Quentin Tarantino "Pulp Fiction"

“Pulp Fiction”

/katkend minu ülikoolis tehtud tööst/

(pildil Tarantino ja Travolta Pulp Fictioni võtteplatsil)

Öeldakse, et kui sa ei ole näinud Uma Thurmani ja John Travolta tantsustseeni Tarantino filmist “Pulp Fiction”, siis ei tea sa tänapäeva filmindusest mitte midagi. Tõenäoliselt vastab see väide kindlasti teatud osas tõele. “Pulp Fiction” on linateos mis on ja peabki olema iga tõelise filmisõbra varasalvedes. Minu ja kindlasti ka paljude teiste jaoks on see Quentin Tarantino vaieldamatu tippteos, ilma milleta ei kujutaks Hollywoodi ettegi.

Filmil oli Hollywoodi mastaabis väike eelarve ja põhiline osa sellest kokkuhoiust tuli näitlejate arvelt, kes mängisid filmis ametiühingu poolt määratud miinimumpalgaga (1400 dollarit nädalas) ja said vastutasuks osa kassakasumist. Arvestades, et linateos on teeninud 250 miljonit dollarit ja pälvis paljude muude auhindade seas Cannesi Kuldpalmi ja noppis ka ühe Oscari, oli näitlejate otsus kahtlemata ennast õigustanud. Kahtlemata olid rahul ka stuudiobossid Miramaxist, sest kasum kulutustega võrreldes oli erakordne ning pealegi tõi linateos varjusurmast välja staarnäitleja John Travolta, kes nüüd maandus taas A-kategooria ülemakstud ja poputatud näitlejate hulka.

“Pulp Fiction” on tõeline Tarantino film. Peale Reservoir Dogs”-I hiigeledu pakuti Tarantinole palju tööd, muuhulgas “Speed”-I ja “Men in Black” lavastamist kuid mees keeldus, teades täpselt mis talle sobib ja meeldib ning mis mitte. Tarantino on ise öelnud, et ta ei ole lavastaja kes toodaks igal aastal ühe filmi. Tema filmiharidus on tulnud videopoes töötades ja sellest ka idee millel nii Pulp Fiction kui ka hilisem “Kill Bill” suuresti ülesse ehitatud on- klizeed ja märgid teistest filmidest. Pulp fiction tähendab kollast kirjandust, niinimetatud odavat pehmekaanelist kioskides müüdavat kirjandust ehk otseöeldes- sopakat.
Tarantino võtab lood, mida tema enda humoorikal väitel olevat kõik nagunii juba miljon korda filmidest näinud- sell viib gängsteribossi naise välja ja muidugi ei peaks ta teda puutuma; või poksija, kes ei kaota matši, nagu varem on kokku lepitud ja nii edasi – ning miksib need osavalt üheks kompotiks kokku. Selle teosega kindlustab Tarantino oma firmamärgi- vägivaldsed tegelaskujud, kes on vägivaldsed mitte sellepärast, et nad seda peaksid nii väga olema vaid, et see on osa nende identiteedist- ja laseb juba “Reservoir Dogs”-ist nähtud näitlejatel selle mõnusa jääkülmalt serveeritud verest nõretava linateose vaatajatel läbi seedida. Filmi suurimaks tähelepanuväärususeks on minu arvates selle mittelineaarne ülesseehitus. Enne Pulpi ei olnud keegi seda nii julgelt kasutanud aga peale Pulpi läks filmimaailm mittelineaarsusega kohati juba päris hullumeelseks. “Pulp Fiction” algab segaselt, hüppab ühelt loolt teisele ja esialgu ei saa vaataja üldse aru mis siis ikkagi toimub. Lõpp seob otsad kokku ja on piisavalt võimas, et vaataja istub lummatult veel tükk aega ekraani taga ja püüab kõike nähtut läbi närida.

Film algab restoranist kus noor mees ja naine istuvad laua taga, joovad kohvi ja arutavad pikalt selle üle kas röövida panka või mitte. Tarantino kuldne oskus teha olematust tegevusest dialoogiga põnev vaatemäng on Pulp Fictionis kõrgtasemel.

Everybody be cool this is a robbery!


