FILM: Good Night, and Good Luck / Head õhtut ja õnn kaasa

"Head õhtut ja õnn kaasa" on tõsielul põhinev draama sõnavabaduse kõrgest hinnast. Osades David Strathairn ("L.A. Confidentiual"), George Clooney ("Oceani 12"), Robert Downey Jr ("Kiss Kiss Bang Bang"), Grant Heslov ("Enemy of the State"), Frank Langella ("9. värav"), Jeff Daniels ("Kiirus") jt.

Kui George Clooneyt, kes on selle mustvalge linateose autor (kahasse koos Grant Hesloviga, keda tunneme näiteks linateosest "Enemy of the State"), Oscarite jagamisel tutvustati siis õhtujuht, Ameerikas ülikuulsa Daily Show saatejuht Jon Stewart, viskas nalja, et kuue Oscari nominatsiooniga "Good Night and Good Luck" on toonud Clooneyle kõik tema kohtamised, vihjates siinjuures delikaatselt Clooney filmi pealkirjale. Tõepoolest- andekas näitleja on saanud hakkama sellega, et on ise kirjutanud, lavastanud ja ka samas teoses mänginud ning teinud seda väga osavalt. Muide- see, et film on mustvalge, läheb üsna pea meelest ära.

Lugu ise on suhteliselt keeruline ja pigem Ühendriikide ajaloo, täpsemalt ajakirjanduse ajaloo, keskne. Kuid muidugi seondub see ajakirjandusega üleüldiselt ja puudutab ajakirjanduse igapäevaseid probleeme kaudselt tänase päevani välja. Ühendriikide kvaliteetajakirjanduse alused pandi suuresti paika 50ndatel aastatel, mil teleuudiste teerajaja Edward R. Murrow (David Strathairn) alustas ebavõrdset võitlust kogu Ameerikat hirmu all hoidnud senaator Joseph McCarthy vastu. Senaator juhtis "nõiajahti" väidetavate kommunistide vastu, rikkudes lugematute inimeste karjääri ning tuleviku. Koos oma pühendunud meeskonnaga ning produtsent Fred Friendly (George Clooney) toel püüdis Murrow paljastada McCarthy ja tema komitee poolt rakendatud hirmutamistaktikat ning valesid, millele nende süüdistused sageli rajatud olid. See Taaveti ja Koljati võitlus, kus ühe telekanali uudistesaade heitis väljakutse riigi kardetuimale mehele, pani proovile kogu süsteemi ning andis eeskuju paljudele, kes hiljem sama ala on valinud.
Lugu vaadates on põnev teada, et Clooney ei teinud seda mitte niisama vaid austusest oma isa vastu, kes oli tollal üsna tuntud ajakirjanik. Näinud ise lapsena seda võitlust süsteemi vastu pealt, oli tal üsna lihtne loosse sisse minna ja see valmis kirjutada. Narratiiv on paigas, lihtsast loost on ülesse leitud põnevad sõlmitused ja ka isiklikud teemad, mis tegelaskujusid ilmestavad. Vaataja, kes ajakirjanduse telgitagustest suurt midagi ei tea, saab siin hea ülevaate valitsevatest pingetest kuigi peaks ütlema, et emotsionaalset tugevat pinget siin üldiselt ei saavutata. Pigem kipub film jääma "ajalugu konstateerivaks" ja sündmust kõrvalt jälgivaks. Kuid minu jaoks oli suur pluss see, et film mustvalgena üldse ei häirinud, pigem tuli see isegi kasuks.
Näitlejad olid head ja on lausa näha, et Clooney suudab näitlejaid juhtida, neid valida ning filmi kui tervikut tajuda. Arvan, et esimese katsetuse kohta on Clooney saanud hakkama tugeva teetähisega ja võin üsna kindlalt ennustada, et sellelt mehelt võib oodata veel paremaid reziitöid.
Kahju, et Oscaritel midagi ei saanud (kuigi Clooney sai auhinna kõrvalosa eest filmis "Syriana")

FILM: Pride and prejudice / Uhkus ja eelarvamus

"Uhkus ja eelarvamus" on Jane Austeni samanimelise romaani järjekordne ekraniseering, lugu armastusega kaasnevatest rõõmudest ja pisaratest. Osades Keira Knightley ("Domino"), Rosamund Pike ("Die Another Day"), Oscari-võitja Judi Dench ("Armunud Shakespeare"), Matthew McFayden ("Maybe Baby"), Donald Sutherland ("Itaalia rööv") jt. Lavastas Joe Wright ("Bodily Harm").

