UKRAINA VÕITLUS KORRUPTSIOONIGA ON SAMM TULEVIKKU LÄÄNERIIKIDE HULGAS (17 november 2025)

 

UKRAINA VÕITLUS KORRUPTSIOONIGA ON SAMM TULEVIKKU LÄÄNERIIKIDE HULGAS

Hiljuti sai seltskonnas vaieldud teemal, et kas Eestil on ikka vaja Repsi kohviautomaate taga ajada või politseibossude omavaheliste ebaeetiliste tööle vormistamistega (mis tegelikkuses on JOKK skeemid) jageleda. Et miks on vaja selliste pisiasjadega norida? Toon vastuargumendina meenutuseks Nõukogude Liidu lagunemise järgse Eesti, kui inimesed olid tõeliselt hämmingus, et neid kes töökohtadest varastasid, vallandama hakati. Terve nõukogude aja oli ju varastatud (nii see süsteem toimiski), kuidas siis nüüd enam ei saa? Varastamine ja althõlma sahkerdamine (sest muudmoodi polnud võimalik vaesunud nõukariigis ellu jääda või midagi vajalikku üldse saada) käis igapäevaelu juurde. Kapitalislikus riigis nii muidugi hakkama ei saa. Korruptsioon, kuritegevus ja nõrk demokraatia on omavahel tugevalt seotud. 

Korruptsiooni vastu tulebki võidelda nulltolerantsiga ja see, et me oleme jõudnud kohviautomaatideni on tegelikult ülihea näitaja ja kui Ukrainas väga kõrgetel positsioonidel olevad inimesed sisse kukuvad on samuti hea näitaja, Ukraina pingutab. Tõsi, vahepeal üritas Zelenskõi NABU tiibu kärpida, mis näitas selgelt, kui vähe ka president ise selle võitluse vajalikkusest aru saab (eks ta püüdis oma nahka kaitsta end ümbritsevate sõprade sigaduste eest). Nii Venemaale omane mõtteviis pole Ukrainas kuhugile veel kadunud. Samas on NABU edukus väga lootusandev näitaja ja niikaua kuni ajakirjandus on vaba ja NABU võitlust toetab ja ka rahvas hakkab selle vajalikkusest aru saama, on Ukrainas asjad pigem hästi. Võib julgelt väita, et korruptsiooniga võitlemine on Ukraina lakmuspaber, et kas sobitakse Euroopa Liitu või mitte. Irooniana süüdistavad Ukrainat korruptsioonis väga häälekalt just need ELi riigid, kellel endal on sellega uuesti väga palju probleeme, Ungariga eesotsas. Ukraina tulevik lääneriikide hulgas ja korruptsiooniga võitlus on omavahel tugevalt seotud. Tahavad olla osa läänest, peavad pätte välja tirima niipalju kui annab, kuni jõuavad ükskord kohvimasinateni. 

Mida rohkem kisa on Ukraina korruptsiooni juhtumite üle Ukrainas endas, seda paremas seisus Ukraina riik on. Võite selle järgi ennustada, kas nad jõuavad EL-i või mitte (nii juriidiliselt kui ka mentaalselt). Ühtlasi eristaks just korruptsioonist lahti saamine (vähemalt aktiivne võitlus, mis on teadupärast pikaajaline protsess ja ega see kunagi lõppegi) neid Venemaast, mis on üdini korrumpeerunud alt ülesse välja, ilmselt kõige rohkem.