Film on algusest lõpuni nii vägivaldne, et mõnedes riikides keelati selle vaatamine alla 18 aastastele ära. Samas pole Tarantino jaoks vägivald lihtsalt põnevuse tekitamise vahend. See on pigem osa tema jutustamistiilist näitamaks, et vägivald on tagajärg lihtsate ja harimatute inimeste suurele rahahimule. Igatahes kipub kõik taanduma rahale- sellele kapitalismimaailma jumalale. Igaüks kasutab vägivalda vaid mammona teenimiseks ning tegelikkuses tundub vaatajatele, et südames need tegelased vägivaldsed ei ole.
Eriline sümpaatia kuulub filmis, või vähemalt minule tundub see niimoodi, poksija Butchile, kellest on tehtud sisuliselt positiivne kangelane. Kuigi igaühe koomiline niiöelda “elunõrkus” on väga hästi välja mängitud- mees, kes ei kaota poksimatši kuigi tema boss seda tahab, näeb siiski naljakalt palju vaeva perekonnareliikvia, vana kella, kättesaamisega.

Tegelased, kes justkui liiguvad ringi eraldi lugudes, on siiski omavahel seotud ja mõjutavad üksteise saatust nii või naa. Need kokkupuuted seovad lood ühtseks tervikuks ja suudavad vaatajat kogu aeg üllatada. Tarantino segamini tõstetud lugudega jutustamistiil on ääretult lahe ja seda on lausa nauditav jälgida.
Üks osaline, nagu paljud kriitikud on tabavalt märkinud, on Tarantino filmides ja eelkõige just “Pulp Fiction”is veri. Veri ei lenda siin loomulikult. Sellega on määritud kõik ümbritsev ja see on kohati isegi rohkem mõjuvam kui lihtne surmasaamine. Verest on tehtud omaette märk ning pandud see osavalt mängima. Naljakas aga tapmine ei tundugi selles filmis olevat midagi hirmsat ja kohutavat. Vaataja võtab seda kui tavalist tegevust ja lausa tundub nagu see polekski mingi negatiivne tegevus. Pealegi- verd lendleb siin lausa juhuslikult. Auto sõidab läbi teeaugu ning relv läheb lahti, laseb ajud mööda masinat laiali ja tegelastel on hulk aega vaja ära kulutada masina puhastamisele. Selles on omajagu iroonilist koomikatki, sest just siin avaldub eriti hästi see oskus panna vaataja muretsema sama asja pärast mille pärast pabistavad tegelasedki- kuidas saada auto verest puhtaks? See, et keegi sai surma on nagu juhuslik kaasaantud väike kõrvalnähe ja mõjub täiesti väiksena.
Osava stsenaristina on Tarantino (keda muide lugude väljamõtlemisel aitas tema sõber Roger Avary) teinud nii, et iga loo käivitajaks ja ajendiks on mingi täiesti tavaline, nii loomulikuna tunduv inimese tunne- hirm, kihk, armastus.
John Travolta ülihästi kehastatav longusõlgne narkomaanist palgamõrvar Vincent Vega kardab kohtumist bossi abikaasaga, keda ta bossi käsul saatma peab, sest keegi eelmine on väikese, peaaegu olematu, flirtimistegevuse eest neljanda korruse aknast alla visatud.
Jimmy, keda kehastab Quentin Tarantino ise (muide- oma filmides mängib ta mõnda väikest osa), kardab abielu lõhkimineku pärast, sest kui tema naine peaks leidma garaazist verise auto, oleks see tõenäoliselt paratamatus. Need hirmud on nii inimlikud ja loogilised, et selliseid ajendeid kasutades ei pea vaatajale põhjendama miks midagi just nii edasi juhtus. Inimlike tunnete kasutamine on Tarantinol hästi välja kukkunud.
“Pulp Fictionis” näitab Tarantino, et karakterite loojana on ta vaieldamatu meister. Tema tegelaskujud on meeldejäävad, lihtsad, oma positiivsete külgedega ja oma negatiivsete külgedega. Nad on inimlikult reaalse skeletiga- tunnetega, veidrustega, eelarvamustega ning nende dialoog ei ole tüüpiline filmilik ilukõne. Üldiselt võiks dialoogi lausa ropuks nimetada kuid just see, ilustamata vabakõne teebki tegelased reaalseteks inimesteks kes ei tundu ekraanil võõrad.
Huvitav on see, et Pulp Fiction pole mingi tüüpiline Hollywoodi “põnevik”, mis täis tagaajamist ja tulistamist ning ülessekruvitud pinget. Ainus tagaajaminegi toimub kahe komberdava ja jala kõndiva mehe poolt. Ometigi hoiab film vaataja ekraani küljes kinni ja igavuse üle kurta ei saa. Mina arvan, et selle üheks põhjuseks on nii reaalseks tehtud tegelaskujud, kellest me ju teame, et nad on tegelikult väga ebatavalised, tõeliselt huvitavad ja põnevad.
Ja muusika. Muusika on üks Pulp Fictioni suurimaid mänguelemente. Filmis kasutatud lugudest on saanud omaette märgid, mida seostatakse verise ja pulpfictionliku maailmaga.
Ja muidugi see unustamatu Vincenti ja Mia tants.
Ja muidugi piibli tsiteerimine enne ohvri mõrvamist.
Ja muidugi punane kuul Marcus Wallace suus.
Ja muidugi ülipikad dialoogid.
Ja muidugi palju verd.
Seda kõike Quentin Tarantino klassikaks saanud linateoses “Pulp Fiction”, millest filmiüliõpilasena on palju õppida.