Klassikaline lugu armastusest ja arusaamatustest keskendub Bennetite perekonnale, kus kasvavad viis õde. Elizabeth (Keira Knightley), Jane (Rosamund Pike), Lydia (Jena Malone), Mary (Talulah Riley) ja Kitty (Carey Mulligan) on harjunud oma ema kinnisideega, et kõige tähtsam siin maailmas on leida endale rikas mees, et tulevik saaks kindlustatud. Särtsakas Elizabeth aga sooviks elult midagi enamat kui tulevikku kodukanana ning tahaks oma tulevast ka armastada. Pilt muutub keerulisemaks, kui silmapiirile härra Darcy (Matthew MacFayden), kelle külm ja ükskõikne pealispind on tegelikult üsna petlik.
Jane Austini maailmakuulus teos sisaldas seda elufilosoofiat, mis raamatu ilmumise ajal hakkas ühiskonna traditsioonilistest ja konservatiivsetest arusaamadest lõpuks läbi murdma. Oli ajastu kui tunded muutusid tähtsaks ja abiellumisele ei vaadatud enam nii väga kui materiaalsete varade liitmisele. Tänapäeval võiks seda seostada teatud osas feminismiga kuigi tegelikult on tegu ju ääretult ilusa armastuslooga, mis ülesse ehitatud klassikalisele reeglile- tegelased kellele kaasa elame olgu nii raskes olukorras, et nende ja lugejate/vaatajate soov armastuse ühtseks saamiseks oleks võimalikult raske ja peaaegu, et võimatu. Austen suutis iga lugeja haarata sellesse võluvasse armastuse maailma keerdkäikudesse ning südamest elati kaasa kahe noore teineteiseleidmisele.
Filmi puhul on vaja see kõik, mis raamatus leidub, veidi kokkusurutud kujul pildiks teha. Sealjuures on raamatu eelis see, et lugejale jääb palju enda fantaasia lahendada, filmis aga on tugevaks eeliseks emotsioonide väljatoomise võimalus elava pildi abil ja muidugi heli. Kindlasti ei ole niivõrd klassikaliselt tugeva ja kuulsa teose ekraniseerimine mingi kerge ülesanne- seda enam, et Uhkust ja eelarvamust on varemgi ekraniseeritud ja väga kõrgetasemeliselt sellega hakkama saadud.
Joe Wright on oma osaga imehästi hakkama saanud- peamiseks abivahendiks ikka väga hea stsenaarium. Film suudab luua tugeva emotsionaalse kontakti tegelaste ja vaataja vahele ning Elizabeth on kindlasti meil peale filmi vaatamist kaua meeles.
Küll aga on üsna raske luua tema armsama- härra Darcy- tegelaskuju, sest ta peab olema mõtlik, salapärane ja kinnine. Stsenaristil, rezisööril ja osatäitjal tuli siin lahendada keeruline ülesanne kuid minu arvates ei tule see karakter küll eriti õnnestunult välja. Ta jääb veidi kahvatuks ning kuidagi ei aima, et ta armastab Elizabethi. Tegelikult me tajume, et see nii peaks olema ja tegelikult Darcy tegelaskuju ei andnud ka raamatus sellest teistele erilist aimu kuid filmis võiks seda veidi rohkem välja mängida. Tema ootamatu armuavaldus tuleb nagu välk selgeks taevast-mingi väikegi vihje võiks selleks varem olla.
Darcy kuju jätab nii või teisiti (ka raamatus tõenäoliselt) mulje kui krahv Monte -Cristo. Päratu rikas, tagasihoidlik ja tark mees keda kõik armastavad ja kelle heasüdamlikkusel ei ole piiri.
Kuigi mõningate pisiasjade juures võiks norida on tegu tõelise pärliga melodraamade ja Austeni loomingu fännide jaoks. Kindlasti saab sellest tugev telefilm aastakümneteks. Minu üks lemmikutest on ta nüüd igatahes!

