TUUMAJAAMA repost ja pikendatud tekst (11.märts 2025)

Kirjutasin oma ennustavas ülevaates 06.08.2023 (SÜGIS/TALVE ALGUS 2023 Ukraina Vabadussõjas) üsna ebatavalise ja lühikese alamteema --- >

UKRAINA SÕDA ÕPETAB KUI TÄHTIS ON HOIDA ELEKTRITOOTMINE HAJUTATULT (11. märts 2025)

Väike hoiatussõnum ka siia sekka, kaugemast võimalikust tulevikust rääkides – üks tuumajaam kuskile (ja veel kolme riigi peale) on julgeoleku mõttes väga halb valik. Mida hajutatum on meie elektritootmise võimekus, seda raskem on seda ühe löögiga hävitada. Punkt.

-----

Ja siit mõned küsimused, kuna avalikku debatti nagu ei näegi. Kas tõesti on kõik kahe käega tuumajaama poolt nagu küsitlused väidavad?

Neli mittemidagiütlevat küsimust kaasamõtlemiseks/vastuvaidlemiseks:

1. Ma panen ilmselt täiega puusse aga mulle tundub kuidagi huvitava kokkusattumusena, et ajal, kui tekkis üsna tugev tuumajaama lobi, ilmusid välja ühtäkki tegelased, kes võitlevad täiega igasuguse muu taastuvenergia vastu. Ei tuulikutele aga samas jaa tuumajaamale? Ei tundu nagu väga loogiline valik. Või siis minu leiutet äärmiselt rumal vandenõuteooria (palun vabandust)?

2. Kui inimesed pole valmis oma külakese külje alla tuulikut lubama, siis kes on valmis selle asemel tuumajaama ehitamisega?

3. Kes seda kriisiolukorras kaitseb? Kas ikka saadakse aru, kui lihtne oleks väikeriiki (väikeriike üldse) üle võtta lihtsalt ühte tuumajaama hõivates? Palun näidata liitlasriiki, kes sellisel juhul tuleks riskima tuumajaama tagasivallutamisega ja võimaliku katastroofiga kogu regioonis?

4. Kui midagi selle jaamaga juhtub, siis kuhu me kolime? Ja ärge hakake rääkima juttu, et minu Titanic ei upu.

Arvamusi? Näidake nüüd, et suudate argumenteerida rumalad küsimused sõelapõhjaks

SOOVMÕTLEMINE, ET VENEMAA SAAB KOHE KUIDAGI OTSA, ON LAIALT LEVINUD (05. august 2025)

SOOVMÕTLEMINE, ET VENEMAA SAAB KOHE KUIDAGI OTSA, ON LAIALT LEVINUD (05. august 2025)

Alates Ukraina sõja algusest on ilmunud kümned ja kümned artiklid ja arvamused teemal, kuidas Venemaa kohe laguneb ja Putin võimu kaotab. Soovmõtlemisel, et sinu vastane ise mingil kummalisel moel otsad annab, on pikk ajalugu. Sõda alustatakse ikka eeldades, et vastane ju kohe kaotab ja palju pingutada pole vaja. Sõjaajalugu on sellise soovmõtlemise näiteid täis. Ka Putin arvas, et Ukraina on kerge kolmepäevane saak, sõdib aga siiani, olles hõivanud vaid marginaalse osa sellest, mida kätte saada plaanis.

Samasugust viga tehakse Venemaad analüüsides. Sõnumid stiilis "kohe laguneb ära", "majandus kukub kokku", "rahvas hakkab mässama" ja kõik muud sellised soovmõtlemise eredad näited on kõigile tuttavad. Sellised asjad aga ei juhtu niisama lihtsalt. Meie analüütikute ja kommentaatorite sagedane suur viga on vaadata asju läänelike prillidega. Mäletame ehk ka mõne meie tuntud Venemaa eksperdi artikleid enne sõda, kus väideti, et Venemaa blufib ja mingit kallaletungi ei tule, sest see polevat lihtsalt loogiline? See polnud lääne inimese seisukohast tõesti loogiline. Sama loogika ei kehti paraku mitte kunagi diktatuurides.

Suurte riikide lagunemine on pikk protsess, mis enamasti algab kaua aega enne lõplikku kokku kukkumist nii, et alles tagantjärele oskavad ajaloolased hinnata - selles hetkes oli algus. Ajastus endas elavad inimesed ise seda arvata ei oska. Mõnikord toimub lagunemine ikka väga-väga kaua. Rooma Impeeriumi ja selle järglase Bütsantsi hääbumine on üks paremaid näiteid, kui kaua ühe impeeriumi taastamise soov võib püsida. Bütsantsiks nimetame me seda Rooma jäänukit praegu, nemad ise arvasid, et on ikka veel Rooma ja küll nad selle vana impeeriumi ka taastavad. Taastada ei suutnud nad midagi (ühtegi impeeriumit pole suudetud taastada), aga püsisid sellegi poolest uskumatult kaua.

Samas, mõni riik kaob ajaloo areenilt päris kiiresti, aga peaagu alati on selle põhjuseks suurem sõda või revolutsioon. Kõige rohkem revolutsioone on olnud Venemaal, aga selleks, et venelased ikka täiega mässama hakkaks, peab olukord olema majanduslikult nii halb, et rahval lihtsalt kõrini oleks. Teiseks peab ka keskvõim olema nõrk. Praegu pole kumbagi. Venemaa mõistmiseks tuleb aru saada, et keskvõimu positsioon on sõltub ainult kahest linnast - Peterburist ja Moskvast. Niikaua kui need kaks piirkonda ei virise, ega tunne end sitas seisus olevat, niikaua ei juhtu midagi. Lisaks on Putinil võimalusi kruve kinni keerata, enne kui liiga riskantseks läheb, veel väga palju.

Põhiliselt tuleb jälgida viite aspekti: 1. Majanduslik olukord Moskvas (ja Peterburis) 2. Sõtta värvatute ja seal surma saanute hulk, kes on käsu korras (mitte vabatahtlikult) võetud Moskvast ja Peterburist (mida teadupärast pole julgetud eriti teha ja see on loogiline käik) 3. Julgeolekuteenistuste (ja armee) toetus Putinile 4. Sõjaline seis Ukrainas (ja kuidas seda suudetakse sisepoliitiliselt eduna maha müüa) 5. Muidugi ka osalt temast sõltumatu aspekt ehk tema tervis. Tervisel (isegi kasvõi ainult näiliselt) on tähtis osa diktaatorite "tugeva käe" kuvandi loomisel ja võimu hoidmisel.