POKROVSKIST TAGANEMINE ON LÄHIPÄEVADE KÜSIMUS (24. november 2025)

 

POKROVSKIST TAGANEMINE ON LÄHIPÄEVADE KÜSIMUS

Ennustada pole vaja, pilt on igaühele, kes kaardile vaatab juba selge. Ukraina on sunnitud tegema sõjaliselt mõistliku, aga poliitiliselt väga keerulise otsuse - taganema Pokrovskist. Tuleb tähele panna, et kuigi kisa selle linnakese langemise üle jätab mulje nagu oleks Ukraina kohe-kohe kaotamas, siis tegelikkuses ei muuda piirkonna langemine impeeriumit taastava Venemaa kätte oluliselt midagi. Kui me räägime nn grand-strategy tasemest, siis selle mõju on üsna olematu, kuid kui me räägime kohalikust strateegilisest seisust rindel (ja selle üldpoliitilisest mõjust), siis selles piirkonnas tekitab olulise sõlmpunkti langemine loomulikult Ukrainale palju probleeme. Kuna see langeb ajaliselt kokku rahulepingu üle arutlemisega, siis annab linnast taganemine teataval määral paremad poliitilised kaardid kätte USAle ja Venemaale (kuidagi kummaline on neid kahte ühte paati panna, aga paraku oleme täna sellises geopoliitilises olukorras) Ukraina survestamiseks ja seab Euroopa samuti keerulisemasse seisu. Kuna poliitiline kahju on suur, siis see tähendab, et Ukraina proovib Pokrovskit kaitsta kauem, kui see ehk sõjaliselt mõistlik oleks. Kuid igal juhul on nad sunnitud sealt välja taganema ja seda lähiajal, ilmselt selle nädala jooksul.

Peamine on vaadata suurt pilti – Venemaa on aastate jooksul selle väikese piirkonna vallutamiseks kulutanud palju rohkem ressursse, kui selle strateegiline kasutegur on. Üldpildis on Ukraina noppinud siit justkui rohkem sõjaliselt punkte, samas on ikkagi Ukraina see, kes taganeb. Midagi pole teha, ressursid versus ressursid võitluses on Venemaal pisike eelis ja see on rindel ka näha. Selles kontekstis oleks USA abi kadumine tõsine katastroof ning see võib osutuda ka põhjuseks, miks Ukraina ei saa 28st punktist koosnevale venelaste ettepanekule (mis on edastatud justkui USA poolne rahulepingu

plaan) täiesti ära öelda. Oleme olukorras, kus lääneriikide võimsaim riik mängib Putini kaartidega. Nädal saab tulema väga keeruline ja iga otsus, mis tuleb, mõjutab otseselt ka meie (Baltikumi iseseisvuse) tulevikku. Kui Venemaa saab Ukraina sõja kuidagigi võiduna vormistada, siis nad katsetavad edasi niikaua kuni neil seda teha lastakse, olgu see siis Ukrainas, Moldovas või Baltikumis. Mida rohkem neid raamidesse surutakse Ukrainas, seda kindlam on kõigi Venemaa Euroopa poolsete naabrite seis. See on nagu koolikiusajaga, niisama noomimisest pole kasu. Kui vastu näppe kuidagi ei saa, siis möllab edasi ja veel julgemalt.

PS! Pange tähele, kuidas maid loovutatakse. Jant hakkab käima kahe mõiste ümber - de jure ja de facto. Venemaa tahab esimest, Ukraina (ja lääneriigid) võivad leppida vaid teisega. Siingi on erand, nimelt Krimm. Tõenäoliselt on kompromissivõimalus just nimelt seal. Krimm de jure, ülejäänud de facto tunnustamisega. Kokkuleppekohti oleks mujalgi, mis mõlemale osapoolele võiks teoreetiliselt sobida. Näiteks, selle asemel, et sundida Ukrainale peale armee vähendamine (mille selge eesmärk on tulevase rünnaku puhuks Ukraina nõrgaks tegemine) võib kokku leppida elavjõu arvus vastastikku piirnevatel aladel. Või siis, et Nato välistatakse, aga ELi ei mainita (mis tähendaks võimalust tulevikus ELi raames kaitselepete jaoks). Sellest 28 punktilisest saaks asja küll, kui venelastel on tegelikku soovi omalt poolt ka järele anda. Kui on.

VALIMISED SÕJA AJAL VÕI EBASOBIVAST ISIKUST LAHTI SAAMISE KATSE? (10. dets 2025)

 

VALIMISED SÕJA AJAL VÕI EBASOBIVAST ISIKUST LAHTI SAAMISE KATSE?

