KEVAD/SUVI 2025 Ukraina II-s Vabadussõjas (01.01.2025)

 

KEVAD/SUVI 2025 Ukraina II-s Vabadussõjas

 

Jätkan ENNUSTAVATE ülevaadetega. Tagantjärgi analüüsida on lihtne, palju huvitavam aga ka keerulisem on ennustada tulevasi sündmusi. Lisan ülevaate kommentaaridesse uudisnupukesi, artikleid ja analüüse ning kommenteerin neid ka ise juurde. Nii, et nendest ennustustest ja kommentaaridest on saanud justkui väike blogi, mis iga kolme kuu tagant uue näo saab.

 

ALGAB VIIMANE SÕJA AASTA UKRAINAS 

 

Meenutan, et olen kaua ennustanud sõja lõppu 2025 aasta sügisesse. Olin seda korduvalt varem juba kirjutanud aga eraldi alamteemana kirjutasin 2023 aastal, kui nii paljud soovisid, et ma selle teema konkreetselt eraldi kokku võtaks ->

// Sügis/Talve algus 2023 (august 2023). Alamteema „MILLAL SÕDA LÕPPEB?” Minu ennustus: septembris 2025 istutakse läbirääkimiste laua taha ja sõja aktiivne osa lõppeb. Ennustan, et Krimm jääb Venemaale aga Venemaa taganeb välja mujalt Ukraina lõunaosast ja taastub vähemalt 22. veebruari 2022 eelne seisukord. //

Tõenäoliselt maade jagamise osas panin ennustusega puusse aga ajaga mitte. Eks me siis saame näha kas sõja lõpu daatumi panen sama täpselt kui sõja alguse. Selle ennustasin viis aastat ette veebruari 2022. Esialgu küll 2020 aga pandeemia tõttu lükkasin ennustust kaks aastat edasi. Putin on nüüdseks tunnistanud avalikult, et olekski pidanud varem ründama (nii nagu tal ilmselt plaanis oligi aga koroona mõjutas kogu maailma ja seda ei saanud ignoreerida keegi). Igatahes, kahtlen väga, et me näeme sõda jätkumas 2026 aastal.

 

PUTIN EI SAA PIKKA RAHUAEGA LUBADA

 

Sõjaajal tugeva seljataguse kasvatanud liidritel on üks häda – nad kaotavad oma populaarsuse rahu ajal. Kõige kuulsam näide sellisest poliitloogikast on Churchill. Kohe kui sõda otsa sai, polnud inimestel enam huvi temaga tegemist teha. Sama kehtib ka diktatuurides. Kuigi Venemaal ei julge keegi enam möliseda, sest akendest alla kukkumine on saanud seal kõige popimaks spordialaks, siis see ei tähenda seda, et viinapudeli taga köögilauas oma meelsust ei avaldata. Tõsi, ka Stalini aegsest naabrite teineteise peale kaebamisest on saanud uuesti tavapärane praktika kuid ikkagi, venelased hakkavad sõja lõppedes esitama ebamugavaid küsimusi ja see seab Putini kahvlisse. Venemaal (nagu pea kõikjal diktatuurides) kehtiv reegel, et läheb võim, läheb tõenäoliselt ka elu, hakkab taaskord pealiku iga otsust mõjutama ja kuna seltsimees tahab enda nime ajalukku kirjutada impeeriumi taastajana siis sobib rahuaja lühikesena hoidmine talle ka imehästi. Venemaa on kasvatamas oma muskleid kiirusega mis jätab lääneriigid kaugele maha. Kesk-Euroopa elanik ei taha midagi teada oma harjumuspärase hea elu lõppemisest ja armeedele raha suunamisest ning see sisepoliitiline surve jätab Euroopa väga haavatavaks. Seega, jään varasema ennustuse juurde, et Venemaa üritab Baltikumi suunal üsna pea – 2028 suvel.