Niikaua, kui Putin suudab nendes küsimustes kontrolli hoida, ei ole tal vaja karta, et kaotab võimu. Kõiki muid soovmõtlemisel baseeruvaid väiteid ei tasu tõsiselt võtta.

Muide, hirmust Venemaal on kirjutatud üks väga hea raamat - "Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal." Seal mainitakse, kuidas lääne ajaloolastel on siiani keeruline mõista, miks venelased vastu ei hakanud, ega teinud isegi eriti katset OGPU eest põgeneda. Kümned tuhanded inimesed pakkisid Suure terrori ajal oma kompsud ukse kõrvale valmis juhuks kui järele tullakse. Hirm ja vägivald on olnud osa Venemaa ajaloost juba aastasadu. Putinil on veel laialt ruumi samale tasemele jõudmiseks, kuigi on praegu aeglaselt sinna teel. Ärgem unustagem ka venelaste suurriiklikku uhkust. See on võimas jõud.

Samas olen nõus, et Putini isiklik hirm määrab palju, aga eksitakse kui arvatakse, et ta kardab kedagi väljaspoolt. Diktaatorite suurim hirm on alati see, et keegi tema selja taga olijatest lööb noa selga. Diktatuurid põhinevad hirmul, demokraatiates on võimu vahetus automaatne, toimudes kindla aja järel läbi hääletuste ja see asjaolu annab demokraatliks riikides alati lootust, et midagi muutub. Diktatuurides lootust muutusteks pole, võimu hoidmiseks kasutatakse hirmu. See aga tähendab, et diktaatori jaoks on ohtlikud alati vaid need, kes on talle kõige lähemal. Teine variant on revolutsioon, aga selleks peavad olema kindlad eeldused. Neid täna Venemaal pole.

VALIMISED SÕJA AJAL VÕI EBASOBIVAST ISIKUST LAHTI SAAMISE KATSE? 10.12.2025

VALIMISED SÕJA AJAL VÕI EBASOBIVAST ISIKUST LAHTI SAAMISE KATSE? 10.12.2025

Valimised sõja ajal olukorras, kus su riiki on tunginud võõrväed, ei ole poliitiline vajadus Ukrainas sees, vaid pigem Trumpi administratsiooni katse saada endale ebamugavast riigijuhist lahti. Želenskõi tagasi valimine tähendaks aga USA praeguse administratsiooni mõjuvõimu märkimisväärset kadu piirkonnas ja väga tugevat positsiooni muutust ka Euroopa jaoks. Olen korduvalt ennustanud, et Želenskõi kaotaks valimised kohe, kui sõda oleks lõppenud (see on demokraatiatele omane nähtus, sõjaaja liidrid kaotavad populaarsuse rahu ajal väga kiiresti), aga võib üsna kindel olla, et praegu üsnagi populaarne riigipea ei kaotaks valimisi sõja tingimustes, sest see tunduks ukrainlastele lihtsalt alla andmisena. Poleks keeruline end sellisesse positsiooni enne valimisi ka mängida ning tahaks näha millise sõnumiga oleks võimalik mõnel vastaskandidaadil minna oponeerima Želenskõile? Et anname vallutatud alad de jure ära? Mis imenipiga selline vastaskandidaat võidaks? On lausa üllatav, kui lühinägelik on Trumpi meeskond. Paraku, midagi ei ole teha, selline oli ameeriklaste valik presidendi kohale.

Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Ukrainas keset vallutussõda korraldatakse valimised ja Želenskõi võidab ütleme 60 või tõenäoliselt rohkema protsendilise toetusega, mis oleks ülitugev tulemus igale lääneriikide demokraatlikult valitud poliitikule. Kuidas öelda sellise toetusega riigipeale, et me ei taha sinuga tegemist teha? Kirjuta sisuliselt vallutajale alistumisele alla ja olgu olla. USA mängiks end nii lihtsalt nurka ja kuigi Ukraina kaotaks vastu hakates väga vajaliku sõjalise toetuse, kaotaks USA veel midagi tähtsamat, ja selle piirkonna usalduse tagasi võitmine võtaks väga kaua aega – Euroopa. Usaldus on midagi, mille taastamine on alati vaevaline. Miski ei kiirendaks Euroopa ärkamist mugavast heaoluunest rohkem, kui Ukraina üle laskmine. Iroonilisel kombel sobiks see ühte pidi meile väga, sest tugev Euroopa oleks meie huvides. Teistpidi pole veel pikka aega USA sõjalisele toetusele alternatiivi ning seetõttu on Ukrainas toimuv meie iseolemise kestmisele erakordselt tähtis. Meie huvides oleks, et Euroopa tugevneks, USA jääks siia sõjaliselt paika ning Venemaa ei saaks õppetundi, et vallutussõda tasub end ära.

TRUMPI POLIITIKA TAGAJÄRG – EUROOPA ÜHENDRIIGID?

USA on taganud Euroopa sõjalise kaitse alates II Maailmasõjast. See kaitse on kallis, vajab pidevat rahastust nii elavjõusse, kui ka tehnikasse ning lisaks kõigele vajab ka pidevat tehnika arendamist, mis on samuti väga kallis. Sellisel pikaajalisel tegevusel on olnud kaks tagajärge – USA on suutnud ülesse ehitada armee, mis on võimeline väga kiiresti sekkuma mis tahes maailma punktis. Teine tagajärg on, et Euroopa on saanud selle arvelt (ilma armeedesse panustamata) elada väga heas sotsiaaltagatistega kaetud heaolus, mis omakorda hakkas mingil ajal meelitama siia majanduspõgenikke kolmandatest riikidest. Venemaa soov taaskehtestada oma mõjuvõim maailma liidrite lauas viis selle riigi tagasi vanale teele – impeeriumi loomisele või täpsemalt, endise impeeriumi taastamisele.

See USA ja Euroopa kahepoolne pikaajaline sümbioos on kadumas ajalukku. Trumpi taganemine Euroopaga liitlassuhete mis tahes hinnaga hoidmisest tähendab, et Euroopa on oma ellujäämise huvides sunnitud tegutsema, ei tahaks (kes tahaks heaolust loobuda), aga on siiski sunnitud, panustades ühiselt sõjalise võimekuse taastamisse ja tõstes esile ajalooliselt varasemalt sõjaliselt tugevaima riigi Euroopas – Saksamaa. Saksamaa peatne taastulek surub tegelikkuses juba lähitulevikus maha Venemaa võimalusi impeeriumi taastamisel ning sunnib Venemaad Euroopa kaitse katsetamisega pigem kiirustama. Kui Saksamaa aastakümne lõpuks enda sõjalise võimekuse vundamendi paika saab (nagu ülevaadetes juba sõja algusest saadik olen ennustanud), siis on Venemaa ambitsioonidega kellad.