FILM: Criminal

2004 aastal valminud krimipõnevik kus kogenud suli võtab kampa noore mehhiklase, et petta välja suurem summa raha rikkalt ärimehelt. Põnevate lahenduskäikudega ja vägeva lõpuga lugu haarab juba algusest ning veab vataja koos peategelaste liikumisvahendi -S klassi Mersuga, sujuvalt läbi filmi. Head näitlejad ja rezii ning peamine- korralik stsenaarium.
Lugu ise ei kipu üheski kohas igavaks muutuma kuid võimsa kulminatsiooni või põnevuse hetke ka nagu ei teki. Lihtsalt hea meelelahutuslik film, mis sobiks hästi televisiooni ja ehk on nii mõeldudki.

FILM: Chicken Little / Väike Tibu

Kui Väike Tibu teatab, et taevas on alla kukkumas, tõuseb linnas paanika ning pool linna lõhutake ära. Peale paanika vaibumist kogunevad elanikud tibu juurde ja selgub, et ta ei suuda kuidagi tõestada, et tema väide taeva alla kukkumisest tõepoolest õige on. Temast saab üleüldine naerualune ning sellest kohutavast seisusest pääsemiseks hakkab Väike Tibu pesapalluriks. Kõige tipuks kukubki taevast ühel õhtul midagi alla ja Väike Tibu ei suuda nüüd, kui teda nagunii keegi ei usu, teistele seletada, et midagi kummalist on toimumas. Tulnukate invasioon? Kedagi sellist juttu ju ei usuks.

Disney stuudio proovis esimest korda kätt arvutianimatsiooniga ja peab ütlema, et väga ebaõnnestunud see ei ole. Samas pole see kindlasti ka suurteos. Kui hiljem midagi sellest meenub siis peategelase kuju iseenesest on meeldejääv. Lugu aga on tavalistele klizeedele ülesse ehitatud kangelase stoori. Varasematele suurteostele, mis väikeseid vaatajaid hullutanud- Ice Age ja Shrek, see kohe kindlasti järele ei jõua.
Üks selle filmi nõrkusi on veidi segane lugu. Alguses räägitakse taeva alla kukkumisest, siis pöördutakse peategelase ja tema isa suhete klaarimisele ja see kestab hulk aega, saabub justkui häpi end kuid siis minnakse uuesti "taeva allakukkumise" teema juurde ja vahepealne osa muutub kuidagi teiseks filmiks.
Aga lastele aitab vaadata kindlasti!

KIRJANDUS: Tom Bower - Punane ämblikuvõrk.

Dokumentaalkirjaniku ja filmitegija uurimus KGB ülihästi ette valmistatud ja kavalast pettusskeemist Baltikumis. Venelased suutsid ära petta terve Läänemaailma ja allutada oma kontrollile Mi6 ja Cia luurevõrgud aastatel 1944-1955.
Raamat on põnevalt kirjutatud ja fotodega illustreeritud. Spionaazimaailma telgitagustega tutvumiseks ta küll detailidesse (tehnilistesse jne) ei lasku aga operatsioonist annab väga täpse ülevaate. Osalised räägivad loomulikult ka ise (vähemalt need keda Tom intervjueeris ja kelle käest materjali sai. Üldiselt sai mõlema poole juhtivate isikute lood)
Kellel huvi luureajaloo vastu, sellele kindlasti meeldib.

KIRJANDUS: 50 klassikut. Romaanid 16. - 19. sajand

Tõelised head kirjandusülevaated, mis oma ülesehituselt on mõeldud ka nendele lugemiseks, kes iga päev paksu klassikat kätte ei võta, soovitan südamest lugeda üsna hiljuti meil välja antud kahte teost- "50 klassikut. Romaanid- 20 sajand." ja "50 klassikut. Romaanid. 16.-19. sajand." Raamatutes on tõeliselt hea valik (ülisuure lugejana olin isegi selle valikuga rahul) teoseid, mida tutvustatakse. Ja need ei ole entsüklopeediad. Neid saabki lugeda kui rikkalikult illustreeritud ja põnevalt kirjutatud juturaamatuid. Meeletus koguses huvitavaid fakte kuulsate teoste sünnist, sisust, kirjanike elulugudest jne. Olen ise raamatute ostja (ei laenuta kunagi) ning ootasin midagi sellist juba ammu. Soovitan soojalt ka nendele, kes ise ei viitsi palju lugeda ja tahaksid lihtsalt klassika kohta täpsemalt infot. Kummardus kirjastusele TEA. (Kirjanduseõpetajatele- kasutage neid koolis)