Valimised sõja ajal olukorras, kus su riiki on tunginud võõrväed, ei ole poliitiline vajadus Ukrainas sees, vaid pigem Trumpi administratsiooni katse saada endale ebamugavast riigijuhist lahti. Želenskõi tagasi valimine tähendaks aga USA praeguse administratsiooni mõjuvõimu märkimisväärset kadu piirkonnas ja väga tugevat positsiooni muutust ka Euroopa jaoks. Olen korduvalt ennustanud, et Želenskõi kaotaks valimised kohe, kui sõda oleks lõppenud (see on demokraatiatele omane nähtus, sõjaaja liidrid kaotavad populaarsuse rahu ajal väga kiiresti), aga võib üsna kindel olla, et praegu üsnagi populaarne riigipea ei kaotaks valimisi sõja tingimustes, sest see tunduks ukrainlastele lihtsalt alla andmisena. Poleks keeruline end sellisesse positsiooni enne valimisi ka mängida ning tahaks näha millise sõnumiga oleks võimalik mõnel vastaskandidaadil minna oponeerima Želenskõile? Et anname vallutatud alad de jure ära? Mis imenipiga selline vastaskandidaat võidaks? On lausa üllatav, kui lühinägelik on Trumpi meeskond. Paraku, midagi ei ole teha, selline oli ameeriklaste valik presidendi kohale.

Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Ukrainas keset vallutussõda korraldatakse valimised ja Želenskõi võidab ütleme 60 või tõenäoliselt rohkema protsendilise toetusega, mis oleks ülitugev tulemus igale lääneriikide demokraatlikult valitud poliitikule. Kuidas öelda sellise toetusega riigipeale, et me ei taha sinuga tegemist teha? Kirjuta sisuliselt vallutajale alistumisele alla ja olgu olla. USA mängiks end nii lihtsalt nurka ja kuigi Ukraina kaotaks vastu hakates väga vajaliku sõjalise toetuse, kaotaks USA veel midagi tähtsamat, ja selle piirkonna usalduse tagasi võitmine võtaks väga kaua aega – Euroopa. Usaldus on midagi, mille taastamine on alati vaevaline. Miski ei kiirendaks Euroopa ärkamist mugavast heaoluunest rohkem, kui Ukraina üle laskmine. Iroonilisel kombel sobiks see ühte pidi meile väga, sest tugev Euroopa oleks meie huvides. Teistpidi pole veel pikka aega USA sõjalisele toetusele alternatiivi ning seetõttu on Ukrainas toimuv meie iseolemise kestmisele erakordselt tähtis. Meie huvides oleks, et Euroopa tugevneks, USA jääks siia sõjaliselt paika ning Venemaa ei saaks õppetundi, et vallutussõda tasub end ära.

TRUMPI POLIITIKA TAGAJÄRG – EUROOPA ÜHENDRIIGID?

USA on taganud Euroopa sõjalise kaitse alates II Maailmasõjast. See kaitse on kallis, vajab pidevat rahastust nii elavjõusse, kui ka tehnikasse ning lisaks kõigele vajab ka pidevat tehnika arendamist, mis on samuti väga kallis. Sellisel pikaajalisel tegevusel on olnud kaks tagajärge – USA on suutnud ülesse ehitada armee, mis on võimeline väga kiiresti sekkuma mis tahes maailma punktis. Teine tagajärg on, et Euroopa on saanud selle arvelt (ilma armeedesse panustamata) elada väga heas sotsiaaltagatistega kaetud heaolus, mis omakorda hakkas mingil ajal meelitama siia majanduspõgenikke kolmandatest riikidest. Venemaa soov taaskehtestada oma mõjuvõim maailma liidrite lauas viis selle riigi tagasi vanale teele – impeeriumi loomisele või täpsemalt, endise impeeriumi taastamisele.