Pulpile järgnes üllatavalt kesine "Four Rooms"(1995), mille neljast loost Robert Rodriguez'e ja Quentin Tarantino omad teistest veidi üle olid. Ehkki Tarantino kasutab palju ideid teistest filmidest, vahetevahel ka lausa situatsioone, oli "Four Rooms" üks tema kehvemaid lavastusi.
Vahepeal lavastas Quentin ühe "ER" episoodi, etendas produtsendi rolli ja astus üles mitmetes jutusaadetes ja show'des, nautides oma kuulsust nagu vana rockistaar.

Seejärel kirjutas Tarantino Robert Rodriquesele stsenaariumi “From Dusk Till Dawn” (1996), mis on väga omapärane road-movie, kus kaks venda poole filmist sõidavad ringi ja poole filmist võitlevad vampiiridega. Ja nagu ikka- tapmist jagub hulgakaupa.
Küll aga oli Pulp Fictioni ja tema järgmise linateose- Jackie Browni vahel päris suur ajahulk nii, et Tarantino fännid hakkasid juba kahtlema kas nende iidol midagi uut ka teeb. Lõpuks ta muidugi tegi.

Quentin Tarantino "Marukoerad" (Reservoir Dogs)

(Lõik minu tööst ülikoolis)

“Reservoir Dogs”

1992. aastal valminud “Reservoir Dogs” pani paika jõujooned millel kultusrežisööri tee kulgema hakkab. See on ohtra filosoofiaga vürtsitatud vägivaldne film, mille näitlejatööd on nii kõrgest klassist, et tekitavad lausa külmavärinaid.
Tarantino ise on väitnud, et Ameerika kinokunsti eeliseks Euroopa ees on, et Hollywood pöörab väga suurt tähelepanu käsikirjale ja loo jutustamisele, samal ajal kui Euroopa filmide alustalaks on karakterid, situatsioonid ja emotsioonid. Sellepärast polegi ime, et Tarantino filmide tugevaimaks plussiks minu arvates ongi just nimelt stsenaariumid- filmide vundamendid. Eelkõige on Tarantino vaieldamatult geniaalne stsenarist, alles seejärel režisöör, produtsent ja ehk õige vähe ka näitleja. Tema filmide peamiseks plussiks on omapäraselt jutustatud lugu, pildiga kontrastis olevad kuid uskumatult lihtsad ja andekad dialoogid ning lausa järgitehtamatu oskus võluda vägivallast kubisevasse jutustusse oma varjamatu ühiskonnakriitikast tulvil sõnum ja moraal, mis tavapäraselt kujunebki selle ohtra vägivalla liialdatud näitamisest tulenevalt justnagu vaatajalt küsima- kas kõike saab ikka vägivallaga lahendada? Ehk nagu tavaelus ikka- kõik mida üle pakutakse muutub ühtäkki vastumeelseks ja sobimatuks ja tekitab täpselt vastupidise vajaduse. “Reservoir Dogs” oli esimene näide noore stsenaristi geniaalsusest ja oodatult ei jäänud ka viimaseks. Süsimustaks komöödiaks ristitud linalugu muutus kohe klassikaks, võites nii kriitikute kui ka vaatajate poolehoiu. Sundance`i Festivalil tegi film igatahes ajalugu, kirjutades Quentin Tarantino nime paljude filmisõprade mällu. Ka Tarantino ise sai festivalil üllatuse osaliseks kui teiste seas sellised vanad õudusfilmide meistrid nagu Wes Craven, Stuart Gordon ja Rick Baker lahkusid "Reservoir Dogs"i esilinastuselt, kuna neile tundus Michael Madseni piinamisstseen talumatult julm. Muidugi oli üllatav ka filmi suur edu Euroopas.

