiklaste hulgas oleva isolatsionistide tiiva populaarsust läbi sotsiaalmeediakampaaniate mõjutada, mõjutab see kaudselt ka Euroopa sõjalist toetust Ukrainale.
🔎 nii ongi praeguseni läinud. Ja isegi mitte kaudselt vaid päris otseselt parlamendi tasemel blokeeritakse sõjalist abi.

👉Suvi 2023 Ukraina Vabadussõjas (Mai 2023) Alamteema „UKRAINA ON LAIENDAMAS SILLAPEAD HERSONI ALL ÜLE DNEPRI”
🔎 Ukraina alustas sillapeade moodustamisega suve alguses 2023. Hetkel pole see siiski vajalikku strateegilist aktiivsust veel saavutanud, mis sõja käiku aktiivselt mõjutama hakkaks.
👉 Suvi 2023 Ukraina Vabadussõjas (Mai 2023). Alamteema „AVDIIVKA KAITSMINE NÄIB OLEVAT SELLE SUVE PEAMINE KÜSIMUS”.
✅ sellest sai peamine probleem alles sügisel 2023 peale seda kui Trumpi juhitava vabariiklaste tiiva eestvedamisel peatati sõjaline abi Ukrainale. Avdiivka langes okupantide kätte veebruaris 2024.

👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „IIRIMAA ON JÄRGMINE, KES LIITUDA SOOVIB”. Hiljemalt järgmise aasta lõpuks annab liitumissoovist teada Iirimaa.
🔎 selgumata
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). „VENEMAA ALUSTAB KAMPAANIAT VARADE TAGASISAAMISEKS”. Venemaa on peagi alustamas tõelist kampaaniat läbi olemasolevate kanalite läänes, et survestada lääneriike mitte nende vara Ukrainale andma.
🔎 kampaania on olnud osaliselt edukas, sest Venemaa sõbralikud riigid Austria, Ungari jt on Ukrainale Vene varade andmise idee tugevad vastased ja teevad lobitööd, et selline lahendus läbi ei läheks. Lõpptulem selgumata.
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „PRIGOŽIN RISKIS AGA MITTE LÕPUNI, SEE LÄHEB TALLE PEAGI MAKSMA ELU”. Prigožinil olid suured võimalused saada uueks ainuvalitsejaks. Ta lõi araks ja kaotas. Oleksin üllatunud kui ta näeb ära aastanumbri 2025.
✅ täpne

👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „TUUMARELVADEGA ÄHVARDAMINE TOIMIB JA SEE ON MUUTNUD NEED VÄGA AHVATLEVAKS”. Nimelt paneb see kõik need tuumarelvata riigid, kes näevad kuidas agressorile, kes tuumarelva omab, antakse de facto koguaeg järele ja andeks, mõtlema selle peale, et tegelikult oleks väga mõistlik ise ka sellist relva omada. Ennustan, et me näeme sarnase mõtteviisi geopoliitikasse ilmumist veel selle kümnendi jooksul eriti veel siis kui Ukraina sunnitakse läbirääkimiste laua taha ja lääs Ukrainat aktiivselt edasi aidata justkui ei soovi.

