Lavastaja: Richard Curtis
Osades: Hugh Grant, Colin Firth, Emma Thompson, Rowan Atkinson, Keira Knightley, Alan Rickman, Laura Linney
Komöödia
Universal Pictures
2003a.
Kestvus: 2 t. 09 min.Kõigepealt peab selgeks tegema, kes on selle linateose initsiaator, lavastaja ja stsenarist. Põhjus ääretult lihtne- temale omane stiil, üdini positiivne lugu, saavutab selles linateoses oma kõrgpunkti. Richard Curtis on mees kelle nimi ei vaja stsenaristide ja lavastajate hulgas pikemat tutvustamist. “Neli pulma ja üks matus", "Notting Hill", "Bridget Jonesi päevik", "Mr.Bean", “Blackadder” ja paljud teised tema kirjutatud teosed on jätnud tugeva jälje iga filmisõbra mällu. Eelkõige hea briti huumoriga ja vägivallavabade lugudega kuulsaks saanud stsenarist ei ole “Love actually-s” oma “käekirjast” loobunud. Ühtlasi on see tema esimene täispikk mängufilm mille lavastajatoolis ta on istunud ja väärib seda enam tähelepanu.
Esimene küsimus mis pähe tuleb on juba filmi pealkirja vaadates. Tüüpiline pealkirja tõlkimise teema. Sõna “actually” eestikeelne vaste on “tegelikult” ja minu meelest annab autorite püüdlusi märksa enam edasi kui “on see”. Filmi sisu sellest muidugi ei muutu.
Film algab lennujaamas. Rahva sagimine, inimeste taaskohtumine. Kallistamine, embamine. Erinevad rahvused, tõeline paabel. Taustaks räägib teksti Hugh Grant, kes filmis mängib poissmehest peaministrit kuid vaataja seda esialgu ei tea. Peaministrina ta kaudselt räägiks nagu kogu oma rahva eest.
“Isad ja pojad, emad ja tütred,mehed ja naised,poiss-sõbrad,tüdruksõbrad,vanad sõbrad. Mulle tundub, et armastus on kõikjal.”Lennuväli- koht kus inimesed koju saabuvad (siinjuures rõhutatakse saabuvaid lende) on tõepoolest koht kus võib näha tõeliselt palju erinevaid inimesi- rahvusest, rassist, vanusest, soost hoolimata on nad kõik koos, oodates oma lähedasi, tuttavaid. Filmi alguses lennuväljal õnnelikke kohtumisi näidates tehaksegi vaatajale koheselt selgeks filmi mõte- armastus on kõikjal, küsimata kes me oleme või kust tuleme. See puudutab kõiki. Massi kasutamine võrdsustab vaatajad.
Peale seda tehakse vaatajale selgeks kõik need erinevad ruumid ja tegelaskujud- toimub suure hulga erinevate väikeste lugude sissejuhatamine. Esimesena näidatakse vananevat rockstaari, kes oma lauluga teeb ühtlasi ka toimusmisaja- lähenevad jõulud- selgeks. Jõulude kasutamine rõhutab veel omakorda armastust kui teemat. Ükshaaval käiakse suhteliselt kiirelt üle peaaegu kõik tegelased, esimene väheke pikem peatus tehakse siis kui Hugh Grant peaministrina tutvub oma alluvatega. Esimest korda kuuleme siis ka muusikalist kujundit, mis hiljem märgib armumist või armastust.
Teine lugu mida kuuleme on pulmarahva üllatuslaul “All you need is love”, üks kuulsaimaid armastuslaule läbi aegade. Sõnum on siin lihtne ja selge ja annab edasi filmi üldist mõtet- kõik mida sa vajad on armastus.
Järgnevat võiks nimetada sissejuhatuse lõpetuseks- toimub rida tagasilööke tegelaste elus. Vend petab venda tema naisega, noore poissmehe ebaõnnestunud lähenemine kokale, mees matab oma naist jne.
Ruumijaotus selles filmis on väga ulatuslik. Kõigepealt geograafiline. Peaministri sissetoomine annab üsna selgelt mõista, et tegevus toimub Suurbritannias. Hiljem lisanduvad sellele Portugal ja Ameerika Ühendriigid.
Töökohad on ühed tegevuskohad kus mitu tegevusliini jooksevad- sekretäri ja ülemuse armulugu ja siis kahe tavatöötaja pikaajalise kuid tagasihoidliku armumise lugu, samuti humoorika peaministri ja tema abilise lugu. Kodud on samuti ruumilised kohad. Kirjanik veedab samas oma aja väljaspool tegelikku kodu, kus tutvub täiesti teisest rahvusest naisega, kellega tal puudub võimalus suhelda, sest kumbki ei oska teise keelt. Ometigi ei takista see armumast- selge vihje autori poolt sellele, et tema arvates ei tunne armastus piire.