Euroopa õpib kiiresti kahte asja. Esiteks, et USA kahe partei süsteem on geopoliitiliselt muutumas aina ebausaldusväärsemaks, sõltudes aina rohkem presidendiks valitud isiku suvast ning on periooditi väga ebamäärane. Teine õppetund on, et kuigi 27 liikmesriigi ühine liit näib väga killustunud ja aeglase käiguga, on see kompromissidele üles ehitatud riikide liit üllatavalt stabiilse välispoliitikaga ning seetõttu pigem usaldusväärne partner. Euroopa mõtleb pikas perspektiivis ja tegutseb vastavalt (sarnanedes oma välispoliitikas Hiinale), samas nii USA kui ka Venemaa välispoliitikat iseloomustab aina rohkem „vaatab jooksvalt, mis homme saab” suhtumine.

USA kaduv toetus ja aina suurenev võimalus, et NATO peamine alustala USA ei pruugi selles sõjalises liidus ühel päeval enam olla, sunnib Euroopat veel enam koonduma ning võib-olla tulevikus vaatamegi tagantjärele just Trumpi ajastut selle hetkena, millest sai alguse Euroopa Liidu föderatsioonini jõudmise alguspunkt. Loogika ütleb, et Euroopa ellujäämise alustalaks on tugeva sõjalise võimekuse moodustamine. Ning kuigi Euroopa majanduslikke otsuseid kirutakse, siis statistika nii kehva pilti ikkagi ei näita ja Euroopal on majanduslikku võimsust küll ning potentsiaal olla ühel päeval (osalt juba täna) tulevikus üks suurest tiigrist Aasia ja USA vahel. Venemaa soov sama seisuseni tagasi jõuda väljendub läbi sõjalise agressiivsuse, mis ei saa olla lahendus, mis Euroopale sobib. See ongi põhjus, miks Euroopa on sunnitud aina rohkem ühisriigi poole liikuma, isegi kui väga paljud liikmesriigid seda täna ei soovi. Kahe rinde vahele jäänuna kipub see Euroopa jaoks olema asjade loomulik käik. Kas see minu ennustus nii ka läheb, eks seda saab näha alles paarikümne aasta pärast.

Euroopal on jõud, kuid puudub tahtmine. Heaolust ei taha keegi loobuda vabatahtlikult. Euroopa teevad sõjaliselt nõrgaks soovimatus muutuda, mitte võimekuste ja ressursi puudumine. Peame olema valmis olukorraks, kus meil tuleb Ukraina osalt reeta ning kaasa minna Trumpi nõudmistega Venemaaga ärid taastada, et ise ellu jääda. Paraku pole Euroopal seda sõjalist võimekust, et meid kaitsta ja vähe sellest, puudub ka soov siia sõja korral appi ronida.

Esimestes üleevaadetes kordasin pidevalt aastasadu tuntud mantrat - poliitikas pole olemas sõpru, ega vaenlaseid. On vaid ühised või erinevad huvid (lisan sellele Richeliule omistatud lausele alati - "mis aja jooksul muutuvad"). See vana tarkusetera on muutumas jälle vägagi asjakohaseks.

Ukraina II Vabadussõda. JAANUAR 2026 (09.01.2026)

Ukraina II Vabadussõda. JAANUAR 2026

 

(PS! Lisan veel lõppu ühe alamteema 13.01.2026)

 

Seekord teen postituses ennustusi vähe (neid nagunii ju sadu, mis tabelisse koondatud on), pigem arutlen erinevatel teemadel. Selles mõttes pole see tavapärane ennustav ülevaade. Ennustuste kokkuvõttev tabel veebruaris, nagu tavaks saanud. Siis hea üle vaadata, mis varasematest aastatest pihta ja mis mööda läinud.

 

SIVERSKI LANGEMINE ON SUUREM KAOTUS, KUI PROKOVSK

 

Kõigepealt – eksisin Pokrovski peatse langemise ennustusega. See on ikka piinlik möödapanek, peab tunnistama. Ukraina on suutnud seal venelastele korraliku sauna tekitada ning Venemaa poolne propaganda novembris, justkui oleks linn nende käes, kinnitas kanda osalt ka lääne meedias ja minagi läksin selle õnge. Selles mõttes tuleb sellise infoga üsna ettevaatlik olla ja enne ei saa midagi kindlat öelda, kui avalikke allikaid kasutavad OSINT lehed pole kinnitanud, et olukord on nüüd tõesti selline nagu üks või teine pool teatab. Pakkusin, et linn langeb detsembri alguses, seda polnud aga juhtunud veel aastavahetusekski. Venemaa propaganda on saavutanud olukorra, mis jätab mulje nagu oleks Venemaa hiiglaslikult võitmas, tegelikkuses pole rindejoon strateegilises plaanis juba aastaid eriti muutunud. Ühtlasi on Venemaa väga edukalt rakendanud oma väidetava edu suitsukattena läbirääkimiste venitamise vankri ette. Diktaator on olukorras, kus ta taganeda enam ei saa, see näiks nõrkusena. Seetõttu on ta valmis sadu tuhandeid mehi edaspidigi surma saatma, sest vastasel korral võib ta ise võimu (ja elu) kaotada.

Oma esimestes ülevaadetes 2022 aastal kirjutasin, kui tähtsad on Bahmut ja Siversk. Need moodustavad justkui kaitseliini Slovjanski ja Kramatorski ees. Ilmselt polnud enamik inimesi näiteks Bahmutist midagi kuulnud, meedia hakkas sellest linnast rääkima alles kuid hiljem. Siverski osatähtsusest, lukuna Lõmani metsade külje all, olen ka palju kirjutanud ning pakun, et tegelikult on Siverski kaotus strateegiliselt palju valusam, kui oleks Prokovski kaotus. Siversk katab strateegiliselt ülitähtsate Lõmani metsade serva ning sealt saab survestada metsase ala kaitset ja kui see, kergelt kaitstav mets langeb, siis muutub venelastel edasitung mõneks ajaks kõvasti lihtsamaks. Tõsi, kiirusest edasitungil pole juttu olnud juba aastaid. Nii, et ennustan, et Siverski langemine tähistab selles piirkonnas venelaste edasitungi kiirenemist, sest seab löögi alla strateegiliselt ülitähtsad Lõmani metsad ja Ukraina on sunnitud sinna vägesid juurde saatma.