Muide, sama keeruline hetk seisab ees ka Zelenskõil. Kohe kui vaherahu kehtestatakse ja tulevad uued valimised, tahab rahvas näha eesotsas kedagi teist. Mitte, et teda ei peeta kangelaseks aga ta on sõjaaja kangelane. Peale raskeid aegu tahetakse aga alati uut, sealhulgas ka uusi nägusid riigi etteotsa. Kas Zelenskõi on selleks valmis või püüab võimust kinni hoida? Vangerdused, mida ta teinud on, näivad vihjavat teisele variandile aga eks näeme üsna pea, mis tal tegelikult plaanis on. Kuna tegemist on ikkagi ette ennustavate ülevaadetega siis siin on minu ennustus – Zelenskõi kaotab võimu 2026 aastal.

 

UKRAINA MORAAL ON LANGUSTRENDIS

 

Kui varasematel aastatel meiegi meedias sõna võtnud üsna julgelt mainisid, et aitasid Ukraina põgenikke ja ka nende abikaasasid, et viimaseid sõjaväkke ei võetaks, siis nüüd ei julgeks enam keegi niimoodi midagi ülesse tunnistada. Desertööride aitamine oleks pidanud olema taunitav kohe algusest peale, nüüd oleme paraku nende riikide hulgas kes sellega aktiivselt tegelesid. Ukrainas endas on aga asjad moraaliga kurvemad kui eales varem. Jah, sõdurid on kangelased kõikide jaoks aga üldine pettumus armee kui sellise vastu on selgelt tajutav postitustest, videodest, intervjuudest. Pettumuste jada sai alguse siis kui Ukraina kauaoodatud vasturünnak korralikult hävis. Seejärel hakkas tänaseks juba pandeemia mõõdud kogunud desertöörlus aina laiemalt levima. Pole väga keeruline leida mobiilivideosid kus rahvas läheb desertöörile või armee eest hoidujale, keda tänaval arreteeritakse, füüsiliselt sekkudes appi. See tähendab aga ainult ühte – moraal on hääbumas kiirusel mis jätab isegi lääneriikide aeglase eemaldumise Ukrainast kaugele selja taha. See ei tähenda, et Ukraina rahvas oma riiki kaitsta ei taha, pigem on pettumus sõja hetkeseisu pärast laialt vohama hakanud. Samasse lahtrisse käib ka Ukraina soovimatus alandada armeeteenistuse iga 18nda eluaastani. Sisepoliitiline kemplemine ja rahva soovimatus karme muudatusi teha saab Ukraina jaoks ajapikku suuremaks vaenlaseks kui rinde teisel poolel olev okupant. Kui ühiskond (ja väga tähtis on siin meedia roll) ei ole aktiivselt ka korruptsioonivastase võitluse selja taga, siis on Ukrainal minemas peagi väga keeruliseks ja raskeks, sest sõjast välja tulek nõuaks aktiivseid reforme ja mõttemallide muutusi ning samas ka tugevat lääneriikide tuge. Aga lääs eeldab vastu, et soov muutuda oleks ühiskonnas olemas. Kui seda ei ole on Ukrainal nn venemaastumisest (vaadake kasvõi Gruusiat) raske eemalduda. Sellest pettumusest kasvav opositsiooniline poliitika saab peagi Ukraina arengu tugevaks piduriks juhul kui sellel lastakse edasi vohada. Sõjalises mõttes on vanuse alampiiri alla toomisest keeldumine ikka korralik häving Ukrainale nii täna kui ka edaspidi. Miks see on tähtis? Olen sellest varasematest ülevaadetes pikemalt kirjutanud aga lühidalt – noorel mehel on tugevam füüsis, pole kaotada midagi (pole peret, lapsi, tööd jne), on tugevam kambavaim ja nad on valmis rohkem riskeerima. See on põhjus miks kogu maailma sõjaajaloo vältel on armeed koosnenud alati pigem noortest. Teha vastupidi on lihtsalt rumal aga paraku sellises sisepoliitilises seisus Ukraina täna on.

Muide, veel üks jutupunkt siia lõppu. Venemaa narratiiv, et Ukraina oleks saanud sõjast läbirääkimistega pääseda (loomulikult millestki loobudes ja nõudmistele alludes), on ka Eesti elanike seas päris tugevalt juuri ajamas. Olen seda väidet juba mitmeid kordi kuulnud viimasel ajal. Inimesed on sujuvalt ära unustanud milline diplomaatiline ralli Moskva suunal käis. Mis näitab juba sajandat korda kui efektiivne Venemaa propagandamasin ikkagi on ja kui vähe on lääneriikidel suutlikust seda takistada.