See USA ja Euroopa kahepoolne pikaajaline sümbioos on kadumas ajalukku. Trumpi taganemine Euroopaga liitlassuhete mis tahes hinnaga hoidmisest tähendab, et Euroopa on oma ellujäämise huvides sunnitud tegutsema, ei tahaks (kes tahaks heaolust loobuda), aga on siiski sunnitud, panustades ühiselt sõjalise võimekuse taastamisse ja tõstes esile ajalooliselt varasemalt sõjaliselt tugevaima riigi Euroopas – Saksamaa. Saksamaa peatne taastulek surub tegelikkuses juba lähitulevikus maha Venemaa võimalusi impeeriumi taastamisel ning sunnib Venemaad Euroopa kaitse katsetamisega pigem kiirustama. Kui Saksamaa aastakümne lõpuks enda sõjalise võimekuse vundamendi paika saab (nagu ülevaadetes juba sõja algusest saadik olen ennustanud), siis on Venemaa ambitsioonidega kellad.

Euroopa õpib kiiresti kahte asja. Esiteks, et USA kahe partei süsteem on geopoliitiliselt muutumas aina ebausaldusväärsemaks, sõltudes aina rohkem presidendiks valitud isiku suvast ning on periooditi väga ebamäärane. Teine õppetund on, et kuigi 27 liikmesriigi ühine liit näib väga killustunud ja aeglase käiguga, on see kompromissidele üles ehitatud riikide liit üllatavalt stabiilse välispoliitikaga ning seetõttu pigem usaldusväärne partner. Euroopa mõtleb pikas perspektiivis ja tegutseb vastavalt (sarnanedes oma välispoliitikas Hiinale), samas nii USA kui ka Venemaa välispoliitikat iseloomustab aina rohkem „vaatab jooksvalt, mis homme saab” suhtumine.

USA kaduv toetus ja aina suurenev võimalus, et NATO peamine alustala USA ei pruugi selles sõjalises liidus ühel päeval enam olla, sunnib Euroopat veel enam koonduma ning võib-olla tulevikus vaatamegi tagantjärele just Trumpi ajastut selle hetkena, millest sai alguse Euroopa Liidu föderatsioonini jõudmise alguspunkt. Loogika ütleb, et Euroopa ellujäämise alustalaks on tugeva sõjalise võimekuse moodustamine. Ning kuigi Euroopa majanduslikke otsuseid kirutakse, siis statistika nii kehva pilti ikkagi ei näita ja Euroopal on majanduslikku võimsust küll ning potentsiaal olla ühel päeval (osalt juba täna) tulevikus üks suurest tiigrist Aasia ja USA vahel. Venemaa soov sama seisuseni tagasi jõuda väljendub läbi sõjalise agressiivsuse, mis ei saa olla lahendus, mis Euroopale sobib. See ongi põhjus, miks Euroopa on sunnitud aina rohkem ühisriigi poole liikuma, isegi kui väga paljud liikmesriigid seda täna ei soovi. Kahe rinde vahele jäänuna kipub see Euroopa jaoks olema asjade loomulik käik. Kas see minu ennustus nii ka läheb, eks seda saab näha alles paarikümne aasta pärast.

Euroopal on jõud, kuid puudub tahtmine. Heaolust ei taha keegi loobuda vabatahtlikult. Euroopa teevad sõjaliselt nõrgaks soovimatus muutuda, mitte võimekuste ja ressursi puudumine. Peame olema valmis olukorraks, kus meil tuleb Ukraina osalt reeta ning kaasa minna Trumpi nõudmistega Venemaaga ärid taastada, et ise ellu jääda. Paraku pole Euroopal seda sõjalist võimekust, et meid kaitsta ja vähe sellest, puudub ka soov siia sõja korral appi ronida.

Esimestes üleevaadetes kordasin pidevalt aastasadu tuntud mantrat - poliitikas pole olemas sõpru, ega vaenlaseid. On vaid ühised või erinevad huvid (lisan sellele Richeliule omistatud lausele alati - "mis aja jooksul muutuvad"). See vana tarkusetera on muutumas jälle vägagi asjakohaseks