Film ise on ideelt lihtne. Filmis näidatakse tegelasi enne ja pärast ebaõnnestunud kalliskiviröövi. Kogu lugu on sisuliselt ülesse ehitatud tegelaste iseloomude, suhete ja vägivaldsuse mõnusalt laiale pinnasele ning baseerub pikkadel dialoogidel.
Film algab suurte plaanidega kohvikust, kus härrad Valge (Harvey Keitel), Oranž (Tim Roth), Blond (Michael Madsen), Roosa (Steve Buscemi), Sinine (Eddie Bunker) ja Pruun (Quentin Tarantino) hommikueinet söövad ja igasugustel ettejuhtuvatel teemadel arutlevad- pigem muidugi vaidlevad. Mustade ülikondade, valgete nailonsärkide ja kitsaste tumedate lipsudega mehed lähevad lausa tülli jootraha pärast.
Uskumatu on see kuidas Tarantino manipuleerib vaatajaga. Mitte igas filmis ei näe tegelasi sõna otseses mõttes niisama mõttetutest asjadest lobisemas ja seda lausa seitse minutit järjest ilma, et kaadris mingit olulist tegevust, peale rääkimise muidugi, toimuks. Ja uskumatu ei ole siinjuures see, et tegelased seda teevad vaid see, et vaataja seda vaidlust, pealtnäha täiesti juhuslikel teemadel, põnevusega jälgib, unustades kulutatud aja ja sulandudes ülikonnastatud meeste massi. Kes muu kui Tarantino paneb kamba mehi pikalt vaidlema ettekandjale antava jootraha üle. Kas seda peaks andma või mitte? Kes on süüdi, et inimesed seda teevad? Ja vaataja elab vaidlusele kaasa, sest kes meist ei oleks ennast samal teemal mõtlemas leidnud?
Ootamatud pisiasjad on Tarantino niiöelda firmamärk juba “Reservoir Dogsist” peale. Kui härra Valge kammib haavatud kaaslasel, kes tema käte vahel suremas on, juukseid siis vaataja ei suuda seda mitte kuidagi loogilise tegevusena võtta. Aga autor on saavutanud selle mida ta saavutada tahtis- sellises olukorras ei käitu keegi just loogiliselt ning pealegi on autor pannud maksma nüüdsest oma mängureeglid. Loogikast pole juttugi. Igapäevareeglid siin ei kehti. Kehtivad Quentin Tarantino filmireeglid ja neid peab aktsepteerima. Kui Valge kammib sureva mehe juukseid siis see on antud hetkel täiesti normaalne tegevus. Nii peabki olema. Nii peabki surevat kaaslast rahustama- kõik on korras, isegi soeng. Ja see on stsenaristi oskus manipuleerida olukorra ja tegelaste kaudu vaatajaga. Vaatajana oled sa sattunud end väljaspoole ühiskonda asetanud meeste mängumaale ja paratamatult pead sa kaasa mängima.
Teiseks Tarantinole väga iseloomulikuks firmamärgiks on kasutada tiitreid ja nendega filmi peatükkideks lahterdamist. “Reservoir Dogs” on jaotatud tegelaste nimede järgi. Igale tegelasele heidetakse temanimelise peatüki jälgimise käigus veidi põgusam pilk kuid pigem ei ole siin veel nii otsest peatükkidega filmi jutustamise hakkimist kui hilisemates filmides, “Reservoir Dogs” kulgeb üsna tavapäraselt ajalises järjestuses, kuigi vahele on pikitud tagasivaated sündmustele.
”Reservoir Dogs”-I puhul on mõnusalt vürtsikaks lahenduseks see, et röövi ennast ei näidata. Tegelased jutustavad sündmustest aga me ei näe ühtegi katkendit mis kohapeal tegelikult juhtus. Meile on antud vaba võimalus ise seda ette kujutada ja mis mõjuks vaatajale paremini kui võimalus ise mõningaid asju ette kujutada. Tarantino on selle kavala triki varakult ära tabanud ja kasutab seda oma filmides päris ohtralt. Pealegi osutus keegi tegelastest reeturiks ja selles seisneb suurim pinge ka vaatajate jaoks- me püüame sama meeleheitlikult kui tegelasedki ära aimata kes neist on reetur ja kas üldse nende hulgas on reetur. Meestel on suuri raskusi toimunust arusaamisega, sest nad ei tunne üksteist, pealegi kasutavad nad sissekukkumisel reetmise vältimiseks veel ka varjunimesid.