 

UKRAINAL TULEKS DESERTÖÖRIDE JA ARMEE EEST PÕGENEVATE MEESTEGA KÄITUDA KORDADES KARMIMALT

 

EL peaks Ukrainat selles toetama, sest sellise käitumise soodustamine võib saada tulevikus otseselt ohtlikuks ELile endale. See võib tunduda paljudele liberaalidele ebainimliku seisukohana, kuid demokraatiat ei ole saavutatud ega ka kaitstud kunagi ilma võitlusteta. Puht pragmaatiliselt võttes – Ukraina võitleb demokraatia ja enda iseseisvuse eest ning nii seetõttu tuleks desertööre käsitleda riiki reetvate isikutena, mida desertöör ka on. Mimsõttes lihtsustatakse riigist väljumist ja kõik sellised käigud? Olgu, sisepoliitika mängib oma rolli, aga riigina peaks nagu koondama kõik, mis on, kaitseks. Käitutakse aga hoopis vastupidi. Ukraina enda huvides (ja ka ELi huvides) oleks hakata suhtuma sellesse teemasse väga karmilt.

Sõda ei võideta põgenevate meestega, keda Euroopa heasüdamlikult vastu võtab. Selge see, et teema on väga keeruline ja karmi sundi on demokraatlikus riigis keeruline rakendada, aga vastasel korral jookseb Ukraina armee aina tühjemaks, kui moraal veel rohkem langeb ja sõjaväsimus võimust võtab. Muidugi on moraali raske hoida olukorras, kus oled taganemas ja sõda ei näi lõppevat, aga tegutsema peab desertöörluse vastu praegu, mitte nutma hiljem, et mis juhtus.

 

JÄTAME HIINA UUSAASTA TÄHISTAMISE AVALIKUD ÜRITUSED ÄRA

 

Hiina on üsna otseselt valinud Venemaa toetamise ja aitamise Ukraina sõjas. Kuigi diplomaatilisel tasandil seda justkui ei tehta (Hiina püüab näidata end neutraalsena), siis faktiliselt aidatakse Venemaa majandust üleval hoida ja see on puhtalt poliitiline otsus. Lisaks on hakanud Hiina ametlikult takistama droonimüüki Ukrainale ja lääneriikidele, samal ajal saates droonide tootmiseks vajalikke komponente Venemaale (Venemaa import drooniosade tarnimisel Hiinast on kasvanud 2024-2025 aastal 570 miljoni dollarini). Lisaks näitavad luureandmed, et Hiina on saatnud Venemaale droonitööstuse spetsialiste, kes töötavad otseselt Venemaa droonitehastes, aidates venelastel Ukraina vastu toodetavaid droone paremaks muuta. Erinevalt Ukrainale kehtestatud keelust on Hiina lubanud Venemaa territooriumile rajada tootmisliine, mis otseselt kasutavad Hiina töötajaid ja tehnilist oskusteavet. Hiina väidab ÜRO-s, et ta on „vastutustundlik suurriik“, mis piirab droonide eksporti kõikidesse konfliktitsoonidesse. Tegelikkuses jõustab Hiina seda ekspordikeeldu valikuliselt. Tehes justkui „kõigile osapooltele“ droonide hankimise juriidiliselt keeruliseks, takistab Hiina Ukraina aitamist (kes tugineb läbipaistvale ja seaduslikule impordile), samal ajal kui Venemaa kasutab „piiranguteta“ partnerlust, et piirangutest mööda hiilida varifirmade ja otsese riikliku koostöö kaudu.

Meie julgeolek ja lähitulevik on otseselt seotud sellega, kas Venemaal valitsev režiim näeb Ukraina sõja saavutusi võiduna, mille mustrit saaks korrata Ida-Euroopas. Eesti eesmärgiks ei saa agressorriiki aitava riigi tegevuse toetamine ning seetõttu tuleks meil kaaluda võimalust, et Hiina uusaasta avalike tähistamiste ajutine lõpetamine võiks olla hea sõnum Balti riikide poolt Hiinale, mida me nende reaalsest poliitikast arvame. Ma muidugi tean, et see idee kõlab väheke imeliku jutuna, riik kuidagi selliseid üritusi keelata ei saa, aga mõelda võiksime ikka, kas on vaja neid praegu korraldada. 

 

VÄLISPOLIITIKA ON PRAGMAATILINE, ERITI VÄIKERIIGI JAOKS OLUKORRAS, KUS GEOPOLIITIKAST ON JÄLLE SAAMAS MONOPOLY LAUAMÄNG

 

Väikese riigina, mille ressursid on ka maksimaalselt neid kasutades, suurriikidega võrreldes, ikkagi väga piiratud, on meie ainuke küsimus alati üks – kuidas nende võimsate vahel ellu jääda? See pole ainult meie mure, enamik Euroopa riike on selles mõttes väikesed ja sama probleemi küüsis. Seetõttu on Euroopa Liit üks ilmatuma hea moodustis, mis koondab Euroopa ühtseks majandusruumiks ning väldib omavahelisi (sõjalisi) konflikte. Koos peaksime ju olema tugevad, vähemalt teoorias.

Tegelikkuses on EL üsna killustunud (ja sõjaliselt saamatu), mis on osalt selle viga, et aastasaja alguses kukkus läbi Euroopa põhiseaduse eelnõu hääletamine (ainult paari riigi pärast). See maksab Euroopale siiani kätte ning on jätnud Euroopa üsna nõrka poliitilisse positsiooni, kus iga riik võitleb, keeruliseks muutunud olukorras, aina rohkem ainult iseenda eest. Baltikumi poliitikud on teinud ELi suunas veel mitu üsnagi ränka viga. Esiteks on koguaeg rõhutatud vetoõigusele, mis tähendab, et kõik peavad koguaeg kõigega üheskoos nõus olema. Selline positsioon tundub väikeriikidele küll justkui enesekaitsena, kuid üldpildis nõrgestab Euroopat ning pikas perspektiivis maksab alati kätte, kui tekib olukord, kus mõni riik pole enam tegelikkuses liitlane ning mängib kõike vetostades vastaspoole mängu (Ungari). Lisaks nõrgeneb väikeriikide positsioon kohe, kui mõni suurriik liidus sees või liidu varasem liitlane vahetab poolt (nagu praegu USA on de facto ELi vastaseks kujunemas). Teine suur viga oli väikeriikide pidev „ei“ igasugusele Euroopa ühisele kaitseinitsiatiivile. Ei suutnud ära imestada, miks Baltikum koguaeg plokib, kui Kesk-Euroopa (tegelikkuses küll peamiselt Pariis) rääkis vajadusest luua Euroopa ühisem kaitsevõime, mis ei sõltuks niipalju USAst? Kus oli see loogika panna kõik munad ühte korvi? Nüüd on tagajärg käes. USA on ELi vastaseks muutumas ning ei saa olla kindel, et USA NATOt enam iga hinna eest koos püüab hoida. Baltikumi poliitikud on teinud väga suure vea ainult USAle toetudes, sest päeval, kui USA toetus kaob (mis ei olegi enam nii ulmeline võimalus, kuigi tundub pigem ebatõenäoline), on kaotatud ka Euroopa, mille ühise kaitsevõime loomist juba idee tasandil takistati. Teistpidi oli selline poliitika ka arusaadav. Euroopa kipub tegema suuri sõnu, aga vähe tegusid. Eriti iseloomustab see Kesk- ja Lõuna-Euroopat, kus USA kaitsva tiiva all on kaitse-eelarveid kokku hoides saadud elada kõrgete sotsiaaltoetustega elu ning ega ükski valija sellest nüüd loobuda ei taha, eriti veel olukorras, kus rahvastik kiiruga vananeb. Kuidas peaks Saksa pensionärile ütlema, et unustage toetused, tanke on vaja? Poliitikutel on väga keeruline armeede rahastust põhjendada olukorras, kus Venemaa jääb ju kaugele ja majandusolukord läheb keerulisemaks.

