TALV 2025/2026 (november 2025) ennustav ülevaade (25.10.2025)

 

TALV 2025/2026 (november 2025) ennustav ülevaade

 

Erinevalt teistest ülevaadetest on alati tegu olnud ette ennustava ülevaatega. Tagantjärele analüüsimine on lihtne ja seda võite lugeda tuhandete lehekülgede kaupa, meedia ja sotsiaalmeedia on neid täis. Mina proovin ennustada, mis edasi saab ning geopoliitika loogikat lahti selgitada. Nagu varasematel aastatel nii ka seekord järgmise aasta veebruaris vaatame üle, millised ennustused on täppi läinud ja millised mitte. 

 

 BALTIKUMI UUESTI ESILETÕUS VENE VÄLISPOLIITIKAS

 

Venemaa sõda Ukrainas sisuliselt seisab ning Venemaa peab hakkama oma propagandamasina jaoks leidma uusi teemasid ja vaenlasi, kellele rohkem pilku pöörata. On aeg hakata norima tulevase võimaliku sõjatandriga ning pöörama pilku "väikestele kurjadele naabritele", kelle vallutamine oleks impeeriumi taastamise seisukohalt loogiline. Nendeks on kolm väikest riiki Läänemere kaldal. Emnnustan, et näeme 2026 aastal selgelt, kuidas Baltikum rohkem teemana esile tõuseb ning algab pinnase ette valmistamine olukorraks, kus Ukrainaga saavad asjad klaaritud, olgu see siis vaherahu praegusel rindejoonel või Donbassi vallutamine mingil ajal tulevikus. Samas pange tähele, Venemaa ei saa avada ühtki uut konfliktipiirkonda olukorras, kus Ukrainas mingisugune sõda veel kestab. Selleks, et mujal (Moldovas, Baltikumis) norima hakata, peab igal juhul olema Ukrainaga sõda lõppenud ning võimalik olemasolevaid ressursse ümber suunata. Mida kauem konflikt Ukrainas kestab, seda kauem on meil aega ette valmistuda. Karm reaalsus, aga paraku selline see on. Samas nõrgestab Ukrainas sõja kestmine kõikides riikides (nii Venemaal endas kui ka Ukraina liitlastel) majanduslikku olukorda ning pingestab ühtlasi ka sisepoliitilist olukorda, luues lääneriikides paremaid võimalusi äärmuslikemale parteidele. Läänel on siiski selles Putini "aja peale mängus" üks tugev eelis – parem majanduslik võimekus. Oleks vaid vaja soovi seda rohkem agressori vastu kasutada.

 

KAUKAASIA RIIGID EEMALDUVAD VENEMAAST

 

Muutus pole lihtsalt niisama kerge selja keeramine, vaid on päris suure geopoliitilise mõjuga. Muutust suunab Türgi ja selleks on üks väga lihtne kuid tõeliselt mõjuvõimas trikk – keelepoliitika. Nimelt plaanivad mitmed Venemaast siiani tugevalt sõltuvad Kaukaasia riigid muuta on tähestik kirillitsast ladina omaks. Idee eestvedajaks on Türgi. Türgi mängib siin mõjuvõimsat mängu ja on selgelt valinud avaliku kokkupõrkekursi Venemaaga. Selle liigutuse taga on kordades rohkem kui lihtsalt riigikeelte muutmine. See tähistab Venemaa nõrgenevat mõjuvõimu piirkonnas ning ühtlasi uut ajastut Mustal merel – Türgi suurenevat mõjuvõimu nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Ühtlasi on see hea uudis Ukrainale, kes vaikselt kuid järjekindlalt Türgile lähenenud. Need kaks, üks neist suurimaid ja võimsamaid NATO liikmeid, teine järjest tugevnev lääne suunas kappav endine Venemaaga tihedalt seotud riik, mis Moskva ülemvõimu kindlustamisele ette jäänud sõjaliselt, panevad nüüd õlad kokku ja hakkavad piirkonnas hoidma aina agressiivsemaks muutuvat Venemaad tagasi. Lääneliitlastele on selline muutus erakordselt kasulik, sest kui siiani on Türgi olnud üsna ebalevas neutraalses positsioonis, siis nüüd on riik vaikselt Ukraina poole naaldumas.