🔎 selgumata aga poliitiliselt üsna tõenäoline ja väga loogiline stsenaarium
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „ÜLIPOPP JUNARMIJA ON MEIE VASTU SUUNATUD TÄISFAŠISTLIKKU KASVATUST SAAV PÕLVKOND”. See Ukraina sõjas kaotuse (või viigi) eest kättemaksu ihkav väga agressiivne põlvkond valmistub päris kindlasti ette vaid üheks – NATO välja tõrjumiseks Vene Impeeriumi varasematelt aladelt.
🔎 see on sisuliselt osa minu ennustusest, et näeme veel selle aastakümne sees (ennustan juunit 2028) rünnakut Balti riikidele.
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „AI JA DEEPFAKE HAKKAB MÕJUTAMA POLIITIKAT JA VALIMISI JUBA HOMME”. AI ja deepfake on tulnud, et jääda ja esimene lahinguväli laotub meie ette aastal 2024, mis omakorda mõjutab otseselt või kaudselt ka Ukraina sõda ja selle tulemust, rääkimata poliitikast kui sellisest üldse laiemalt ka pikas perspektiivis.
✅ täpne. Täna on see juba meie igapäevaelu.
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „ÜLDMOBILISATSIOON TULEB”. Ennustan, et üldmobilisatsioon tuleb veel enne järgmise aasta juunit. Et rahva meelepaha mitte endale kaela saada serveeritakse seda kas etapiviisilise mobilisatsiooni või lihtsalt ajateenistuse uue suure lainena.
🔀Nii ja naa. Üldmobilisatsiooni kui sellist ikkagi pole toimunud, küll aga on armeesse meeste kutsumine läbi viidud täpselt nii nagu pakkusin – väikeste etapiviisiliste lainetena, et rahva meelepaha mitte ülesse kergitada.
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „UKRAINA SÕDA ÕPETAB KUI TÄHTIS ON HOIDA ELEKTRITOOTMINE HAJUTATULT”. Üks tuumajaam kuskile (ja veel kolme riigi peale) on julgeoleku mõttes väga halb valik. Mida hajutatum on meie elektritootmise võimekus, seda raskem on seda ühe löögiga hävitada.
🔎 see pole küll mitte niivõrd ennustus, pigem hoiatus meie poliitikamaastiku kurtidele kõrvadele. Agressiivne ühe ärikildkonna lobi tuumajaama tulekuks ning võimalik, et ka korralikud rahalised toetused parteidele on taganud selle, et tuumajaama arutelu ühiskonnas sisuliselt polegi ja suund on selgelt võetud tuumajaama suunas. Eks me kaugemas tulevikus näe kui rumal see otsus oli…või siis polnud.

👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „VIIMANE SUUR SUURTÜKIDUELL”. Ukraina sõda on kahe sarnase relvastusega riigi konflikt, mis on maandunud suurtükisõjaks suuresti seetõttu, et vastaspooltel pole korralikku manööversõja võimekust. Tulevikusõjad ei ole kindlasti sellised.
🔎 ennustus, et näeme lihtsalt ressursipuudusest tingitud omapärast pilti sõjaväljal, mis tuleviku suurtes konventsionaalsetes konfliktides enam ei toimu. See jääb viimaseks selliseks suureks „hälbeks” sõjaajaloos. Kas nii läheb, seda saaksime teada alles aastakümnete pärast.
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „VENE SÕJABLOGIJATE KRIITIKA NULLITAKSE”. Ennustan, et algavad kriitiliste blogijate vangistamised. Algab üleüldine „Putin on meie ainus päästja” ajastu ka Telegramis ja sõjaudu tiheneb.
✅ täpne.
👉 Talv 2023/2024 (november 2023). Alamteema „LASERRELVAD TULEVAD...JA VÕIDAVAD. PARAKU MITTE JUBA UKRAINAS”. Põhjus selleks on väga lihtne – laser on relvana väga odav. Selle välja töötamine praegu maksab muidugi palju ja iga esialgne prototüüp on kallis aga selle kasutamine ei maksa peaaegu midagi. Võrreldes tulirelvaga on see lahingus väga odav relv ja see tagab sellele relvaliigile tuleviku. Tõsi, kuigi suurriikides laserrelva arendustöö juba käib on samas keeruline hinnata kas me asume hetkel tulirelva ajastu lõpus või mitte.
🔎 selgutamata.
👉 Talv 2023/2024 (november 2023). Alamteema „VENEMAA ÜRITAB NEELATA NAABREID KINDLAS JÄRJEKORRAS + KUIDAS TA BALTIKUMI VALLUTAKS?”
Olen ennustustes varem juba korduvalt kirjutanud, et vallutamise (kontrolli saavutamise) järjekord on selline -> Ukraina (majanduslikult tähtis ja kontrollib ka geograafiliselt Musta merd), Gruusia, Moldova, Baltikum. Paljud arutlevad, et Venemaa ründaks ilmselt ka Soomet aga mina seda tõenäoliseks ei pea. Soome on selleks liiga tugev ja geograafiliste iseärasuste tõttu keeruline vallutada. Soome ja Poola ründamise peamine eesmärk oleks tõenäoliselt, suurema sõja korral, pigem vallutatavate alade (Baltikum) tiibade kaitse ja nendest tulevate logistikaliinide katkestamine, mitte nende riikide vallutamine. (november 2023)
🔎 lõigus on pikalt lahti selgitatud millised on Venemaa tõenäolised rünnakuvõimalused. Palju sellest täppi läheb või üldse mitte, seda me muidugi ei tea. Loodetavasti mitte midagi ei lähe täppi.
👉 Talv 2023/2024 (november 2023). Alamteema OPERATSIOON „UNUSTAGE OPOSITSIONÄÄRID” + AVALIKUD HUKKAMISED ON TÄITNUD ALATI SAMA EESMÄRKI (kevad 2023 ülevaade) - Venemaa ajalugu muide näitab, et opositsionääride hävitamisel on omad plussid. Neid ei mäletagi keegi pärast, sest inimeste mälu on lühike ja aeg matab nende nimed inimeste peades uute murede ja rõõmude kuhila alla.
✅ ennustus, et suured opositsionäärid surevad peagi on täitunud palju kiiremini kui oletasin. Navalnõi tapeti (lepime ikka kokku, et „ta suri justkui loomulikku surma vanglas” jutud on jama) veebruaris 2024. Sellega on Putin saanud jagu oma kõikidest peamistest poliitilistest rivaalidest. Ennustan siin kohe lisaks, et ka Putini vastu presidendikandidaatidena esinenud isikud ei ole vabaduses või elus tõenäoliselt väga kaua.
👉 Talv 2023/2024 (november 2023). Alamteema UKRAINALE ANTAVA ABI TAKISTAMISEST SAAB VABARIIKLASTE POLIITIKA + VABARIIKLASED JÄTKAVAD UKRAINA ABI TAKISTAMIST (jaanuar 2024)
✅ täpne.
👉 Talve lõpp/kevad 2024 (jaanuar 2024). Alamteema „ROTATSIOON ANNAB EELISE”. Rotatsioon on väga tähtis, seda eelkõige Esimesele Maailmasõjale äärmiselt sarnases Ukraina Vabadussõjas ja kui ukrainlased sellest aru ei saa (neil on olnud osad üksused puhkuseta rindel sõja algusest saadik) siis see annab eelise vaid sissetungijatele.
🔎 uus vägede ülemjuhataja on kiire rotatsiooni eestkõneleja Ukrainas. Seega võiks selle lõigu ka justkui täpseks lugeda aga see ei olnud ennustusena kirjutatud. Püüdsin selgitada, et Ukraina teeb suure vea kui rotatsiooni tähtsaks ei pea. Näen, et ka seal oli sellest aru saadud ning väejuhi väljavahetamisel mängis just see asjaolu natuke rolli.
👉 Talve lõpp/kevad 2024 (jaanuar 2024). Alamteema „ÕHUTÕRJE VÄLJA KURNAMINE VENEMAA KEVADISE PEALETUNGI EEL”. On päris selge, et Venemaa üritab ise kevadel suurt pealetungi ette võtta ja seetõttu ka praegune raketisadu, kulutamaks Ukraina niigi nappivaid (õhutõrje) ressursse.
🔎 selgumata.
👉 Talve lõpp/kevad 2024 (jaanuar 2024). Alamteema „DNEPRIST SAAB SUVE PEAMINE LAHINGUVÄLI”. Kui kummagi poole pealetungikatsed (venelased kavatsevad proovida veebruaris nagu me kõik juba meediast lugenud oleme) talvel ja kevadel ei õnnestu siis saab just Dnepri sillapeast järgmine tõsine mängulava, sest seal on strateegiline seis kõige lahtisem ja mõjutatavam.
🔎selgub suvel.
👉 Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „MILLAL SÕDA LÕPPEB?” Minu ennustus: septembris 2025 istutakse läbirääkimiste laua taha ja sõja aktiivne osa lõppeb. Ennustan, et Krimm jääb Venemaale aga Venemaa taganeb välja mujalt Ukraina lõunaosast ja taastub vähemalt 22. veebruari 2022 eelne seisukord.
🔎 tänase seisuga pigem ebatõenäoline. Selgumata ennustus.

Mõned ennustused kipuvad kattuma aga loodetavasti on huvitav jälgida kuipalju midagi pihta läks ja mis mööda läks. Suuresti on siiski enamik ennustustest veel lahendust ootamas.