Meie valikud väikese riigina suure agressori kõrval on muutunud äärmiselt kitsaks (jälle).

Esiteks, USA taganeb Euroopast (esialgu küll pigem poliitiliselt, aga hoiatus seegi. Õnneks tasandab suuremad riskid ära Kongress).

Teiseks – Saksamaa tõuseb sõjaliselt juhtriigiks Euroopas (sellega läheb muidugi veel tükk aega), mis sunnib meid aina rohkem Berliini otsustega kaasa minema. Euroopa sõjaline nõrkus praegu tähendab, et USA sõjaline jõud on meie jaoks tähtis isegi siis, kui riik poliitiliselt autokraatiaks muutuks ja/või pikemaks ajaks Euroopa vaenulikuks keeraks.

Kolmandaks, väikeriigi käed on ALATI seotud. Rõhutan seda sõna – ALATI. Võtame ükskõik millise geograafilise ala maailmas, näiteks Iisraeli. Kuigi Iisraeli tegevus pole inimõiguste järgimise mõttes teps mitte puhas, siis väikeriigina ei saa me olla selles osas häälekas. Mis tahes emotsioonid meid ei valdaks, Iisrael on meile partnerina ülioluline. USA on Iisraeli selja taga ja seetõttu on mõistlikum suu kinni hoida selle osas, mida Iisrael palestiinlastega teeb. ELi tasandil tulebki Iisraeli tegevust taunida, sest mis saaks Euroopast, kui me inimõigusi poliitika aluseks ei võtaks, kuid otseses diplomaatias väike Eesti sellist luksust endale lubada ei saa. Pealegi on Iisrael sõjatööstuse arengutes esirinnas ning meie huvides on hoida nendega häid kontakte. Oleme oma väiksuse lõksus ja peame sellega arvestama.

Neljandaks. Nüüd tuleb AGA ehk see paradigma, et ka väike ei saa suurte liitlaste ees alati taganeda. Kuigi USA ongi meie jaoks partner nr 1 julgeoleku mõttes, jookseb kuskilt ka poliitilise loogika piir. Näiteks USA ähvardus võtta Gröönimaa jõuga looks pretsedendi, mis annaks üsna kaalukalt vabad käed Venemaale tegutseda sama loogika järgi Euroopa Liidu riikide vastu. Seetõttu jookseb siin ELi ja meie jaoks punane joon. Me ei saa öelda sellisele tegevusele JAH, sest sellega me sisuliselt annaks loa tegutseda samamoodi meie enda vastu. Väikeriigina jällegi, peame hoidma siin ELi selja taha, aga me ei saa mitte mingil juhul Gröönimaa ülevõtmisega nõustuda, kui sellega ei nõustu Gröönimaa ise ega ka Taani. Küll leitakse lahendus. Loodetavasti. Ausalt öeldes, hoidku jumal, et leitakse lahendus, muidu on NATOga pehmelt öeldes kellad. Mõned ehk rõõmustaks, aga seda saab teha vaid päevani, kui sissetungija tääk nina alla lükatakse.

 

KUI EI OLE „RAHU” NIMEL VALMIS ALISTUMA, SIIS OLED SÕJAÕHUTAJA. KAS TÕESTI?

 

Kui Churchill võimule sai, oli peaaegu kogu tema valitsus samal seisukohal nagu täna kõik need, kes oleks valmis Ukraina koos saba ja karvadega maha müüma ning agressorile alistuma. Churchill oli üks väheseid, kes mõistis, mida tähendab alistumine diktaatorile. Diktaator või autokraat peab end näitama tugevana, et võimul püsida, leidma vaenlase kellega võidelda ja seda tugevust näidata (olgu siis vaenlaseks välisvaenlane või sisevaenlane) ning läheb edasi niikaua, kuni talle reaalselt vastu astutakse ning ta peatatakse.

Ei ole sellist varianti, et lepime nüüd mingi diili kokku ja küll ta nüüd taltub. Nii nagu Hitler lasi üle kõik oma varasemad lepped, ei jäta ka Putin vastase nõrkust ära kasutamata ja tuleb edasi täpselt niikaua, kuni füüsiline takistus ette tuleb. Ma ei suuda ära imestada, kuidas kõikidest nendest „äkki Venemaa ikka pole süüdi” Putini imetlejatest on üleöö äkki suured tingimusteta rahu pooldajad saanud. Kõik, kes üritavad öelda, et agressori vastu tuleb end kaitsta, on nende jaoks ühtäkki samas positsioonis nagu oli omal ajal Churchill nende jaoks, kelle arvates Hitlerit ärritada ei olevat mõistlik. Anname aga miski osa Inglismaast ära ja ehk taltub, pole vaja mingit „sõja õhutamist”. Winston ütles, et see on rumalus ning pole kahtlust, et tal oligi õigus. Hitler poleks mingit vaba Inglismaad alles jätnud ja Putin ei jätaks Ukrainas olukorda ära kasutamata, kui talle korraliku kaitseliini tagused alad ära antakse.