”Reservoir Dogsi” (ja üleüldse Tarantino filmide) suurim omapära, millest kõik teised filmitegijad- eriti filmikoolide üliõpilased- võiksid õppida on see, et film on ehitatud ülesse sisuliselt ainult dialoogidele. Tegevuskohtade üleküllust me selles küll ei näe, samas aga kuuleme ainult juttu, juttu ja veelkord juttu. Oli rezisööri oskus saada oma stsenaarium näitlejate abil tööle ja sellega on Tarantino vapustavalt hästi hakkama saanud. Siinjuures ei saa märkimata jätta Tarantino suurepärast talenti sobivate näitlejate valiku tegemisel. Ka hilisemates teostes on näha head näitlejavalikut, mis iseenesest on üks õnnestunud filmi aluseid.
Kummaliselt kuid võimsalt mõjub ka seitsmekümnendate alguse popmuusika kasutamine. Samasugust peenet muusikavalikut võime kohata ka Quentini järgnevates teostes. Ei ole liialdatud väide, et muusika on Tarantino filmides võimsama märgilise tähendusega kui teistes Hollywoodi filmides üldiselt. Samas ei ole muidugi Tarantino tooted niiöelda ka klassikaline standardkaup.
Kuigi kurikuulus kõrvalõikamise stseen filmist mõjub tõesti jälgilt ja paljudele vaatajatele teatud piiri ületavalt, on see hämmastavalt hea näide autori tajust ja tunnetusest mis ja kuidas vaatajatele mõjub. Ma olen seda stseeni palju näinud aga ikka ja jälle pean tunnistama, et annaksin kõik, et minna piinatavale politseinikule appi. Mõjuvõim vaataja üle on ülivõimas ja olenemata sellest kas me kiidame või laidame seda filmi, ikkagi peame tunnistama Tarantino äärmist julgust, oskust ja taju sellise stseeni lavastamisel.
Huvitav on see, et kogu see vägivald tundub nii reaalne. Sa ei kahtlegi selles, et see kõik toimuks selliste tegelaste puhul ka päriselt. Justkui nii peakski minema. Teatud mõttes on kogu vägivald tegelastele justkui eneseväljendusvorm.
Ja see võrratu dialoog! See Tarantino suurim trump filmist filmi on juba “Reservoir Dogs”-is täiel rinnal nauditav.
“Ära mine kuhugi, ma tulen kohe tagasi!” Lause mida piinaja ütleb kinniseotud ja läbipekstud ning veriseks lõigutud politseinikule. On ju sulaselge, et kui too ka tahaks kuskile minna ei oleks tal selleks mitte kunagi võimalust. Ja ometigi mõjub see lause nagu noahoop vaataja selga- sa sooviks kogu hingest, et ohver pääseks ja siis öeldakse lause mis ajab sind naerma kuid samas sa ei tahaks kuidagi ohvri üle naerda. Tarantino mängib vaatajaga ja teeb seda osavalt! Vaataja kaotab juba lootuse, et keegi vaest politseniku aitab. Kuid ta on unustanud samas ka haavatud mehe, kes ootamatult ärgates oma röövikaaslase tapab. See tuleb nii ootamatult, et jällegi avastame, et režisöör on meiega mänginud, pannes meid ühte ruumis viibivat tegelast päris pikaks ajaks sootuks unustama.
Selles filmis mänginud näitlejaid kohtab ka tema järgmistes filmides. Samamoodi on enamus meeskonnast hiljem sama. Ja kindlasti on tema sõbrad sellega ääretult rahul, sest osalemine Quentini töödes tõi neile kuulsust ja au rohkem kui nad oodata oskasid.
Üldiselt on “Reservoir Dogs” siiski pigem sissejuhatus Tarantino filmimaailma. Tema stiil ja mängutaju on siin juba tunda kuid see ei ole tema kõrgtase. Esimese filmi kohta aga on see vaieldamatult hästi tehtud ning suuresti võib selle eest kiita ikka ja jälle Tarantino oskust kirjutada häid stsenaariume. Ja seda oskust asus Quentin peale “Reservoir Dogsi” edukalt ka realiseerima.
Ta kirjutas stsenaariumid filmidele “True Romance” (1993) ja müüs oma teise käsikirja “Natural born killers” õigused Oliver Stone`ile, kes kohandas lugu vastavalt oma soovile ning seetõttu läks Tarantinoga tõsiselt tülli ning nagu räägitakse, polevat siiani ära leppinud.
Ah jaa- väidetavalt kõlab sõna “fuck” “Reservoir Dogs”-is 259 korda! Nii Tarantinole omane, et ei hakka peadki vangutama!

/Margus Müür/