 

TANKIDE OSTUD ON ENNATLIKUD

 

Leedu teatas, et ostab Leopard tanke. Sellele uudisele justkui pitseri panemiseks ilmus video kuidas venelased võtsid hirmkalli Leopardi drooniga maha. Olen siin oma ennustavates ülevaadetes küll juba sõja algusest saadik lõputult pakkunud, et tankide ajastu on lõppemas ja nagu tänaseks juba näeme selle täitumiseks polnudki palju aega vaja. Selle ennustamiseks polnud ka teab mis tarkust vaja. Tankide kaitsjad on kinni soovmõtlemises, et elu läheb edasi nii nagu enne. Paraku, seda ei juhtu ajaloos mitte kunagi. Tank on lahinguväljalt täna ikkagi peaaegu täiesti mängust välja tõrjutud ja peab nüüd inseneride töölaudadele tagasi jõudma, et mõelda välja kuidas seda kallist ja muidu võimekat ründerelva paremini droonide eest kaitsta. Ei ole jätkusuutlik vananenud lahendustega relvasüsteemi niimoodi odavate droonide ja suurtükilöökide meelevalda saata. Mulle öeldi sellele vastu vaidlemiseks, et oot-oot, Iisrael ju kasutab neid efektiivselt. Jah, kuni nende vastased ka korraliku drooniralli käima saavad. Tõsi, on ka edukaid näiteid Ukraina lahinguväljadelt kuid need näited on pigem üksikjuhud. Täna on tankide soetamine ikkagi juba ressursside puhas raiskamine juhul kui ei ole plaanis korraldada suurema tankide kogusega üks asjalik manööversõja õpikunäide (vastase rünnaku nurjamiseks ntx). Nii näiteks saaks teha Poola, kellel on selleks piisavalt soomust. Tank kui selline ei kao küll lahinguväljadelt kuhugi aga tema kuningaks olemise aeg on läbi. Alanud on mehitamata tehnika ajastu absoluutne võidukäik. Üsna julgelt võib igaüks ennustada sedagi, et Ukrainast saab tänu suurtele kogemustele ja aina efektiivsemalt tööle saadud droonitööstusele peagi üks juhtriike sõjatööstuse selle osa katmisel. Väited, et droonid on vaid osa sõjatehnoloogiast ja strateegiast ning mitte kõige tähtsam on küll täpsed kuid droonide (kui odavate ja tõhusate relvade) alahindamine on ohtlik ja sedagi olen siin aastaid juba kirjutanud. Pange tähele, droonide osatähtsus ajas vaid tõuseb ja sellest rallist ei tohi maha jääda. Ühtlasi tõstab mehitamata tehnoloogia võidukäik esile elektroonilise segamise tehnoloogia. Just sellest saab lahinguväljade kõige hinnalisem tehnika. Hetkel on Venemaa selles vallas läänest selgelt ees.

 

EUROOPA PEAKS VALMISTUMA AGA…

 