Siin on veel üks mängija, peale Venemaa, kellele on selline muutus poliitiliselt korralik sisepoliitiline häving – Orban. Ungari on ennast nurka mängimas ja ei saa olla kindel, et Türgi ja Ukraina tihenev koostöö ja ühine mõjuvõimu kasv ei päädi ühel päeval Ungarile liitlastest ilma jäämisega ka juriidiliselt. Orban on Ungari nurka mänginud ning de facto pole juba ammu tegu ELi või NATO liitlasega. Geopoliitika on siiski üsna pragmaatiline. Tehku Ungari mida tahes, ELiga võib ta tüli norida kuna see poliitiline monstrum pole juriidiliselt valmis kedagi välja viskama, aga NATO puhul pole üldse probleemi. Sõjaline liit eriti ei huvitu mis poliitikat sa ajad, geograafiliselt asub Ungari heal positsioonil ja mõlemad osapooled on seetõttu huvitatud kaitsepoliitilises mõttes heast läbisaamisest. Kohe kui Ungari peaks aga hakkama NATO-le kaikaid kodaratesse viskama ja muutuks probleemiks, tuleks poliitiline laks ilmselt hoopis ELi suunalt. Julgeolekuga ei mängita ja mingil hetkel teeks NATO riigid Orbanile mujal poliitilisel rindel lihtsalt karmilt ära kui Ungari hakkaks muutuma sõjalispoliitiliselt ohtlikuks, näiteks tegema Venemaa sõjaväega kuskil mingit laadi koostööd või kiuslikult blokeerima NATO tegevust. Seetõttu näemegi Ungarit, mis norib ELi ja Ukrainaga, aga mitte sõjalise bloki otsustega. Väga lihtsustatult öeldes – ära mine raksu USA ega Türgiga ning ole ettevaatlik ka Saksamaaga suheldes. Nüüd on aga tekkinud seis, kus Türgi vaikselt Venemaa selja taga urgitseb, tugevdab väga selgelt oma positsioone piirkonnas ning seetõttu nõrgestab omal kaudsel viisil ka Ungari oma, seades Orbani ajapikku aina nõrgemasse seisu, mis hakkab sööma tema sisepoliitilist populaarsust, mis juba praegu on aeglaselt, aga järjekindlalt murenemas.

Venemaa kaotab praegu välispoliitilisi positsioone igal pool ning Hiina, India ja Türgi noolivad end tühjadele positsioonidele. Ma imestan, et EL pole oma välispoliitikas veidi agressiivsem ja ei püüdle Kaukaasias ja Aafrikas USA ja Venemaa kaduvat positsiooni ära kasutada ning tugevamalt kanda kinnitada võimalikult kiiresti, enne kui hiinlased end igale poole ette sokutavad. Eks EL ongi selline aeglane ja suur monstrum. Keskse juhtimise puudumine annab tunda.

 

ENNUSTUS SÕJA LÕPPEMISEST 2025 EBAÕNNESTUS

 

Sõda ei lõppenud 2025 aastal. Eeldasin aastaid tagasi tehtud ennustuses, et 2025 suve lõpuga saab otsa ka Venemaa huvi sõda edasi pidada, sest ka Venemaa ressursid pole lõputud, aga alahindasin tugevalt kahte asja.

Esiteks alahindasin Putini hirmu nõrkuse näitamise ees. Diktaatorina ta teab, et pole midagi ohtlikumat kui näida nõrk. Hirm pole mitte niivõrd „välisvaenlaste” ees, kellega ta väidetavalt justkui võitleb, vaid tegelikult kardab ta kõiki, kes ümbritsevad teda Kremlis. Näid nõrk, kaotad sisepoliitiliselt populaarsust, on sulle ka kergem nuga nii-öelda selga lüüa. Lubasid kolme päevaga Ukraina ära vallutada (seejärel rääkisid osast Ukrainast), aga oled viimasel paaril aastal tohutute kaotuste hinnaga juurde saanud vaid paar protsenti. See on väga halb näitaja ning Putini hirm rahva pettumuse ning võimu (ja enda elu) kaotamise ees sunnib ta nüüd kahvlisse – võitlema kasvõi lõputut sõda, lootes võita aega, oodata Ukraina liitlaste tüdimust ja Ukraina moraali lagunemist. Näeme ju isegi, et see pole kõik asjatu lootus.

Teiseks ülehindasin Trumpi soove Venemaad survestada. Paraku on Trump sisepoliitiliselt seisus, mis muudab USA välispoliitika aina nõrgemaks ja ebastabiilsemaks ning sellel on väga pikaajaline tulem tõenäoliselt ka suhetele ülejäänud NATO liitlastega. USA on päris selgelt demokraatiast eemaldumas, vabariiklased üritavad kindlustada oma pikaajalist ainuvõimu ning katsetavad konstitutsiooni ja kohtusüsteemi võimaluste piire. USA välispoliitiline tugevus tuleneb sõjalisest võimsusest ja toimivast tugevast demokraatlikust süsteemist. Laguneks üks, laguneks ka teine. Euroopat sunnib see muidugi jalgu kõhu alt välja võtma, aga siin jaotuvad riigid kaheks. Venemaale lähedal asuvad Põhja-Euroopa ja Ida-Euroopa riigid on tugeva ja sõjaliselt võimsa liidu pooldajad, olles valmis osa oma heaolust julgeoleku nimel ohverdama. Pea sada aastat mugavat elu elanud Kesk- ja Lõuna-Euroopa vananev rahvastik pole aga valmis seda ohvrit tooma ja trambib aina rohkem jalgu. See muudab Euroopa kaheks eraldi pooluseks ja nõrgestab liitu üsna arvestatavalt. USA ebastabiilsus ja selle kasv võimendavad Euroopa nõrka olukorda ja Venemaa tajub seda. USA on sisepoliitiliselt segaduste ajastusse langemas, Euroopa on sõjaliselt lihtsalt nõrk. Putini otsuses sõda jätkata mängivad need kaks asjaolu suurt rolli – ta ei saa näidata ennast nõrgana ja ta teab, et lääs on korralikult segaduses, mida juhib USA sisepoliitika ning osa Euroopa soovimatus varasema heaolu arvel julgeolekupoliitilisi otsuseid teha.