Pole mõtet olla naiivne, Venemaa ei ole varasemaid leppeid Ukrainaga täitnud ja ei tee seda ka edaspidi, kui võimalikku rahulepet ei taga reaalne sõjaline jõud. Veel naiivsem on uskuda, et Venemaal pole plaani NATO Ida-Euroopa riikide vastu midagi katsetama tulla. Hübriidrünnakud käivad juba mitu aastat, kui pime peab olema, et naabri tegevuse loogikat mitte märgata? Nojah, mis teha, oli ka terve II MS eel ja ajal (ja on praegugi) natside propaganda uskujaid ja Hitleri austajaid terves maailmas, samamoodi jätkub kõikjale ka Putini imetlejaid. Tuleb lihtsalt arvestada, et meie hulgas on neid alati ning midagi pole teha. Rahu agressoriga mistahes hinnaga, pole kunagi hea plaan. Samas, lõputu sõda, mistahes hinnaga, pole ka hea plaan, aga see on alati parem plaan, kui hääletu alistumine. Võidelda tuleb niikaua kuni jaksu on ja Ukrainal jaksu on.

Meie jaoks siin Baltikumis tähendaks Ukraina survestamine aladest loobuma seda, et tulevikus saaks sellest (piltlikult öeldes II MS eelsest Müncheni kokkuleppe koopiast) alus, mida Venemaa loodab teostada ka mujal. Meie jaoks oleks see ikkagi väga kehv lõpptulem. Loodetavasti nii hullusti ei lähe, aga praegune suund ei anna alust optimismiks.

 

USA EUROOPAGA KARMILT ÜMBER KÄIV POLIITIKA POLE MIDAGI UUT

 

II MS lõpupoole oli USAs kaks peamist välispoliitika kujundajat – Welles ja Hull. Welles soovis Ida- ja Kesk-Euroopat Venemaa mõjusfäärist päästa. Sama ideed toetasid britid ja välisminister Eden. Roosevelt soovis aga taastada Rahvasteliitu. Temaga samal arvamusel oli (ja mõjusfääride ideed pooldas) Hull. Kui Welles ja Hull selles osas lõpuks karvupidi kokku läksid, siis toetas teda Roosevelt, kelle arvates oli parem, kui Euroopa on Venemaa, mitte Suurbritannia mõjusfääris, sest muidu kaotaks USA Euroopa üle mõjuvõimu. Hull seadis presidendi valiku ette – tema või Welles. Welles vallandati. USA pakkus venelastele diili – meie oleme teie vallutatud alade teile kuulumisega vaikimisi nõus, kui teie olete nõus uue Rahvasteliidu (hilisema ÜRO) loomisega. Stalin oli loomulikult nõus. Selle loo võtab väga hästi kokku oma raamatus „Sama hästi kui venelaste maa” ajaloolane Kaarel Piirimäe, kes on teemat detailideni põhjalikult käsitlenud (kiire pildi saab, kui lugeda raamatu lehekülgi 211-212, aga kes tahab põhjalikumalt, siis võtke muidugi terve raamat ette). Lühidalt – USA on II MS lõpust saadik mänginud „meie tahame kontrollida Euroopat” mängu. Ja sõjast räsitud Euroopale sobis, kui rikas onu Säm tuli ja raha laiali jagas, kaitset pakkus ja head elu elada lasi. Kuni Euroopa Liit vaikselt aina tugevamaks muutus ja hakkas oma välispoliitikat ajama, USAs isolatsionism taas pead tõstis ja Trumpi võimule tõi, kes küsis, et miks me peaks Euroopat sõjaliselt üleval pidama, kui neil on tegelikult raha ja võimekust seda ise teha? Kõik ju arusaadav, aga probleem pole üldse USAs, vaid Euroopas. Vana Euroopa on II MS lõpust alates elanud head elu kallisse kaitsesse panustamata, mis võimaldas Kesk-Euroopal arendada välja heaolumudel kõrgete sotsiaaltoetustega. Kes tahaks sellest loobuda? Mitte keegi. Siia see koer maetud ongi. USA ei taha enam Euroopa kaitse eest maksta, Euroopa ei taha oma heast elust loobuda. Trumpi võib kiruda küll, aga miks vana Euroopa ei taha mitte kuidagi jalgu kõhu alt välja võtta?

Veebruaris ilmutan siis tavapärase ennustuste tabeli, et mis on pihta läinud ja mis mööda. Üldpilt näib olevat, et alguses olid ennustused täpsemad, Trumpi ajastu ebastabiilsus on ka ennustamise loogika segamini ajanud. Suurimaks möödaminekuks saab hilisemast ajast kindlasti lugeda ennustust, et sõda lõppeb 2025 aastal. USA taganemine Ukraina abistamiselt on Venemaale kaardid kätte mänginud. Oli küll ette teada, et Trump enam Ukrainat ei toeta, aga Putini soovi edasi madistada, ka aina vähenevate ressursside ja nii suure elavjõu kaotuste tingimustes, ei osanud ma ära arvata. Ka Euroopa nõrkus on esile tulnud suuremana, kui arvasin seda olevat. Aga sellest kõigest ennustuste ülevaates veebruaris.

(Avaldage arvamust, vaielge, tehke maatasa, kiruge, argumenteerige. Kõik vastu- ja pooltargumendid on teretulnud ja huvitavad lugeda)

 

 

TALV 2025/2026 (november 2025) ennustav ülevaade (25. oktoober 2025)

TALV 2025/2026 (november 2025) ennustav ülevaade

 

Erinevalt teistest ülevaadetest on alati tegu olnud ette ennustava ülevaatega. Tagantjärele analüüsimine on lihtne ja seda võite lugeda tuhandete lehekülgede kaupa, meedia ja sotsiaalmeedia on neid täis. Mina proovin ennustada, mis edasi saab ning geopoliitika loogikat lahti selgitada. Nagu varasematel aastatel nii ka seekord järgmise aasta veebruaris vaatame üle, millised ennustused on täppi läinud ja millised mitte.