Minu lemmikfilmid:

1. Love Actually
2. Down With Love
3. Snatch
4. Finding Neverland
5. Pride and Prejudice
6. Pulp Fiction
7. Ocean Eleven
8. Matrix (esimene osa) Animatrixit on ka muidex sellest loost arusaamiseks vaja vaadata.
9. Black Hawk Down
10.
_____

FILM: Munich / Münhen

Tõsielulistel sündmustel ja George Jonase bestselleril "Vengeance" põhineva loo kirjutas stsenaariumiks mitmeid kaalukaid auhindu võitnud Tony Kushner (miniseriaal "Inglid Ameerikas"). Kesksetes rollides astuvad üles Eric Bana ("Black Hawk Down", "Trooja"), vastselt järgmiseks James Bondiks nimetatud Daniel Craig ("Kihiline kook"), Geoffrey Rush ("Shine", "Quills - markii de Sade'i mängud"), Ciaran Hinds ("Teekond hukatusse"), Mathieu Kassovitz ("Amelie") ja paljud teised. Filmi lavastaja on Steven Spielberg.
Lugu ise on lihtne- Münheni olümpiamängudel 1972. aastal tapsid terroristid Iisraeli sportlased. Iisrael tegutseb esmakordselt vastu nii nagu ta seda tänapäevani teeb- saadab Mossadi agentidest mõrvarühmad terroriste tapma. Seda, et tegu ei ole väljamõeldisega teab maailm juba ammu. Iisrael treenis ja treenib siiani välja väga kõrgel tasemel eriagente, kes oskavad keeli, relvade käsitlemist, enesekaitsevõtteid, teavad põhjalikult psühholoogiat jne. Ühesõnaga- kõik vajalik varajatud tegutsemiseks võõra identiteedi all.
Film ise on ehtsalt Spielbergilik. Täpselt läbi kaalutletud, iga kaader, iga stseen paigas. Spielberg teeb head tööd, selles ei kahtle ükski vaataja juba ammu. Filmi vaadates meenus mulle millegipärast "Terminal". Kuidagi väga sarnane oma stilistikalt. Ehk hakkab Spielberg lõpuks erinevaid stiilikatsetusi enda käekirjaks kokku vorpima, mis tähendab, et aastakümne pärast teame kõik millise stiiliga on ülesse võetud Steveni filmid.
Spielbergil on veel üks omadus- ta käsitleb ühiskondlikult põnevaid probleeme. Kui vaadata tema viimaseid filme siis kumab nendest just selline mure maailma pärast läbi. Oscarite jagamisel tegi õhtujuht tema teemade kohta lausa nalja, vihjates, et juutide lugusid hakkab juba paljuks minema.
Filmi kahtlemata tugevaks küljeks on põnev ja oskusklikult jutustatud lugu. Nõrk näib olevat armastuse ja hingevalu temaatika. Kuigi on püütud kogu film sihtida sinna auku, kus asetseb hingevalu ja piin tehtu pärast ei kipu mina seda küll eriti uskuma. Teades suuresti luureajaloo tagataustasid ja selle töö ja väljaõppe eripära, kahtlen kas agendid on tegelikkuses nii nõrgad, et iga väikese asja pärast pabistama hakkavad. Mitmed stseenid tekitavad küsimusi, sest on suuresti konstrueerituna pandud vaatajatele agentide “inimlikumaks” muutmiseks. Tegelikuses ei saa agent endale selliseid “vigasid” lubada ja ta koristatakse nende ilmnemisel lihtsalt oma tööpostilt ära.
Lõppkokkuvõttes olen kindel, et Spielberg on teinud paremini ja teeb ka tulevikus paremini.