F-16 SAABUMINE SAAB OLEMA PIGEM PETTUMUS (4.07.2024)

 

Kirjutasin ennustavates ülevaadetes sõja esimesel aastal, et lääne lennukeid niipea ei anta, sest on kaks suurt punkti, mida on nende eduks vaja täita. Praegu võib selgelt välja öelda, et kumbki pole kahjuks siiani täidetud. Esiteks – lendurite põhjalik väljaõpe. See, et Ukrainal on tohutu puudus inglise keelt oskavatest inimestest, on olnud näha läbi sõja. Varem vene keelt põhilise võõrkeelena õppinud rahvas muutis suunda alles sõja ajal. See varem tegemata hariduspoliitiline otsus maksab nüüd kätte ülivalusalt. Lisaks tähendab korralik väljaõpe ikkagi pigem mitmeaastast treeningut, mitte kiirülevaadet simulaatoris ja mõnekuulist lendamist lennuki tundma õppimiseks. Lahingulendur peab une pealt oskama käsitseda kõiki lennuki keerulisi juhtsüsteeme ja arvuteid, mille programmid kubisevad inglisekeelsetest lühenditest. Pead navigeerima, sidet pidama, tegema manöövreid, tulistama vastast väga suure füüsilise pinge all. Pealegi pead suutma, lisaks lihtsalt lendamisele ja arvutite käsitsemisele, teha lahingu ajal koostööd teiste lennukite, maapealsete lennujuhtide ja üksustega. See kõik peab olema põhjalikult läbi harjutatud. Tänapäeval võtab minimaalne väljaõpe aega pigem mitu aastat, mitte paar kuud. Teiseks pole Ukraina lennuväljadel korraliku õhukaitset. Mis kasu on lennukitest, kui sul pole võimalik neid lendamagi saada, sest need lastakse enne sodiks? Lisaks veel Kiievi surve lendurid ja lennukid minimaalselt lühikese ajaga Ukrainasse saada, mis on tekitanud USAga suure tüli. Põhjus lihtne – nimetatud kahe eduks vajaliku punkti mittetäitmine. Kiievist võib ka aru saada, sest hirm, et tulevane võimalik president Trump Ukrainat maa-alade kaotusega rahule sunnib on suur. Kui seejuures ei anta ka mingit võimalust saada osaks NATOst (mis oleks NATOle pigem väga kasulik), siis tuleb praegu püüda seis saada nii heaks kui vähegi võimalik enne, kui läbirääkimisteks läheb. Loota, et Venemaa ei tule katsele number kaks on selgelt naiivne ja sellest saavad ukrainlased hästi aru ja sellest saab ka lääs aru, mistõttu püütaksegi Ukraina NATOsse saamine pigem edasi lükata, tuues vabanduseks mida iganes. Katsu sa aga sõjast väsinud ja business as usual ootuses lääneriike veenda, et Ukraina edu on meie kõigi edu. Kõik need miinused lennukite andmisel, hilinemisel, kiirustamisel jne annavad peagi kokku pigem veel ühe suure pettumuse ja Ukraina süüdistab selles (osalt täiesti õigustatult) lääneriike ja lääs (samuti osalt täiesti õigustatult) Ukrainat. Loodetavasti saadakse lääne lennukitest (mis olevat juba madistamas osade vene blogijate teadete järgi) ikkagi niipalju kasu, et need suudavad vene lennuväge veidigi tagasi suruda, ise ilma suuremate kaotusteta. Parem ikka need mõned moodsamad lääne lennukid, kui mitte midagi. Ühel päeval tuleb ka rahu ja siis saab Ukrainast üks suurimaid lääne lennukitehaste tööandjaid, sest sõja õppetunnid on valusad. Sellest on ka lääneriikides ehk juba aru saadud?