Üsna täpselt antakse ka ajaline määratlus- 5 nädalat jõuludeni, 4 nädalat jne. Aeg jookseb ja vaataja teab, et lugude lõpp läheneb. On üsna selge, et jõulud saavad olema ka filmi lõpp-punktiks. Märgiliselt on see kindel vihje õnnelikele lõppudele, sest on üsna tõenäoline, et jõulud peaksid märkima õnne ja rõõmu. Küsimus mis õhku jäetakse on pigem- kuidas lood õnnelikule lõpule jõuavad?
Rõhutatakse, et tähtis ei ole kes sa oled- peaminister, ülemus, alluv, isa, poeg, sõber- tähtis on filmi oluline sõnum, armastus. Armastuse küüsist ei pääse poissmehest peaminister (Hugh Grant), eraklik kirjanik (Colin Firth), staazhikas abielupaar (Emma Thompson ja Alan Rickman), oma pulmi ootav pruut (Keira Knightley) ega keegi teine selles loos, kus erinevad inimsaatused põimuvad ja põrkuvad just tänu armastusele.
Filmi on paigutatud kõikvõimalikud võimalused armastuse iseloomustamiseks- isa armastus poja vastu, ema armastus oma pere vastu, sõprus, armumine, seks, armumised töökohtadel jne. Curtise kogu tähelepanu on suunatud kõikvõimalikele juhustele tegelaste elus, et vaatajatele selgeks teha- armastus ümbritseb meid kõikjal.
Huvitav on märkida, et filmis on väga palju vihjeid ühiskonna kitsaskohtadele- Ameerika Ühendriikide presidendist tehakse selgelt maailma valitsev tüüp, kes ühtlasi ajab igale ilusamale sekretärile külge. Võiks lausa öelda, et USA president on ainuke negatiivsem kuju terves filmis. Samas vihjatakse riigijuhtide võimsusele- peaminister pakub- olgugi, et naljaga pooleks, oma abilisele võimalust kasutada oma ekspoisile mahajätmise eest kättemaksuks eriväelaste kui kogenud palgamõrvarite teeneid. Olgugi, et lihtne ja armuv mees on tegu siiski riigipeaga (Brittanias juriidiliselt muidugi monarh kuid faktiliselt peaminister), kelle käes riigi suurim võimutäius.
Kui poissmehest naistekütt ja luuser Colin Ühendriikidesse jõuab siis ootab teda ees kamp kaunitare, kes selgelt madala intelligentsiga. Kui võrrelda Ühendriike teise geograafilise punktiga filmis- Portugaliga, siis vahe on selge. Ühendriigid pole autori jaoks just hea riik. Ameerika on negatiivne. Samuti on negatiivseks mängitud kinkide tegemine. Peamiselt siis kalli kingi tegemine armukesele. Samas rõhutab kalli kingi pakkimise keeruline stseremoonia kaubanduse võimsust suurte pühade ajal. Ostuhullusest on tehtud teine kaudne negatiivne kuju filmis.
Kummline on et just nimelt poliitikutest on tehtud filmis osaliselt naerualused. Kui Ameerika riigipea on naistekütt ja ülbitseja siis Britannia peaminister on hea huumoriga kuid siiski lapsemeelne poissmees. Vaatajatele jääb just nimelt Hugh Granti osatäitmine meelde selle väga leidliku huumori poolest kuid ometigi on tegu poliitikute “narrimisega”. Tegelaskujuna on ta isik, kellega tahaks igaüks tuttav olla kuid poliitikuna- alguses on ta vastu Usa presidendi “kandadele astumisega” pärast aga just seda teebki (jääb selgusetuks kas armukadeduse või enda populariseerimise pärast), tantsib mööda valitsusruume, laulab lastele jõululaule (mis iseenesest pole halb kuid peaministri puhul oleks siiski tõsiselt küsitav). Ja kui ta Natalied otsib siis teeb ta lausa sarkastilisi märkusi oma valitsuskabineti osas. Vaatajale mõjuvad need küll hea huumorina kuid süvendavad tema “lapsemeelset” olekut.
Filmi lõpuosasse on jäetud väga võimas stseen kus niiöelda “niidid kokku jooksevad” ja vaataja jaoks lõpplahendused selgeks mängitakse. Väga võimas laul jõulukontserdil ning peaministri ja tema abilise “vahelejäämine” laval. Ometigi on need kõik suunatud armastuse temaatika rõhutamisele.
Film lõppeb seal kus algaski- lennujaamas. Filmi tegelased saavad seal jälle kokku. Taas tulevad ekraanile kaadrid lennujaamast kus inimesed kokku saavad, Esimene pilt jaotub kaheks, see omakorda kaheks ja nii edasi moodustades lõpuks ruudustiku- armastus on tegelikult kõikjal.
Oma mõtte on suutnud Richard Curtis ideaalselt edasi anda. Ja kes pole enne aru saanud misasi see armastus- väidetavalt seletamatu- on siis vaadaku filmi “Love actually” ja ta saab ehk aru.