Varasem ennustus, et USA jätab Euroopa kaitse meile endile on kuju võtmas ning Trumpi tulekuga on see variant juba kindlasti laual. USAl ongi sõjaliselt mõistlik koondada oma jõud Aasiasse Taiwani kaitsele, sest kahe rindega sõda käiks ka neile üle jõu. Nüüd peaks Euroopa jalad kõhu alt välja võtma ja ehitama ülesse iseenda kaitsevõimekuse, et Venemaad ohjeldada. Kas hea elu ja tohutute sotsiaaltoetustega harjunud vananevad ühiskonnad seda ka teevad? Tahaks näha kedagi kes julgeks kindlalt väita, et jah. Miks peaks nad oma heast elust ja hüvedest loobuma Ida-Euroopa kaitse nimel? Venemaa pole neid ju kunagi kimbutanud. Loomulikult pole, sest ajaloos on korduvalt ette jäänud Poola, kes venelaste vallutused tagasi löönud. Või siis Saksamaa, kes parasjagu samal ajal üritanud end laiendada ja nii venelased hoopis kaitsesse sundinud. Vana Euroopa heaoluühiskondadele ei tule pähegi, et agressor tuleb täpselt niikaua kuni teda kuskil takistatakse ja ei ole vahet kas see ala on varem kuulunud impeeriumi koosseisu või mitte. Kui Lenin võimule sai sõnastas ta Venemaa välispoliitika ülesande üsna lihtsalt – Berliinini! Kui keegi arvab, et Kreml sellest unistusest loobunud on, siis palju õnne, naiivsus ravitakse õnneks (või kahjuks) päriselus toimuvaga välja. Kas Euroopa on valmis ennast ise kaitsma? Kaitse algab teadupärast tahtest. Kas on? Vastus on lihtne – ei. Ei ole täna ja ei ole veel niipea. Kui USA Euroopast kasvõi osaliselt taandub oleme jälle nii-öelda ula peal ja täpselt selleks ajaks millele minu ennustuste teravik suunatud on – aastakümne lõpuks. Peame endale aru andma, et meie kaitse algab (jälle) meist endist. Kas paat ja aerud on valmis pandud või käid kaitseliidu õppustel end ette valmistamas? Hiljuti üks tuttav mainis, et käis kaitseliidus lasketiirus harjutamas nii, et päästikusõrm oli päevade kaupa laskmisest villis. Kui meil temasuguseid jagub, kes asjaga tõsiselt tegelevad, siis on lootust. See jutt muidugi ei tähenda, et NATO 5 artikkel ei käivituks. See läheks käiku igal juhul aga kas siia ka ressursse suunatakse, see on juba teine küsimus.

 

SOOMEL ON JULGUST

 

Eestis poleks keegi julgenud sellist otsust vastu võtta, et minna ja arestida Venemaa varilaevastiku tanker. Poleks olnud sellist inimest ei ametnike hulgas (kes oleks näpuga järge ajanud, et kas juriidiliselt ikka tohib, jääksin veel tööst ilma) ja veel vähem poliitikute hulgas (sest siin riigis maksab vene hääletaja hääl päris palju). Lisaks oleks meie meedia tootnud „kas ikka nii tohib” tüüpi artikliteid niipalju kui jaksu oleks olnud. Soomlased on korduvalt venelastele väga julgelt vastu näppe andnud ja Moskva on muidugi vihane. Ja soomlased teevad õigesti. Me oleme oma sakslastele omase juriidilise ornungiga kinni jooksnud ka igapäevaelus, peaksime Soomelt õppima kuidas ajada rohkem enda kui ELi asja. Tõsi, soomlastel on ka Euroopa parim ja võimekaim armee ning kuigi teised püüavad neile nüüd järele jõuda on sama tasemeni jõudmiseks ka Euroopa suurriikidel veel pikk maa minna. Neid toetab ka nende ajalugu, venelased austavad Soomet seetõttu, et on neilt ajaloos varem valusalt vastu näppe saanud. Ja saavad edaspidigi. Just selliselt tuleks tülinorijatega käituda. Baltikumil oleks seda muidugi ka keeruline teha, sest meie puhul vaadataks meie partnerite poolt, et on ikka kaklushimulised, soomlastele sellist käitumist liitlased ette ei heida. Aga sellegipoolest peaksime olema palju julgemad sellistele tegevustele vastu astumisel ning andma meie julgeolekuasutustele ja kaitseväele palju vabamad käed kui naaber siin midagi jälle üritab. Praegu näib ainuke loogiline lahendus suunata mingi osa NATO laevastiku siia, kaasata Rootsi ja Soome ning kontrollida kaablite alasid ja tegutseda ohu korral julgelt ja veidi agressiivseltki. Mina imestan, et venelane pole siiani mingid suuremat ja jõhkramat sabotaaži siin veel korraldanud. Siseministri autol läks veel isegi hästi, oleks vabalt võinud ka palju kurjemate kavatsustega tegelane „ülesannet” täitma sattuda. Võimalik, et need juhtumid on alles ees, loodetavasti siiski mitte. Tuleks ka muidugi lisada, et ei arestitud mitte lihtsalt niisama suvalist tankerit vaid luurevahenditega laev ja ma kahtlen väga, et see oli lihtsalt õnnelik juhus.