 

BALTIKUMI UUESTI ESILETÕUS VENE VÄLISPOLIITIKAS

 

Venemaa sõda Ukrainas sisuliselt seisab ning Venemaa peab hakkama oma propagandamasina jaoks leidma uusi teemasid ja vaenlasi, kellele rohkem pilku pöörata. On aeg hakata norima tulevase võimaliku sõjatandriga ning pöörama pilku "väikestele kurjadele naabritele", kelle vallutamine oleks impeeriumi taastamise seisukohalt loogiline. Nendeks on kolm väikest riiki Läänemere kaldal. Emnnustan, et näeme 2026 aastal selgelt, kuidas Baltikum rohkem teemana esile tõuseb ning algab pinnase ette valmistamine olukorraks, kus Ukrainaga saavad asjad klaaritud, olgu see siis vaherahu praegusel rindejoonel või Donbassi vallutamine mingil ajal tulevikus. Samas pange tähele, Venemaa ei saa avada ühtki uut konfliktipiirkonda olukorras, kus Ukrainas mingisugune sõda veel kestab. Selleks, et mujal (Moldovas, Baltikumis) norima hakata, peab igal juhul olema Ukrainaga sõda lõppenud ning võimalik olemasolevaid ressursse ümber suunata. Mida kauem konflikt Ukrainas kestab, seda kauem on meil aega ette valmistuda. Karm reaalsus, aga paraku selline see on. Samas nõrgestab Ukrainas sõja kestmine kõikides riikides (nii Venemaal endas kui ka Ukraina liitlastel) majanduslikku olukorda ning pingestab ühtlasi ka sisepoliitilist olukorda, luues lääneriikides paremaid võimalusi äärmuslikemale parteidele. Läänel on siiski selles Putini "aja peale mängus" üks tugev eelis – parem majanduslik võimekus. Oleks vaid vaja soovi seda rohkem agressori vastu kasutada.

 

KAUKAASIA RIIGID EEMALDUVAD VENEMAAST

 

Muutus pole lihtsalt niisama kerge selja keeramine, vaid on päris suure geopoliitilise mõjuga. Muutust suunab Türgi ja selleks on üks väga lihtne kuid tõeliselt mõjuvõimas trikk – keelepoliitika. Nimelt plaanivad mitmed Venemaast siiani tugevalt sõltuvad Kaukaasia riigid muuta on tähestik kirillitsast ladina omaks. Idee eestvedajaks on Türgi. Türgi mängib siin mõjuvõimsat mängu ja on selgelt valinud avaliku kokkupõrkekursi Venemaaga. Selle liigutuse taga on kordades rohkem kui lihtsalt riigikeelte muutmine. See tähistab Venemaa nõrgenevat mõjuvõimu piirkonnas ning ühtlasi uut ajastut Mustal merel – Türgi suurenevat mõjuvõimu nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Ühtlasi on see hea uudis Ukrainale, kes vaikselt kuid järjekindlalt Türgile lähenenud. Need kaks, üks neist suurimaid ja võimsamaid NATO liikmeid, teine järjest tugevnev lääne suunas kappav endine Venemaaga tihedalt seotud riik, mis Moskva ülemvõimu kindlustamisele ette jäänud sõjaliselt, panevad nüüd õlad kokku ja hakkavad piirkonnas hoidma aina agressiivsemaks muutuvat Venemaad tagasi. Lääneliitlastele on selline muutus erakordselt kasulik, sest kui siiani on Türgi olnud üsna ebalevas neutraalses positsioonis, siis nüüd on riik vaikselt Ukraina poole naaldumas.

Siin on veel üks mängija, peale Venemaa, kellele on selline muutus poliitiliselt korralik sisepoliitiline häving – Orban. Ungari on ennast nurka mängimas ja ei saa olla kindel, et Türgi ja Ukraina tihenev koostöö ja ühine mõjuvõimu kasv ei päädi ühel päeval Ungarile liitlastest ilma jäämisega ka juriidiliselt. Orban on Ungari nurka mänginud ning de facto pole juba ammu tegu ELi või NATO liitlasega. Geopoliitika on siiski üsna pragmaatiline. Tehku Ungari mida tahes, ELiga võib ta tüli norida kuna see poliitiline monstrum pole juriidiliselt valmis kedagi välja viskama, aga NATO puhul pole üldse probleemi. Sõjaline liit eriti ei huvitu mis poliitikat sa ajad, geograafiliselt asub Ungari heal positsioonil ja mõlemad osapooled on seetõttu huvitatud kaitsepoliitilises mõttes heast läbisaamisest. Kohe kui Ungari peaks aga hakkama NATO-le kaikaid kodaratesse viskama ja muutuks probleemiks, tuleks poliitiline laks ilmselt hoopis ELi suunalt. Julgeolekuga ei mängita ja mingil hetkel teeks NATO riigid Orbanile mujal poliitilisel rindel lihtsalt karmilt ära kui Ungari hakkaks muutuma sõjalispoliitiliselt ohtlikuks, näiteks tegema Venemaa sõjaväega kuskil mingit laadi koostööd või kiuslikult blokeerima NATO tegevust. Seetõttu näemegi Ungarit, mis norib ELi ja Ukrainaga, aga mitte sõjalise bloki otsustega. Väga lihtsustatult öeldes – ära mine raksu USA ega Türgiga ning ole ettevaatlik ka Saksamaaga suheldes. Nüüd on aga tekkinud seis, kus Türgi vaikselt Venemaa selja taga urgitseb, tugevdab väga selgelt oma positsioone piirkonnas ning seetõttu nõrgestab omal kaudsel viisil ka Ungari oma, seades Orbani ajapikku aina nõrgemasse seisu, mis hakkab sööma tema sisepoliitilist populaarsust, mis juba praegu on aeglaselt, aga järjekindlalt murenemas.

Venemaa kaotab praegu välispoliitilisi positsioone igal pool ning Hiina, India ja Türgi noolivad end tühjadele positsioonidele. Ma imestan, et EL pole oma välispoliitikas veidi agressiivsem ja ei püüdle Kaukaasias ja Aafrikas USA ja Venemaa kaduvat positsiooni ära kasutada ning tugevamalt kanda kinnitada võimalikult kiiresti, enne kui hiinlased end igale poole ette sokutavad. Eks EL ongi selline aeglane ja suur monstrum. Keskse juhtimise puudumine annab tunda.

 

ENNUSTUS SÕJA LÕPPEMISEST 2025 EBAÕNNESTUS

 

Sõda ei lõppenud 2025 aastal. Eeldasin aastaid tagasi tehtud ennustuses, et 2025 suve lõpuga saab otsa ka Venemaa huvi sõda edasi pidada, sest ka Venemaa ressursid pole lõputud, aga alahindasin tugevalt kahte asja.

Esiteks alahindasin Putini hirmu nõrkuse näitamise ees. Diktaatorina ta teab, et pole midagi ohtlikumat kui näida nõrk. Hirm pole mitte niivõrd „välisvaenlaste” ees, kellega ta väidetavalt justkui võitleb, vaid tegelikult kardab ta kõiki, kes ümbritsevad teda Kremlis. Näid nõrk, kaotad sisepoliitiliselt populaarsust, on sulle ka kergem nuga nii-öelda selga lüüa. Lubasid kolme päevaga Ukraina ära vallutada (seejärel rääkisid osast Ukrainast), aga oled viimasel paaril aastal tohutute kaotuste hinnaga juurde saanud vaid paar protsenti. See on väga halb näitaja ning Putini hirm rahva pettumuse ning võimu (ja enda elu) kaotamise ees sunnib ta nüüd kahvlisse – võitlema kasvõi lõputut sõda, lootes võita aega, oodata Ukraina liitlaste tüdimust ja Ukraina moraali lagunemist. Näeme ju isegi, et see pole kõik asjatu lootus.