Seega eksisin ennustusega, et 2025 aastal (täpsustasin hiljem, et selleks on september 2025 või siis vähemalt sügis) sõda lõppeb. Putin üritab võita aega. Tal pole ressursse lõputult, aga Trumpi soovimatus ja Euroopa suutmatus Ukrainat aidata mängib talle kaardid kätte. Tõenäoliselt mängib rolli ka diktaatorite/autokraatide igavene häda – neile söödetakse ette informatsiooni sellisena nagu nad tahaksid näha. Keegi ei julge neile rääkida, mis tegelikult seis on, hirmus ise ohvriks langeda.

Nii, et jah. Kõik ennustused (õnneks või õnnetuseks) mul ikkagi täppi ei lähe. 

 

USA KAOTAB ROHKEM KUI VÕIDAB

 

Välispoliitika on nagu inimestevaheline suhtlus. Sul on sõbrad, tuttavad ja siis need, kellega sa üldse läbi ei saa või oled lausa vaenlane. Nii nagu inimese vahelised sõprussuhted, nii baseeruvad ka riikide vahelised liitlassuhted ühel väga lihtsal elemendil – usaldusel. Donald Trump lõhub seda usaldust praegu kiiremini kui seda viimastel sajandite jooksul kunagi tehtud on. Sa võid sõpradega suhelda ükskõik mis moodi, aga usaldust hoida ja taastada on erakordselt raske, kui sa nendega norima kukud. USA võib „makske meie „sõpruse“ eest või tõmmake...” stiilis diplomaatiaga saavutada kiirelt lühiajalist edu (sest liitlased on tõesti sõjaliselt ohtlikult nõrgad ja harjunud USA võimusele lootma), aga sellega lammutatakse laiali II MS alates üles ehitatud suhtlusvõrgustik ning laotatakse kõikidele autokraatlikele valitsejatele ilusti punane vaip jalgade ette – minge ja tegutsege samamoodi, tugevama õigus maksab. See usalduse kadu maksab pikaajalises perspektiivis USAle rängalt kätte. Isegi selline ülivõimas riik nagu USA ei saa endale lubada üksi olemist. Teistpidi on sellel siiski ka üks positiivne tulem, see nimelt sunnib Euroopat pingutama, lähendab Euroopa liitlasi (va Ungarit, mille olemasolu Elis on juba pikalt küsitav) ja tõstab ELi palju kiiremini tugeva võimukeskusena esile, USA aga kaotab geopoliitilist osatähtsust. ELi edu sõltub nüüd ainult ühest asjast – sõjalise võime arengust. Teoorias võiks EL olla sõjaliselt sama võimekas nagu USA, majanduslikult oleks selleks võimet küll, aga EL on elanud USA arvelt sotsiaalses heaolus ja rahus ja selle mõtteviisi muutumine (eriti Lõuna-Euroopas) võtab kaua aega. Ellujäämiseks tuleb aga ELil sõjaliselt võimsamaks muutuda. Loogika on selline – mida nõrgemaks muutub USA geopoliitiline usaldusväärsus, seda rohkem antakse ruumi teistele tühjaks jäävas vaakumis tegutseda. Igaüks, kellel on mõjuvõimu (Hiina, India, Venemaa, EL jne) üritavad seda tunnetuslikku mõjuvälja täita. Kõik tajuvad, et USA kaotab võimu suures geopoliitika lauas ning üritavad enda mõju suurendada, pakkudes teineteisele nüüdseks juba avalikult norijaks muutunud suurvõimu asemel vastastikku igasuguseid diplomaatilisi diile. ELi mõjuvõim maailma geopoliitilisel malelaual seetõttu suurenebki ja USA usaldusväärsus kahaneb ning seda on tagasi pöörata pigem keeruline. Arvestades, et USAs on sisepoliitiline kriis muutumas aina nähtavamaks, siis võib arvata, et USA oma endist mõjuvõimu enam taastada ei suudagi, mida rohkem EL ja Hiina/India seda USA varasemate suurtes mõjualades (ntx Aafrikas) asendada jõuavad. Usaldus on alati suhtluse alus. Trump lammutab seda ja ühtlasi kaotab liitlaste usalduse. See on pikaajaline õppetund kõigile.