Teiseks ülehindasin Trumpi soove Venemaad survestada. Paraku on Trump sisepoliitiliselt seisus, mis muudab USA välispoliitika aina nõrgemaks ja ebastabiilsemaks ning sellel on väga pikaajaline tulem tõenäoliselt ka suhetele ülejäänud NATO liitlastega. USA on päris selgelt demokraatiast eemaldumas, vabariiklased üritavad kindlustada oma pikaajalist ainuvõimu ning katsetavad konstitutsiooni ja kohtusüsteemi võimaluste piire. USA välispoliitiline tugevus tuleneb sõjalisest võimsusest ja toimivast tugevast demokraatlikust süsteemist. Laguneks üks, laguneks ka teine. Euroopat sunnib see muidugi jalgu kõhu alt välja võtma, aga siin jaotuvad riigid kaheks. Venemaale lähedal asuvad Põhja-Euroopa ja Ida-Euroopa riigid on tugeva ja sõjaliselt võimsa liidu pooldajad, olles valmis osa oma heaolust julgeoleku nimel ohverdama. Pea sada aastat mugavat elu elanud Kesk- ja Lõuna-Euroopa vananev rahvastik pole aga valmis seda ohvrit tooma ja trambib aina rohkem jalgu. See muudab Euroopa kaheks eraldi pooluseks ja nõrgestab liitu üsna arvestatavalt. USA ebastabiilsus ja selle kasv võimendavad Euroopa nõrka olukorda ja Venemaa tajub seda. USA on sisepoliitiliselt segaduste ajastusse langemas, Euroopa on sõjaliselt lihtsalt nõrk. Putini otsuses sõda jätkata mängivad need kaks asjaolu suurt rolli – ta ei saa näidata ennast nõrgana ja ta teab, et lääs on korralikult segaduses, mida juhib USA sisepoliitika ning osa Euroopa soovimatus varasema heaolu arvel julgeolekupoliitilisi otsuseid teha.

Seega eksisin ennustusega, et 2025 aastal (täpsustasin hiljem, et selleks on september 2025 või siis vähemalt sügis) sõda lõppeb. Putin üritab võita aega. Tal pole ressursse lõputult, aga Trumpi soovimatus ja Euroopa suutmatus Ukrainat aidata mängib talle kaardid kätte. Tõenäoliselt mängib rolli ka diktaatorite/autokraatide igavene häda – neile söödetakse ette informatsiooni sellisena nagu nad tahaksid näha. Keegi ei julge neile rääkida, mis tegelikult seis on, hirmus ise ohvriks langeda.

Nii, et jah. Kõik ennustused (õnneks või õnnetuseks) mul ikkagi täppi ei lähe. 

 

USA KAOTAB ROHKEM KUI VÕIDAB

 

Välispoliitika on nagu inimestevaheline suhtlus. Sul on sõbrad, tuttavad ja siis need, kellega sa üldse läbi ei saa või oled lausa vaenlane. Nii nagu inimese vahelised sõprussuhted, nii baseeruvad ka riikide vahelised liitlassuhted ühel väga lihtsal elemendil – usaldusel. Donald Trump lõhub seda usaldust praegu kiiremini kui seda viimastel sajandite jooksul kunagi tehtud on. Sa võid sõpradega suhelda ükskõik mis moodi, aga usaldust hoida ja taastada on erakordselt raske, kui sa nendega norima kukud. USA võib „makske meie „sõpruse“ eest või tõmmake...” stiilis diplomaatiaga saavutada kiirelt lühiajalist edu (sest liitlased on tõesti sõjaliselt ohtlikult nõrgad ja harjunud USA võimusele lootma), aga sellega lammutatakse laiali II MS alates üles ehitatud suhtlusvõrgustik ning laotatakse kõikidele autokraatlikele valitsejatele ilusti punane vaip jalgade ette – minge ja tegutsege samamoodi, tugevama õigus maksab. See usalduse kadu maksab pikaajalises perspektiivis USAle rängalt kätte. Isegi selline ülivõimas riik nagu USA ei saa endale lubada üksi olemist. Teistpidi on sellel siiski ka üks positiivne tulem, see nimelt sunnib Euroopat pingutama, lähendab Euroopa liitlasi (va Ungarit, mille olemasolu Elis on juba pikalt küsitav) ja tõstab ELi palju kiiremini tugeva võimukeskusena esile, USA aga kaotab geopoliitilist osatähtsust. ELi edu sõltub nüüd ainult ühest asjast – sõjalise võime arengust. Teoorias võiks EL olla sõjaliselt sama võimekas nagu USA, majanduslikult oleks selleks võimet küll, aga EL on elanud USA arvelt sotsiaalses heaolus ja rahus ja selle mõtteviisi muutumine (eriti Lõuna-Euroopas) võtab kaua aega. Ellujäämiseks tuleb aga ELil sõjaliselt võimsamaks muutuda. Loogika on selline – mida nõrgemaks muutub USA geopoliitiline usaldusväärsus, seda rohkem antakse ruumi teistele tühjaks jäävas vaakumis tegutseda. Igaüks, kellel on mõjuvõimu (Hiina, India, Venemaa, EL jne) üritavad seda tunnetuslikku mõjuvälja täita. Kõik tajuvad, et USA kaotab võimu suures geopoliitika lauas ning üritavad enda mõju suurendada, pakkudes teineteisele nüüdseks juba avalikult norijaks muutunud suurvõimu asemel vastastikku igasuguseid diplomaatilisi diile. ELi mõjuvõim maailma geopoliitilisel malelaual seetõttu suurenebki ja USA usaldusväärsus kahaneb ning seda on tagasi pöörata pigem keeruline. Arvestades, et USAs on sisepoliitiline kriis muutumas aina nähtavamaks, siis võib arvata, et USA oma endist mõjuvõimu enam taastada ei suudagi, mida rohkem EL ja Hiina/India seda USA varasemate suurtes mõjualades (ntx Aafrikas) asendada jõuavad. Usaldus on alati suhtluse alus. Trump lammutab seda ja ühtlasi kaotab liitlaste usalduse. See on pikaajaline õppetund kõigile.